Teeme seda intervjuud sinuga uue aasta esimestel päevadel, kui filmiaasta pole veel täit hoogu sisse saanud. Seega vaatame korra tagasi: kas 2025. aasta oli Eesti filmi jaoks õnnestumine?
Ma ei ole võib-olla eriti objektiivne seda hindama, sest näen kogu aeg rasket tööd, mis filmide tegemise taga on. Oluline on see, et eelmisel aastal valmis viis täispika mängufilmi, lisaks hulk dokumentaale ja animatsioone ning kõik need olid väga eripalgelised filmid. Omavahel täiesti võrreldamatud ja see on suur saavutus.
Mul on aeg-ajalt tunne, et hindame rohkem seda, kui palju suudame numbrites filme toota, aga tegelikult on suur asi nii erilaadseid ja mitmekesiseid filme välja tuua. Samuti peab rõhutama, et nende filmide rahastused tulevad erinevatest allikatest, mitte ainult EFI-st.
Filmiaasta on ebaõnnestunud siis, kui Eesti filme enam ei toodeta ja need ei linastu. Nii kaua, kui suudame toetada dokkide, anima- ja mängufilmide tootmist ja välja toomist, ning nii kaua, kui meie filmid leiavad endale vaatajad, on aasta korda läinud.
Mainisid, et 2025. aastal tuli viis kodumaist täispikka mängufilmi välja. Kas arvad, et see on optimaalne kogus?
Ei arva. Kui tahame hoida järjepidevust, peaks siht olema pigem kümne lähedal ja seda me ka üritame. Loomulikult ühikuliselt linastub meil igal aastal rohkem filme, on täispikki dokumentaalfilme ja väga häid lühifilme, lisaks animatsioone, aga kui seame kriteeriumi praegu mängufilmidele, siis peaks neid tulema vähemalt kümme tükki aastas.
Kui selle filmiaasta õnnestumise motiivi juurde veel pidama jääme, siis kas sinu kui Eesti Filmi Instituudi juhi jaoks on õnnestumise kriteerium rohkem filmi kodumaine tunnustus või suur rahvusvaheline edu? Kumb on olulisem?
Oleme EFI-s võtnud lähenemise, et juba teist aastat ei ole meil eraldi turundusosakonda, vaid levi ja kaasamise osakond. See tähendab, et tegeleme eelkõige Eesti vaatajaga ning tema kaasamisega, sest Eesti filme teeme esmajärjekorras ikkagi kodumaisele publikule.
Samas, kui Eesti film saab hoo sisse, jõuab rahvusvahelisele turule ja valitakse mõne festivali programmi, annab see filmile ja tegijatele tohutult jõudu juurde. Pikemas perspektiivis muudab rahvusvaheline tunnustus meie filmitegijad tugevamaks – nad usuvad rohkem endasse ja oma võimetesse, mõistes, et suudavad kõnetada mitte ainult Eesti vaatajat, vaid ka Euroopa, või isegi laiemat auditooriumit.
Seega ma paneksin tegelikult võrdlusmärgi nende kahe asja vahele.
Ma küsin ka sinult igal aastal ERR-i kultuuriportaali filmiaasta ülevaate jaoks kokkuvõtet, ent kas aasta on üldse kõige parem mõõtühik filmidest rääkimiseks? Kas te EFI-s mõõdate filmivaldkonna käekäiku pigem ühe kuu, aasta, viie või kümne aasta kaupa?
Tavaliselt küsib just meedia, mis on Eesti filmi eelmisel aastal vaatajanumbrid, aga ise mõtleme pikema aja peale ja vaatame pikemat perspektiivi. EFI-s teeme kokkuvõtteid pikema aja kaupa, vaadates nii tagasi kui edasi.
Kuigi jälgime väga täpselt seda, mida oleme juba teinud, on meie jaoks olulisem see, kuhu tahame jõuda – näiteks 2030. aastaks. Peame pidevalt jälgima, kuhu kogu valdkond liigub: mida teised riigid teevad, miks mõnes kohas toimivad asjad paremini ja teistes riikides kehvemini.
Kõike numbritesse panemine – mida me paratamatult tahame teha, sest nii on lihtsam asju mõista – ei ole tegelikult alati hea. Suuremat pilti peab hoidma fookuses ja see ei sõltu alati pelgalt numbritest või aastakokkuvõtetest, pigem näitab hetke olukorda.
Ühel pool on filmitegijad ja teisel pool publik, nii võib laias laastus liigitada, aga filmikriitikuna tahan siiski ette kujutada, et seal vahel mängivad endiselt olulist rolli ka kriitikuid. Kas sinu hinnangul on kriitik praegu Eesti filmi sõber? Või milline roll sinu arvates praegusel hetkel kriitikal Eesti filmikultuuris on?
Hakkasime sinuga eelmise aasta lõpus rääkima, et peaksime kriitikutesse rohkem panustama ja midagi ühiselt tegema. Kõiki filmivaldkonna eri osi peab arendama, sest areng ei toimu iseenesest. Kriitiku ja filmitegija vahel peaks olema dialoog, mis aitab mõlemal poolel paremini mõista meie filmide tagamaid ja õppida üksteiselt.
Praegu on välja kujunenud, et tootjad käivad Cannes’i filmifestivalil ja kui nad tahavad mõnele teisele festivalile sõita, siis vastavalt võimalustele me neid toetame. Ka EIS annab tootjatele toetusi turgudel osalemiseks. Selleks aga, et kriitikud oskaksid nähtut huvitavamalt ja sügavuti hinnata, peaksid nad samuti vaatama rohkem filme festivalidel kohapeal ja suurelt ekraanilt.
Kriitikud vaatavad praegu väga palju filme väikselt ekraanilt, kindlasti rohkem kui suurelt, ometi on Cannes’i kohale minek ja filmide vaatamine keskkonnas, kus on ka väga tugev kohalik publik, hoopis teine kogemus. See arendab ja kasvatab meie kriitikuid teistmoodi kui väikese ekraani kogemus koduste seinte vahel. Näiteks tore on meenutada, et Jaan Ruus oli alati Cannes, see oli tema kui Eesti filmikriitiku jaoks elementaarne ja meie seansijärgsed vestlused olid hindamatud.
Võib-olla tänu sellele kohalolekule areneksid kriitikud ajas ja näeksid ehk tugevamalt ka tervikpilti ja erinevate filmide eesmärke. Konteksti ja suure pildi tajumine on üks tõeline väljakutse.
Sa arvad, et kriitikud on kohati Eesti filmide suhtes liiga karmid?
Võib-olla, aga see sõltub muidugi ka sellest, mida nad oma elus kogevad, milline on nende kultuuriline taust ja milliseid filme vaatavad. Meil on siiski kriitikuid, keda toetatakse nii palju, et nad saavad käia Berliinis, Cannes’is ja isegi võimalusel Veneetsias. Kui seda järjepidevalt teha, muutub häälestus ja tunnetus sellest, milline film on praegu Euroopa vaataja jaoks oluline, aina täpsemaks.
