Rubriik: Kultuur

Eesti, Huumor, Kultuur, videod
Selgus kilomeetrite kogus, mida Sille pidi imema, et seda mersut saada
INIMENE ON ILMSGT VÄSINUD. (FOTO: KAADER FILMIST JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE)

Lõpuks ometi on teadlased välja arvutanud, kui mitu kilomeetrit emmi pidi Sille im, et just seda mersut saada. Tulemus on üllatav!

Aastaid on terve murdnud pead kultusfilmis „Jan Uuspõld läheb sse“ nähtud/kuuldud stseeni üle, kus Jan Uuspõld kohtub avahel tuntud üheööliblika Sillega ning palub tlt küüti.

Salapärane kohtumine avahel

is peatab Jan auto ja küsib, et kas Sille viiks ta sse. Jan tutvustab end korduvalt Sillele ja korduvalt küsib ta ka küüti sse. Lõpuks avab Sille suu ja ütleb kultuslikuks saanud lause:

„Kas sa, mees, tead ka, mitu kilomeetrit m***i ma olen pidanud im, et seda mersut saada?“

Jan raputab segaduses pead ja vastab, et ta ei tea ja Sille ka ei ütle ning sõidab min. Kuid ärge muretsege – see kõiki painav küsimus on nüüd lõpuks ometi lahendatud.

Vaata klippi filmist siit:

INIMENE ON ILMSGT VÄSINUD. (FOTO: KAADER FILMIST JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE)

Asja võtsid uurida teadlased

Antud te uurimiseks pandi a Ülikoolis kokku sotsioloogide uurimisrühm ning arvutustega paluti abi ka teistest ülikoolidest.

Teadlased võtsid ühendust Prostituutide Liiduga (EPL) ja said sealt hulgaliselt kasulikku infot, mida võtta arvutuste aluseks.

Mis siis selgus? Toome teieni ära ka arvutuste aluseks võetud andmed:

mehe keskmine peenisepikkus:

Keskmine i kestvus: 5-7 minutit, keskmine 6 minutit seega (allikas: New Yorgi seksiterapeut Ian Kerner)

„Kui võtame aluseks, et mehe riistapikkus on ca 14 cm ja i ajal iga imemise liigutuse ajal käib Sille suust läbi vählt pool ehk 7 cm, siis saame välja arvutada, kui suur on ühe ikorra ajal äraimetud sentimeetrite kogus,“ märkis uurimisrühma juht Ainar Saare (43).

„Võttes aluseks eelduse, et Sille on professionaal, kes aega ei raiska, siis tõenäoliselt käis tl asi kiiresti. Nüüd saame oletada, et sekundis tegi ta vählt 2 liigutust, mis teeb kokku 14 cm. Seega 6 minuti jooksul imes Sille ära 5040 cm riista, mis teeb ca 50 meetrit per persoon,“ märkis teadlane.

Mängu tuleb raha

öölindude katuseorganisatsiooni EPLi sõnul võib keskmiseks ikorra hinnaks s pidada ca 50 eurot.

“Pole mingi ime, et Sille ei soovinud oma lt teenitud rahaga ostetud autosse mingit järjekordset riista,” lisas uurimisrühma juht.

Allikas

Kultuur, Religioon
Kaitstud: Kaks loogikat

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Eestinen, Kultuur, Majandus, Tervis, Uudised, Välisuudised
Veel paarkümmend aastat tagasi polnud Soomes kellelgi depressiooni, nüüd aga peetakse haiguseks seda, kui elus vähegi viltu veab

on hakanud pidama oma maid eluperioode haiguseks, räägib Soome teadlane. Seetõttu on depressioonist saanud levinud haigus.

Praegu pannakse kiire tööelu või üksinduse puhul diagnoosiks depressioon ja hakatakse seda tablettidega ravima, kuigi lahendus võib peituda hoopis mujal kui tabletipurgis. Ühiskonna struktuursed probleemid pannakse depressiooni diagnoosiga inimese süüks, leiab Soome kultuuriajaloolane Annastiika Mäkilä.

Kümmekond aastat tagasi sai depressiooni diagnoosi üks Mäkilä tuttava. See oli üllatav, sest Mäkilä arvates polnud sel inimesel depressiooni. See te jäi kripeldama ja Mäkilä hakkas depressiooni asja põhjalikumalt uurima. Selgus, et lühikese ajaga on arusaam depressioonist väga palju muutunud, vahendab Helsingin Sanomat.

Veel 1980-1990ndatel aastatel ei peetud depressiooni haiguseks. Kriis elus nagu lähedase või töö kaotus võis inimese aastaks voodisse aheldada. Seda ei peetud aga haiguseks, vaid üheks elu faasiks, mis möödub. Haiguseks peeti neid juhtumeid, mille puhul inimene sattus haiglasse.

Arusaam depressioonist hakkas aga muutuma eelmise aastatuhande lõpus. See kajastub ka statistikas: depressiooniga seotud haigushüvitiste hulk kahekordistus vahemikus 1993-2003.

Kasv ei tulnud sellest, et soomlased oleksid end halvemini tundnud, vaid sellest, et depressiooni hakati rohkem diagnoosima. Muutus sai alguses -st, kus võeti 1980. aastal kasutusele nn DSM III diagnoosi kriteerium. Soomes võeti see kasutusele 1987. aastal.

Nii näiteks lisandus 8 uut tunnust, mille põhjal sai depressiooni diagnoosi panna: söögiisu puudumine või suurenenud söögiisu, unetus või liigne unisus, psühhomotooriline kiirustamine või aeglus, vähene energia, väärtusetuse tunne, keskendumisraskused ja korduvad surmamõtted. Depressiooni sai diagnoosida, kui inimesel oli 4 tunnust ja need olid esinenud 2 nädala jooksul.

Lisaks kriteeriumide muutusele lisandus veel üks asi, mis võimaldas rohkem depressiooni määrata. See oli nn serotoniini hüpotees. Selle järgi oli depressiooni põhjuseks serotoniini puudus. Sellest omakorda tekkis arusaam, et on ols haiguse nimega depressioon, mille puhul avalduvad teatud vaevused ja mille põhjus on bioloogiline ja mida on võimalik tuvastada.

Uue arusaama järgi hakati depressiooni puhul rohkem keskenduma vaevustele. Haiguse põhjustel polnud enam mingit tähtsust. Kui varem peeti depressiooni keskkonna või eluoluga seotud haiguseks, siis 1980-1990ndatel sai sellest inimese enda ajukeemiaga seotud haigus. Ühtlasi tähendas see seda, et üha enam soomlasi sai depressiooni diagnoosi.

Pärast seda saabus ka ideoloogiline muutus: kui varem peeti depressiooniks id juhtumeid, siis nüüd sai depressioonist haigus, mis võib esineda ihaühel. Depressioonist sai levinud haigus.

Mäkilä leiab, et muutusel on nii positiivne kui negatiivne külg. Positiivne on see, et vaimsele tervisele pööratakse rohkem tähelepanu. Vaimse tervise probleemidelt on kadunud stigma, neist juletakse rohkem rääkida. Depressioonist on sanaud levinud haigus.

Aga see – haiguse lai levik on ka negatiivne asi, kuna depressiooniks peetakse igasugust kehva enesetunnet või eluraskusi. Põhjuseks on liigne keskendumine diagnoosile. Selleks, et abi saada, vajavad ravisüsteem, id ja kindlustusfirmad diagnoosi. Näiteks tööalase kutusega ei saa jääda haiguspuhkusele, aga kui panna depressiooni diagnoos, siis on see võimalik.

