Rubriik: Muu

Muu
Harri Tiido: ühest kunstlikust ajamõõdust nimega nädal?

Viker saatesarja Harri Tiido taustajutud” . aasta viimases osas on vaatluse all ajaarvestus. Esimesed märgid nädalasest ajamõõtmisest pärinevad 1. sajandist meie aja järgi. Rooma impeeriumi standardiseeritud nädalane kalender ühendas eneses juudi sabati arvepidamise ja roomlaste planetaartsüklid, märgib Tiido.

Kui meie tänavune teekond ajas läheneb aastalõpule, tähistab see Maa järjekordse Päikese ümber tehtava tiiru lõpulejõudmist. Seega on aastal planeetide liikumisest tulenev mõõde. Ööpäeva jaoks on samuti astronoomiline põhjendus: selle aja jooksul teeb Maa ühe ringi ümber oma telje. Kuu on umbes aeg, millega Maa kaaslane teeb ringi ümber meie planeedi, mitte küll täpselt, aga siiski.

Järele jääb ja sellega läheb asi pisut segaseks. Mitmed uurijad väidavad, et tegemist on kunstliku moodustisega, kuid just selle tõttu olla nädal väga tugev mäluankur. Kui ülejäänud mainitud ajamäärused viitavad mingile looduslikule protsessile ja väiksd pudinad nagu tunnid, minutid ja sekundid on suurte osade täpsed jaotused, siis nädala juured võib leida vaid ajaloost.

Miks on nädalas just seitse päeva? Ei looduslikke ega astronoomilisi põhjendusi ei näi sellele olevat. Eks ta ongi kokkuleppeline värk, mis sõltub mõninga seikadest. On ju olnud ka teistsuguse pikkusega nädalaid. Roomlastel oli algul kaheksapäevane nädal, sest selline oli kahe turupäeva vahe. Lääne-s oli aga turupäevade sagedusest tulenevalt nädal neli päeva. Assüürias oli see kuus, Egiptuses kümme ja Hiinas 15 päeva.

Vanad germaanlased kasutasid viiepäevast nädalat, mille päevad olid nimetatud nende peamiste jumaluste auks ja seda on tänini tunda anglosaksi-keelsetes päevanimedes. Prantsuse revolutsiooni ajal anti välja uus kalender, milles kuu oli jagatud kolmeks dekaadiks ehk kümmepäevakuks.

Eriti põnev oli bolševike poolt 1929. aastal alustatud katse viiepäevase nädalaga. Viiest päevast üks oli puhkuseks ja tavaliste nimede asemel tähistati nädalapäevi värvidega: kollane, oranž, punane, purpurne ja roheline. Et töö käiks lakkamatult, olid puhkepäevad igaühel isiklikus paigas, mistõttu peres võis ja isa vaba aeg olla erineval päeval.

Aastal 1932 muudeti plaan kuuepäevaseks, asendades värvid numbritega. Kogu ettevõtmise mõte oli bolševistlikult geniaalne, sel moel tagada pidevalt vählt 80 protsendi inimeste viibimine tööpingi juures.

Masinad ei olnud aga selliseks edumeelseks suhtumiseks valmis ja kuna hoolduseks ning remondiks aega ei jäänud, läksid nad lihtsalt katki. Selline kapitalistlik diversioon sundis Nõukogude võimu 1940. aastal toredast ideest loobuma ning pöörduma tagasi kodanliku seitsmepäevase mudeli juurde.

Meie praeguse nädala alged leiab ajaloos Mesopotaamiast, täpslt Babülooniast. Sealsed astroloogid tundsid seitset kõige silmapaistvamat objekti taevakaarel ja igale neist pühendasid nad ühe päeva. Nii saigi kokku seitse päeva.

Üks lihtne põhjus oli selles, et Kuu ühe ringi kestus, 28 päeva, oli ajahaldamiseks liiga pikk. Seetõttu jagati need päevad neljaks ja tulemus – seitse päeva – vastas ka ühelt kuutsüklilt teisele jõudmise ajale. Seega siis täiskuust väheneva poolkuuni, uue kuuni, siis kasvava poolkuuni. Seega leiti kunstlikule moodustisele astroloogiline taust.

Seitsmepäevane nädal levis läbi kogu Lähis-Ida ja sai omaks ka juutidele, kes babüloonlaste juures vangipõlves olid. Arvatakse, et Piibli Moosese esimene raamat on kirjutatud umbes aastal 500 enne meie aega. Selles on loomine jagatud seitsmele päevale ehk kuus päeva vihtus jumal palehigis tööd teha ja seitsmenda päeva kuulutas ta puhkepäevaks.

“Hiljem, kui Aleksander Suur hakkas levitama kultuuri kuni ni välja, levis tga koos ka seitsmepäevane nädal.”

Paljud viitavadki nädala algupärast mõeldes just Piiblile ja Euroopa tsivilisatsiooni kristlikule alusosale. Kuid sama mudel jäi pidama ka teistes ümbruskonna riikides, kaasa arvatud Pärsia impeeriumis ja Kreekas. Hiljem, kui Aleksander Suur hakkas levitama kultuuri kuni ni välja, levis tga koos ka seitsmepäevane nädal

Kogu selle moodustise kujunemise juures on vääriv ka päevade jagamine kaheks kategooriaks. Seda on võrreldud ajalise tik-tak rütmiga, mis koosneb tikkide seeriast ja neile järgnevast takist, pikkusega kas üks või kaks päeva. Sellesse mudelisse olla otsustavalt panustanud juudid oma iganädalase hingamispäeva, sabati tähistamisega laupäeval.

Esimesed märgid nädalasest ajamõõtmisest pärinevad 1. sajandist meie aja järgi. Rooma impeeriumi standardiseeritud nädalane kalender ühendas eneses juudi sabati arvepidamise ja roomlaste planetaartsüklid. Tasub aga märkida, et suur osa inimkonnast elas veel pisut rohkem kui 150 aastat tagasi ilma nädalase tsüklita ja oli sellega üpris harjunud ega kurtnud.

Tänapäevane nädal on vanale tavale peale surunud rütmi, mis on täielikult sotsiaalne, kuid samal ajal ka individualiseeritum. Kriitikud küll kurdavad, et nüüdse digitehnoloogia juures on kõik sassi läinud, e-kaubandus ja digiühendused võimaldavad nii tarbimist kui ka tööd suvalisel ajal ja nädala traditsiooniline sisu on läinud.

On olnud ka ettepanekuid reformiks. Nii pakkus Mehhiko telekomimogul Carlos Slim seitse aastat tagasi töönädala muutmist kolmepäevaseks, millele järgneks neljapäevane nädalalõpp. Kõrvalseik oli küll, et tööpäev oleks pikem ja pensionile ei saaks enne seitsmekümnendaid eluaastaid. Pakkumine ei saanud tuult tiibadesse.

Lüh töönädala idee ei ole seega midagi väga uut. Suurem reformipakkumine oli muuta aasta 364-päevaliseks nii, et igal aastal on igal kuupäeval juures sama nädalapäev. Kuid te arutelul öelnud üks briti parlamendisaadik, et piisavalt suur jama on sündida 1. aprillil, aga täiesti vastuvõetamatu oleks pidada sünnipäeva igal aastal esmaspäeval.

https://services.err.ee/media/embed/9e364abb40c0bc7650c818e91792d195

https://services.err.ee/media/embed/9e364abb40c0bc7650c818e91792d195

Allikas

Muu, Teadus, Tervis
Tartu viiruseuurija: avastame kiiremini levivaid tüvesid järjest rohkem, ent nakatumise suure kasvu põhjus on mujal

 

SARS-CoV-2 viiruse osakestega (lilla) tugevalt nakatunud apoptootilise rakk (roheline)
e osakestega (lilla) tugevalt nakatunud apoptootilise rakk (roheline)

 

„Ma arvan, et asi on ikkagi inimeste enda käitumises – selles, kui hästi nad ise kõiki vajalikke ettevaatusabinõusid kasutavad. Ma arvan, et 80-90 protsenti nakkuse tõusust on välditav klassikaliste meetoditega, millest on kogu aeg räägitud,” ütles Radko Avi Fortele.

Radko Avi tegutseb te täisgenoomide analüüsiga tegelevas meeskonnas nimega KoroGeno-EST. Just see töörühm selgitab välja, kas ja kui laialdaselt levivad s e tüved, nende hulgas viimasel ajal rohkelt kõneainet pakkunud Lõuna- Vabariigi (LAV), Suurbritannia (UK) ja Brasiilia variandid, ning ka mõned kitsamad mutatsioonid, näiteks praegu USAs pead tõstev nimega E484K.

üliis sekveneeritakse neid positiivseks tunnistatud e, mis pärinevad sse sisenemisel võetud proovidest või kelle nakkusallikas on teadmata või milles tuvastatud on S-geeni mutant – kelle S-geenis on väike jupp puudu. See mutatsioon esineb just kurikuulsas Suurbritannia tüves.

