Rubriik: Ajalugu

Ajalugu, RSS, Teadus
Polüneeslased võisid Bellingshausenit aastatuhande võrra edestada

Uus-Meremaa kuningliku seltsi ajakirjas ilmunud uuringu juhtivautori ja looduskaitse-bioloogi Priscilla Wehi sõnul võib kõnealune pommuudis olla paljude kohalike jaoks ammu teada. Nimelt mainitakse polüneeslaste muistseid laevaretki saareriigi põlisrahva maooride rahvajuttudes. Uurijate sõnul polnud teemat seni teaduslikult kuigivõrd käsitletud ja nad püüdsid teadmistelünga täita, vahendab Gizmodo.

Uurimisrühm, kuhu kuulus ka Uus-Meremaa maooride esindajaid, analüüsis põlisrahvaste kirjalikke ülestähendusi, suulist ajalugu, aga ka nende nikerdatud ja punutud tarbekunsti. Nii püüdsid uurijad Wehi sõnul kokku panna senisest rikkalikuma ja kaasavama pildi inimkonna suhetest Antarktikaga. 

Antarktise esmaleidjaks peetakse praegu baltisaksa meresõitjat Fabian Gottlieb von Belllingshausenit, kes silmas seda 1820. aastal. Maooride pärimuse järgi seilas polünneeslaste pealik Hui Te Rangiora oma meeskonnaga Te Ivi o Atea nimelisel laeval läbi Antarktika mereala aga umbes 1320 aasta eest. Jutu järgi seikles polüneeslaste laev kaugel lõunapoolsetes vetes. Seetõttu oletavad uurijad, et tegu oli tõenäoliselt esimeste inimestega, kes iial Antarktika merd ja võib-olla ka Antarktise mandrit ennast nägid.

Maooride rahvajuttudes mainitakse veel “jäätunud merd” ja “sünget paika, kuhu päike ei ulatu”. Pealik Hui Te Rangiora andis kõnealusel lõunamere osale nime Tai-uka-a-pia, mis tähendab “noolejuure kombel vahutavat merd”. Uurijad oletavad, et pealik võrdles jäämägesid pulbristatud noolejuure valge pulbriga. Samuti oletavad nad, et Te Ivi o Atea võis välja jõuda suisa Rossi šelfiliustikuni.

Uurijad oletavad, et pealik võrdles jäämägesid pulbristatud noolejuure valge pulbriga. Autor/allikas:

Muistne ajalooseik kajastub ka maooride nikerdatud ja punutud tarbekunstiesemetel. Näiteks leiab neilt sisselõikeid navigeerimis- ja astronoomiateadmiste kohta. Üks nikerdatud sammas kujutab legendaarset maoori sõdalast Tamarereti’t kui lõunapoolsete ookeanide kaitsjat. Wehi sõnul on sõdalast kujutatud seismas Uus-Meremaa Lõunasaare lõunapoolseimas tipus Bluffi asulas. Uurija lisas, et suuline teadmus varajastest meresõitjatest ja -retkedest elab edasi ka Lõunasaare suurima hõimurühma Ngāi Tahu ja teiste hõimurühmade pärimuses.

See, et polüneeslased tõepoolest esimesena nii kaugele lõunasse seilasid ja võib-olla Antarktist ennast nägid, ei tundu nende pikka merendusajalugu vaadates kuigi üllatav, märgivad uurijad. Nad loodavad, et nende uurimus kannustab tegema sel teemal uusi ja vähem Euroopa-keskseid uuringuid.

Loe otse allikast

Ajalugu
Mees, kes suskas noa briti kuningannasse Victoriasse ja muutis meditsiini ajalugu


KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.
KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.

 

Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.
Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.

