Colt M1911
Kasutajad
Praegused
Ameerika Ühendriigid: Endine USA relvajõudude standardne teenistuspüstol ning endiselt kasutusel mõnel pool erioperatsioonide vägedes. M1911 on endiselt üle kogu USA kasutusel politseijõududes.[5]
Brasiilia: aastatel 1937–1941 saadi 16 880 relva.[6] Brasiilia armees on kasutusel IMBEL-i poolt nime M973 all toodetud varianti, mis kasutab padrunit 9×19 mm Parabellum.[7][8]
Boliivia[9][10]
Colombia[9][10]
Costa Rica[9][10]
Dominikaani Vabariik[9][10]
Ecuador[10]
Egiptus:[10] kasutusel Sa'ka jõududes ja üksuses 777.
Fidži[9]
Filipiinid[9]
Gruusia: kasutusel politsei eriüksuses.[11]
Guatemala[10][12]
Haiti[9][10]
Hiina Vabariik (Taiwan)[9]
Hispaania[5]
Ida-Timor[13]
Indoneesia[12]
Iraan[9][12]
Kreeka
Leedu: Leedu relvajõud[14][15]
Libeeria[9]
Lõuna-Korea: toodetud SNT Motivi litsentsi alusel, kasutusel Korea Vabariigi õhujõududes ohvitseride kõrvalrelvana.
Malaisia: Malaisia kuningliku politsei eriüksuse PKG eriüksuses.[16]
Mehhiko:[9][10][12] aastatel 1922–1941 saadi 5400 M1911 ja M1911A1 püstolit.
Nicaragua[9][10]
Paapua Uus-Guinea[17]
Põhja-Korea: erioperatsioonide vägedes ja presidendi kaardis on kasutusel kohalikud koopiad.[18]
Tai: toodetud litsentsi alusel. Tuntud kui tüüp 86 püstol.
Türgi
Vietnam: Vietnami sõjas kasutasid Viet Cong ja Põhja-Vietnami relvajõud 7.62×25 mm Tokarevi kaliibriga koopiaid ja sõjasaagiks saadud .45 ACP M1911A1-sid.[19]
Zimbabwe[9]
Endised
Argentina:[20] aastatel 1945–1966 toodeti Fabricaciones Militaresi tehases litsentsi alusel.
Austria[21]
Belgia[viide?]
Eesti: asendati USP püstolitega.[22]
El Salvador
Etioopia Keisririik: kasutusel Kagnewi pataljonis.[viide?]
Gruusia Demokraatlik Vabariik[23]- Hiina Vabariik[24]
Holland: esimese maailmasõja ajal saadi 50 püstolit.[25]
Jaapan: pärast teist maailmasõda said Jaapani omakaitsejõud ja politsei USA-lt 101 700 püstolit, mis olid kasutuses 1989. aastateni.[26][27]
Kanada: Kanada ohvitserid said mõlemas maailmasõjas endale ise teenistusrelva osta ja M1911 ja M1911A1 olid menukad valikud. Ka ühendatud Kanada-USA esimene eriteenistusvägi kasutas Ühendriikide relvastust, mh M1911A1-tesid.[28]
Kuuba[29]
Laose Kuningriik: püstolid saadi USA-lt Laose kodusõja (1955–1975) ajal.[30]
Luksemburg: aastatel 1963–1967 kasutuses Esimeses suurtükipataljonis.[31]
Lõuna-Vietnam
Natsi-Saksamaa: teises maailmasõjas kasutati sõjasaagiks saadud püstoleid.
Norra: esimeses maailmasõjas saadi 700 püstolit.[25] Toodeti ka litsentsi Kongsberg Colt all.
Nõukogude Liit: Mõned püstolid saadi sõjasaagiks liitlaste sekkumise Venemaa kodusõtta sekkumise käigus ning võeti Punaarmees kasutusele.[32][33] Teise maailmasõja ajal saadi lendliisiga juurde 12 977 püstolit.[34] Kohapeal modifitseeriti neid laskma 7.62×25 mm Tokarevi moona.
Poola: Poola relvajõud Läänes kasutasid püstoleid teises maailmasõjas.[viide?]