Eestis olles saaksid nad sel juhul ka paremini meie tegijatega dialoogi astuda, liikudes hinnangute andmisest rohkem sisulise mõtestamise suunas, mis omakorda aitaks filmitegijad. See kõik on ju üks filmivaldkonna tervik ja kriitikud on osa valdkonnast.
Kui kriitiline sa EFI juhina saad üldse Eesti filmi suhtes olla? Või sul peab olema ainult pime armastus?
(ohkab) Eesti filmiga on natuke nagu lastega – peab olema teatud mõttes “pime armastus”, aga parem oleks seda nimetada usalduseks ja teatavat laadi lojaalsuseks. Muidugi ei ole EFI Eesti filmide “ema”, me toetame tootmist, mitte ei tooda ise. Kuid lisaks tootmise toetamisele on oluline luua ka arenguvõimalusi.
Väga lihtne on öelda: prooviks natuke paremini teha. Selline positsioneerimine ei ole mõeldav ega ka praktikas kasutusel. Kuigi see võib olla aeg-ajalt osade tegijate seas levinud arusaam, siis tegelikkuses ei tee me ettekirjutusi selle kohta, kuidas üht või teist filmi peaks tegema.
Meie tegeleme nende ideedega, mis filmitegijad meile n-ö lauale toovad ja valdkonna inimestest koosnevad komisjonid tagasisidestavad neid ideid. Ettekirjutuste tegemine poleks esiteks õige ega teiseks edasiviiv. Filmitegijatel on loominguline vabadus teha filme lähtuvalt oma kunstilisest nägemusest. Päeva lõpuks peame oma autoreid täielikult usaldama. Iga filmitegija on isiksus ja peab ise jõudma selleni, mis talle sobib. See tähendab ka seda, et kõik filmid ei pea alati valmima riigi toel.
EFI lähenemine põhineb tõepoolest usaldusel, kuid samavõrd ka selgelt ette antud riigiabi raamistikul. Me ei saa seda seadusest tulevat lähenemist ise valida ega ümber kujundada, see on õiguslikult ette antud tegutsemisviis, mille raames me toimetame.
Üks teema, mis tõesti ka möödunud aastast kõlama jäi, oligi see, et Eesti Filmi Instituut ei tee piisavalt pädevalt oma tööd, raha antakse valede filmidele ja päriselt huvitavad projektid jäävad rahastusest ilma. Kas selline kriitika on äkki hoopis tunnustus teie tööle? Või kuidas sa seda vaatad?
Seda raha, mida riigina jagame Eesti filmide tootmiseks, on ääretult vähe. See, et suudame aastas toetada kolme-nelja, äärmisel juhul viit täispikka mängufilmi, seda on vähe. See ongi kogu probleemi tuum.
Meil on filmikool, kust tulevad igal aastal välja uued filmitegijad, me ehitame praegu kahte filmipaviljoni ja meil on rahvusvahelised suurprojektid, mis tulevad siia tootma. Need on väga suured välisinvesteeringud, mida film suudab soodsatel tingimustel Eestisse meelitada. See kõik elavdab meie filmitootmise keskkonda, aga samas suudame me ise toetada heal juhul vaid nelja-viit omakeelset ja Eesti kultuuri peegeldavat mängufilmi aastas.
Selles valguses ma ei mõista filmitegijaid hukka tehtud kriitika suhtes, sest iga autor vaatab paratamatult maailma oma filmiprojekti kaudu. See ongi loomulik, sest oma maailmataju ja usk selle õigsusesse on loominguga lahutamatult seotud. Kui autor ei usuks iseenda andesse, siis võib-olla ei saakski ta filmitegija olla. See eriala nõuab suurt ego ja usku iseendasse.
Kui aga astuks korraks sammu tagasi ja hakkaks süvenenult vaatama, mis selle probleemi juurpõhjus on, siis ta võib-olla poleks nii kriitiline mitte institutsiooni, vaid vahendite nappuse suhtes. Tõsiasi on ka see, et paraku selline kriitika ei too meie filmile raha juurde ja absoluutselt kõik inimesed valdkonna sees nõustuvad, et vahendeid Eesti filmide tegemiseks on piinlikult vähe.
Mis see summa on, mida te saate 2026. aastal EFI-s laiali jagada?
Eestikeelse filmi jaoks on meil kokku vaid seitse miljonit eurot, millest umbes neli miljonit läheb täispikkadele mängufilmidele. Euroopas algab ühe täispika mängufilmi keskmine eelarve kahest miljonist eurost. Meie rahastusega saab filmi küll valmis teha, aga küsimus on, millise kvaliteediga. Enamasti on eelarved tegelikult sellest märksa suuremad.
Tänapäeval on väga keeruline teha mängufilmi 100 000 või 200 000 euroga. Jah, karjääri alguses on see võimalik, aga kogemuste kasvades tahab iga tegija paremat pilti, tugevamat meeskonda ja rohkem panustada filmi sisulisse ning kunstilisse kvaliteeti.
Ilmselt ka maksta kõikidele inimestele platsil palka, mis on praegu vist paljude Eesti filmide reaalsus, et sõbrad teevad asju poolmuidu.
No täpselt – see ei ole jätkusuutlik ega saa olla süsteemi normaalne toimimisviis. Nii võib filmide tegemisega alustada ja nii võib karjääri alguses töötada, aga see ei peaks olema normaalsus.
Kui inimesed teevad filme “sõbrahinnaga” või peaaegu tasuta, siis see tähendab, et me ei räägi jätkusuutlikust filmitootmisest. Ma ei pea õigeks seda olukorda normaliseerida ega leppida mõttega, et teeme väiksema raha eest filme. See on töö nagu iga teine.
Meil on täna väga palju tegijaid, kes tahavad ja suudavad teha täispikka mängufilmi suurema eelarvega, kui meil on võimalik neile pakkuda. See tekitab järgmise probleemi: kui Eesti Filmi Instituut ei saa katta umbes poolt eestikeelse filmi eelarvest, siis kust tuleb ülejäänud raha?
Oletame, et EFI annab filmile 900 000 eurot. Eestikeelse filmi puhul on keeruline leiada ülejäänud 900 000 kuskilt Euroopa turult. Meil on võimekaid tootjaid koos andekate režissööridega, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud tegijad, et neid usaldatakse ja nad leiavad 900 000 eurot ja veel veidi lisaks, ning samas säilitavad ka filmi õigused. Aga tegelikult hakkame samm-sammult kaotama võimekust toota eestikeelseid filme ja peame tulevikus hakkama loovutama oma filmide võtmepositsioone, seal hulgas ka õigusi, kui soovime filme kaastootmise kaudu valmis teha.