1.jaanuarist kuni siiamaani on üliis genotüpeeritud kokku 531 tüve, neist 147 on olnud S-geeni mutandid. Suurbritannia tüvesid on leitud 73, Lõuna- Vabariigi (LAV) tüvesid 5 tükki. Kusjuures ainuüksi viimasel al tuvastati UK-varianti 28 proovis

„Lisaks oleme leidnud kaks huvitavat tüve, mis oma ülejäänud genoomi järjestuste põhjal ei ole LAV-tüved, aga nad kannavad mutatsiooni E484K, mis võib põhjustada nende sasuse LAV-tüvele” ütles Radko Avi.

LAV-i tüve ennast on seni avastatud vaid välismaalt tulnud inimestelt ja ei ole veel teada, kas ta sees ka edasi levib.

TOP3 levinuimad tüved alates septembrist kuni siiamaani on uurimisrühma andmeil aga sellised:

  • B.1
  • B.1.1.10
  • B.1.258

Neist kaks esimest ei ole S-geeni mutatsiooniga ehk need on nö ikut tüüpi, mille S-geen kunagi Wuhanist alguse sai, ning kolmas on S-geeni mutatsiooniga.

Nagu öeldud, siis teostab töörühm e täisgenoomi analüüsi neist proovidest, mis on tunnistatud e suhtes positiivseks.

„Me sekveneerime genoomi ära ja vaatame selles genoomis kahte asja: millisesse genotüüpi see kuulub ja millised kriitilised mutatsioonid sellel el on,” ütles Avi.

Kriitilised mutatsioonid e S-geenis ehk spike-valgus määravad tema sõnul ühelt poolt ära e genotüüpi ja teiselt poolt võiksid mõjutada selle e nakatumist ja erinevaid tunnuseid.

 

Allikas

Muu
Karel Šmutovi õigeksmõistmine Raivo Rätte tapmises oli kohtusüsteemi toimimise musternäide
Jaanus Tehver

Advokatuuri esimees Jaanus Tehver seletab lahti, mida järeldada riigikohtu otsusest, mis palju tähelepanu saanud kaasuses kõik varasema ümber muutis.

Esmaspäeval avaldas riigikohus otsuse, mis tõi viimase suure pöörde palju tähelepanu saanud traagilisse loosse. Ühel 2018. aasta juuli ööl sõitis Karel Šmutov Tallinnas Kivi tänaval autoga otsa muusik Raivo Rättele, kes suri saadud vigastuste tagajärjel paar tundi hiljem haiglas. Sündmuse uurimise järel süüdistas prokuratuur Šmutovit tapmises. Kaks asja vaaginud kohtuastet mõistsid ta süüdi natuke kergemas teos – provotseeritud tapmises, sest sündmuse eelloost oli näha hingelise erutuse seisund. Aga Eesti kõrgeim kohus pööras asja täitsa ringi – Šmutov mõisteti täiesti õigeks, sest riigikohus leidis, et ta tegutses hädakaitse seisundis. Advokatuuri juht Jaanus Tehver aitab Delfi „Erisaates“ lahti seletada, mis juhtus, et varem olid kõik sündmustest valesti aru saanud. Saatejuht on Raimo Poom.

„Tõsi ta on, et riigikohtus diametraalselt teistsuguste otsuste tegemine pole igapäevane asi, aga samas pole see ka midagi ennekuulmatut. Seda tuleb aegajalt ikka ette. Mis juhtus? Tagantjärgi hinnates tuleb tõdeda, et maakohus ja ringkonnakohus, kes tegid süüdimõistva otsuse, keskendusid sellistele asjadele, mis lõppkokkuvõttes ei olnud lõpliku lahendamise kontekstis määrava tähendusega,“ seletas Tehver.

Küsimus taandus selles kaasuses just hädakaitsele.

Advokatuuri juhi sõnul ei pööranud maakohus ja ringkonnakohus antud juhul piisavat tähelepanu neil faktidele ja sellest tulenevale järeldusele, et juhtum võis kvalifitseerida hädakaitseks. „Keskenduti teistele asjaoludele selles kaasuses ja hädakaitse jäi kuidagi fookusest välja. Riigikohut lahendis osutatakse ka, et maakohus peatus väga põgusalt järeldusel, et süüdistatav tegutses kellegi teise kaitseks. Aga ei pidanud vajalikuks teha sellest õiguslikku järeldust, asi jäi kuidagi sinna paika. Ja seepärast jõutigi maa- ja ringkonnakohtus kokkuvõttes ebaõigetele järeldustele. Ja seepärast leidiski riigikohus, et juba tuvastatud faktidele tuginedes tuleb teha hoopis teistsugune järeldus hädakaitse olemasolu kohta,“ lausus Tehver.

Kaasust vaadates leidis Tehver, et riigikohtu otsus ei muutnud midagi hädakaitse kui sellise piirides või olemuses. „Mingit õiguslikku revolutsiooni riigikohtu otsus kaasa ei toonud ega sisaldanud. Riigikohus kohaldas samu õiguspõhimõtteid, mis on meil karistusseadustikku juba palju aastaid tagasi kirjutatud. Lihtalt osutas, et madalama astme kohtud jätsid ammu teada õiguspõhimõtte tähelepanuta, sest keskendusid muudele asjadele.“

Küll aga tõi advokatuuri juht välja, et see pöördega lõppenud kaasus ilmestab väga konkreetselt, miks on mitme astmega kohtusüsteem väga vajalik.

„See näitab, mis on vaja mitmeastmelist kohtusüsteemi. Tuleb aru saada sellest, et olgu kaasus ükskõik kui oluline või kui suure tähelepanu all avalikkuse silmis, siis õigust mõistavad inimesed, pean ilmas kohtunikke. On täiesti möödapääsmatu, nagu ka teistest inimtegevustes, et eksitakse. Inimlikel põhjustel. Selleks, et eksimuste tagajärgi viia miinimumini, on vaja seda, et ühte ja sama kaasust peab läbi vaatama mitmes kohtuastmes,“ rääkis Tehver.

„Kui tuleb välja ka lausa viimases kohtuastmes, et mingi viga on varem tehtud, siis tuleb see ära õiendada. See ongi ses mõttes kohtusüsteemi toimimise musternäide,“ viitas ta langetatud pikas kohtuasjas saabunud varasemast teistpidisele lõpule.

Allikas

Muu
Kuidas saabus kapitalism

Keegi maasikakasvataja kaebles, et temalt löödi Ukraina töömehed üle. Ta maksis kogu nende saabumise kinni, aga need ei tulnud mitte tema maasikapõllule, vaid läksid sinna, kuhu ise heaks arvasid.

Masikakasvataja oli püstihädas – tööliste toomine just tema põllule oli mõeldamatu: inimeste keskaegne sunnismaisus kadus meilt ju koos feodalismiga ja sinna tagasi minna me ei saa.

Aga ma vaatan korra ajalukku. Euroopas oli pärast nn. Musta Surma katku suur tööjõupuudus – töömehed olid kõik ära surnud. Arvatakse, et aastatel 1346–1353 suri sellesse ca 30–60% Euroopa elanikkonnast.

Aga töö tahtis tegemist. Vili kasvas põldudel, aga polnud, kes koristaks. Juhtus see, et võimu said enda kätte talupojad, lihtinimesed. Nad läksid tööle selle senjööri juurde, kes rohkem maksis. Katk, mis tappis ligi poole eurooplastest, oli seeläbi sünnitanud täiesti uued töösuhted – kapitalistlikud töösuhted. Töövõtjal oli äkki öelda oma sõna, mis tingimustel ta tööd tegema üldse hakkab. Must Surm algatas sel moel kapitalismi.

Täpselt sama on praegu: pandeemia möllab, töötegijaid ei ole ja need, kes on, lähevad sinna, kus rohkem makstakse. See on seesama kapitalism, mida me oma sotsialismis nii endale tahtsime. Meie ettevõtjad võiksid selle endile meelde tuletada.

Allikas: Harri Kingo (Facebook)

Muu
Peipsiääre vallavanem surmavast mürkputkest: ei mäleta, et varem oleks sellist asja olnud
Surmav mürkputk

Kallastel ei ole vallavan sõnul varem surmav mürktaime täheldatud. Keskkonnaameti sõnul on mürkputk Peipsi järve ümbruses üsna tavaline.

Peipsiääre vallavanem Aleksandr Širokov ütles, et mürktaim ei ole Peipsiäärses kandis sugugi tavaline nähtus. “Ei mäleta, et sellist asja oleks olnud. Talv on ka selline nagu ta on, äkki sellepärast on tekkinud,” meenutas juba 2002. aastast Kallastel tegutsenud vallavanem.

Mürkputke avastas Širokovi sõnul üks kohalik, kes leiust vallavõime teavitas. Vallavan kinnitusel keegi putke tõttu veel kannatada ei ole saanud ja koostöös keskkonnaametiga hakatakse probleemiga teguts. Esialgu see putkede üleskaevamist ja hävitamist ei tähenda.