Prantsusmaa: esimese maailmasõja ajal saadi 5500 M1911-te, peamiselt tankiüksuste jaoks.[35] Vaba Prantsusmaa jõud said 19 325 relva.[34] Prantsusmaal kandsid relvad nime Pistolet automatique 11 mm 4 (C.45).[36]
Shanghai Rahvusvaheline Asundus: aastast 1926 kasutasid Shanghai munitsipaalpolitsei mittehiinlastest teenistujad M1911 ja M1911A1 püstoleid.[37]
Soome: Aastatel 1915–1917 ostis Venemaa USA-lt umbes 51 000 püstolit. Nendest jõudis võrdlemisi väike osa pärast Soome kodusõda võimude kätte. Soome kaitseväel oli teises maailmasõjas umbes 120 püstolit, enamik nendest maaväe kasutuses.[38]
Suurbritannia: mõned .455 Webley kaliibriga M1911-ed anti esimese maailmasõja ajal Kuningliku lennukorpuse varustusse. Teises maailmasõjas kasutasid eliit- ja eriväed nii .45 APC kui .455 kaliibriga relvi. Võimalik, et endiselt UKSF-is kasutusel.
Uus-Meremaa: kasutati teises maailmasõjas.[39]
Venemaa Keisririik: 1916–1917 osteti 51 000 püstolit.[25]
Viet Cong: kasutati nii kloone kui Vietnami sõjas sõjasaagiks saadud relvi.[19]
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Osariigi tulirelv
18. märtsil 2011 valis Ameerika Ühendriikide Utah' osariik Browning M1911 osariigi ametlikuks tulirelvaks. Tegu oli austusavaldus John Browningule, kes Utah's sündis ja üles kasvas.[40]
Sarnased püstolid
Vaata ka
Viited
- ↑ Kuhnhasen, Jerry (1997). The U.S. M1911 M1911A1 Pistols and Commercial M1911 Type Pistols: A Shop Manual. VSP Publishers. Lk 9.
- ↑ Pistol, Caliber .45, Automatic, M1911 Technical Manual TM 9-1005-211-34 1964 edition. Pentagon Publishing. 1964. ISBN 978-1-60170-013-1.
- ↑ durysguns.com (14. jaanuar 2006). "Which Handgun Round Has the Best Stopping Power?". Vaadatud 14. jaanuar 2006.
- ↑ Ayoob, Massad (2007). The Gun Digest Book of Combat Handgunnery. Gun Digest Books. Lk 7. ISBN 978-0-89689-525-6.
- 1 2 Diez, Octavio (2000). Armament and Technology: Handguns. Lema Publications, S.L.
- ↑ Thompson 2004, lk 39.
- ↑ "Exército Brasileiro – Braço Forte, Mão Amiga". Exercito.gov.br. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. aprill 2010. Vaadatud 5. november 2009.
- ↑ "Indústria de Material Bélico do Brasil – Pistola 9 M973". IMBEL. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2005. Vaadatud 5. november 2009.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 Hogg, Ian (1989). Jane's Infantry Weapons 1989–90, 15th Edition. Jane's Information Group. Lk 826–836. ISBN 978-0-7106-0889-5.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 "Latin American Light Weapons National Inventories". Federation of American Scientists. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2012. Vaadatud 10. november 2012. Citing Gander, Terry J.; Hogg, Ian V., toim-d (1995). Jane's Infantry Weapons, 1995–1996 (21st ed.). Jane's Information Group. ISBN 9780710612410. OCLC 32569399.
- ↑ "Armament of the Georgian Army". 9. märts 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. märts 2012.
- 1 2 3 4 Jones, Richard (2009). Jane's Infantry Weapons 2009–2010. Jane's Information Group. Lk 896, 897, 899. ISBN 978-0-7106-2869-5.
- ↑ "World Infantry Weapons: East Timor". sites.google.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. november 2016. Vaadatud 21. juuli 2017.
- ↑ Thompson 2011, lk 64.
- ↑ "Pistoletas COLT M1911A1". Lietuvos kariuomenė [Lithuanian Armed Forces official Web site] (leedu). LR Krašto apsaugos ministerija [Ministry of National Defence Republic of Lithuania]. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2012. Vaadatud 30. november 2012.