Sageli küsitakse minult: miks me siis ei tee ingliskeelseid filme? Minu jaoks on see väga valus, aga ka ohtlik küsimus. Juba see, et selline küsimus tekib, näitab, kui pingelises olukorras me oleme. Kui me selles kohas järele anname, siis anname alguses sõrme ja lõpuks võetakse terve käsi. Kui me loobume eesti filmide tegemisest, siis kes neid maailmas meie eest teeb?
Tõepoolest, samavõrd on ka neid kriitilisi hääli, kes ütlevadki, et selliste rahanumbrite juures polegi võimalik rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kinokultuuri arendada. Küsin sult siis otse: kas nende numbritega on meil võimalik lähiaastatel Euroopas konkurentsis püsida?
Kindlasti on meist suuremaid riike, kel on väiksem filmieelarve, näiteks meie naabrid lätlased. Samas suudeti seal võita nii EFA animafilmi peaauhind kui ka Oscar. Lätlased ise on öelnud, et see oli ime. Kindlasti ongi see nii, aga püsivat filmitööstust ei saa ehitada üksikute imede peale. See sõltub väga palju sellest, millises poliitilises ja kultuurilises keskkonnas riik tegutseb ning kas tegemist on noorema või pikema demokraatliku traditsiooniga riigiga.
Mingil tasemel saab ka praegustes tingimustes filmidega tulevikus välja tulla, aga küsimus on ka selles, kuhu need filmid reaalselt jõuavad ja kes neid vaatab. Siinkohal tekib kohe järgmine küsimus: kas Eesti riigil ei ole rahvusvahelist sõnumit, mida maailma kõige levinuma ja vaadatuima meediumi kaudu edastada? Potentsiaalselt on Eesti filmil maailmas oluliselt suurem publik kui Eesti teatril.
Praegu näen, et suurem probleem on laiemalt filmide levitamises, aga ka Eesti sõnumi levitamises. Me oleme rääkinud palju sellest, et meil on vaja raha tootmisesse juurde, ja praegu on meil seitse miljonit eurot olemas, aga tegelikult on meil ainult 200 000 eurot, et neid filme rahvusvaheliselt eksportida. Siin on ilmselge ebakõla.
Kui Ameerikas on seitse miljonit eurot tootmiseks, siis pannakse sageli 14 miljonit levitamisse. Seda loogikat peaksime õppima parimatelt. Mulle on ka pakutud, et osa vahendeid võiks tootmisest suunata levitamisse, kuid see ei tee Eesti filmi tervikuna tugevamaks. Ühe alarahastuse arvelt teist ei lahenda ja kahest puudujäägist ei sünni ülejääk.
Kui teeme filme väga kehvades oludes, aga film tuleb välja päris hea, siis ei ole meil absoluutselt raha, et seda väljaspool Eestit nähtavaks teha. Selle tulemusena omakorda ei suuda me ka investeeringuid Eestisse meelitada, sest kadumas on usk, et meie filmitööstusesse suhtutakse tõsiselt ja sellesse tasub investeerida. Me ei ole praegu enam piisavalt nähtavad ega atraktiivsed.
Konkurentsis saab püsida täpselt niikaua, kuni meil on tugev sisu. Eesti filmil on lood ja tegijad olemas, kuid ei ole piisavalt vahendeid ja selle tulemusena ei jõua meie lood rahvusvahelise publikuni.
Milles siis see põhjus ikkagi on, et riiklik filmirahastus on pikkadeks aastateks laias laastus samale tasemele kinni jäänud? Viimastel aastatel saab põhjuseks tuua kindlasti kaitsekulutuste aspekti.
Tegelikult on olukord viimaste aastate jooksul teinud läbi suure muutuse ja teatud arenguhüppe, ning see summa on aastate jooksul siiski kasvanud. 2013. aastal oli EFI eelarve neli miljonit eurot kõikide tegevuste peale ja see oli tunduvalt väiksem. Sellest summast 3,4 miljonit eurot läks tootmiseks, võrreldes praeguse seitsme miljoni euroga.
Seejärel tuli EV100, millega lisandus filmide tootmisesse ühekordselt 9,2 miljonit eurot, ja samal ajal hakkas ka erakapital rohkem filmidesse investeerima. Nii jagunes risk ja vastutus riigi ja erakapitali vahel ning olukord muutus vahepeal tunduvalt kergemaks. Sealt tuli ka väga mitmekesine filmitoodang ja korraks tundus, et süsteem hakkab isegi tasakaalu leidma. Samal ajal linastusid nii “Tõde ja õigus” kui ka “Klassikokkutulek”.
Umbes samal ajal tõime turule ka uue toetussüsteemi välisinvesteeringute sissemeelitamiseks, mis näitas, et isegi siis, kui Eesti tegijad ei suuda aastaringselt ja piisava tihedusega oma filme toota, saavad nad vähemalt osaleda rahvusvahelistes tootmistes ning hoida kogu valdkonda elus, tuues suurt tulu ka eesti majandusse laiemalt. Väikesele tööstusele on eluliselt oluline püsida konkurentsis ja tänu sellele skeemile olime me mõnda aega ka väga edukad.
Praegu on aga tagasimakse meede seiskunud ja põhjus peitub üldises majanduslikus olukorras. Meil on olnud väga kiire inflatsioon, meie partneritel ei lähe hästi ja see on otseselt mõjutanud tagasimaksefondi. Eelmisel aastal oli seal kuus miljonit eurot, millest reaalselt jäi alles neli miljonit eurot. See oli meie väikesele filmivaldkonnale täiesti erakordne olukord, sest suured kõikumised mõjuvad väikesele filmitööstusele väga rängalt.
Kui me oleksime seda intervjuud teinud aasta tagasi, oleksin saanud öelda, et tagasimakse programm on täis ja uusi projekte enam vastu võtta ei saa. Praegu on olukord kardinaalselt vastupidine, sest Eestis ei ole enam rahaliselt mõistlik rahvusvahelisi filme toota ja siia ei tule enam välisinvesteeringuid. Midagi tuleb kiiresti ette võtta.
Kui aga välismaistele tootjatele on Eesti liiga kallis, siis tekib paratamatu küsimus: kuidas peaksid Eesti filmitegijad nende tingimustega oma väikeste eelarvete juures toime tulema?
Ehk siis see cash rebate programm, mida kiideti palju ning mis ühel hetkel töötas ka väga hästi, ei meelita enam tegijaid siia?
Tegelikult on väljakutse selles, et kogu aeg tuleb kiivalt jälgida, mis turul toimub ja olla paindlik muutustele. On täiesti normaalne, et meie olukord on muutunud, ka Lätis, Leedus ja Põhjamaades on praegu teised olud, aga just seetõttu tuleb turule toodud toetusmehhanisme pidevalt arendada ning muutustega kaasas käia.
Kuna Eestis tehtavad kulutused on oluliselt kasvanud, eeldavad investorid suuremat tagasimakset. Me räägime siin ikkagi investeeringutest: kui Eestisse investeeritakse miljon eurot, siis filmimaailmas toimib konkurentsipõhine süsteem ja eeldatakse, et tagasimakse on suurem, kui kulud on suuremad. See on olnud Eesti tugevus, et oleme kiired kohanejad. Samal ajal tuleb mõista, et tagasimaksesüsteemita ei tuleks seda miljonit Eestisse. Valik on meie.