Keskkonnaameti lõuna regiooni korralduse spetsialist Tarmo Niitla sõnul on mürkputk tegelikult levinud kogu Peipsi järve ranniku ulatuses ning tõenäoliselt jätkub sane levik ka Vena rannaaladel.

Niitla sõnul on taim inimesele ohtlik vaid siis, kui selle juuri süüa ja taime rannast kokku korjamisel erilist mõtet ei ole.

“Esiteks on tõenäoline, et mingi kogus peenid juuri jääb ikkagi maha, mis on sama ohtlikud kui jämedamad, aga mürgistuse allikat on juurikate puudusel m tuvastada. Pealegi võib iga järgmine torm tuua randa uusi juurikaid, mistõttu osutuks eelnev koristamine mõttetuks,” ütles Niitla.

Niitla soovitab vallal panna rannale suunduvate teede äärde hoiatused, et rannal säärast ohtlikku taime võib esineda. Širokov on lubanud käituda keskkonnaameti soovituste järgi.

Bioloog Ott Luugi koostatud taimede uue levikuatlase kohaselt ei ole mürkputk s midagi haruldast.

Mida pead teadma mürkputkest

  • Kogu taim on ohtlikult mürgine, eriti juurikad. Täiskasvanul piisab eluohtliku mürgistuse saamiseks vaid paarist grammist värskest juurikast, lastele on surmav kogus kordades väiksem. Pärast katsumist tuleb käed kohe hoolega pesta. Taime mürgisus ei kao ka taime kuivatamisel.
  • Taime leidub erinevate veekogude kaldaservades ja madalas kaldavees, suurvee ajal võib leiduda ka hulpivaid juurikaid koos jämedate säilitusjuurtega.
  • Lõhn ja maitse ei hoiata kuidagi ette taime mürgisusest, samas piisab eluohtliku mürgistuse saamiseks üsna väikesest kogusest, mistõttu on ka maitsmiskatsed mõistlik jätta tegta.
  • Talvel ja kevadel on mürkputke ära tunda, kindlaks tunnuseks on risoomi ülaosa kambriline ehitus, mis tuleb nähtavale, kui juurikas pikuti keskelt lõhki lõigata, pärast lõikamist tuleb ka nuga korralikult puhtaks pesta.
  • Mürgistusnähtude esimesed tundemärgid on kõrvetus- ja sügelemistunne suus. Sellele järgnevad oksendamine, keele halvatus, kõhuvalu, tugevad krambid, nägemise halvenemine, suur janu. Mõne tunni jooksul võib mürgistus viia hingamise peatumiseni. Mürgistuskahtluse korral tuleb kohe kutsuda kiirabi. Tarvilik esmaabi on oksendamise esile kutsumine, mille järel tuleb anda ohtralt juua. Hingamise peatumisel tuleb teha kunstlikku hingamist kuni väljaõppinud abi saabumiseni.

Allikas: keskkonnaamet

Allikas

Muu
Briti perekond avastas oma akvaariumist maailma mürgiseima merelooma

Wesley Trevors elab koos oma naise ja kuueaastase pojaga Londoni lähedal Sloughs. Kuna nende laps jumaldab filmi “Kalapoeg Nemo”, on kodus kohustuslikult ka akvaarium klounkalaga.

Selle teisest asukast, akvaariumi põhjas elavast koonusteost ei osanud pere esialgu midagi arvata ning levitas fotot ühes kalasõprade foorumis, kus teadjad tuvastasid: tegu on koonusteoga, mida peetaks maailma mürgiseimaks mereloomaks. Koonustigusid nimetatakse ka sigareti-tigudeks, kuna nende mürgi sattudes inimorganismi jääb inimesel elada umbes nii kaua, kui kulub suitsu lõpuni tegemiseks.

Mees võttis ühendust erinevate zooloogide ja teemaparkidega, kuid kõik keeldusid tigu minema toimetamast. Viimaks õnnestus tal kokkuleppele saada Sea Life Centeriga Londonist. Koonustigu elab nüüd nende juures.

Kuidas süütu välimusega mürgine elukas Inglismaal akvaariumisse sattus, jääb siiani mõistatuseks. Enamjaolt elavad need teod troopilistes vetes, mõned isendid ka Vahemeres. Viimane, mida Wesley mäletab end akvaariumisse pannud olevat, oli väike krevett. “Võibolla tigu ikkagi varjas end mõnda aega,” arutleb ta.

Surmavalt mürgine koonustigu kasutab jahipidamiseks ja enesekaitseks oma londis paiknevat harpuuni, mis süstib saaklooma kehasse närvitoksilisi aineid

Allikas

Muu
Hiirtest

See kaelushiir kolistas majapidamises kuu aega, tundis erilist huvi jahu vastu, kuid ei põlanud ära ka teisi kuivaineid. Ühel päeval vedas kiirus teda alt ning pererahvas leidis hiire jalgapidi lõksust. Surmasuust pääsenule otsustati kohid armu anda. Hiireke polnud lõksus viga saanud, sõi purki vaatluse alla jäetuna kõhu vorsti-leiba täis ja lasti siis vabadusse.Maret Saareleht

Kurtmine hiirte ja rottide jultumuse üle algas juba sügisel sel ajal, kui närilised siseruume vallutavad. Siis peeti põhjuseks eeskätt seda, et Euroopa Liit ei luba tavatarbijatele kanget rotimürki müüa, lahjem aga ei ole nii mõjus.

Siiski näib, et piirkonniti on ka hiirte arvukus suurem. Järva­maal elav pensionär on oktoobrist saadik oma maal asuvast majast lõksudega kinni püüdnud üle 140 hiire ning ütleb, et midagi sellist varasst ei mäletagi. Sügisel alanud sissetung oli nii maruline, et ta nägi hiiri toas lausa mööda seina üles ronimas, lakapealsel aga läks õhtuti lahti täielik mürgel.

“See on üks ebameeldiv te,” kurtis ta ja ütles, et seepärast ei taha ka oma nime lehte – kes ikka tahab hea hiirepüüdjana kuulsaks saada?

Kokku on proual maja peale laiali jaotatud paarkümmend plastlõksu, mida saab vinnastada kas või jalaga vajutades, ja pole karta, et näpud vahele jääks. Need plastlõksud on end ka siiani kõige paremini näidanud, on tundlikud ja püüavad hästi. Sahvrisse on üles pandud ka laste toodud ultraheliga töötav peletaja ning tundub, et sellest on seal abi küll.

Kassi majas pole ja siiani pole teda ka hiirepüüdjana vaja läinud – sellist hiirterohkust pole varem kunagi nähtud.

Mürk on liiga lahja

Kahjuritõrjega tegeleva ettevõtte Rentokil OÜ tegevjuht Toomas Trei ütles, et kõnesid on sel hooajal olnud tõesti tavalisest rohkem.

“Hiired on üks asi, aga rotid on sellised loomad, kes ilma inimeseta hästi toime ei tulegi,” märkis Trei. Inimeste pahameel on mõistetav, sest nii rottide kui hiirte hambad kasvavad ning nad närivad puhtalt seepärast, et hambaid nüritada. Kui närilisi on rohkem, siis on ka kahjud, mida nad teevad, suurd.

Kui hiireperel on hea ninaesine ja puuduvad looduslikud vaenlased, võib sealt aastaga võrsuda 3500 hiirt, rottidel ulatub see arv 2400ni.

püüavad ise võidelda lõksude ja nende mürkidega, mis on praegu saada. Kui jäävad hätta, siis helistavad meile ja uurivad, kas saaks meilt osta kangt mürki, sest proffide kasutuses on see lubatud,” kirjeldas Trei. “Kahjuks peame ära ütl. Töötada sellega võivad ainult spetsialistid, välja müües rikuksime t. Sõimu oleme seetõttu kuulnud tänavu päris palju.”

Eriti pahased on maal elavad inimesed, kes on seni harjunud rotitõrjega ise toime tul.

Räägitakse, et lahjem mürk paneb rotid rohkem hais, kuid see ei vasta Trei sõnul tõele. “Rotimürk mõjub nii, et rott sureb 3–5 päeva pärast sisemise verejooksu mõjul. Kuna surm saabub alles hiljem, ei hakka rotid seda mürgisöömisega seostama ja sellest hoiduma,” selgitas ta. Sel moel toimivad nii lahjd kui kanged mürgid ning see, et väike surnud hiir haiseb vähem kui suurem surnud rott, on paratamatu.

On inimesi, kes usuvad, et kõige parem rotivastane vahend on kass ning sellega on Trei igati nõus – kass võib suuta massilisele paljunemisele õigel ajal piiri panna, kui pesad oma hea haistmisega üles leiab.

Kui korralikul hiireperel on hea ninaesine ja puuduvad looduslikud vaenlased, võib sealt aastaga võrsuda 3500 hiirt, rottide puhul ulatub see arv 2400ni.

“Muidugi võiks tavatarbijale müüdav mürk olla kangem, aga mis teha, kui selline otsus Euroopa Liidus on vastu võetud,” märkis Trei. T teada sai kava jätta kanged mürgid üksnes spetsialistide käitlusse alguse Põhjamaadest, kus rotimürgi olid kätte saanud ka koduloomad, kes seetõttu surid. Spetsialistid aga kasutavad vaid selleks ettenähtud söögimaju, kus koerad-kassid mürgile ei pääse.