- ↑ IBP USA (2007). Malaysia Army Weapon Systems Handbook. Int'l Business Publication. Lk 71–73. ISBN 978-1-4330-6180-6.
- ↑ Alpers, Philip (2010). Karp, Aaron (toim). The Politics of Destroying Surplus Small Arms: Inconspicuous Disarmament. Abingdon-on-Thames: Routledge Books. Lk 168–169. ISBN 978-0-415-49461-8.
- ↑ "BEMIL사진자료실 - 유용원의 군사세계" [Special Forces of the North Korean Army, weapons and weapons used for armament]. bemil.chosun.com (korea). Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2015. Vaadatud 10. august 2017.
- 1 2 "Viet Cong 1911 Copy". 31. oktoober 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. september 2017. Vaadatud 5. september 2017.
- ↑ Thompson 2011, lk 65.
- ↑ Schmidl, Erwin; Ritter, László (10. november 2006). The Hungarian Revolution 1956. Elite 148. Osprey Publishing. Lk 63. ISBN 9781846030796.
- ↑ "Kaitsevägi hävitas vanu püstoleid" [The Defense Forces destroyed old pistols]. mil.ee. 6. juuni 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. november 2018. Vaadatud 21. november 2018.
- ↑ "მსუბუქი შეიარაღება - HISTORY.MOD.GOV.GE". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2018. Vaadatud 7. mai 2018.
- ↑ Smith, Joseph E. (1969). Small Arms of the World (11 ed.). Harrisburg, Pennsylvania: The Stackpole Company. Lk 293.
- 1 2 3 Thompson 2004, lk 27.
- ↑ https://www.milmag.pl/news/view?news_id=3884
- ↑ エリートフォーセス 陸上自衛隊編[Part2]. Hobby Japan. 2006. Lk 62. ISBN 978-4-89425-485-5.
- ↑ "www.canadiansoldiers.com". www.canadiansoldiers.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2016. Vaadatud 1. aprill 2016.
- ↑ de Quesada, Alejandro (10. jaanuar 2009). The Bay of Pigs: Cuba 1961. Elite 166. Osprey Publishing. Lk 60. ISBN 9781846033230.
- ↑ Conboy, Kenneth (23. november 1989). The War in Laos 1960–75. Men-at-Arms 217. Osprey Publishing. Lk 15. ISBN 9780850459388.
- ↑ "Virtual Museum Tour". 26. jaanuar 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2011.
- ↑ А. Крылов. Оружие красных командиров // «Техника — молодёжи», № 2, 1968.
- ↑ Пистолет // Гражданская война и военная интервенция в СССР. Энциклопедия / редколл., гл. ред. С. С. Хромов. — 2-е изд. — М., «Советская энциклопедия», 1987. стр.464
- 1 2 Thompson 2011, lk 47.
- ↑ Thompson 2011, lk 27.
- ↑ Manuel du Grade TTA 116 (prantsuse). Berger-Levrault. 19. märts 1956. Lk 257.
- ↑ Thompson 2011, lk 35–38.
- ↑ "FINNISH ARMY 1918 - 1945: REVOLVERS & PISTOLS PART 4". www.jaegerplatoon.net. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2018. Vaadatud 30. märts 2018.
- ↑ Stack, Wayne; O'Sullivan, Barry (20. märts 2013). The New Zealand Expeditionary Force in World War II. Men-at-Arms 486. Osprey Publishing. Lk 44. ISBN 9781780961118.
- ↑ Martinez, Michael (19. märts 2011). "Add this to Utah's list of state symbols: an official firearm". CNN. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. oktoober 2012. Vaadatud 19. märts 2011.
Välislingid
- Colt Model 1911 page on Sam Lisker's Colt Automatic Pistols site (coltautos.com)
- The M1911 Magazine FAQ
- The Thompson-LaGarde Cadaver Tests of 1904
- M1911 Pistols Organization main page, Detailed animated drawing of all operational parts and Syd's 1911 Notebook on M1911.org
- Exploded-View Diagram of an M1911 from American Rifleman
- Black Army Colt 1911
- Colt Model 1911A1 pistol (infographic tech. drawing)
- Colt Model 1911 pistol (infographic tech. drawing)