Ühtlasi paneb see mõtl, kas väsimus ja kurbus on ebanormaalsed. Praegusel ajal peetakse normaalseks seda, kui inimene on kogu aeg täies elujõus, rõõmus ja efektiivne. Vastasel korral pannakse diagnoos.

Üks asi veel muutus seoses depressiooni diagnoosimise kriteeriumide muutusega: üha vähem pööratakse tähelepanu sotsiaalsetele ja ühiskondlikele teguritele. Paljud struktuursed probleemid nagu inimeste vähene kaasatus, rassism või tööelu probleemid on muutunud inimeste vaimse tervise probleemideks.

Näiteks kui inimene on kogenud terve elu enda ümber rassismi, on selge, et see tekitab masendust. Kas seda peaks aga ravima tablettidega, või on vaja mingeid muid muutuseid. Sama nähtus on kriisi puhul, kus distantsõpe ja kokkusaamiste piiramine on suurendanud noortel rahuloltust. On selge, et noored tunnevad end halvasti, kui peavad ol üksi kodus. Kas seepärast on vaja hakata neil depressiooini ravima, või on vajalikud muud ühiskondlikud muutused.

Henkilö | Vielä 20 vuotta sitten oli erikoista, jos joku kertoi olevansa masentunut, mutta sitten tapahtui käänne – “Ihmiset ovat alkaneet pitää vaikeita elämänvaiheita sairautena”, sanoo tutkija

Työelämän kiireen tai yksinäisyyden aiheuttamat vaikeudet diagnosoidaan masennukseksi, vaikka apu voisi löytyä muualta kuin lääkepurkista, sanoo masennuksen kulttuurihistoriaa tutkinut Annastiina Mäkilä. “Rakenteelliset ongelmat sysätään nykyään yksilön ongelmiksi.” Kymmenen vuotta sitten tutkija Annastiina Mäkilän läheinen sai masennusdiagnoosin. Tämä hämmästytti Mäkilää. Läheisellä oli oireita, joita Mäkilä ei maallikkona yhdistänyt masennukseen.

//cdn.embedly.com/widgets/platform.js

The post Veel paarkümmend aastat tagasi polnud Soomes kellelgi depressiooni, nüüd aga peetakse haiguseks seda, kui elus vähegi viltu veab appeared first on eestinen.

Loe otse allikast

Eestinen, Kultuur, Majandus, Poliitika, Sport, Tervis, Uudised, Välisuudised
KUUM: Soome valitsus kuulutas välja eriolukorra

Soome kuulutas koos Vabariigi Presidendiga koroonaviiruse olukorra tõttu välja eriolukorra. Valitsus otsustas esmaspäeval, 1. märtsil toimunud istungil, et riigis valitseb hädaolukorra e paragrahvi 3 lõikes 5 nimetatud eriolukord. Eriolukord jõustub kohe.

Hädaolukorra e paragrahvi 3 lõige 5 näeb ette eriolukorra kehamise ulatusliku ohtliku nakkushaiguse puhul, mis on võrreldav eriti suurõnnetusega.

Soomes on COVID-19 juhtude arv ja esinemissagedus alates . aasta veebruari algusest väga kiiresti kasvanud. Muteerunud koroonaviiruse põhjustatud nakatumiste arv on selgelt kasvanud, mis võib kaasa aidata epideemia kiirenemisele ja põhjustada märkimisväärset koormust haiglas ja intensiivravis, kui nakatumiste arv ei muutu.

Praeguses etapis ei ole kohe vaja võtta kasutusele hädaolukorra e säatud põhiõigusi piiravaid II osa volitusi, kuid nende kasutamise vajadus sõltub epideemia arengust lähitulevikus. Valitsus leiab siiski, et 15. peatüki paragrahvide 106 (haldusorganite teavitamine eriolukorras) ja 107 (alluvuse määramine) sätteid tuleb kohaldada pärast eriolukorra kehamist.

Valitsuse otsus eriolukorra väljakuulutamise kohta jõustub viivitamata ja jääb jõusse uue teateni.

Valitsuse eelnõu lustusettevõtete sulgemise kohta

Kohe pärast eriolukorra väljakuulutamist esitas parlamendile põhie paragrahvi 23 kohaselt eelnõu majutuse ja lustuse e ajutiseks muutmiseks. Selles tehakse ettepanek, et restoranid ja muud lustusettevõtted oleksid kolmeks nädalaks klientidele ajutiselt suletud. Seadus peaks jõustuma 8. märtsil ja see peaks kehtima 28. märtsini .

Toidu kaasa müük klientidele oleks lubatud. Sulgemine kehtiks toiduettevõtetele piirkondades, kus koroonaviiruse epideemia on kiirenevas ja ulatusliku leviku faasis. Erandiks oleksid töökoha sööklad ja muud söögikohad, mis pole avalikkusele avatud. Piirkondade olukorda reguleeritakse eraldi e määrusega.

The post KUUM: Soome valitsus kuulutas välja eriolukorra appeared first on eestinen.

Loe otse allikast

Kultuur, Tervis
Toomas Paul: paljud viirused pole sugugi halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte

ca

Võib öelda, et Maa on mikroobide planeet. Meie elame siin tänu nende heatahtlikkusele. Neil pole meid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta aga ühtegi päeva elus.

Praeguseks on teada, et lisaks bakteritele koosneb inimese isiklik mikroobide repertuaar seen, , ainurakse (amööbid, vetikad, algloomad jne) ning arhe- ehk ürgbakteri. Kogu see seltskond elab taltsalt meie sees.

Meie oleme nende koduks ja paljud neist aitavad meid. Vaid tibatilluke osa bakteri teeb haigeks. Üksnes 1415 mikroobi miljonist või enamast liigist põhjustavad (teadaolevalt) inimeste haigestumist.

Mikroobilast ajuga samas kaalus

i ja teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjaliku hindamise ning jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes kolmkümmend triljonit inimrakku ja keskmiselt kolmkümmend kuni viiskümmend triljonit bakterirakku, niisiis on vastavad näitajad pigem lähedaselt võrdsed – kuigi siinkohal tuleks mainida sedagi, et 85 protsenti meie enda rakkudest on punaverelibled, mis pole tegelikult üldsegi päris rakud, kuna neil puudub rakkude tavaline masinavärk (näiteks tuum ja mitokonder) – sisuliselt on tegu hoopiski hemoglobiinimahutitega.

Inimkehas on umbes 20 000 tema enda geeni, kuid bakterite omi suisa kahekümne miljoni jagu, niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene. Ega selline teave inimese eneseuhkust küll ei tõsta.

Alles 2019. aasta alguses avastati Cambridge’i lähedal Wellcome Sangeri instituudis vaid kahekümnest inimesest koosnevat rühma uurides 105 uut soolestikubakteri liiki, mille olemasolu polnud isegi kahtlustada osatud.

Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel, olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega ta on maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. (Kõhnadel inimestel on soolestikumikroobe rohkem kui paksudel, nende kõhnuse võib vähemalt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele.) Kokku kaalub meie igaühe privaatne mikroobilast umbes 1,3 kilo, seega sama palju kui aju.

Valkudesse pakendatud halb sõnum?

Määratlus “” tuli käibesse alles 1900. aastatel, mil i botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, baktereist väiksemale nakkuskandjale.

contagium vivum fluidum’virus, mis ladina keeles tähendab toksiini. Viroloogia isa avastuse tähtsust ei tunnustatud tema eluajal, talle ei antud Nobeli auhinda, mille ta oli ära teeninud.