Tagasimaksefondi projektide Eestis filmimise kaudu aitavad rahvusvahelised filmitegijad hoida Eesti filmi konkurentsis – ja mitte ainult Euroopa mõttes. Projektid, mis siia tulevad, on väga sageli seotud suurte stuudiote ja platvormidega. Nad hoiavad Eesti nime globaalses konkurentsis nähtavana. See turg on tegelikult väike, kuid terviklik süsteem.
Meedias on kõlanud ka seisukoht, et kogu raha tuleks suunata Eesti filmi ja tagasimakse mehhanism tuleks üldse kinni panna. See on huvitav mõttekäik, ma olen selle peale pikalt mõelnud ja ka rahvusvaheliste kolleegidega arutanud, aga paraku ei tööta filmitööstus pelgalt rahvusliku kino baasil. Praegu on isegi Põhjamaades tagasimakse mehhanismid käigus, hoolimata sellest, et näiteks Taani filmi eelarve on üle 70 miljoni euro aastas. Põhjus on lihtne: alati on vaja hoida oma tegijaid töös, et nad säilitaksid konkurentsivõime, ning ükski Euroopa filmitööstus ei suuda täna üksinda garanteerida oma filmidele piisavat rahastust, alati on vaja välisinvesteeringuid, et rahvuslikku kino elus hoida. Rahvusvaheliselt toodetakse sisu Euroopas ikkagi miljardite eest, mitte miljonites.
Need kaks süsteemi – rahvuslik filmirahastus ja rahvusvahelised tagasimakse mehhanismid – hoiavad praegu Euroopa filmitegijaid töös nii eraldi kui ka koos. Just nendest tagasimaksete toel Eestisse tulnud projektidest sünnivad lähitulevikus rahvusvahelised kaastootmised. Selleks on aga vaja näha suurt pilti ja valdkonda kui tervikut.
Näed sa üldse mingit head ja lihtsat lahendust, kuidas seda Eesti filmirahastuse skeemi parandada? Kas siin piisab paarist lisamiljonist või peame laiemalt kogu kultuurirahastuse mudeli üle vaatama? Siia kõrvale peab tooma näite, kuidas aasta lõpuks kaks teatrit jäid rahastusest ilma, valdkond tegi valju häält ja imekombel leiti neile kopsakas toetus, minnes ekspertide otsusest mööda. See minu arust viitab, et mingid süsteemid on üsna katki.
Ma alustaksin sellest, et isegi kui me alati ei suuda filmi- või kultuuritegijaid otse rahaliselt rohkem toetada, on olemas ka teisi lahendusi, mida pole viimastel aastatel piisavalt kasutatud.
Üks näide on audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv (AVMSD), mille rakendamine eeldab küll väikest, kuid sisuliselt olulist otsust. Praegu on see direktiiv loodetavasti juba parlamendis menetluses ning sellest sõltub, kas kehtestame platvormidele kohustuse investeerida kohaliku audiovisuaalse sisu tootmise toetamisse. Eesti ei ole suutnud seda otsust teha juba mitu aastat, kuigi see aitaks veidi suurendada meie filmide rahastust.
Argument, et USA kehtestab seepeale Eestile tariifid, see risk ei pruugi olla proportsionaalne. Eesti kuulub Euroopa Liitu ning sellisel juhul kehtestaks USA tariifid kõikidele liikmesriikidele, mis tähendaks juba laiemat süsteemset muutust Euroopa filmide finantseerimisel. Praegu kaotame lihtsalt raha, mida saaks kasutada eestikeelse filmi tegemiseks. Oleme võrreldes teiste liikmesriikidega ebavõrdses positsioonis.
Tõsi, sealt tekkiv summa ei oleks väga suur, hinnanguliselt umbes miljon eurot aastas, kuid see oleks signaal, et mõistame, kuidas Euroopa filmitööstus toimib: seal, kus toimub suur sisu tootmine, tarbimine ja kaasatakse meie vaatajaid, suunatakse osa sellest ka kohaliku, väiksema ja haavatavama tööstuse toetamiseks. Seda võimaldab Euroopa seadusandlus.
See ei lahenda loomulikult imeväel kõiki probleeme, kuid võimaldaks igal aastal teha vähemalt ühe mängufilmi rohkem. Dokumentaalfilme saaks aga veel rohkem, lisame siinkohal ka animatsiooni ja lühifilmid. Ausalt öeldes tundub isegi veidi uskumatu, et me pole suutnud teha isegi nii väikest, ent põhimõttelist sammu.
Samas tuleb tunnistada, et üksnes paarist lisamiljonist ei piisa. Probleem on märksa suurem ja süsteemsem. Kultuuriministeeriumi eelarve loogika on püsinud muutumatuna väga pikka aega, alates 1990. aastatest, ning võib-olla ongi aeg vaadata, kas kunagi tehtud põhimõttelised eelarve jagunemise otsused on tänasel päeval endiselt põhjendatud. 1990. aastatel ei olnud filmide toetamine üldse Eesti Vabariigi eelarves ning kuna ajad on kogu aeg olnud rasked, siis filmivaldkond sai oma esimesed tootmisrahad alles 1997. aastal, kui loodi filmifond.
Praegu ei ole küsimus isegi ainult vahendite jagamises, vaid selles, kuidas me loome väärtust ja millele panustame just tulevikku silmas pidades. Oluline on küsida, milline on tuleviku kultuurivaldkond? Millised valdkonnad suudavad kanda tulevastele põlvkondadele edasi meie lood, pildid, keele, loojad, kultuuripärandi? Loomulikult on väga olulised nii traditsioonilised kui ka oma ajas ja kohas sündivad kultuurivormid, olgu need meelelahutuslikud või sügavama sisuga. Kuid kas me oleme suutnud õiglaselt hinnata ka neid valdkondi ja nende mõju, mille kestvus ulatub kaugemale olevikust?
Filmitegijad ja aktiivsemad valdkonna esindajad on viimastel kuudel koos käinud ja neid küsimusi arutanud. Valdkonnalt on küsitud, miks me oleme avalikus debatis vaikinud, kuid oleme teadlikult otsustanud, et kui sõna võtta, siis mitte niisama, vaid sisuliste ettepanekutega. Kritiseerida on alati lihtsam kui lahendustega välja tulla. Kollektiivsete lahendustega välja tulemine tundub sageli peaaegu võimatu, kuid me proovime seda teha ja see arutelu on alles alguses.
Kui teatri juurde tagasi lähme, siis see aasta lõpus tekkinud üllatav lisarahastus ei olnud erand, vaid korduv olukord, kus tegelikult teatrivaldkonna hääl on lihtsalt nii võimas, et nende muresid pannakse kiirelt tähele ja neile reageeritakse. Kui me nüüd võrdleme, siis kas filmivaldkonna häält võetakse sinu hinnangul sama tõsiselt kuulda?
