Ligipääsetavuse eestkõneleja Jakob Rosin ütles saates “Hommik Anuga”, et puue on Eestis jätkuvalt hirmutav teema, millest ei julgeta rääkida. Tema sõnul ei muuda haletsus ühiskonda ligipääsetavamaks ning vaja on praktilisi lahendusi.
Iga aastal tähistatakse 3. detsembril puuetega inimeste päeva. Sel puhul proovib ligipääsetavuse eestkõneleja Jakob Rosin uut ametit ja teeb sellest meeleoluka video. Läinud aastal proovis pime Rosin kätt automehhaanikuna.
“Sellel päeval püütakse alati hästi hardas meeleolus rääkida sellest puudest. Üldse Eestis on puue selline hirmutav teema. Me ei julge sellest rääkida, inimesed sageli ei julge sellest küsida, selline nagu südamevärina teema,” märkis ta.
Selleks, et aidata ümbritsevat keskkonda ligipääsetavamaks muuta, on Jakob koos oma abikaasa Maarjaga loonud ettevõtte Ligipääsuke, mille kaudu nad muu hulgas erinevaid organisatsioone ligipääsetavuse teemadel nõustavad ja ligipääsetavusest üleüldse laiemalt kõnelevad.
Maarja rääkis, et kui nad ettevõtte lõid, tegid nad suure analüüsi, kuidas ligipääsetavuse tõstmiseks varem tehtud on. Nagu ka Jakob mainis, on puuetest varem valdavalt härdalt kõneletud, kuid Maarja sõnul ei ole see soovitud tulemust andnud. Nemad aga otsustasid sellele ka pisikeste vimkade – nagu eelmainitud video – abil tähelepanu tõmmata.
“Muidu üritatakse seda empaatia kasvatamist haletsuse peale üles ehitada: küll on raske. Muidugi on raske, aga mis me siis teeme? Kuidagi peab ju midagi tegema hakkama. See, et on raske, ei pane mul lifti kaubanduskeskuses rääkima või ei tekita trepist kaldteed. Midagi peame nüüd ette võtma,” lausus Jakob.
Maarja ja Jakob on suured reisisellid – möödunud aastal veetsid nad umbes kolm kuud välismaal. Enamasti ei käi nad välismaal ainult oma lõbuks, vaid ajavad tööasju. Küll aga külastasid nad läinud aasta lõpus Phi Phi saart, kus nad said töömõtted välja lülitada ja lihtsalt puhata.
Kuna Jakob on sünnist saati pime olnud ning ta ei näe ka varje, aitab talle ümbritseva, mida Jakob ei näe ega teiste meeltega ei koge, edasi anda Maarja.
“Kui me käime koos, siis Maarja kirjeldab neid asju, mis meile huvi pakuvad. Me juba teame, et arhitektuur, millised nikerdused maja peal on, väärivad võib-olla vähem tähelepanu kui see, et üks laps sööb ennastunustavalt moosisaia, nii et nina on moosine,” rääkis Jakob.
Lisaks on nad välja mõelnud oma salakeele. “Selle ma mõtlesin välja sellepärast, et ebaõiglane on see, et meie vaatame sinuga üksteisele otsa ja kui Jakob räägib liiga palju, siis pööritame silmi, et jälle ta räägib nii palju, saame kahekesi vempu visata, aga et Jakob oleks minuga samas paadis, et me saaks ka. Ma arvan, et see on aus. Ja see on üks ligipääsetavuse võte suhtlemisel. Neid tuleb kogu aeg ise juurde mõelda,” tõi Maarja välja.
Samas rõhutas Maarja, et ei saa väita, nagu ta oleks Jakobi saatja või hooldaja. “Me oleme abielus. Ma arvan, et igas abielus on mingitmoodi mingid asjad ära jagatud. Ma vahel vaatan, et keegi ütleb, et ma olen puudega inimese abikaasa ja ühtlasi hooldaja või mingi saatja. Abielus olles ma ei ole kuidagi ta saatja. Me oleme mees ja naine, kes lähevad koos lustima ja reisima, puhkama ja tööd tegema,” selgitas ta.
Jakobi sõnul on neil Maarjaga palju unistusi. “Me unistame tegelikult sellest, et saaks veel rohkem igal pool käia, kogemusi ja elamusi. Me leppisime ükskord teineteisega kokku, et me ei kingi teineteisele näiteks jõuludeks või sünnipäevadeks asju, me püüame kinkida elamusi, sest need on olulised. Ja võib-olla üks unistus on oma elamuste pagasit täiendada.”