Hulk aega arvati, et kõik ed põhjustavad haigusi. Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul “valkudesse pakendatud halb sõnum”. Tegelikult pole paljud ed sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Suurem osa nakatab üksnes bakterirakke ja ei avalda inimesele mingit mõju. Teadaolevalt nakatavad imetajaid 586 te liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263 liiki.

“Viirus” ja “bakter” on samasugused üldnimed nagu “puu” – tegelikult on vaid kuused ja kased, ning seegi on juba üldistus.

Mittepatogeense teatakse väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. San Diego Ülii bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele tele. Ta avastas, et keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 te liiki, kusjuures 90 protsenti neist olid seni teadusele täiesti tundmatud.

Viirused pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates.

is oli antibiootikumide kasutuselevõtt nakkushaiguste ravis murranguline. Kuna inimesed ei tee pahalastel vahet, siis võtavad nad ka haiguste korral antibiootikume. Antibiootikumid tapavad baktereid sama valimatult kui granaat, hävitades ka meile väga vajalikud sooltebakterid, nii et vähemalt kõige olulisemate taasasustamiseks tuleb võtta probiootikumide kapsleid. Resistentseks muutunud bakterite vastu pole antibiootikumidest enam abi.

Üks võimalus oleks bakteriofaagi, meie jaoks kahjulikke baktereid otsiva ja tapva e abi kasutamine. Bakteriofaagid, mida sageli lihtsalt faagideks nimetatakse, kuuluvad kõige arvukamate bioosakeste hulka Maal. Nendega on kaetud sisuliselt kõik pinnad planeedil, meie ise kaasa arvatud.

Üht asja teevad nad erakordselt hästi: igaüks neist keskendub konkreetsele bakterile. See tähendab, et meditsiinispetsialistid peavad kindlaks määrama haigusetekitaja ja valima tema tapmiseks sobiva faagi. See protsess on küll kulukas ja aeganõudev, kuid muudaks resistentsuse tekke bakteri jaoks palju maks. Inimene kasutaks niisiis eid sõjas talle kahjulike bakterite vastu.

Kõik on põimitud suhtlusvõrgustikuks

LachnospiraVeillonellaFaecalibacterium’Rothia) puudumine imikute soolestikus astma tekkimisega esimestel eluaastatel. Kui nii, võiks mõne e rehabiliteerida.

resp.

Hea küll, nõustume väitega, et reoonid on ed. Aga kui looduses on nii üüratu kogus erinevaid eid, siis ei saa nad olla ainult kahjulikud. Analoogselt usunditega. Ilmselt oleks asjakohasem uurida välja: kas mõnest usust ei ole kasu nagu bakteriofaagist?

Pigem tasub uskuda James Lovelocki, et meie planeet on ühtne ja keeruline superorganism – me oleme selle lahutamatu osa ega saa ennast sellele vastandada. Kõik, ja bakteri puudeni ja amööbidest vaaladeni, on põimitud suhtlusvõrgustikuks.

Mis ma muud oskan öelda kui “Aamen!”.

r:

Allikas: https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-paljud-viirused-pole-sugugi-halb-uudis-vahemalt-inimese-jaoks-mitte?id=88961959

Kultuur
David Dubnitkiy pilte
 1 2 3 4 5fYou must login to vote
69700380_2454424418104282_6621709096384987136_n.jpg
69711644_2454424824770908_3370769283989635072_n.jpg
69714846_2454425681437489_2998812274203820032_n.jpg
69746399_2454426141437443_5762197101488373760_n.jpg
69752485_2454424208104303_3099874443816599552_n.jpg
69771022_2454426038104120_9018159577488687104_n.jpg
69297280_2454425928104131_8567629594176258048_n.jpg
69333036_2454425941437463_6356291623709573120_n.jpg
69340486_2454424541437603_8487159305961734144_n.jpg
69354144_2454426328104091_5048518410435035136_n.jpg
69354660_2454425038104220_8730194845064232960_n.jpg
69354731_2454425671437490_9160125323411456000_n.jpg
69358355_2454426411437416_3410890922848681984_n.jpg
69360022_2454425261437531_7502360112858660864_n.jpg
69361411_2454425868104137_5658762013984161792_n.jpg
69361418_2454424904770900_9079004562399952896_n.jpg
69363605_2454426118104112_8549583485923229696_n.jpg
69367852_2454426064770784_3497093416150368256_n.jpg
69368209_2454425394770851_3623100846012628992_n.jpg
69371887_2454425461437511_2029650180852154368_n.jpg
69390551_2454425841437473_2809964486344048640_n.jpg
69393084_2454425104770880_7824973725144449024_n.jpg
69396735_2454426311437426_2455040994731622400_n.jpg
69414167_2454424218104302_5582459098177208320_n.jpg
69418358_2454425408104183_1186626866052595712_n.jpg
69454711_2454424751437582_323333216876363776_n.jpg
69459456_2454424768104247_9192818575813902336_n.jpg
69461581_2454426248104099_4989391541291188224_n.jpg
69461871_2454425401437517_9220949232918200320_n.jpg
69463495_2454425001437557_8123303553683947520_n.jpg
69466299_2454424258104298_175285384945598464_n.jpg
69471721_2454425131437544_305543226113130496_n.jpg
69474247_2454425614770829_886963381448212480_n.jpg
69479052_2454425744770816_2302455083176034304_n.jpg
69479479_2454424451437612_7317000873530359808_n.jpg
69483541_2454425871437470_4705969870653620224_n.jpg
69490609_2454424384770952_4589828792419090432_n.jpg
69497001_2454425318104192_2093036850099781632_n.jpg
69505236_2454425368104187_7553300881710514176_n.jpg
69516539_2454424338104290_4010853830685097984_n.jpg
69526871_2454426234770767_3255528293461393408_n.jpg
69546951_2454426011437456_1319777260319801344_n.jpg
69548003_2454424608104263_8307125345044135936_n.jpg
69551763_2454425264770864_125662492448784384_n.jpg
69552928_2454425201437537_5057153059931553792_n.jpg
69853374_2454424411437616_2651323821952335872_n.jpg
69857109_2454425148104209_4962793706475225088_n.jpg
69897988_2454424671437590_8591056746695360512_n.jpg
69906524_2454424964770894_8865982486690136064_n.jpg
69912952_2454425034770887_8104721102799896576_n.jpg
69933512_2454425971437460_4952228168531443712_n.jpg
69982439_2454426494770741_6597276474842021888_n.jpg
70021074_2454426168104107_7680584857457524736_n.jpg
70022753_2454424491437608_7954748880707387392_n.jpg
70028895_2454425351437522_8297967903538413568_n.jpg
70033626_2454425601437497_6485134964642807808_n.jpg
70075469_2454424894770901_1495190712600231936_n.jpg
70121789_2454426508104073_7494153998019067904_n.jpg
70142157_2454426088104115_4218847831131160576_n.jpg
70226647_2454425998104124_488211419322384384_n.jpg
70329744_2454425214770869_6135706170721042432_n.jpg
70371815_2454425458104178_506438856799682560_n.jpg
70450236_2454424574770933_5146994893771505664_n.jpg
70477452_2454425074770883_4299880811601068032_n.jpg
70477785_2454424654770925_985247385825312768_n.jpg
69622376_2454426298104094_2374178649017417728_n.jpg
69623232_2454424721437585_585642876986195968_n.jpg
69632151_2454424201437637_5199499760863543296_n.jpg
69636738_2454424841437573_4603101894926139392_n.jpg
69647657_2454424648104259_3919182383726723072_n.jpg
69652885_2454424928104231_4907321064226291712_n.jpg
69665807_2454424248104299_6008164256418103296_n.jpg
69667873_2454424601437597_6313425221575507968_n.jpg
69679882_2454426264770764_7229675667187564544_n.jpg
69684653_2454424981437559_839386426687619072_n.jpg
69687132_2454424814770909_7324573579478040576_n.jpg
69692850_2454425184770872_8822570520630263808_n.jpg
69698831_2454426484770742_2249010614678585344_n.jpg
69699831_2454425521437505_8287902823773896704_n.jpg
69700380_2454424418104282_6621709096384987136_n.jpg
69711644_2454424824770908_3370769283989635072_n.jpg
69714846_2454425681437489_2998812274203820032_n.jpg
69746399_2454426141437443_5762197101488373760_n.jpg
69752485_2454424208104303_3099874443816599552_n.jpg
69771022_2454426038104120_9018159577488687104_n.jpg
69297280_2454425928104131_8567629594176258048_n.jpg
69333036_2454425941437463_6356291623709573120_n.jpg
69340486_2454424541437603_8487159305961734144_n.jpg
69354144_2454426328104091_5048518410435035136_n.jpg
69354660_2454425038104220_8730194845064232960_n.jpg
69354731_2454425671437490_9160125323411456000_n.jpg
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt127','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt128','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt129','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt130','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt131','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt132','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt133','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt134','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt135','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt136','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt137','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt138','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt139','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt140','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt141','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt142','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt143','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt144','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt146','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt147','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt148','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt149','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt150','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt151','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt152','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt153','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt154','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt155','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt156','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt157','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt158','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt159','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt160','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt161','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt162','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt163','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt164','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt165','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt166','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt167','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt168','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt169','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt170','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt171','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt172','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt173','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt174','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt175','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt176','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt177','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt178','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt179','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt180','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt181','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt182','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt183','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt184','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt185','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt186','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt187','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt188','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt189','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt190','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt191','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt192','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt193','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt194','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt195','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt196','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt197','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt198','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt199','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt200','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt201','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt202','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt203','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt204','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt205','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','','','https://kihulane.eu/david-dubnitkiy-pilte/wppaspec/oc1/cv0/ab7/pt206','
QR code
Share on Twitter
Comment on Facebook:
[script>wppaFbInit();[/script>
','','https://kihulane.eu/wp-content/uploads/wppa-source/album-7/69771022_2454426038104120_9018159577488687104_n.jpg','','','','69771022_2454426038104120_9018159577488687104_n.jpg','','69771022_2454426038104120_9018159577488687104_n.jpg' );});wppaFullValign[1] = "center";wppaFullHalign[1] = "center";jQuery(document).ready( function() { setTimeout( function(){wppaStartStop( 1, -1 );},2) } );
Kultuur
Olev Remsu: eestlaste ja venelaste erinevad väärtused