Maalehe Facebooki kontol tõstetud närilistetele reageerisid paljud lugejad, kellest osa oli seda meelt, et tänavu on neil närilisi tõepoolest tavalisest enam, teised aga ütlesid, et peamine sissetung toimus sügisel ning on nüüdseks kontrolli alla saadud. Eriti rohkelt on tänavu märgatud kaelushiiri.

Nisu lausa kutsub hiiri


Järvamaal asuva Seidla veski peremees Hannu Lamp ütles, et on olnud aastaid, mil närilisi on vähem. T pani selle sooja talve arvele. Seda, et midagi erakordset toimuks, ta aga tähele pannud pole.

“Teeme veskis regulaarset tõrjet ja teame juba sügisel lõksudega valmis olla,” lausus ta. Näriliste hulka mõjutab ka ninaesine, näiteks on magus nisu palju suurem tõmbenumber kui rukis. “Eks inimestele meeldib ju ka sai,” muigas Lamp.

Kuna toidukäitlusettevõttes ei tohi kassid hiiri püüda, siis ei saa viljakottide juurde hiirekuningaid varits lasta. Küll aga on varaslt veski ümber korda pidanud kaks kassi, kelle abikäppasid oli hästi tunda.

Maidu Konsap Ze ökotalust Põlvamaal ütles samuti, et olukord on tavapärane – kui regulaarselt tõrjet teha, siis saab ka hiirte-rottide vastu. Seda, et soe talv neid soosib, võib aga arvata.

“Minu meelest on kliimas toimunud muutus,” sõnas Konsap. “Ma ei mäleta varasst nii sooja talve, kus jaanuari keskpaigani puuduks püsiv lumikate.”

Neli riket alajaamades

Novembris närisid rotid läbi riigivõrgu kaabli, mis viis rivist välja portaali eesti.ee ja halvas mitmed digiteenused.

Elektrilevi OÜ kommunikatsioonijuht Peeter Liik ütles, et neile on närilised põhjustanud pahandusi üksikutel kordadel ning selles suhtes on talv olnud tavapärane – niisuguseid juhtumeid tuleb ikka ette.

“Eelmisel aastal oli meie piirkonnaalajaamades neli juhtumit, kus rott tekitas rikke. Kasutame näriliste peletamiseks ultraheli ja mürki. Heli aitab hiiri ja rotte peletada teatud piirides, kuid teatud kambritesse võivad rotid ikkagi pugeda,” rääkis Liik.

Kuigi hiired ja rotid suudavad sisse pugeda väga väikes avadest, põhjustavad nad pahandusi ainult sellistes alajaamades, mis on pisut vand, pärinevad nõukogude ajast ja on veel uuendamata.

“Selliseid jääb meie võrgus üha vähks, pigem kaduv nähtus. Uu ajastu Elektrilevi piirkonnaalajaamad on hermeetilised ja intsidente närilistega ette ei tule,” lisas Liik.

Bianca Mikovitš

Hiired: Kes tuppa trügivad?

Kõige sagedasem hiir, keda inimene oma majapidamises kohtab, on koduhiir (Mus musculus): ühtlaselt hallika karvaga, valkja kõhualusega loomake. T jätab oma käimisteedele iseloomuliku nn hiirehaisu.

Mus musculusShutterstock

Maapiirkondades ja väikstes asulates sätib end sageli tubastesse tingimustesse ka kaelushiir (Apodemus flavicollis).

Apodemus flavicollisShutterstock

Välimuselt on ta koduhiirega üsna sane, tgi kõhualune on hele, aga selg pruunikas ja kurgu all on kollakas kaelus. Kõige kindlam määramistunnus on siiski saba – kaelushiirel on see umbes sama pikk kui keha, koduhiirel aga kehast kolmandiku võrra lühem. Erinevalt koduhiirest ei jäta kaelushiire uriin tugevat lõhna, ent see-eest on ta osav ronija ja agar rähkleja. Ta ei piirdu toiduainete kohapealse manustamisega nagu koduhiir, vaid tassib neid oma ladudesse, mida ta pererahva üllatuseks võib ehitada täiesti ootamatutesse kohtadesse – näiteks puhta pesu vahele.Talveks võib majapidamisse tungida ka muidu põllul elav jutt­selg-hiir (Apodemus agrarius), kelle tunneb hästi ära piki selga kulgeva tumeda triibu järgi.

Apodemus agrariusShutterstock

Seevastu leethiir (Myodes glareolus) satub inimeste kodudesse harva. T nina on tömbim, kõrvad lühd ja ka saba oluliselt lühem kui kodu- või kaelushiirel. Leethiire kasuka ülaosa on roostepruun või ookerjas.

Myodes glareolusShutterstock

Kirjeldatud hiired kuuluvad näriliste seltsi. Peale nende võivad majja sooja ronida karihiired, kes kuuluvad putuktoiduliste seltsi.Näiteks levinuim liik, -karihiir (Sorex araneus), sööb peamiselt putukaid, ämblikke, vihmausse ja limuseid. Majapidamises võivad karihiired himustada liha- ja piimatooteid, kuid teiste hiirte kombel nad närimisega pahandust ei tee.

Sorex araneusShutterstock

Kuigi inimestele valmistab hiirterohkus meelehärmi, leidub küllaga neid, kellele see mokka- ja nokkamööda on. Kullilised, kakulised, väikesed kiskjad, nagu nirgid, kärbid, tuhkrud, nugised, aga ka rebased söövad hiiri hea meelega. Praegu on nad ka üsna hõlpsasti tabatavad, sest puudub v lumevaip, mille alla hiired varjuda saaks.

Kristiina Viiron
Allikas: “ elusloodus”, zooloog Tiit Hunt

Allikas

Muu
Hans H. Luik: kas varjujäämine on kohtuniku privileeg?
Hans H. Luik. Autor/allikas: ERR

Avalik arutlusruum ei ole demokraatlik, kuni kohtunikud sealt ele hoiavad, kirjutab Hans H. Luik.

Ega Eesti uudiste tarbija vist ise ei oskakski öelda, milles õieti peaks seisn kohtupidamise avalikkus ja kes seda peab tagama – ajakirjandus, kohtusüsteemi avalike suhete töötajad või kohtunikud ise.

Seni on kohtuotsuste arutamiseks nagu kaks avalikkust: laiem avalikkus (portaalid, lehed, “Aktuaalne kaamera”), kuhu kohtunikud eksivad haruharva. Ja teine avalikkus, mida Jürgen Habermas nimetas “salongiavalikkuseks” ja kohtunik Leo Kunman kirjeldas kui kohtunike ja prokuröride ühiseid kohvikuid ja koridore.

Selles kitsamas “salongis” siis arutlevad Eesti rahva juristid pädevalt ka abstraktse õigluse tel, ainult et ei jaga oma järeldusi kahjuks avalikkusega. Ajakirjandus aga januneb kohtunike kogemusele tuginevate moraalinorme kinnitavate ja taasloovate üldistuste järele.

Allpool kirjeldan kirjastaja pilku appi võttes, kuidas ajakirjandus vormib oma tegelikkusekajastust järjest rohkem kohtumenetluse struktuuri järgi, jättes ettenägelikult tühimikud sinna, kuhu kuuluks kohtuniku monoloog otsuse põhjendamiseks ning esse kirjutatud “kohtuniku sisetunde” avamiseks.

Eesti kohtute aastaraamatutes (Ilona Leib, Priit Hõbemägi) ning ka kohtunike omavahelistes sõnavõttudes (riigikohtunik Paavo Randma kõne professor Jaan Sootaki juubelikonverentsil) nõutakse Eesti kohtunikelt rohkem rahvapäraseid üles astumisi. Just rahvapäraseid, sest juriidilises keeles kirjutatud kohtuotsused ei löö kaasa avalikus sfääris.

Kohtuvaidlused iseenesest võiksid avalikkusele huvi pakkuda, ent nii kohtu sisendid (näiteks hagiavaldused) kui väljundid on vormistatud üpris spetsiifilises keeles. Üks hagiavaldusi, mis ka siinkirjutajat puudutas, rõhutas näiteks vaidlusaluse investeerimistoote “voluntatiivse elemendi definoorsust” (ehk seda, et investeeringu asjaolude ebakindlus mängib tulemuses määravat rolli).

Märgitakse ka, et kohtunikud panevad otsuse motiivid kirja “liiga hilja”. Selleks ajaks, kui kohtunik rohkem või vähem põhjalikult otsuse motiivid kirja paneb (näiteks kümnepäevase välbaga), võib kaasus olla hajumise tõttu uudismeedia jaoks aktuaalsuse minetanud.

Kohtute keelt ei ole lihtsamaks tõlkida. Meedia silmapilksust me aga aeglasks muuta ei saa. Avalikkuse kanalite silmapilksust tuleb pidada tehnoloogiliseks antuseks. Meedia algoritmid kohandavad end järjest paindlikumalt lugeja omadustega.