Minu arust võetakse praegu filmivaldkonda küll sama palju kuulda kui teatrit. Pigem on probleem selles, et väga lihtne on kritiseerida, aga küsiksin ka ise teisel pool lauda olles vastu: mis on lahendus? Kellelt või kust me ära võtame? Ainuüksi kriitikast ei piisa ja see ei too ka raha valdkond juurde. Lahendusi tuleb ka välja pakkuda ja seda peaks tegema koos ning argumenteeritult, siis on ka tulemus.
Teatrite puhul küsiksin eelkõige seda, kas lahendust peabki otsima ainult teatrikeskselt või tuleks vaadata kogu valdkonda laiemalt. Võib-olla oleks mõistlik üle vaadata näiteks see, kui palju rahast jõuab tegelikult loojani ning kui palju kulub infrastruktuuri ülalpidamiseks. Praegu ma tekitasin endale kohe vaenlasi juurde…
Meile meeldib panna see kõik ühte potti ja öelda, et kultuur saab piisavalt raha, aga tegelikkuses ei ole asi nii lihtne. Näiteks filmivaldkonnas on praegu tegelikult raha vaid tegijatele, ehk rahastus on nn edasiantav toetus tegijatele, väike osa läheb süsteemi haldamiseks ja infrastruktuuri meil alles ehitatakse, väikekinod saavad ka natuke toetust. Seetõttu saan üldjoontes väita kõike eelnevat arvesse võttes, et nende rahadega, mis meil on suunatud filmitegijatele loomiseks, on üsna keeruline hakkama saada.
Siin on suurem, üldfilosoofilisem vaade, et meie üldine lähtekoht kipub olema selline, et kõigepealt teeme majanduse korda, siis tegeleme riigikaitsega ja kultuur võib seni kuskil oodata, ehk tegeleme sellega kunagi hiljem. Ma ei ole päris kindel, kas saabub kunagi aeg, kui riigis on lõpuks kõik “korras” ja saab tegeleda kultuuriga. Meil puudub Eestis ühiskondlik kokkulepe, mis asetaks keskmesse inimese ja kultuuri. Kultuurse, loova, haritud ja tundliku inimese.
Iirimaa näide on kõnekas. Neil on riiklik kultuuristrateegia “Culture 2025”, mis seab keskmesse inimese. Küsimus ei ole selles, kas kultuur tasub ära, vaid millist ühiskonda iirlased tahavad. Selle tulemusel on kujunenud tugev kultuuriväli, kindel rahvuslik identiteet ning majanduslikult elujõuline ja ekspordivõimeline loomesektor, mis panustab Iirimaa majandusse enam kui mitmed traditsioonilised tööstusharud.
Meile meeldib ka väga rääkida majanduskasvust, justkui oleks see majast eraldiseisev vundament, millele kõik muu rajatakse. Me räägime tootlikkusest, ekspordist ja SKP-st. Majandus on tööriist, mitte omaette eesmärk. Me peaksime rääkima tervikplaanist, sest pangakontol olev number üksi ei loo kodutunnet ning majanduse tõusuprotsent ei uinuta meie lapsi õhtul magama. Samuti ei kasva laps üles sooviga oma riiki kaitsta, kui tal puudub kokkupuude oma vanavanemate lugudega.
Kui palju sa pead praegusel hetkel veel Eesti filmi vajalikkust põhjendama? Kas see on endiselt küsimus, millega tuleb nii-öelda filmidiplomaatia raames tegeleda?
10-12 aastat tagasi tuli Eesti filmi vajalikkust EFI juhina kindlasti palju rohkem põhjendada. Tõepoolest on olnud kõrgel kohal olevaid inimesi, kes pooleldi huumoriga on esitanud küsimuse, kas riik peaks filmivaldkonnaga üldse jätkama. See oli väga selgelt filmidiplomaatia osa, et need naljad laualt maha saada. Õnneks täna sellist suhtumist enam ei kohta ja ka avalikkuses ei seata Eesti filmi enam küsimärgi alla – seda eriti vaatajate poolt, kes Eesti filme vaatavad. Selles mõttes on vajadus pidevalt Eesti filmi olemasolu õigustada praegu oluliselt väiksem.
Samas tekib nüüd teine, võib-olla isegi keerulisem küsimus: kui raha juurde ei tule, siis millised on need rasked otsused, mida peame ise endalt ausalt küsima. Kui seniste vahenditega ei ole enam võimalik kõike teha, siis mida peame teisiti tegema ja millest peame loobuma?
Filmidiplomaatia ei ole seega kadunud, vaid on muutunud sisult ja huvitav on pigem poliitilise ning rahvusvahelise konteksti tekkimine. Ma olen alati jälginud huviga Prantsusmaa kultuuripoliitikat ja president Macroni, kellel on kultuuris selge ambitsioon. Kindlasti ei ole tal sealsete keeruliste poliitiliste olude keskel lihtne, kuid presidendil on oma kultuuripoliitika ning ta tegeleb otsealluvuses oleva CNC-ga, mis on oma rollilt võrreldav EFI-ga, kuigi suuruselt ja mõjult ei ole need institutsioonid loomulikult võrreldavad.
Just selline järjekindel kultuuripoliitika loob ka rahvusvahelised koostöösuhted. Prantslased on praegu pööranud tähelepanu filmivaldkonnas just Balti riikidele. Ma ei oska öelda, kas see tuleneb ainult sümpaatiast meie julgeolekupoliitika vastu, või meie geograafilisest asukohast, aga huvi on selgelt olemas.
Näiteks, meid on veebruaris kutsutud esimest korda ekslusiivselt kohtumiste laua taha ja me korraldame koos ürituse, kus ühel pool lauda on Eesti produtsendid oma projektidega ning teisel pool Prantsusmaa produtsendid ja levitajad. Toimub otsesuhtluses projektide tutvustamine ja arutelu selle üle, millised koostööfilmid võiksid Balti riikide ja Prantsusmaa vahel käivituda. See on esimene kord, kui selline selge fookusega formaat meie regiooni riikidega ellu viiakse.
Seega varsti on lootust midagi koos prantslastega teha?
Jah, kindlasti. Kõige huvitavam on see, et Eestist lähevad sellele nö mini-kaastootmisturule ainult naisrežissööride projektid. Prantslased ütlesid, et neil on praegu naisrežissööridega mõnevõrra kitsas käes, Eestis on aga päris palju tugevaid kandidaate, ning nii valisidi nad meie poolt välja naisautorite filmid.
Milleni ma tegelikult tahtsin välja jõuda, on see, et võib-olla oleks ka Eestis abi sellest, kui presidendil oleks oma kultuuripoliitika. Kaks poliitilist süsteemi pole võrreldavad, aga oleks huvitav mõelda, kas kultuuri nähtavuse tõstmisel saaks meie presidendi roll olla tunduvalt suurem kui see on praegu.