s lihtsalt ei tohiks olla eestlaste ja venelaste sotsiaalset ja poliitilist vahet. Aga kuidas saada hakkama väärtuste erinevusega?

Alul liikusime meie rohkesti itta. Hõivasime alasid Krimmis, Kaukaasias, Siberis ja Kaug-Idas, tänapäeva Türgiski. Liikusime sinna omal tahtel, ent mitte juhuslikult. Tsaari vajas meid kolonistidena vast vallutatud (Peipsi-tagune on siinjuhul erand) territooriumitele, meie aitasime põlistada anastatu.

Natuke hiljem hakkasid nd tul meie kodumaale. Samuti vabatahtlikult, samuti kehtiva võimu osaval-kavalal suunamisel. Nd tulid ainult linnadesse, peamiselt asse ja . Nad ehitasid meie juures tsaariaegseid hiigelrajatisi. Iseäranis suure hoo sai siia vool nõukogude ajal ning kestis ka pikalt-pikalt.

Mis tunne meil idas oli? Usun, et täielik kultuurišokk. Mis tunne neil oli? Peaaegu sama, kuigi meie soovmõtlemine on neile omistanud meie imetlemise. Me mõld olime ja oleme veendunud, et meil on õigus ning teised eksivad. Ja veel: me kumbki ei taju oma kultuuri olemust (eriteadlased ja muidu teravapilgulised välja arvatud), kuna me elame selles. i all ei mõtle ma siinkohal uskumisi ega teadmisi, vaid käitumist.

Nüüd elame siis üksteise kõrval. Mina näen hommikul Mustamäel, kuidas venelannast kassiir ja venelannast ostja peavad maha pikad jutud. Telekast, kassist, Fjodor Vassiljevitšist… Pood on tühjavõitu, järjekord on lühike, aga üks inimene selles on ikkagi kärsitu ja mõtleb: mis õigusega nad lobisevad, miks mina pean nende pärast oma aega kulutama? Ja ei taha ma osa saada võõraste inimeste isiklikust elust!

Individualistid ja kollektivistid


Hollandi teadlane Geert Hofstede on loonud kultuuridevahelise kommunikatsiooni teooria. Selle üks peamisi nurgakive on rahvuste väärtusorientatsioonide erinevuste mõõtmine, kultuuride jagamine individualistlikeks ja kollektivistlikeks.

Eestlaste ja venelaste suhteid Hofstede ei käsitle (küll aga on juttu NSVL-ist), ent t mõttesüsteemi järgi kuulume meie proantidena individualistlikku kultuuri, venelased õigeusu ja pealesurutud kommunismi kaudu kollektivistlikku kultuuri. Üldjuhul muidugi. iline tagapõhi jääb alati alles, isegi siis, kui inimene määratleb end sajaprotsendiliseks ateistiks.

Hofstede järgi on kollektivistidel lihas ja veres ühisideed, omadetunnetus, välja kujunenud või kujundatud konservatiivsevõitu ettekirjutused ja traditsioonid. Need on mõnikord määratletud kirjutatud normistikes (näiteks õigeusu dogmaatikas, kommunismiehitaja moraalikoodeksis jne), harilikult aga eksisteerivad immanentsete juhistena inimese meeles.

Isiklikust vabadusest kollektivist suurt ei hooli, demokraatiaihalus jääb talle võõraks. Kollektivisti lipukiri on võrdsus. Usun, et t lihtsalt peab hommikul kassapidajaga rääkima, kassapidaja lihtsalt peab kaaskollektivisti elu vastu huvi tundma, see tus on talle tähtsam kui müüja töödistsipliin.

Individualist lähtub Hofstede teooria kohaselt isiklikest huvidest. Esiplaanil on isiksus. Keegi ei tohi t isiklikku aega kulutada, eriti mitte kassapidaja hommikuses poes. T lipukiri on vabadus.

Kui ta suvatseks oma hoiakut põhjendada, siis, arvan, kõlaks see niimoodi: minu heaolek suurendab kõigi heaolekut. Kui mina olen rikas, saab ühiskondki rikkamaks, minu loodud töökohtadel saavad inimesed palka, minu makstud maksude kaudu pudeneb hüvesid kõigile. Järelikult pean ma veel rohkem rügama, veel rikkamaks saama, mul pole aega kassajärjekorras tammuda.

Kollektivistlikud kultuurid on Hofstede järgi feminiinsed ja individualistlikud on maskuliinsed. Venal räägitakse kesest Venast, meile nüüdiskultuuri toonud sakslatel on keelel alati isamaa.

Üks freudistlik spekulatsioon leiab siinjuures tuge õigusu ute kuplite vagiinapärasest väljanägemisest ning vastandab seda läänekristluse pühakodade otsekui ejakuleerivate fallostena taevasse sööstvate tornidega. Kupli tipus on rist, kupli oleks nagu kõigekõrgem sõrmede vahel kingitusena maha pannud. Lääs tormab enese ürgjõul ise taevasse.