Haaravalt jutustatud kohtulooga võib kindlasti lugeja suunata, ühes sellega tekitada seisukohavõtte õigluse ja avaliku moraali suhtes, ent need kohtulood peavad siis tõesti ol haaravad.

Debati peaks lõpetama “kõrgem narraator”. Kohtunik, kes ütleb oma otsusele lisaks ka üldistavad moraali loovad teesid. (Neid vajaks tänapäeva auditoorium koos kohtuniku piltkujutusega, nagu kohtuprotsessi avalikkus vist ikkagi eeldab. Kohtu pildistamise keelustamisest viimasel ajal teen allpool juttu.)

Riigikohtu esimehe Villu Kõve mulje järgi, nagu nähtus ERR-is Toomas Sildami tehtud usutluses, ergastub press põhiliselt mõrvaprotsesside kajastamisel.

See tähelepanek pole vale. Niisugustes protsessides paljastuv inimkäitumise kuri irratsionaalsus tõmbab . Siiski jälgib meedia ka hulgaliselt haldusvaidlusi: tuulikute ja kaevanduste planeeringuid, tsiviilvaidlusi küll abiellumis- ja lapsendamisõiguste, küll võlavaidluste näol.

Palju kajastatakse suurid pankrotte. Kui mõrvaprotsessidest võib olla tuletada mingit uut moraalinormi, siis näiteks võlaõiguslike vaidluste puhul määratlevad kohtud tihti nõuete ja kõrvalnõude intresside vastavust headele tavadele. Avalikkusel oleks tarvis teada, millis allika kohtunik hea tava leidis.

Võlaõigusliku vaidluse normid on ühiskonnale igapäevaselt väga tähtsad. Meie kohtunikud saaksid põhjendustega ka väga hästi hakkama. Häbeneda pole midagi: võrreldes sajandi algusega, mil näiteks värsket võlaõigust tõlgendasid eri maakohtud vägagi erinevalt, on kohtute tase märgatavalt tõusnud.

Halduskohtuid tundub räsivat krooniline ajapuudus. Ettevõtjad näevad, et näiteks Maksu- ja Tolliameti tehtud maksuotsuste põhistused kopeeritakse tihti lihtsalt kohtuotsusesse ümber, ilma seisukohta võtmata. Ometi saaks halduskohtu avalikustatud seisukohtadest oluline alus kas vaidlemiseks või suunavõtmiseks raamatupidajate ja finantsdirektorite igapäevatöös.

Artikli autor jälgis suurt varalist vaidlust, kus mõld kanged osapooled tõid kohtuniku ette hinnangud rahvusvahelistelt auditibüroodelt: üks hinnang väga kõrge, teine madal.

Mitmesugused vara nüüdisväärtuse arvutused ja diskontomäärad olid kohati meelega keeruliseks aetud, vählt siinkirjutaja jaoks. Ent maakohtu kohtunik arvutas kõik filigraanselt kaasa ning koostas ülimalt loogilise otsuse! (Tõsi küll, kohtunik ei osutanud, et üks osapool üritas ilmselt kohut eksitada.)

Niisuguste kohtunike eest ei jääks varjule näiteks a koolide rendilepingute mittevastavus turutingimustele või monopolinähtused meie majanduses. Miks siis räägivad heal tasemel kohtunikud Eestis ühiskondlikus debatis vähem kaasa kui politsei juhid või näitlejad?

Kas kõik maailma kohtunikud hoiduvad saamast avaliku elu tegelasteks?

Ei! Kohtunike kidakeelsus konkreetsete menetluste, jõustunud või jõustumata otsuste kommenteerijatena ei ole sugugi universaalne.

Piisab, kui vaadata angloameerika ajakirjandust, ja pilt on hoopis teine. Leiame kohtunike mahlakaid sõnavõtte, isegi sajatamisi, nagu: “Te olete õel ja südametu inimene, kelle hinge ei puuduta kaasinimese kannatused!” ja muud sellist.

Ka Eesti ajakirjanduses on leidnud kajastamist New Yorgi lõunapiirkonna kohtuniku Alvin Hellersteini töö. Pensionile suunduv kohtunik Hellerstein koondas enda kätte territooriumil toime pandud suurima massimõrva, 11. septembril 2001 aset leidnud kaksiktornide tragöödia ohvrite perekondade sajad hagid.

Seejärel hakkas Hellerstein eurooplase mõistusele uskumatute kommentaaride saatel hagejaid kohtust ele peletama ja kohtupidamist vältima, öeldes kuulsad sõnad: “Kohtulik uurimine ei too teie kalleid kadunukesi ellu tagasi. Võtke parem vastu Ameerika Ühendriikide valitsuse rahaline kompensatsioon. Minu abi Sheila Birnbaum korraldab soovijatele raha kiire väljamaksmise.” Kompensatsiooni suurus oli ca 2 miljonit dollarit pere kohta.

Veel üks näide Florida kohtust, kus kuuldust pajatas siinkirjutajale üks kohalik eestlasest autokaupmees. Võlamenetluses, kus üks pool oli teisele laenanud 20 000 dollarit intressiga 30% aastas, mis oli tagastamata ja teenis viivist, ei kiirustanud kohus heal saksa moel võlasummat pennipealt võlgnikult välja nõudma, kõrvalnõudeid seejuures vastavalt aktsepteerides või vähendades.

Selle asemel pidas Florida kohtunik laenuandjale moraaliloengu: “Ma annan teile tagasi 10 000 dollarit, pool teie laenust. Võiksin ka vähem anda. Kas teie, sir, arvate, et on kohane rahateenimiseks sellistelt ilma sissetulekuta inimestelt kõva laenuintressi koorida? Kas te loodate, et teine mees kusagilt veel laenama läheb, et teile teie intressid ära maksta?!”

Kohtusaalis viibinud eestlast pani imestama, et kohtuniku otsustuspädevusel polnud mingit piiri, ja ka see, et kohus pidas võimalikuks väljendada emotsionaalset hoiakut.

Selline on aga angloameerika kohtusüsteemi tava ja sellest tuleneb ka angloameerika ning meie ajakirjanduspildi erinevus. Inglas ja jänkidest kohtunikud osalevad oma autoriteediga meediapildis.

Eesti avalikkuses aga valitseb kohtunike sõnavõttude ikaldus. Tühjus, puudus, põud. “Kohtunik ei ole avaliku elu tegelane,” ütles Priit Pikamäe ühes avalikus esinemises.

Eks sellepärast mõjus mullu 13. augusti Postimehes avaldatud intervjuu Leo Kunmaniga nagu mootorimöire tühjas parklas. (Usutlus oli küll tehtud pensionäriga, teks seljataha jäänud kohtunikutöö.)

Kunman põhjustas ehmatust ja hämmeldust nii juristides kui üldse avalikkuses, eriti veel, kui ta jätkas prokuratuuri ja kaitsepolitsei ründamist ka telesaates “Kuuuurija”.

Too haruldane Leo Kunmani usutlus; tänavu jaanuaris ERR-is Toomas Sildami võetud intervjuu mitte veel Riigikohtu esimehe staatuses Villu Kõvelt ning juba nimetatud endise Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe järjekindlad avalikud esinemised tõusevad meedias esile oma harulduse tõttu.

Samas mõjutavad kohtud ja kohtueelne uurimine ajakirjanduspilti ilma kohtunike avalike sõnavõttudetagi. Kuidas siis?

Eesti ajakirjandus võtab järjest tihedamini riskivaba kohtukrooniku positsiooni

Selle asemel et välja uurida, mis on tsiviilvaidluse või kriminaalsüüdistuse poolte argumendid, ja üritada neid hinnata, asuvad väljaanded oma auditooriumile söötma üksikuid uudiseid kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kohtuistungite toimumisest või edasilükkamisest, arstide ja muude ekspertide kaasamisest.

Miks? Sest pikapeale on ajakirjandusorganisatsioonid võtnud omaks, et kohtulik uurimine on justkui “tegelik”, seevastu ajakirjanduslik uurimine pigem “spekulatsioon”.

Selliselt mõeldes unustatakse ära, et tihtipeale pole kohtutel käepärast isegi i, mille põhjal koosseis määrata, kuigi patutegude sooritamine ju e järel ei oota.

Nii sai süüdistaja Steven-Hristo Evestuse kohtuni viidud investeerimispanga Gild investeerimiskelmusest esimene Eestis investeerimiskelmuse paragrahvi alusel toimunud protsess.

Kas see tähendab, et enne selles kriminaalasjas menetluse alustamist, 2006. ja 2007. aasta buumi ajal ei riisunud kelmid Eesti investoreid nii Rumeenia, Bulgaaria, Armeenia kui suunal? Selge see, et riisusid. Lihtsalt kohtupraktikat ei olnud – oli “neitsilik”.

Isegi sääraste juhtumite puhul nagu Paavo Pettai ülestunnistused, kui üks pool on otsustanud oma tõendid avalikult laiali laotada, võivad toimetused otsustada ajakirjanduslikku uurimist mitte käivitada.