Briti impeerium oli 19. sajandi viimasel veerandil maailma merede valitseja ja maailmariik. Selle võimuka valitsejanna, kuninganna Victoria (1819–1901) opereerimine oli vastutus, mis oleks maadligi surunud ka kõige kuulsamad arstid maailmas. Joseph Lister oli kõigest 44aastane. Viini haritud seltskonnas peeti temavanuseid peaaegu poisikesteks, kes pidasid suu kinni, kui väärikad habemega vanahärrad omavahel vestlesid. Ta ei olnud veel Briti impeeriumi kõige tuntum kirurg, kuid ta oli tõusmas oma kuulsuse tippu. Tema salarelv oli pumbaga varustatud plekksilinder, mille torust pihustati karboolhappe (fenooli) sudu operatsiooniruumi õhku ning haavale, et hävitada pisikuid ning vältida operatsioonijärgset põletikku. Ning haavapõletik tähendas tol ajal patsiendile peaaegu kindlat surma.

19. sajandi keskel oli haiglates haavamädaniku ja põletiku põhjus­tatud suremus pärast operatsiooni masendavalt suur. Kirurgid ei pesnud tavaliselt käsi, operatsioone tehti tänavalt sisse astunud erutatud publiku silmade all, instrumente ei desinfitseeritud ja arstid kandsid mädast ja verest plingiks muutunud operatsioonikitleid. Haiglad ise haisesid jälgilt ja patsientide kannatused olid kohutavad. Operatsioone, ka jäsemete amputeerimist või masektoomiat (rinna eemaldamine naistel) tehti täie teadvuse juures olevatele inimestele, kes operatsioonilaua külge kinni seoti. Uinutavat kloroformi hakati valutu operatsiooni sooritamiseks kasutama alles 1847. aastal Edinburghis.

Joseph Lister oli pikkade aastate jooksul välja töötanud haavade desinfitseerimise meetodi karboolhappega. Ta tegi lugematuid operatsioone, teaduslikke katseid ning täiustas oma meetodit ja tehnoloogiat. Lister oli veendunud, et haavamädanikku põhjustavad õhust haavale langevad või desinfitseerimata kätel ja arstiriistadel olevad pisikud.

Nuga ja valu kuulusid arstiteaduses lahutamatult kokku.

Ehkki ta oli tunnustatud kirurg ja aastakümneid tegelenud praktikas ja teoorias operatsioonihaavade desinfitseerimise antiseptiliste vahenditega, suhtusid Briti juhtivad haiglad ja kirurgid tema ideedesse suure vastumeelsusega. Tegu ei olnud mitte niivõrd meditsiinilise praktikaga, mis neis tõrke tekitas, vaid terve meditsiinilise paradigma muutusega. Antiikajast alates oli Euroopa meditsiin põhinenud peamiselt Hippokratese (460–377 eKr) ja tema järgija Galenose (129–200) õpetusel humoraalpatoloogiast (humor – niiskus, vedelik lad k). Õpetuses järgiti kehamahlade ehk kehavedelike teooriat ning selle järgi tekkisid näiteks nakkushaigused maapinnast kerkivatest mürgistest aurudest ehk miasmidest. Humoraalpatoloogia pigem jälgis, kui ravis inimese haigust, jättes lõpliku tulemuse looduse hooleks. Sellega tegelesid arstid, kes operatsioone peaaegu kunagi ei sooritanud. Inimesi lõikavad kirurgid oli aga raamatutarkust õppinud arstidest palju madalamal tasemel olevad osavad käsitöölised. Nende hulgas peeti parimaks neid, kes kiiremini ja halastamatumalt opereerisid. Viletsad anatoomiaalased teadmised, hügieeni ja antiseptikute puudumine tõid patsientidele kaasa kohutavaid kannatusi ja paljud opereeritud surid tüsistustesse. Isegi paljudel tolle aja juhtivatel haritud kirurgidel oli raske nõustuda Listeri seisukohaga, et mädaniku- ja põletikutekitajad on mingid silmale nähtamatud organismid, mis lendlevad õhus ja levivad kirurgi kätelt või riistadelt patsiendi haavadesse.

KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.
KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.