Üks ellusuhtumine ei ole etem teisest, kollektivistlik ja individualistlik kultuur on ainult teineteisest erinevad, mitte paremusjärjestatavad.

Hofstede toob näiteid: kollektivist võib sõbrustada oma alluvaga, individualist on hierarhia säilitamise poolt. Kollektivistid sallivad vähem uusi ideid, on konservatiivsd.

Kollektivistlik naine võib mõelda ja öelda: kui lööb, siis armastab. Individualistlik naine ei tunnista end naljalt nõrg soo esindajaks, ei taha, et talle mantlitki selga aidatakse, enda vastu kätt tõsta ei lase t eneseväärikus eales.

Individualist tormab ajaga kaasa, käib koolitustel ja arendab ennast eriti moesuundade järgi, kollektivist hindab stabiilsust. Kollektivistlikus kultuuris on igal inimesel kindel koht, boss on boss ja alluv alluv, hierarhiareegli üleastumist taunitakse. Naine olgu naine, ärgu tikkugu reeglistikust välja, mees olgu mees, ärgu mandugu naiseks!

Kollektivist läheb kähku üle eesnime pruukimisele, individualist eelistab distantsi hoida. Kollektivist usub ekspertidesse ja tiitlitesse: professor, akadeemik, minister, tippteadlane jne mõjuvad talle veenvalt. Individualist tahab ise selgusele jõuda.

Mina-inimene võib võõrale otsa vaadata üsna julgelt, kollektivist kannatab vaid kogukonnakaaslase pilku. Kollektivisti üldjuhul ei häiri teise inimese keha lähedus. Eriti meeldivad talle embamised, isegi põsemusid ka üsna võõra inimesega ning näiteks käe õlalepanek. Individualist hindab psüühilist vabaruumi, talle on inimeste vaha esmavajalik, ta ei taha naljalt teise kättki suruda.

Induvidualist võib oma sööki üksinda kugistada, kollektivist eelistab kauakestvaid lõunaeineid omade keskis. Kollektivist ei talu teistsugust seksuaalkäitumist, individualist üldjuhul ei piilu teiste teki alla ning eeldab, et teised ei piilu tgi teki alla.

Võtame kokku


Eestlaste ja venelaste sotsiaalne grupikäitumine ei ole juhuslik. See toimub kindla mustri järgi, nii poes kui ka igal pool mujal, seda mustrit teades on võimalik ennustada inimese reageeringuid. Muuseas, meie praegustes poliitoludes esindab EK kollektivistlikku kultuuri.

Valimiskampaania ajal toimus 200 Hobujaama-aktsioon, mis küll katki jäi. Silmas peeti kahe rahvuse erinevuse sotsiaalset ja poliitilist aspekti. Neid erinevusi ei tohi olla, kui me ei soovime vabaneda kujunenud apartheidiühiskonnast! Kahju, et püss põõsasse visati, vahest on see nende kaotuse üks põhjusi?

Ent väärtusorientatsioonilt jääme me erinevateks. Me peame aktsepteerima teineteise olemuslikku erinevust. Alles siis saame ühiskonna muuta pingevabamaks, mõld selle omaks võtta.

Allikas


Kultuur, Maailm
Kaitsealuse India hõimu saarele tunginud USA misjonär leidis verise lõpu
Kaader 1990-ndatel filmitud videost
Kaader 1990-ndatel filmitud videostKaader 1990ndatel filmitud videost

Misjonäri tapnud hõimuliikmeid kriminaalvastutus ei ähvarda, kuid kardetavasti võis ameeriklane kiviajas elavate inimeste sekka viia nakkuse.

Seiklushimuline valge misjonär läks India ookeani saareelanikele jumalasõna viima, kuid pärismaalased lõid ta maha. Kõlab nagu mõni 19. sajandi ajaviiteromaan, kuid täpselt selline lugu juhtus eelmisel nädalal Põhja-Sentineli saarel 26-aastase ameeriklase John Allen Chauga.

John Allen Chau (pildil) surm sundis India võime taas rõhutama, et alused hõimud tuleb rahule jätta.Foto: Instagram

Andamani saarestikku kuuluvat saart asustab siiani kiviajas elav alune hõim, kellega kontakteerumine on nii nende enda kui ka võimalike külaliste ks juba aastakümneid keelatud. Sissetungijaid tervitatakse noole- ja kivirahega. Kümmekond aastat tagasi tapsid sentinelid kaks saarele sattunud India kalurit.Kalameeste sõnul nägid nad pealt, kuidas Chau nooltega tapeti, talle köis ümber seoti ja ta min lohistati.

Chau otsustas siiski õnne proovida, palkas ühe laeva meeskonna ennast saarele viima ja tegi alates eelmisest neljapäevast mitu katset kohalikega suhelda. India teatel läks ameeriklane sõudepaadiga saarele viimast korda reede hommikul ja palus kaluritel ennast hiljem peale võtta. Kalameeste sõnul nägid nad pealt, kuidas Chau nooltega tapeti, talle köis ümber seoti ja ta min lohistati. Kalurid põgenesid, kuid tulid järgmisel päeval tagasi ning nägid, kuidas saare jahimehed Chau surnukeha matavad. Seejärel teavitasid kalurid tapetu lähedasi.

Graafika: Toom Tragel

Briti leht Daily Mail sai enda valdusse Chau reisimärkmed koos jumalagajätukirjaga juhuks, kui ta tagasi ei tule. „Võib-olla arvate, et olen hulluks läinud, aga ma usun, et need inimesed väärivad Jeesuse juurde toomist,” kirjutas Chau.

India võimud alustasid mõrva asjaolude uurimist, ent saareelanikke see ei puuduta. Kaitsealuste hõimude liikmed on India te täitmisest vabastatud ja suhtlemiskeelu eirajad võivad traagiliste tagajärgede korral süüdistada vaid ennast. Politsei rõhutas pressiteates taas, et sentinelid tuleb rahule jätta. Küll aga on arreteeritud seitse kalurit, kes ameeriklase saarele toimetasid. „See oli läbimõtltu seikluse tulemus,” ütles Andamani saarte juht Dependra Pathak. Välistatud pole seegi, et mõrva sooritasid hoopis kalurid ise, kes proovivad süü pärismaalastele veeretada. Teisalt olnuks see äärmiselt üllatav, kui sentinelid poleks sissetungijat rünnanud. Nooli lennutatakse ka India rannavalvekopterite suunas, kui need saare kohal luureretki teevad.

Sentinelid 2004. aastal India rannavalve aerofotolScanpix

Põlisrahvaste kaitsmisega tegelevate aktivistide arvates on juhtunus süüdi ka India kesk. Tänavu augustis otsustas peaminister Narendra Modi kaotada Andamani saartel kehtinud keelutsooni, et julgustada turiste saari külastama. Otsuse järgi on keelutsoon kaotatud vählt 2023. aastani. Seega polnud Põhja-Sentinelile reisida iseenesest illegaalne. Kohalikega vastu nende tahtmist kontakteeruda on aga endiselt keelatud, mistõttu võetaksegi kalurid vastutusele. Samuti on keelatud sentinele filmida ja pildistada.

Põlisrahvaste õigusi kaitsva ühenduse Survival Intetional juht Stephen Corry ütles, et tragöödiat olnuks võimalik vältida. „India võimud oleksid pidanud sentinele ja nende kodusaart kaitsma nii hõimu kui ka välis huvides,” märkis Corry. „Hõimu välisturistide eest nud piirangu kaotamine saatis täpselt vale sõnumi, mis võiski sellele hirmsale juhtumile kaasa aidata.”