“Riiklik menetlus alles käib,” toovad vaikimise põhjuseks menetluse ülejäänud osalejad, kes reeglina ei soovi mingit avalikkust. Avaliku elu tegelasteks mitte saada soovijaid on kohtus peaaegu alati rohkem kui rääkijaid. Asi pole aga ainult menetlusosaliste soovis. Eeluurimine ja kohtulik uurimine on varmad protsessiosalistele vaikimiskohustust kohaldama.

Teada on kohtunik, kes kohtu koridoris suisa vahele astus, kui nägi tunnistajat ajakirjanikuga rääkimas.

Siinkirjutaja arvamus, mida ei ole varjus hoitud ka peatoimetajate eest, on: ajakirjandusel SOBIB VÄGA HÄSTI käsitleda üldistusjõulisi süüasju (väljapaistvate inimeste võimupiire ületav käitumine, mitmesuguste eeliste tegemine avalikel konkurssidel, varjatud raha liikumine erakondade sees) samal ajal, kui juhtumit menetleb riiklik õigussüsteem.

Ei ole ka kindel, et kohtuorganitel on alati rohkem infot kui ajakirjanikel. Jah, ajakirjanike allikad ei ole sunnitud infot andma, nagu ollakse kohtus. Kas aga kohtus on vähe nähtud vassimist ja mälunõtrust?

Küsime suure etteheitena, kus on ilmunud pikem ajakirjanduslik käsitlus Edgar Savisaare korruptiivse tegudest? Sellist pole. Ajakirjanikud ootasid aupaklikult kohtu seisukohta … ja jäidki ootama. Ajakirjanduse taandumine kohtukrooniku rolli ei ole lugeja teenindamisel viljakas.

Lugeja oleks väärinud näideterohket käsitlust sellest, mismoodi Keskerakond pikki aastaid “maksustas” Eesti pealinna. Pistise väljapressijaid linnavalitsuses on juba hulgakaupa paljastatud ja karistatud; mitme kurioosse juhtumi kohta on ols ka kaudset teavet, mida ajakirjanike anonüümsed allikad tubli töö korral kindlasti looks vormida aitaksid.

Ent vaikimisi väljakujunenud tava kohaselt ootas ajakirjandus kohtuliku uurimise “kõigutamatuid tõendeid” selle kohta, et linnapea Edgar Savisaar ise ja omaenda hüvesid silmas pidades linnavalitsuse otsuste eest raha võttis.

Võib-olla ootas ajakirjandus isegi sellist tõendit nagu Savisaare ülestunnistus. Kui sellist tõendit nüüd Edgar Savisaare üle kohtupidamise lõpetamise tõttu ei saadagi, siis vaatavad toimetused oma tühje pihkusid … Ja avastavad, et aastate pikku toodi vaatajale-lugejale uudiseid prokuröride, arstidest ekspertide ja kohtunike menetluslikest sekeldus, jättes varju põhilise: organiseeritud grupi laialdase ja selge mustriga tegevuse a linnavalitsuse otsuste müümisel valitud ettevõtjatele varjatud maksete eest.

Ajakirjandus ootas mugavalt sisendit kohtulikult uurimiselt. Kohtulik uurimine aga jooksis Edgar Savisaare puhul kokku. Tõsi küll, t kaasosaliste protsessid kestavad – kas aga lugejad maldavad nende tulemust ära oodata või sünnib peale uus põlvkond, kelle mälus ei olegi Keskerakonnal olnud teist esimeest kui Jüri ?

Nõnda suubume vaese ajakirjanduse ajastusse. Olulisi ühiskonnavastase käitumise seikasid ei arutata eetika, tavade või kasvõi religiooni seisukohalt, sest levib positivistlik usk, nagu sobiks ajakirjanduslikuks tõendiks ainult kohtus kaalumist leidnud tõigad.

Aga mis siis, kui protsesside aegluse või advokaatide pingutuste tulemusel kohtuasi aegub? Mis siis, kui riigikogu ei muuda t, mis võimaldab kohtualuse kehva tervise tõttu kohtupidamise lõpetada? Väga oleks tarvis kohtunike kommentaare selliste lõpetamiste kohta, mida Eestis on olnud juba kümmekond.

Kas nõnda protsesse lõpetada on ühiskonna seisukohalt õiglane? Mida kohtuniku sisetunne ütleb?

Edgar Savisaare puhul taandus küünilise grupiviisilise i käsitlemine lõpuks meditsiiniuudiste ees. Samamoodi taandus Väino Pentuse ja t Autorollo rahakantimiste uurimine lõpuks ajakirjanduses hoopis kohtuistungite kuupäevade loeteluks ja protsessuaalseteks teadeteks selle kohta, kas spiiker Ene Ergma ikka lubab Keit Pentuse riigikogus olevat arvutit uurida (ei lubanud).

Võis täheldada, et tankist kui nähtus oli kohtutes alles läbi vaidlta. Seetõttu võis kohtumajas jääda peasüüdlaseks seekord tankist pluss piiratud teovõimega vanahärra. Ka võis tähele panna, kuidas Autorollo pankrotis kannatanud ärimees üritas raevukaid näiteid tuues avalikkusele tõestada, et valdav mõju firma rahatuks tegemisel oli tuntud poliitperekonnal …

Kajastused ilmusid meediauudistes mitte ajakirjandusliku uurimise edenedes, vaid aeglase menetlusmasina määratud järjekordseid kuupäevi lugedes. Mõnikord oli uudiseks ainult osapoole taotlus mingi tähtaeg edasi lükata. Just kannatanu avaldused – ühepoolsed muidugi – olid need, mis arendasid käsitlust üle kriminaalprotsessi piiride.

Mis side võis tegelikult olla oma mõju kasutanud poliitperekonna ja riiklikule KredExile augu tekitanud laenuraha laiali tassimise vahel? Ajakirjandus ei ole juurdlusorgan, ent tõi ühel hetkel debati leheveergudele.

Perekond Rosimannus kaitses end samuti leheveergudel. Välisminister Pentus-Rosimannus astus kuni kohtuotsuse jõustumiseni tagasi. Kohtus ei leidnud kinnitust, mis eesmärgil võeti ja kuhu arvatavalt viidi mitme sularahaautomaatidest välja võetud sularaha.

Neid punkte üritas omavahel loogiliselt ühendada ainult ajakirjandus, võttes abiks kannatanu, autofirmale kütust tarninud ja kriminaalses pankrotis rahata jäänud härrasmehe. Ajakirjandus taandus soliidselt arutelust, kui kohus välisministri isa Väino Pentuse advokaadi (ajakirjanduse, kuid mitte kohtu arvates ka tankisti) Siim Roode süüdi mõistis.

Kohtulik uurimine oli uurinud pankroti õiguslikku külge, ajakirjandus vahendanud arvamusi pankroti tegelike eesmärkide üle. Õigus sai mõistetud ja ka avalikkus arutelusse kaasatud – vist seekord tasakaalustatult, kuigi menetlusosalised seda taunisid.

Piinlik hetk ajakirjanduse ajaloos oli mugav vaikus ajalehtedes pärast Silver Meikari ülestunnistust, et ta osales erakonna sularaha maskeerimisel üksikisikute annetusteks.

Meikar tõi välja isegi “portfellimehe” nime, keda ta pidas sularaharingluse organiseerijaks. Teade, et prokuratuur on alustanud uurimist, võimaldas ajakirjandustoimetustel puhkeasendi võtta, et oodata, mida toob esile riiklik süüdistus.

Ja järgnes pauk: prokuratuur loobus süüdistuse esitamisest. Mis nüüd, ajakirjanikud? Kuhu jäi lugu Silver Meikari kirjeldatud Reformierakonna sularahast, mille tekkimise hetki oleks võinud võrrelda näiteks suurte poliitiliste otsuste langetamisega elektrihindade või sadama hangete kohta?

Spekulatsioonid või Eesti komberuumi kirjeldused – see oleneks juba uuriva ajakirjanduse tasemest. Eestis on pärjatud ajakirjandusproffe, kel üliharva on tulnud oma sõnu tagasi võtta.

Abikäe ulatas prokuratuur: toonane prokurör Heili Sepp hakkas ise ajakirjanikuks ja avaldas uurimise käigus kogutud, kuid süüdistuseni mitte viinud tunnistusi!

(Palju kahinat tekitasid prokuratuuris sularahaomanikest reformierakondlaste antud ütlused raha päritolu kohta. Mitmete jaburate selgituste hulgast osutus ajakirjaniku kontrollimisel tõene olevat just kõige rohkem elevust tekitanud versioon “sularaha andis mulle rikas ämm”.)

Eesti rahvas ei tunne oma kohtunikke, sest meedias esinevad kohtunikud harva oma hääle, pilgu ja näoga

Kohtutesse asub lähiajal tööle hulgaliselt noori eluajaks ametisse kinnitatud kohtunikke, kes võibolla ei mäleta Harju Maakohtu esimehena töötanud Helve Särgava avatust ühiskonna aruteludes kaasalöömisel.