Kui räägime teatrist, siis on üleüldine konsensus, et eestlane armastab teatrit, aga kuidas on sinu hinnangul filmiga? Kas praeguste vaatajanumbrite ja üleüldise hoiaku põhjal saame öelda, et eestlane armastab kodumaist filmi?
Eestis on palju inimesi, kes ei armasta teatrit, ja samuti on neid, kes ei armasta kodumaist filmi. Samas on see hulk, kes Eesti filmi armastab, viimastel aastatel kindlasti hüppeliselt kasvanud, sest tegijad mõtlevad üha enam vaataja peale.
Lisaks on film noorema põlvkonna jaoks loomulik keskkond. Me kõik toimetame igapäevaselt audiovisuaalses maailmas, noored elavad seal. Selles keskkonnas on ka Eesti filmid, mis selgitab nende populaarsust nooremate vaatajate hulgas. Eelmisel aastal oli mitu filmi, mis olid noortele suunatud, ja noored hindasid neid väga kõrgelt ning need filmid tõid publiku kinno.
Ma ei kahtle, et Eesti vaataja armastab kodumaist filmi, meil on tekkinud oma kindel publik, kuid selle taga on ka teadlik töö vaatajaga.
Tahaks korraks ette võtta viimaste aastate kaks olulist maamärki, mis Eesti filmis mingit pöördepunkti või vähemalt võimalikku muutust markeerida. Üks neist on Christopher Nolani “Tenet”, tänu millele käis korraks tõesti igasugu tegijaid Eestis, aga kui palju me suutsime seda potentsiaali realiseerida? Koroona tuli muidugi vahele, mis rikkus omajagu asju ära.
Tõepoolest, koroona tuli kohe peale “Teneti” filmimist. Meil olid juba turismiettevõtted, kes tahtsid hakata korraldama retki “Teneti” radadel, aga see kukkus üsna kolinal kokku. Ajastus oli selle filmi jaoks väga halb. Tõsi, kui film oleks olnud väga hea, oleks mõju võib olla olnud teistsugune, sest see ei olnud kindlasti Nolani ikoonilisem film. Oleks ta näiteks “Oppenheimeri” siin teinud… (naerdes) See oli tõesti hea film.
Meie jaoks oli peale “Tenetit” tegelikult olulisem see, milline sõnum läheb ringlusesse tegijate seas selle kohta, kuidas on üldse Eestis filmida. Hirm Eestisse tulla on välismaistele tootjatele kogu aeg mingil määral olemas olnud, sest mitte kõik riigid Ida-Euroopas ei ole usaldusväärsed. Kuid Venemaa agressiooni algusega Ukrainas läks olukord veelgi keerulisemaks. “Teneti” periood ja sõja algus Ukrainas langesid ajaliselt üsna kokku. Meil oli sel ajal välismaailmaga väga palju suhtlust, kuid paljud välistootjad ei julgenud sel hetkel siia siiski tulla. Sealt hakkas see langus pihta, aga tegelikult ei olnud see ainult Eesti probleem.
Samal ajal algas laiem valdkonna kriis, millest me pole siiani päriselt välja tulnud, ning sellele järgnes kohe järgmine meie regiooni majanduskriis. See ei ole jällegi pelgalt Eestile ainuomane, sarnane olukord on ka teistes Balti riikides, samuti Saksamaal ja Suurbritannias, kellega me oleme väga tihedalt seotud. Suurbritannia vahendas tegelikult paljusid projekte Eestisse, ja kui neil on keeruline, on ka meil keeruline.
Nüüd võib sellest rääkida, aga tol hetkel olid käimas isegi läbirääkimised ühe Marveli filmi osas. Õnneks ma pole mingit vaikimisvannet andnud, vast pääsen trahvist. Teisisõnu, väga suured projektid olid reaalselt tulemas, kuid lõpuks ei jõudnud neist ükski siia.
Umbes poolteist aastat tagasi aga kogesin eriti selgelt, kui soomlased – meie kõige lähedasemad partnerid – muutsid oma suunda. Mäletan, et olin Eurimages’i (üleeuroopaline filmifond, mille nõukogusse kuuluvad kõikide riikide esinejad, toim.) nõukogu koosolekul, kuhu tuli sisse üks Soome firma oma filmiga, kellega olime aastaid koostööd teinud, kuid seekord tulid nad sinna koos leedukatega.
Filmitootmine põhineb suuresti usaldusel, ja see pani mind mõtlema: kui keeruline peab olukord Eestis olema, et pikaajaline partner, julgen isegi väita Eesti sõber, ei tunne end enam kindlalt ja otsib uusi koostöösuhteid? Minu jaoks oli see väga selge märguanne, et asjad liiguvad vales suunas, kriis pole läbi ja põhi pole veel käes. Põhi polnudki veel sel hetkel käes.
Teine viimaste aastate kõige olulisem rahvusvaheline edulugu on Anna Hintsi “Savvusanna sõsarad”, mis käis paljudel festivalidel ning sellest räägiti suurelt ka rahvusvahelisel areenil, aga kui oluline see tervikuna tegelikult Eesti filmi identiteedile ja nähtavusele oli?
Muidugi oli see väga oluline. “Savvusanna sõsarad” ei olnud rahvusvaheliselt oluline ainult ühe eduka filmi mõttes, vaid ta muutis seda, kuidas Eesti dokumentaalfilmi maailmas üldse nähakse.
Praegu, kui rahvusvahelisel turul dokumentaalfilmidest räägitakse, küsitakse pidevalt: mis teil veel tulemas on? See tähendab, et Eesti dokumentalistikat ei vaadata enam kui erandit, vaid kui keskkonda, kus võrsuvad potentsiaalsed autorid.
Näiteks möödunud suvel Locarno filmifestivalil nägin, et huvi ei olnud juhuslik, sest nende seas, kes ise soovisid meiega kohtuda, oli ka Sundance’i dokumentaalfilmide valija. Vahetasime mitmeid kirju, mind imestas, kui palju ta teadis eesti filmidest ning just meie ajaloolisi filme – tema kodutöö oli muljetavaldav. Aga paraku eelmisel aastal meil midagi konkreetset välja pakkuda ei olnud.
See huvi aga näitas, et Eesti on rahvusvahelisel dokiväljal fookuses ja meilt oodatakse uusi filme. Neid filme ka tuleb: praegu on mitu väga tugevat dokumentaalfilmi lõpusirgel, mitmed arenduses. Eelmisel aastal aga sai Maris Salumetsa dokumentaalfilm “Sõda naiste vastu” esmakordselt Eesti dokumentaalfilmide ajaloos Eurimages’i toetuse selle vooru kõige kõrgemate punktidega.