Üks väheseid pilte sentinelidest. 2004. aastal sihib kohalik mees vibuga India kopterit.AFP/Scanpix

India võimud püüavad nüüd välja nuputada, kas Chau surnukeha on võimalik saarelt kätte saada. Sel nädalal on teinud lennukite ja laevadega saare lähedusse luureretki, kuid pole sinna sisenenud.

Ameeriklase tekitatud kahju ei pruugi aga piirduda t enda surmaga. 1880. aastal vangistasid Briti kolonisaatorid antropoloogilisest huvist saarel kaks vanainimest ja neli last, kuid välis haigustega harjumata vanurid surid peagi. Lapsed toimetati tagasi saarele, alates sellest ajast on kontakte sentinelidega enamasti välditud. „Pole sugugi võimatu, et sentinelid on nüüd nakatunud surmavate haigusetekitajatega, mille vastu neil puudub immuunsus,” nentis Corry. „Võimalik, et hävib kogu hõim.”

Hiidlaine loodusrahvast jagu ei saanud

1967. aastal hakkas India proovima sentinelidega kontakte luua, ent enamasti võeti need vastu vaenulikult. Kohalike usalduse võitmiseks jätsid uurijad maha kookospähkleid ja teisi kingitusi. 1991. aastal toimus esimene sõbralik kontakt, kus sentinelid olid nõus otse võõraste käest u vastu võtma. Hilistel uurijatel siiski sama hästi ei läinud. Saareelanikud lubasid saabujatel kingitused maale tuua ja rannale asetada, ent kui võõrad kauks paigale jäid, hakkasid sentinelid taas nooli laskma. 1996. aastal lõpetas kontaktide otsimise ja jälgib saarerahvast nüüd vaid distantsilt.

Antropoloogide hinnangul elavad sentinelid siiani keskmises kiviajas ehk mesoliitikumis, mis tähendab, et põlluharimine on neile tundmatu. Toitu saadakse küttimise ja korilusega, samuti tuntakse saarel püüki ja valmistatakse paate. Tuld sooja kliimaga saarel ei tehta ja riideid ei kanta, kuid võõramaalaste toodud metallesemed on kasutusele võetud. Palju rohkem polegi sealsest kultuurist teada. Sentinelide keelt ei oska keegi peale nende endi, igal juhul erineb see märkimisväärselt India mandriosas räägitava keel. Arvatakse, et sentinelide esivand on saarel elanud umbes 55 000 aastat.

2001. aastal loetlesid vaatlejad saarel vählt 21 meest ja 18 naist. 2004. aastal tabas India ookeani maavärin ja hiidlained, mis tapsid kokku üle 230 000 inimese, ent Põhja-Sentineli kiviaegsed korilased ja kütid elasid katastroofi vaatlejate hinnangul üle suurte kahjudeta. 2011. aasta rahvaloendusel õnnestus saarel tuvastada 15 elanikku, neist kolm naised. Samal ajal arvavad teadlased, et aga kaetud 60-ruutkilomeetrisel alal võib elada ka kuni 400 inimest.

Allikas

Kultuur
Tõnu Ots: elamise ühik on päev

IMG_3864

Tõnu Ots. Arvo Tarmula foto

Psühholoog Tõnu Ots ütleb, et inimesed on harjunud mõtlema suurelt, aasta ja kuu kaupa, kuid elamise ühik on päev. Tähtis on, kuidas inimesena elada päikesetõusust loojanguni.

Kord lubanud pedagoogikateadlane ja arengupsühholoog Tõnu Ots oma naise Mare isale: kui ta peaks leidma maja, kust meri on sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel, siis ostab ta selle ära. Äi olnud kange mees. Tõnu leidiski maja ja ostis ära, kuigi majal polnud tookord tegu ega nägu. Nüüd on sellest saanud nägus elamine, seda peavad oma lapsepõlvekoduks ka Mare ja Tõnu kolm last ning suvekoduks hulk lapselapsi. Veebruaris 75aastaseks saanud Tõnu istub aga igal hommikul ja õhtul ääre peal Matsalus sellesama maja akna all – sealt paistab silmapiirini välja vaid meri ja lage maa – ja vaatab silmapiiri taha.

Miks peaks inimene püüdma silmapiiri taha vaadata?

Püüd silmapiiri taha vaadata on üks mediteerimisi. Kõik, mida me näeme või tajume, äratab mõtteid. Mediteerimise eesmärk on lülitada end tajudest välja nii, et me ei kuuleks ega näeks midagi ja räägiksime mõttes iseendaga. See aitab mõtteid korrastada ja kontrollida. See siin on õnnelik koht – näeb silmapiirini ja tekib tahtmine vaadata selle taha. Kui ühtegi lindu pole näha ega liigu ükski lible, siis saab inimene kontakti iseendaga. See on praktiline eneseanalüüsi, -juhtimise ja -kujundamise tegevus.

Sa ütlesid ennist, et oled kaks korda astunud olematusse.

Me elame ajal, mil kõige tähtsamaks teaduseks on saanud statistika. On määratud statistiline eluiga. Praegu on see meestel 71 ja naistel 81 eluaastat. Kui olin 63aastane, siis lugesin ajalehest, et meeste keskmine eluiga on 64 eluaastat. Kui sain 64, siis astusingi ma olemisest statistilisse olematusse, ja tegin suure peo. Et sellest hetkest olen ma olematu inimene. Mõttetu inimene, nagu noored ütlevad. Ma lakkasin olemast. Sama juhtus siis, kui sain 71. Siis jõudis keskmine eluiga mingite statistiliste korrigeerimistega mulle järele. Pidin teist korda piirist üle astuma. Nüüd see piir mulle enam järele ei jõua. Ma arvan, et kui ma tunnen, et kõige tähtsam teadus mind enam ei tunnista, siis tuleb pöörata ringi ja liikuda tulevikku, selg ees. Ma ei vaata enam, mis ees ootab, sest tean, et ees ootab igavik, mida ei saa vältida ega kujundada. Palju targemad inimesed kui mina on otsinud, mis on piiride taga. Inimene ikka otsib, aga varem või hiljem jõuab ta selle piirini, kust enam edasi ei pääse.

Aga mis on piiride taga?

Max Planck (Saksa füüsik, kvantteooria rajaja – toim) ütles, et on olemas piir, mis määrab eksistentsi olemuse. See on üks veider arv, kõige väiksem energia hulk, mis saab universumis olemas olla. Pärast seda ei ole enam miski võimalik. Mina olen jõudnud arusaamisele, et piiriks on inimaju loogiliste arusaamade võimekuse piir. Nagu kiiruspiiranguga autoga – vajuta gaasi, kui palju tahad, kiiremini edasi ei lähe. Nii on ka inimajuga – ära uuri, edasi niikuinii enam ei saa. Jäävad vaid oletused ja esoteerika.

Me kõik enam-vähem teame, mis on pedagoogika, mis on andragoogika, aga me ei tea suurt midagi geragoogikast. Sina oled selle kõigega tegelnud.

Pedagoogika on õpetus, kuidas saab lapsest täiskasvanu. Seda õpetavad täiskasvanud lastele, sest nad on ise olnud ja teavad, kuidas see käib.

Kui saame täiskasvanuks, lülitatakse meid andragoogilisse süsteemi. Andragoogika on täiskasvanute vastastikuse harimise õpetus, üks täiskasvanu õpetab teist. Ega andragoogika meile eriti meeldi, on veidi häbistav midagi ümber õppida: see tunne, et sa ei kõlba enam sellisena, nagu sa oled. Et ühiskond nõuab, et sa pead olema teistsugune.

