Eemalt ühe paljukannatanud väikerahva väljasuremist vaadata võiks isegi olla naljakas. Vaata kus klounid, ise surevad välja mis mühiseb, aga probleemi lahendamise ja ellujäämise asemel tegelevad kõikvõimalike debiilsustega – kliimaministeerium, ohjendamatu sõjapropaganda, homoseksualismi arendamise viisaastakuplaan, 20 hälvikusugu koolides…
Kõik see kokku on nagu hullude laev või lollidemaa ehk pimedate maa, kui soovite. Ma julgen oletada, et meie uus madalsündimuse saja aasta rekord ei eruta kedagi, aga ikkagi, kiretu homokanal annab teada: “Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmetel registreeriti eelmisel aastal Eesti perekonnaseisuasutustes kokku 9092 sündi, mis on 551 võrra vähem kui 2024. aastal. Mullu suri 15 427 inimest.”
Seda olukorda on hästi kirjeldatud ühes klassikalises teoses 1494. aastal Baselis: Sebastian Brant (1458–1521) tõi ilmarahva ette satiirilise ja allegoorilise poeemi või värssromaani “Hullude laev” ehk “Narrilaev”, saksa keeles “Das Narrenschiff”, inglise keeles “The Ship of Fools”). Teos on ligi poole pikem kui meile paremini tuntud “Jevgeni Onegin”.
See on üks renessansiaja kuulsamaid teoseid: raamat kujutab laeva, mis on täis erinevaid hullukesi, igaüks esindamas mingit inimlikku nõrkust, pahet või rumalust, olgu siis ahnus, uhkus, abielurikkumine vms. Laev sõidab kujuteldud Narragonia ehk hullude paradiisi poole. Teos on terav satiir vaimse küündimatuse vastu ning sisaldab rohkelt puulõikeid, ka Albrecht Düreri omi.
Üle 500 aasta on esmatrükist möödunud, eestikeelset täistõlget meil aga ikkagi ei olegi, sest teema on liiga valus ja nõrk kirjarahvas hoiab vaistlikult kangest kraamist eemale. Me ei kannata välja masendavat ja lootusetut tegelikkust ega isegi selle karikatuuri. Anaalfilosoofia on huvitavam, tekitab lauluisu ja estraadivaimustust. Ilmselt on liigne lisada, et kes elab luuludes, see ei hooma tegelikkust ja peab vastavalt loodusseadusele kärvama.
Ja ongi kärvama hakanud. Nii palju tuleb väljasurijate kirjasonkijate tunnustuseks siiski öelda, Desiderius Erasmuse, meil Erasmus Rotterdamist (Holland, 1466–1536) — teos “Narruse kiituseks” (Moriae Encomium) on eesti keeles olemas. Võimalik, et irooniat ei ole siiani märgatud ja sedagi klassikalist satiiri võetakse sõna-sõnalt nagu Euroopa ettekirjutusi, globalistide-satanistide surmasekti jutupunkte või sõjapropagandistide fantastiliselt lolle valesid. Välistada ei saa midagi.
Ma olen väljasuremise ja rahvusriigi hullude laevaks ümberformeerimise vastu, kõige selle vastu, mida narride laeval maniakaalse kirega harrastatakse. Kordan üle, ei meeldi mulle üldse kohe: sõda, orjameelsus, kliimapettus, süstlaterror, immigratsioon, homoseksualism ja euroliidu nõrgamõistuslik mandumispoliitika.
Mõistagi ei meeldi mulle ka Putin, siinkohal prognoosin ilma vähimagi provokatiivsuseta, et Putini juhitud sõjamasin peab kauem vastu kui Narragonia igas mõttes väärastunud kalifaadiprojekt. Manduvat lääne tsivilisatsiooni saame me Narragoniaga võrrelda ega leiagi vast ühtki erinevust.