Pigem on noortele kohtunikele ajas lähem endise Riigikohtu esimehe väljendatud seisukoht, et kohtunik ei olegi avaliku elu tegelane. Disclaimer: ametis olevate kohtunike seas on küll üksikuid südisid, kes oma olulisi otsuseid kommenteerivad isegi televisioonis, st oma näoga.

Kohtunike avalikust näost: Eesti rahvas ei tunne oma kohtunikke. Seda osalt ka pildistamiskeelu pärast. Selle taustaks on mõistetav julgeolekumure. Kohtunike julgeolekumure tundub olevat suurem kui süüdistajatel.

Kui enne istungit fotograafid kohtualuseid, advokaate ja prokuröre pildistavad (selleks peab alati ol kohtu luba), siis pildistamine tuleb lõpetada enne kohtuniku ja rahvakohtuniku saali saabumist. Vahel harva lubatakse ajakirjandusel pildistada mõne kohtuotsuse ettelugemist.

Seetõttu ei ole Eesti pildipankades isegi pilte mitmest töökamast kohtunikust. Näiteks a Sadama iasja esimesest kohtunikust, pika staažiga Julia Vernikovast on üks foto, mis on tehtud selja tagant ning mille puhul puudub ajakirjanikel üksmeel, kas see on ikka Vernikova või hoopis mõni t kolleeg.

Moodne digitaalne meedia on väga pildiline. Eesti suurima kohtu, Harju Maakohtu aseesimees Aulike Salo ei anna ühegi oma kohtuistungi eel luba kohtualuseid pildistada. Nii ei ole avalikkusele teada, mismoodi näevad välja as surma külvanud fentanüülikaupmehed, keda kohtunik ometi karistas.

Fentanüülimeeste kohtusse saamist pidas politseijuht Elmar Vaher Eesti politsei aasta suurimaks õnnestumiseks. Avalikkuse huvi missugune… Miks Harju Maakohtus, mis töötab Eesti Vabariigi nimel ja avaliku raha eest, pildistada ei või, seda pole asjaomased kohtunikud põhjendanud.

Lõpuks aga naasen julge intervjuuga saanud ekskohtunik Leo Kunmani juurde. Juhuse tõttu võib siinkirjutaja jagada oma muljet kohtuniku teadlikkuse tõusust otse kohtuprotsessi kulgedes.

Olin koos kolleegidega tunnistajana sellelsamal protsessil, mille mõjutamises Kunman prokuratuuri süüdistas. Mul ei ole teavet selle kohta, kas prokurör Lavly Perling võis Kunmanile mõju avaldada.

Mis kahjukannataja ettevõtjate pälvis, oli see, kui kaugel võib üks van põlvkonna kriminaalkohtunik olla tänapäeva pankade investeerimistoodete maailmast ja millist pingutust uude alasse süvenemine nõuab.

Esialgu küsis Kunman kannatanutelt arusaamatuses: “Mehed, miks te siis ise ei sõitnud sinna Bakuusse ja ei veendunud, mida teile müüdi?”

Protsessi käigus selgitati kohtusaalis, mida endast kujutab portfelliinvesteering. Selline, mida teeb hoolsuskohustust omav riikliku litsentsiga investeerimisasutus. Keegi ei jõua ju ise kontrollida, kas pensionifondi t portfelli ikka osteti Apple aktsiaid või välismaal maaga tagatud võlakirju.

Kui Leo Kunman veendus, et pangakelmid olid investoreid lihtsalt tüssanud ja raha mujale suunatud, pani kohtunik oma raevuka otsusega Gildi panga lihtsalt kinni … ja mõistis ka kelmid kinni. Reaalse vanglakaristusega. (Ringkonnakohus, kes üleolevatele pangategelastele ise otsa ei saanud vaadata, asendas vangla tingimisi karistusega.)

Oleks tarvilik olnud, et kohtunik Kunman oleks oma värsket suhtumist pankade hoolsuskohustuse ja lojaalsuskohustuse nõudesse ka laia avalikkusega jaganud. Sellest oleks lugejatel kasu olnud, mõistmaks järgmisi ja hoopis mastaapsid pankade riiveid.

Ja lõpuks. Toosama Gildi üle kohtupidamine tõi välja väga olulise uue nähtuse silmapilkse meedia ja kohtuvõimu suhtes. Nagu me tänapäeval järjest tihedamini näeme, kasutavad süüalused kohtu reserveeritust oma sõna levitamisel ära, et avalikku arvamust kohtu vastu häälestada.

Nimelt alustasid süüalused paralleelselt kohtunik Kunmani kohtupidamisega kohtu koridoris ning elektroonilises meedias ärplemist, et parasjagu pannakse toime “justiitskuritegu”.

Järgmistel aastatel järgnes sellele Kaur Kenderi samasugune põrkimine kohtuliku uurimise ajal “pedomentide” ja “pedoprokuröride” tel. Sarimaksupettur Raivo Paala on aastakümneid meedia püüdnud ettevõtlusvabaduse eest võitleja ja kohtute ohvrina. Ilmselt tuleb ka kohtute autoriteeti kaitsta moodsas silmapilkses meedias, et kohtualuste eneseupitamine kohtuvõimu arvel ei jääks ainsana kõlama.

Siin on vastuabinõu ikka sama: kohtunike endi südid sõnavõtud kohtute PR-teenistuse paigutusel.

Kokkuvõtteks

Nagu artikli alguses märgitud, on tänapäeva uudisvoos õigusorganite menetlusel tohutu autoriteet ja tähtsus, paradoksaalselt ei kõla uudisvoos aga kohtunike hääl.

Tasuta sotsiaalmeedia esiletõus nõrgendab toimetuste rahalist baasi. Ajakirjanik võtab seetõttu harva ette iseseisva uurimise. Juriidilised võitlused on kallid ning toimetajad kalduvad seetõttu enesetsensuurile.

Selle põhjused jaotuvad kaheks.

  • Üks pool on riiklik õiguskaitse. Menetlejad jagavad protsessiosalistele ning ajakirjanikele eeluurimisel ja kohtusaaliski korraldusi vaikimiseks. (2018. aastal asusid mitu kohtunikku võitlusse kohtusaalist saadetavate blogipostituste vastu.)
    Teine põhjus on määratu koormus, mille alla meedia toimetused satuvad, kui üritavad uurida midagi, mille uurimine pole mõnele osapoolele meeltmööda. Takistuseks saavad ametkondlikud kitsendused ligipääsul avalikele andmebaasidele.
    Ägeneva andmekaitse tingimustes sagenevad nõudmised toimetustele lõpetada ühe või teise tõsiasja avaldamine.
  • Meediaorganisatsioonid proivad pidevalt ja tulemuslikult avalikku huvi kitsendada püüdvate eelnõude vastu, mida riigiaparaat järjekindlalt toodab.
    Tundub suurenevat see osa ühiskonnast, kelle arvates “urgitsemine ja näägutamine” ka sündinud tõsiasjade puhul traumeerib inimesi ilmaasjata. See kõik, saadetuna uurimise alla saadetud tegelaste advokaatide survekirjadest, vähendab ajakirjaniku himu vaba ja uhke ühiskonnaliikmena tõde otsida.
    Väikerahvaste meediatoimetused, nagu võib näha näitel, kaotavad järjest ressurssi. Lihtsam kui midagi iseseisvalt uurida on avaldada meelelahutuslikke usutlusi inimestega, kes populaarsust janunevad (etenduskunstnikud ning poliitiku).
    Altetiiv olekski kohtunike tõusmine avaliku elu tegelasteks.

Artikkel ilmus algselt “Kohtute aastaraamatus 2018” .

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Kohtute aastaraamat 2018

Allikas

Muu
Lill, mis on ilus, sünnib süüa ja peletab kahjureid
Kressi õied kaunistavad salateid.
Kressi õied kaunistavad salateid.Foto: Shutterstock

Selle lille seemned on sama suured kui kuivatatud herned, mistõttu neid on kerge käsitseda. Kasvatamine on jõukohane igale algajale aednikule ja ka lastele, kes soovivad aiandusmaailmaga tutvust teha.

Suur mungalill ehk kress (Tropaeolum majus) on armastatud taim, sest ta näeb imekena välja, sobib söögiks ja aitab isegi kahjurite vastu võidelda.

Maadeuurijad tõid Lõuna-Ameerikast Euroopasse lisaks tomatitele ja paprikatele ka kressid. Kõige laialdasemalt kasutati seda taime salatiköögiviljana inkade impeeriumis. Kuid Euroopas muutus kress populaarseks tänu oma eksootilistele õitele. Kressi on lihtne aretada ja nii on saadud palju eri värve.

Kuningas Louis XIV ajal istutati need haruldustena Versailles’ palee juurde ning juba kolm sajandit hiljem müüsid seemnekataloogid selle taime sorte tosinate kaupa.