Kui me aga astume kolmandasse põlve, kui meil sünnivad lapse, keskmiselt 50aastaselt, siis avastame, et pole enam vanemat põlve, kes suudaks meid õpetada. Inimkonna sotsiaalses ja geneetilises ajaloos pole kogemust nii kaua elada. Siin tulebki mängu mõiste „geragoogika” – iseendale vananemise õpetamine. See on nii nagu alpinismis. Kõigepealt tõuseme mäkke. See on pedagoogika. Siis oleme tipus. See on andragoogika. Mäest allatulek on geragoogika – õpetus sellest, kuidas vana olla.

Need on inimese elu demograafilised tsüklid. Nende psüühilistes otsustes on väga suur vahe. Esimene põlv õpib, et targaks saada, ja elab mõtetega tulevikus, unistab, sageli ka ebareaalselt. Esimeses põlves me riskime.

Niipea kui sünnib laps, astutakse teise põlve ja tekib vastutus. Teisele põlvele, 25–50aastastele tundub, et nad on targad, et neil piisab elamiseks tarkust.

Kui on suureks kasvatatud ja neist omakorda on saanud lapsevanemad, algab kolmas põlv, keskmiselt 50. eluaastast, ja siis saab, ei tea miks, meie aju juhtõpetuseks elutarkus.

Kogu , sh t juhib praegu teine põlv. Teise põlve häda on selles, et nad ei hooli minevikust ega eriti ka tulevikust. Seda on meie poliitikast näha. Me ei võta õppust isegi sellest lühikesest minevikust, mis pärast iseseisvumist on olnud, ja tuleviku piiriks on eelarve vahendite jätkumine. Teine põlv elab olevikus, kujutab ette, et olevik kestab igavesti, lahendab olukordi siin ja praegu. Kui jõuame kolmandasse põlve ja pöörame selja ette, siis on meil õigus sekkuda sõnadega „Minu ajal tehti nii!”. See pole nostalgia, see on kogemuste üldistamise tarkus – elutarkus. Vaid kolmandal põlvel on sellise sünteesimise õigus. Ta vaatleb probleeme nende arengus.

Eelkõige on psüühilised muutused siis ikkagi seotud laste ja lastelaste, mitte vanusega?

On neid, kes riskivad kõrge vanuseni. Lapsi ei ole, ise on juba vanurid, aga riskivad ja elavad ainult endale. Nad ei pea ennast säästma ega ohverdama kellegi teise nimel. Kui lapselapsi ei ole, siis ei ole inimese elu taastootmise kogu missioon täidetud. Missiooniks ei saa olla tahe olla viimase põlve eestlane, vaid ikka soov elu edasi viia. Kuidas seda näha või ära tunda, et missioon on täidetud? Kui vanemad oma lapsi armastavad, siis on egoistlik nõuda, et ka vanemaid armastaksid. Lapsed peavad vanemailt õppima, kuidas oma lapsi armastada. Kui nad oskavad oma lapsi armastada, tasuvad nad vanemale põlvele selle eest lugupidamise ja austusega. Selle pealt, kuidas oma lapsi kasvatavad, on näha, kas missioon on täidetud. Minu iõpetajast ema nimetas seda vana käia efektiks. Igat masti õpetaja on nagu vana käi. Ta ei lõika ise midagi, aga noad ihub teravaks. Inimene saab olla uhke käia peale, kes ta selliseks ihus. Nii on ka vanemate ja vanavanemate missioonilise põhirolliga.

Kas viga on selles, et poliitikute seas puudub kolmas põlv?

Neid pole vähe, aga nad ei pääse mõjule mitte kui elutargad, vaid nii, et kuulame selle äti ära, las nostalgitseb, aga arvesse ei võta.

Mis on põlvkondadevahelises suhtluses esmatähtis?

Igasuguse suhtlemise kõige väärtuslikumaks sisuks on hoolimine. Igasugustes seadustes, ka perekonnaseaduses on kirjas, et vanurite ja laste eest tuleb hoolitseda. Aga mis on hoolitsemine? Hoolitsemine on kohtlemine, et söök oleks laual, riie seljas jne. Aga hoolitsemise sees on väärtuslikum osa: hoolimine, mida seadusesse panna ei saa. Ei saa panna seadusesse, et sa pead teisega juttu rääkima, teda mõistma, ära kuulama, andestama. On palju lapsi, kelle eest on halvasti hoolitsetud, nad on vaesest perest, pole süüa saanud ega midagi, aga nad armastavad oma vanemaid, sest neist on hoolitud. On ka palju vanureid, kelle eest on vanadekodus imehästi hoolitsetud, kuid oma sugulaste hoolimisest tunnevad nad puudust. Ka riigiladviku ametkond ei oska inimes hoolida, peaasi et hoolitsemise seadused oleksid täidetud. Hoolimist ei saa õpetada, see tuleb perekonnasuhe, kui me aga võtame kasvatusest perekonnasuhted välja, kui me ei suuda määratleda, mis on perekond ja abielu…

Jah, mis vahe on perekonnal ja abielul?

Abielu on kokkuleppe küsimus. Ma lepin kellegagi kokku, et olen temaga abielus ehk teineteist abistavas ja respekteerivas elus. Aga niipea, kui sünnivad , tekib kolmas, abitu osapool, ja abielust saab perekond. Lapse areng perekonnas peaks olema riiklikult garanteeritud nagu hariduski. Kuigivõrd nii ju ongi, kui on näiteks perevägivald, siis laps võetakse ära. Aga et laps ei kasvaks joodikuks, kui peres on joodik, ei kasvaks vargaks, kui peres on varas… Peaks olema ka , et ei tekiks sotsiogeenset väärkasvatust, mikrosotsiaalset negatiivsete ilmingute pärilikkust. See on elulaadi pärilikkus, mille negatiivsete ilmingutega – julmus, vägivaldsus, arrogantsus – ei või ühiskond leppida.

Meil kasvatatakse laps seaduskuulekaks kodanikuks, aga kõigi kasvatusseaduste järgi tuleks laps kasvatada eelkõige heaks, õiglaseks ja rahulikuks inimeseks. See toimib riikides, kus on tugev perekultuur. Näiteks islamis peab ema kasvatama tütre tervemaks, kui ta oli ise samas eas, ja isa peab kasvatama poja targemaks, kui ta oli ise samas eas. Tütar peab ema üle elama ja poeg peab isa üle elama. Väga loogiline. Perekond peab olema püha, sest perekond on inimese esimene kasvukeskkond ja seal omandatu määrab tulevikuühiskonna inimlike suhete ja väärtuste vundamendi. Rumalaks jäänud last saab alati järele aidata, aga peres kõveraks kasvanud inimesele ei ole järeleaitamistunde.

Headuskasvatus on väga oluline. Me räägime palju sotsiaalse väärtus – vabadusest ja st, elamisväärsest elust –, aga esmatähtis on headus – biofiilia, võime armastada ja sallida kõike, mis sünnib ja sureb, armastus elava vastu, armastus elu vastu.

On siis meie ühiskonnas liiga palju viha ja liiga vähe headust?

Me räägime vihakõnest. See pole õige sõna. Viha on emotsioon. Kõik me vahetevahel vihastame, seda ei saa takistada. Viha läheb üle. Viha pole veel vihkamine. Vihkamine on teadvuse sügav veendumus, et objekt või subjekt tuleb hävitada. Mina ei ole tabanud, et t oleks tabanud totaalne vihkamise laine. Igat sorti valitud või määratud ametnike poliitika on aga rahva vihale ajanud küll. Valesti sõnastamine indutseerib ka valesti mõtlemist. Näib, et on kasulik sisendada, et inimesed on vihkamist täis, ja nii on kerge ka rahva rahulolematust eluoluga tunnistada vihkamisena ohtlikuks tendentsiks.