Kui Joseph Lister sisenes Balmorali lossis kuninganna Victoria suurde magamistuppa, siis oli ta veendunud, et tema antiseptiline süsteem päästab ka kuninganna elu, nii nagu see oli päästnud enne seda juba palju elusid. Sest kui paise opereerimisel oleks haavas tekkinud mürgitus, oleks kuninganna võinud surra. Victoria jäi terve operatsiooni ajaks pooleldi teadvusele. Ehkki Lister andis talle tol ajal anesteetikumina kasutusel olevat kloroformi, pelgas ta kuningannat sellega täielikult uinutada. Lister avas haava ning lasi verel ja mädal väljuda. Ta puhastas haava hoolikalt, kasutades enda poolt välja töötatud antiseptilisi haavasidemeid ja meetodeid, sidus haava hoolikalt ning jättis operatsioonist kurnatud kuninganna puhkama. Järgmisel päeval Victoria sidemeid vahetades märkas Lister, et lõikushaavale paigutatud linase mähise alla oli siiski tekkinud mädanik. Ta pidi kiiresti tegutsema! Ta võttis oma pihusti küljest ära kummist toru, leotas seda karboolhappes ja sisestas vedelike väljajuhtimiseks haava. Hiljem väitis Lister, et see oli esimene kord, kui ta sellist haava­dreeni kasutas. Nädala pärast, kui ta oli kuninganna paranemisega rahul, lahkus ta Balmorali lossist ja suundus tagasi kodulinna Edinburghi.

Visa õpetlane ja praktiseeriv kirurg Joseph Lister, kes alustas uudis­himuliku meditsiiniüliõpilasena, jõudis välja professori ja lordi tiitlini. Ta löödi rüütliks ning nimetati kuninganna eluaegseks ihuarstiks, ta oli paljude oma aja tähtsamate akadeemiate liige ja kuulsa Louis Pasteuri (1822–1895) isiklik sõber. Oma meditsiinilist mõtteviisi ja kirurgilist antiseptikut visalt propageerides suutis ta muuta meditsiini ajalugu ja päästa lugematuid inimelusid.

Ajalugu, Eesti
EESTI WABARIIGI RIKKAD | Ärinaine, kelle tehasest sai nõukogude trikotaažitööstuse uhkus
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]

 

Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.

Esimesed sammud isa riideäris

Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.

Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
FOTO: REPRO

1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.

1907 kolis noor perekond Tallinna ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.

Bettyst saab ärijuht

1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.

1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või Tallinna vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.

1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.

Sekkuvad politsei ja riigiametnikud

1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati Tallinna haigekassas ja kindlustusühingus.

Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna tähelepanu ning politseil paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.

Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.
Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.

„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.

Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega Tallinna linnavalitsuse komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis Tallinnas Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.

Besprosvaniest saab Besprosvanny

Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.

Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast Tallinna vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa tehnikaülikoolis ja Viini kõrgemas kaubanduskoolis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina Tallinna Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.

Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu Tartu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune Tartu mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pikalaenu Pank.

1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus
1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus

Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”

Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.

Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.

Kiire areng ja veel kiirem lõpp

Pärast ruumide kohandamist osteti juurde uusi silmkoemasinaid ning tootmismaht ja müügitulu aina kasvas. Kogu toodang müüdi ettevõtte enda Tallinna, Tartu ja Viljandi kauplustes. Töötajate arv suurenes koos kaupluste personaliga juba jõudsalt üle kahesaja. Bettyt peeti sel ajal üheks Eesti rikkamaks naiseks. Paraku ei halastanud saatus Bettyle ega tema perele.

Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.
Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.FOTO: PILLE-RIIN PREGEL

1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. Raha äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”

Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”

Maxist sai lihttööline

Betty ja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat. Märkimisväärne on, et koos Bettyga juhatusse kuulunud Max vormistati natsionaliseeritud ettevõttes lihttööliseks.

Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma.
Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma. FOTO: ANDRES PUTTING

1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.

 

Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma Tartu maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi valitsuse korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.

Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
SER

Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise Tartu maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.

 

Allikas