Narragooniat ehk Hullude paradiisi – kirjeldab Brant kui kohta, kus kõik rumalused, pahed ja nõrkused on au sees ning normaalsed voorused naeruväärsed. Kordan, lollused ja pahed on au sees ja normaalsed voorused naeruväärsed. Milline äratundmisrõõm, see tüüp oli prohvet ja selgeltnägija. Täpselt nii on täna Eestis, nii on Euroopas, nii on ka mujal loomastunud läänes, ehkki USA on asunud meeleparanduse okkalisele teele.
Nüüd oleme me küllalt pikalt rääkinud värssromaanist, mida maakeeles algusest lõpuni nautida ei saa, läheme üle varem ja sugugi mitte juhuslikult mainitud “Jevgeni Onegini” juurde, selles värssromaanis, mida minu ajal koolis õpetati, hiilgavas Betti Alveri tõlkes mõistagi, on tegelaseks üleliigne inimene.
Jevgeni Onegin on tüüpiline “üleliigne inimene” – intelligentne, haritud, rikas noormees, kelles kõik tekitab ainult igavust ja kes on elust tüdinud. Tal puudub elueesmärk, ta ei leia kohta ühiskonnas ega suuda luua sügavaid suhteid. Ühelt poolt kajastab teos 19. sajandi vene aadli vaimset kriisi, teiselt poolt eesti rahva eksistentsiaalseid probleeme täna.
Meie üleliigne rahvas on samuti väidetavalt tark ja rikas, kes ei leia oma kohta globaalses toiduahelas ega suuda luua toimivaid liitlassuhteid. Ka meie oleme tüdinenud kõigest, välja arvatud häbitu homoseksualism, totaalne sõda ja Jaak Joala surematu looming. Mis meist niimoodi saab, selle iibe ja värgiga, tahan siinkohal küsida?
Puškin ei anna selget vastust, ta katkestab narratiivi autori kommentaariga, öeldes, et jätab Onegini saatuse lugeja kujutlusvõime hooleks. Onegini ja eesti rahva edasine saatus jääb lahtiseks: kas ta läheb duellile kindraliga ehk viib oma väed tahtekoalitsiooni ridades idarindele? Kas ta tapab end, ehk sureb välja lollustes ja perverssustes? Kas elab edasi tühja elu, mäludes tuima näoga propagandavalesid?
Puškin viisaka inimesena kindlas kõneviisis prognoosi ei anna. Mina hindan tõde kõrgemalt kui aafrika juurtega aadlimeeste viisakust ning võin kinnitada, et eesti rahvas viiakse oma reeturlike e-juhtide poolt tapale, kas selles või mõnes järgmises sõjas, keda rindel seibideks ei lõigata, sureb välja, täis homovaimustust ja sõjakat feminismi. Lõpliku lahenduseni elatakse häirimatult oma tühja elu.
Taskud tühjad, tühi pilk silmis, üle kuristiku ääre tühjusesse. Ma ei ole märganud, et meie paepealset pinnalt oleks viimase paarikümne aastaga võrsunud mõni kandev mõte. Uus põlvkond on peale kasvanud, aga ka selle ajudes ei kääri muud kui feministlik menstruatsioon või globalistlik-satanistlik verejanu.
Meil ei ole ka sügavat mõtet rahvuskehale uut ülikonda õmmelda, sest rahvuskehast on järel paremal juhul rahvusskelett, kondikubu – vana, haige, sigimatu, mõtlemisvõimetu, orjameelne ja homoseksuaalne, hüsteeriline ja tapahimuline. Kas mõtlemisvõimeline ja heteroseksuaalne vähemus suudab võtta võimu, lasta põhja hullude laeva ja taasalustada mõistuslik ja rahvuslik riik?
Ma arvan, et on, aga selleks tuleb hullumeelsed esimesel võimalusel võimult kõrvaldada ning alustada teadlikku eesti rahvaarvu kümnekordistamise projekti – suure arvuta ei ole rahvast, rahvata ei ole keelt, riiki ega kultuuri. Kestlik kahanemine on mõrv. Ellujäämiseks vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu.
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 10.01.2026