Sa ütlesid, et me ei oska olla vanad ja keegi ei õpeta kah. Kuidas siis ikkagi elada, kui trepiastmed muutuvad üha kõrgemaks ja pastakad peenemaks?

Mehed võivad vananedes taadistuda, aga ei tohi ätistuda. Naised võivad memmestuda, aga ei tohi eidestuda.

Kuidas seda mõista?

Pean väga tähtsaks väärikuse säilitamist igas olukorras. Kõige lihtsam on mõelda nii, et eidestunud naisest ei saa iialgi „gränd-õuld-leedit” ja ätti ei nimeta keegi „gränd-õuld-mäniks”. Vananemine on täis senitundmatuid ohte.

Mäest üles minnakse, nägu ees, alla tullakse, tagumik ees, nagu redelistki, aimates järgmist pulka ja võimalikke ohte. Parimad näited on inglise traditsioonilisest kasvatusest. Kui mees saab 50, teeb ta teatavaks oma pärimiseelistused ehk amendi alged. Inglased peavad ka normaalseks, et viiekümneselt peab sul olema harrastus. Meiegi peame lõpuks aru saama, et tööd ei tohi armastada. See kõlab eestlasele hullusti, sest eestluse üks alustalasid on, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare ajal see kehtis, sest oldi otsesuhtes tööga. Nüüd on inimese ja töö vahel tööandja, töö kui armastuse objekt on tööandja ärihuvides. Meie aga tunnetame, et töö ei armasta enam meid. Harrastus armastab. Kui sa armastad oma roosipeenart, siis tunned, kuidas ta sind vastu armastab. Kui sa armastad oma margikogu, siis vaatad sa teda armastusega ja tunned, et ta armastab sindki. Hobidega on side kahepoolne. Kui sul on harrastus, mis leevendab töiseid probleeme, siis on see teraapiline vahend.

Inglased kingivad 50. sünnipäevaks härrasmehele spinningu või midagi muud harrastuslikku. Väga oluline on ka hommikune tuju, mida tuleb vananedes jälgida rohkem kui varem. Hommikune halb tuju eskaleerub halvaks meeleoluks. Tuju on hetkeline, aga meeleolu on kestev. Halvale meeleolule järgneb stress. Stress iseenesest pole ohtlik, see on organismi püüd taastada hea tuju. Kui me seda ei suuda, siis järgneb depressioon. Vanainimeste depressiooniga tegeldes olen jõudnud arusaamisele, et kõige sagedamini algab see igahommikusest halvast tujust, et õudne, jälle üks tüütu päev tuleb üle elada.

Kuidas vältida hommikust halba tuju?

Juba lapsega on nii, et meeleolu, millega ta õhtul uinub, kinnistub öösel iseloomuks. Kui laps jääb magama vihasena, siis areneb agressiivsus. Kui ta jääb magama nuttes, siis areneb abitus. Magama tuleb heita rahunenuna. Igal õhtul tuleb päev kokku võtta ja teha homseks plaanid. Siis ei ole ka tuju hommikul kehv. Vanade inimestega on samuti. Magama heites peab endale sisendama, et homme on uus tegus päev, ja kergem on seda alustada, kui on mõeldud, millest peale hakata. Hommikuti tuleb ärgata aeglaselt. Kui 10–15 minutit on ärgatud, siis võib silmad lahti teha ja jalad voodist välja lükata.

Hommikune kiirustamine on meeleolu kujunemisele ohtlik. Endast lugu pidav inglise härrasmees ei luba endale hommikust kiirustamist. Ta joob rahulikult kohvi või teed ja loeb värskeid ajalehti. Ärgata tuleb nii palju varem, et polekski vaja kiirustada. Kiirustamise järgmine etapp on paanika – tekib tunne, et ei saa hakkama. Paanika mõjub igas eas halvasti, aga vanemas eas on see lausa ohtlik.

Päeva tuleb pikendada hommiku, mitte öö arvel. Aga internetiajastul me istume öösiti üleval ja hommikuti on kiire. Võib õelalt või isegi dissidentlikult vihjata, et poliitilis-olmelises mikrokliimas on kergem manipuleerida rabelevate, kiirustavate, paanitsevate, peataolekus inimestega.

Kuidas kiirustamise ja paanikaga toime tulla?

Me oleme harjunud mõtlema suurelt, mõtlema aasta kaupa, kuu kaupa, nädala kaupa, tegema aastaplaane ja kokkuvõtteid, aga elamise ühik on päev. Päikesetõusuga see sünnib ja päikeseloojangul sureb. Tähtis on see, kuidas ma selle ajaühiku olen hea inimesena elanud.

Millal on inimene vana, vanadusele alla andnud?

Kui inimene ei austa enam ennast, kui ta endale lauda ei kata, õhtuni pidžaamas ringi käib, enese eest enam ei hoolitse, siis on ta kaotanud eneseväärikuse, ja edasi ta vegeteerib. Kui lauda kaetakse vaid külalistele, mitte endale, siis ollaksegi vanadusele alla andnud.

Vanaduses ootab inimest ka see, et ta muutub hajameelseks, kaotab asju, unustab. Kas selle vastu on rohtu?

Näiteks tuleb hakata endaga valjusti rääkima. Me oleme kogu elu kuulanud, mida meile öeldakse, ja arvestame sellega. Selle harjumuse järgi oleme valmis kuulama ka seda, mida me ise endale ütleme või mida endal teha käsime. Me mõtleme kiiremini, kui suudame mõtet taibata, kuid valjusti rääkides taltsutab inimene mõtete tormamist. Ka ei unusta me hõlpsasti suulist kinnitust tegevusele, mis on hajameelsuses tavaline. Kui ollakse öelnud, et panen võtmed nagisse, pole hiljem otsides vaja mõelda mitte võtmetele, vaid sellele, mida öeldi.

Kõik otsivad rahu. Kuidas seda leida?

s on väga palju ebameeldivaid asju, nii kogu s kui ka lähiümbruses, mis röövivad rahu. Vanas eas on paljude hädade kohta tark endale sisendada, et see pole minu asi. Lähikonna ütlemisi, intriige, teinekord ka soovitusi kuulates aga endamisi öelda, et see pole minu asi õiendada. Valjusti ei tohi, siis läheb sõjaks. Umbes selline on ka juba Moosese-aegne tarkus: et hing oleks rahul, püüa muuta asju, millega sa toime suudad tulla, ja lepi asjadega, millega sa toime tulla ei suuda. Vonnegut pani sinna juurde veel nõude nende vahel vahet teha. Rahu on leppimises. Lepi sellega, mis on. Mitte oludega, vaid endaga oludes. Säilita eneseväärikus ja püüa olla väärikas teiste silmis. Andestamine, andeks palumine, kokkuleppimine ja äraleppimine – need on igasuguse rahu allikad. Nii lihtne see ongi.

Tõnu Ots

Tõnu Ots, sündinud 6. veebruaril 1941, on eesti psühholoog.

e sai Tartu üliis.

1977–1986 ilmus ajakirjas Noorus rubriik „Vastab dr. Noormann”, mis käsitles enamasti intiimprobleeme.

1995–2000 Lihula gümnaasiumi direktor.

Elab juba palju aastaid Läänemaal Matsalu külas.

Allikas