Kõrgemakasvuline suur mungalill sobib ka ronitaimeks.Foto: Shutterstock

XX sajandi algus oli suurte mungalillede kõrgaeg, kuid tänapäeval on nende populaarsus uuesti kasvama hakanud. Arvatavasti levis mungalill Euroopas ja sattus ka Eestisse munkade vahendusel, kes teda kloostriaedades kasvatasid kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ning viinamäetigude söödataime.

Suur mungalill on üheaastane rohttaim, mis moodustab kompaktse, maapinda hästi katva 40–60 cm kõrguse laiuva puhmiku. Neid on saadaval väga erinevate õiekujude ja säravate värvitoonidega. Sageli tärkavad sügisel mulda varisenud seemnetest kevadel uued taimed. Nii levib suur mungalill öökülmade eest kaitstumas koduaias isekülvi teel ja kohati isegi massiliselt.

Hea teada

Kasvav mungalill peletab eemale ka lehetäid. Kui kuivatatud ning peenestatud lehepuru hoidlas mugulate ja juurikate vahele puistata, parandab see porgandite ja kartulite säilivust.

Sobib kasvatamiseks algajale

Kressi seemned on sama suured kui kuivatatud herned, mistõttu neid on kerge käsitseda. Kasvatamine on jõukohane igale algajale aednikule ja ka lastele, kes soovivad aiandusmaailmaga tutvust teha. Parim on väiketaimed eraldi pottides ette kasvatada. Seemned võib ka otse kasvukohale külvata, kuid sellisel juhul peab vaatama, et idanemise ning kasvamise ajal oleks kindlasti piisavalt niiskust. Külvamisel on oluline, et pinnas oleks parajalt niiske juba terve enne seemnete muldapanemist.

Kresside sordivalik on mitmekülgne ning need varieeruvad kasvu ja värvi poolest. On ka täidisõielisi ja isegi peaaegu valge lehestikuga sorte.

Madalamaid sorte on hea kasvatada konteinerites. Kõrgemaid taimi saab kasutada kattetaimena või paigutada seinu mööda alla ronima. Nad kinnituvad väga hästi ka ilma toestamata. On selliseidki sorte, mida saab kasvatada köögivilja- või lillepeenras puhmastena.

Kui mungalilli kasvatada köögiviljade vahel, aitavad nad kurkidest ja kõrvitsalistest kahjureid eemale hoida. Nende tugevad varred annavad taimele lopsakust, ning kui istutada neid tühjematesse kohtadesse, takistavad nad umbrohtude kasvu ja nii saab vähendada rohimise vaeva. Mesilased koguvad innukalt kressi nektarit ja ka liblikad peavad neist õitest lugu.

Erilisi hooldustöid peale umbrohutõrje mungalill ei vaja. Enamikus aedades kasvavad mungalilled vabalt ja looduslikud kahjurid neid väga ei ohusta. Tasub teada, et kui aeda satuvad näiteks kapsaliblikad, kellel pole võimalik kapsastele muneda, võivad nad seda teha mungalillede lehtedele. Seda juhtub tihti õitsemisaja lõpus. Kui valge kapsaliblikas on kressi lehtedele munenud, ei sobi kressid neile söögiks ja nad hävivad koos peremees-taimega. Nüüd jääb üle vaid kapsaliblika röövikud käsitsi ära korjata.

Noorte võrsete pidev kärpimine ja toiduks tarvitamine tuleb taime välimusele pigem kasuks kui kahjuks. Esimese söögiks kõlbliku lehe- ja võrsesaagi saab juba kuu-poolteist pärast külvi. Lehti, õienuppe, õisi ja valmimata seemneid saab koristada pidevalt kuni öökülmade tulekuni.

Söödavad kressi õied lisavad toidulauale ilusat värvi ja sisaldavad rohkem C-vitamiini kui petersell. Söömiseks mõeldud õied korjatakse hommikul jahedas ning säilitatakse kuni kaks päeva külmikus kilekotti pakendatult. Kõige paremini maitsevad õite kroonlehed.

Kressi lehtedel on vürtsikas, vesikressiga sarnane maitse. Serveerides annavad need taldrikule huvitavat rohelust ja neid võib lisada väikeses koguses näiteks suvistesse salatitesse. Mõned inimesed kuivatavad lehti ning kasutavad neid värvi ja piprase maitse lisamiseks isetehtud maitsesooladele.

Samuti võib suurt mungalille püreestada pestoks.

Allikas

Muu
Kes maksab postikulu ja kas müügipakkumisele telefonis öeldud jah on siduv ehk Seitse olulist tarbijaküsimust

Täna 57 aastat tagasi ehk 1962. aastal pidas Ameerika Ühendriikide president J. F. Kennedy kõne, mis pani aluse tarbijaõiguste seadusandlusele. 15. märts kuulutatud üleilmseks tarbijaõiguste päevaks. Eesti tarbijate põhiõigused on kirjas tarbijakaitseseaduses.

Tähtpäeva puhul toovad Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet välja peamisest tarbijate mured, sest ametite poole pöördutakse sageli väga sarnaste küsimustega.

1. Kas tarbija võib e-poest ostetud defektita toote tagastada ja raha tagasi küsida?

Jah, võib küll. Sidevahendi teel, näiteks e-poest, telefonitsi või kataloogist tellitud, ja müügiesitluse käigus ostetud kauba osas kehtib tarbijale 14-päevane taganemisõigus. Taganemisel peab kaupleja tarbijale viivitamata, kuid mitte hiljem kui 14 päeva jooksul makstud summa tagastama, sh postikulu kauba kättesaamise eest. Sama aja jooksul tuleb tarbijal kaup müüjale tagasi saata.

14-päevasel taganemisõigusel on ka erandid, näiteks ei kehti see meelelahutus- ja reisiteenustele, kiiresti rikneva või vananeva kauba puhul, ajakirjade, audio- ja videosalvestustele, samuti hügieenikaubale ning kaubale, mis on valmistatud konkreetse tarbija isiklikke vajadusi arvestades.

Oluline on meeles pidada, et tavapoest ostes ei ole seadusest tulenevat 14-päevast taganemisõigust.

2. Kes maksab postikulu 14-päevase taganemisõiguse kasutamisel?

Sageli kannab toote tagastamisega seotud postikulud kaupleja, ent kaupleja võib selle kohustuse panna ka tarbijale, kuid siis peab see olema selgelt tellimistingimustes kirjas.

3. Kas tarbijal on õigus nõuda kauplejalt pretensioonile vastamist?

Jah. Kui tarbijal on ostetud toote või teenuse suhtes pretensioone, on tal õigus pöörduda sellega kaupleja poole. Seadus ei ütle, kas seda peaks tegema suuliselt või kirjalikult, ent hilisema tõendamise võimalikkuse huvides on seda sageli mõistlik teha kirjalikult. Kaupleja on kohustatud tarbija pretensioonile vastama 15 päeva jooksul.

4. Kui ostetud esemel ilmnes defekt, kas tarbija võib kohe kauplejalt raha tagasi nõuda?

Ei. Ostjal on defektse kauba puhul õigus nõuda müüjalt defektiga kauba parandamist või asendamist. Müüja võib valida esmasena parandamise, näiteks lähtuvalt oma kulutustest. Kui parandamine ebaõnnestub või samasugusega asendamine ei ole võimalik, on tarbijal õigus raha tagasi saada. Seejuures peab asendatav toode peab olema sama värv, mudel ja suurus. Kinkekaardi andmine ei ole raha tagastamine.

5. Kas tarbija saab TTJA-st abi ka juhul, kui väljaspool Eestit asuvalt kauplejalt tellitud kaup kohale ei jõua?

Teise Euroopa Liidu liikmesriigi kauplejaga tekkinud vaidluse korral saab abi ameti koosseisus tegutsevast EL tarbija nõustamiskeskusest, mille ülesanne on lahendada piiriüleseid tarbijakaebusi. ELi liikmesriikides asuvatelt kauplejatelt ostes on tarbijad reeglina kindlustatud ühesuguste õigustega, mis aga ei kehti väljaspool liitu tegutsevate kauplejate puhul, kelle osas puudub võimalus tarbijat tema kaebusega aidata.

6. Kas telefoni teel müügipakkumisele öeldud jah-sõna on siduv?

Ei. Telefonitsi öeldud jah-sõnast ei piisa, et tarbijal tekiks maksekohustus. Lepingu sõlmimiseks on vajalik ka kirjalik müügipakkumine, millega nõusolekut on tarbija kirjalikult kinnitanud. Kui seda ei ole, saab nii saadetud pakki kui järgnevaid saadetisi pidada tellimata asjadeks, mille vastu võtmist ja endale jätmist ei saa lugeda lepinguga nõustumiseks.

7. Kas tarbijal on õigus saada ostutšekk?

Alla 20-eurose ostu korral tuleb müüjal tarbijale anda ostu tõendav dokument juhul, kui tarbija seda soovib. Üle 20-eurose ostuga peab müüja andma ostukviitungi ilma, et tarbija seda eraldi küsima peaks. Ostutšekk tuleb väljastada sõltumata sellest, kas tarbija maksab sularahas, pangakaardiga või ülekandega.

Allikas