Anna Hints on aga praegu üks neist režissööridest, kes rahvusvaheliselt on tõsise tähelepanu all – näiteks ka seal samas mini-turul Prantsusmaal hakkab ta arutama oma uut projekti tugevate prantsuse tootjate ja levitajatega. See on juba hoopis teistsugune surve ja teistsugune vastutus, sest kui huvi tuleb sellistelt festivalidelt nagu Cannes, siis on autor tõusnud täiesti teisele kvaliteedi tasandile. Pole mõtet siinkohal olukorda muidugi ka üle müstifitseerida, aga Cannes on Cannes. Samas, pean tunnistama, et filmide osas eelistan mina hoopis Veneetsia filmifestivali programmi.
Kõige olulisem “Savvusanna sõsarate” mõju ongi võib-olla see, et see üks dokumentaalfilm on andnud kogu meie väikesele filmikogukonnale enesekindluse: me oleme näinud ja olnud tunnistajaks, et meie lood, keel ning kultuuriline traditsioon ei ole huvitavad ainult meile endile, vaid kõnetavad ka rahvusvahelist vaatajat. See on identiteedi mõttes väga suur nihe ja saavutus.
Eesti film ei ole enam ainult “väike erand” või “eksootiline kõrvalnähtus”, vaid äratuntava autori häälega filmimaa, mis kuulub rahvusvahelisse filmikogukonda.
Aga kui räägime naaberriikidest, siis lätlastel on Oscari võitnud animatsioon “Flow” ja leedukatel on terve hunnik mitte lihtsalt rahvusvaheliselt edukaid, vaid ka lihtsalt väga häid filme.
Ma olen sinuga nõus, ise vaatan ka praegu suure huviga Leedu filme.
Mida nad siis praegu õigesti või meist paremini teevad?
Ma olen selle peale palju mõelnud. EFI kolleegide seas on see juba levinud nali, et minuga lihtsalt peab rääkima Leedu filmist (naerdes).
Seal oli kaks murdepunkti. Esimene neist on see, et nad alustasid tagasimakse mehhanismidega tunduvalt varem: Leedus läks tagasimaksefond käiku peaaegu seitse aastat enne Eestit. Meie jäime hiljaks. Alguses küsiti ka Leedus, kas neist saavad nüüd lihtsalt allhankefirmad ja musta töö tegijad, kuid sellest kasvas välja uus põlvkond filmitegijaid. Nad nägid võtteplatsidel, kuidas rahvusvahelisi projekte tehakse, ja hakkasid mõtlema: miks nad ei võiks seda kogemust kasutada oma filmide tegemisel? Need sissetulevad rahvusvahelised projektid olid neile väga suur kool – nende filmide võtteplatsidel on kasvanud üles terve uus põlvkond tänaseid Leedu autorikino tegijaid.
Muide, Leedus ei ole ka täna välisinvesteeringute sissemeelitamisega probleeme, sest nad alustasid varem, neil on pikaajaline plaan, puudub lagi ja nende positsioon turul on kindel. Eks muidugi kõik asjad ajas muutuvad, eriti filmivaldkonnas, aga praegu on nii.
Teine oluline areng oli see, et nad lõid ka oma filmikooli. Varem saatsid nad oma tudengeid Poola ja BFM-i õppima, kuid nüüd tehti Leetu ülikooli kõrvale filmikool. See on küll väike, aga neil on hea koolijuht, endine filmitootja ja Leedu Eurimages esindaja, ning selle tulemusel jõuab ka vähem Leedu filmitegijaid Eestisse õppima. Uuele põlvkonnale on tekkinud ka hea järelkasvulava.
Tänu nendele kahele sammule on neil tekkinud tugev enesekindlus. Enesekindlus paistab ka välja – see, kuidas nad filmiturgudel säravad. Eesti filmi üks probleeme ongi praegu see, et inimesed kaotavad oma kindlustunde ja jalgealuse.
Ma ei nimetaks seda kolmandaks määravaks põhjuseks, kuid tasub siiski märkida, et Leedu Kultuuriministeeriumi kantslerist sai filmifondi juht ja seejärel sai filmifondi juhist ministeeriumi kantsler. Vahepeal oli isegi kultuuriminister filmivaldkonna taustaga.
Eesti jaoks on aga hea see, et Leedu režissöör Šarūnas Bartas, keda on võrreldud nii Tarkovski kui ka äsja siit ilmast lahkunud Béla Tarriga ning kelle looming on pälvinud tähelepanu Cannes’i, Berlinale ja Veneetsia filmifestivalidel, toodab oma järgmist filmi koostöös eestlaste, lätlaste ja prantslastega. Eesti ei ole väga palju leedulastega koos teinud, nüüd siis avame ka selle ukse.
Sa arvad, et Eesti filmi üks probleem on selles, et me pole piisavalt enesekindlad?
Loojad võiksid olla enesekindlamad, kuid teatav ebakindlus on tundliku inimese loomulik seisund ja loomeprotsessi alus. Kui enesekindlus muutub liiga suureks, kipuvad teod sageli jääma sõnade tasemele ja proovitakse pigem oma filmi lahti seletada kui ekraanile tuua. Loomine eeldab haavatavust.
Meie ülesanne on luua keskkond, mis toetab tundlikku inimest ega suru teda kuidagimoodi murduma pideva soortussurve all. Praegu näeme aga Eestis olukorda, kus pinge all ei murdu enam ainult habras hing, vaid ka tugev.
Sel aastal lüüakse filmilinnaku kopp maasse. Kui see projekt mingil hetkel valmis saab, kas selle mõju saab olema nii suur, et hakkame rääkima Eesti filmist enne ja pärast filmilinnakut?
Kui filmipaviljoni ehitus sel aastal algab ja see mingil hetkel ka valmis saab, on täiesti õigustatud küsida, kas hakkame kunagi rääkima Eesti filmist enne ja pärast filmilinnakut. Potentsiaal selleks on olemas, kuid see sõltub väga selgelt sellest, kuidas ülejäänud süsteem ja rahastus sellega kaasa tulevad.
Inflatsioon on teinud oma töö ning kui Eesti filmi rahastus jääb samale tasemele, kus see praegu on, siis Eesti tootjatel on stuudiopinda väga keeruline endale lubada. Stuudio olemasolu iseenesest ei lahenda probleemi, kui meie filmide eelarved ei võimalda neid ruume kasutada.
Ma olen loomult optimistlik ja püüan vaadata tulevikku positiivselt. Seepärast näen, et kui stuudio valmib ja Eesti film on seatud selle täituvuse puhul esimeseks prioriteediks, peab paratamatult midagi muutuma ka meie filmide eelarvetes.
Tahaks loota küll, et Tallinnfilm Studios valmimisega algab Eesti filmis uus ajajärk ja mitte ainult uue koha mõttes, vaid ka uue enesekindluse, ambitsiooni ja võimaluste näol.
Rääkisime, et 2026. aastal tuleb välja kaheksa täispikka kodumaist mängufilmi, aga milline tuleb sinu hinnangul algav filmiaasta? Tegelikult juba möödunud aasta lõpus saime ühe positiivse uudise, et Jonas Tauli “Öömõtted” esilinastub Berliini filmifestivalil.
*haarab telefoni* Ma vaatan kohe üle – meil on üks film veel Berliini eelvalikus, aga hetkel ei ole mulle selle kohta kinnitust saadetud.
See, et Jonas Tauli lühifilm “Öömõtted” esilinastub Berliini filmifestivalil, on väga tugev saavutus. Lühifilmide konkurents rahvusvahelisel turul on väga tihe ja seal esile tõusmine näitab selgelt meie tegijate kõrget professionaalset taset.
Berliiniga on meil tegelikult väga hea suhtlus. Seal on uus juhtkond ja värsked valijad ning need filmid, mis sai esitatud, need olid ka sisuliselt läbi vaadatud. Kahel Eesti filmil oli selgelt tugev potentsiaal. Seda, et German Golubi “Meie Erika” Berliini ei pääse, saime teada nädala alguses. Samas saab kindlasti sellest filmist Eesti publiku lemmik. Kuigi German tegi alles oma esimest täispikka filmi, on see väga õnnestunud debüüt. Ta on alustanud ka oma uue filmi “Teie teenistuses” võtetega, samuti tugev stsenaarium ja peaosas Piret Krumm.
Tõotab tulla aga väga põnev filmiaasta. Mõned filmid on oma esilinastust edasi lükanud ja seetõttu koondub sellesse aastasse üle viie filmi. Tänavu saab valmis näiteks Janno Jürgensi uus film “Mind ei ole sinust eraldi”, mida esitleme sel kuul Trieste kaastootmisturul “When East Meets West” Itaalias. Itaalia on olnud viimastel aastatel meie fookuses ning Veneetsia filmifestival võiks olla Eesti filmide jaoks selgem siht.
Kui Cannes koondab väikeriikide paremiku sageli juba varakult enda kätte ja enamik sinna ei pääse, siis strateegilisemalt tegutsedes tasuks Eesti filmidega teadlikumalt hoopis püüelda Veneetsia poole. See mudel ei toimi, et enne proovime üht ja siis teist, pigem peaks olema kohe alguses teada, kumba eelistada. Režissöör Vallo Toomlal on varsti võtteid alustav uus film “Beatrice”, esimene Eesti–Itaalia kaastootmises sündiv mängufilm, mille esilinastuseni läheb veel aega, samas plaane tuleb hakata tegema pigem varem kui hiljem.
Aga selle aasta teises pooles jõuavad vaatajateni veel Evar Anvelti “Midagi tõelist”, Jaak Kilmi “Musta pori näkku” ja Ove Mustingu “Seatapp”. Linastuvad ka dokumentaalfilmid Puuluubist, Epp-Maria Kokamäest, samuti on Kaupo Kruusiaugul valmis saamas uus dokk “Coaching tavalisele inimesele”. Filmid on väga eriilmelised ja ehk leiab iga vaataja midagi enda jaoks. Ootan ka tuleval nädalal linastuvat Arun Tamme filmi “Täiuslikud võõrad”. Arunil on täpne näitlejatöö ja see film on karakteripõhine, nii et ootan huviga.
Nagu eelmise aasta filmid, nii ka 2026. aasta filmid vajavad oma vaataja leidmisel väga personaalset lähenemist ja publikuga tegelemist. Aitame tootjatel tegeleda filmide levistrateegiate kokkupanemise ja plaanidega, sealhulgas festivaliteekondade kaardistamisega. Kuna filme on palju, siis tööd jagub.
Nagu ma alguses ka ütlesin, siis kodupublik on fookuses ja olgem ausad, mõned filmid ongi ainult kodumaisele publikule loodud. Filmifestivali linastus võib aidata tuua kodupublikut kinno, aga ei pruugi, nii et kogu filmi levi ülesehitamist tuleb ikka võtta selge pea ja kaine mõistusega.
Tõid möödunud filmiaastat kirjeldades välja ka selle, et kõik filmid olid väga erinäolised. Kas võime öelda, et praegusel hetkel on Eesti filmil tugev ja selge identiteet, mille põhjal meil ära tuntakse? Või peaks see identiteet veel tugevam olema?
Praegu käib Eesti filmis teatav paika loksumine. Ma ei ole kindel, et meil oleks praeguüks väga selgelt välja joonistunud identiteet. Kas see peabki olema üheselt määratletav? Minu jaoks ongi Eesti filmi identiteet pigem autorite laiapõhjaline ja mitmekesine looming.
Mul on väga hea meel, et viimastel aastatel on toimunud loomulik nihe naisrežissööride poole – ilma, et oleksime seda kuidagi teadlikult survestanud. Noored naised on tulnud valdkonda väga huvitavate teemade ja ideedega ning arendanud neid oma lugusid järjekindlalt edasi. Praegu on huvitav jälgida, kas sellest hakkab ajapikku kujunema ka omaette identiteet, millest hiljem hakatakse raamatuid kirjutama ja süvaanalüüse tegema.
Selle teema jätkuks on oluline välja tuua, et praegu tegeleme palju sellega, et tegijad ei jääks üksi. Kõiki, kellel on tahtmist, proovime suunata erinevatele rahvusvahelistele koolitustele ja programmidesse, et nad saaksid oma ideid põrgatada keskkonnas, kus vastas on inimesed, kes ei pruugi teada Eestist ega autorist mitte midagi. Film on oma olemuselt rahvusvaheline ja just seal tekib vajalik peegeldus. Sellise protsessi läbis ka näiteks Janno Jürgens, kes sai ühest talendiarenduseprogrammist väga positiivse tõuke ja tal on praegu üks film valmis ning teine kohe valmis tootmiseks.
Selline pakkumine ei ole loomulikult mingi tingimus ega kohustus, lihtsalt see kinnitab minu jaoks seda, et andekaid inimesi tuleb hoida ja aidata neil areneda – head tegijad, kes teevad tugevaid filme, ei teki tühjalt kohalt. Paraku ei piisa sellest, et lihtsalt oodata EFI laua taga uusi stsenaariume. Tegijate toetamine võiks alata palju varem, aga samas see ei saa olla ka järjekordne pingeallikas. Mõnele meeldib üksi või koos sõpradega nokitseda.
Samamoodi on viimasel ajal kujunenud rohkem välja ka see suund, et autoritel tuleb juba filmi arendusfaasis mõelda oma vaatajale: isegi kui see auditoorium on väike, peab olema selge, kellele see film on mõeldud. See aitab jääda relevantsesse dialoogi keskkonnaga, kus film sünnib ja kuhu liigub. See ei ole loojatele alati lihtne ja tekitab ka aeg-ajalt vastuseisu.
Kui suudame hoida autoreid nii, et nad ei murduks surve all, vaid tunneksid, et nad on hoitud ja et me oleme nende jaoks partnerid, et nad ei sulguks iseendasse ega kibestuks, siis võib just sellest toetatud keskkonnast sündida väga ootamatuid väikeseid imesid.
Mainisid enne, et EFI-s te mõtlete pigem sellele, milline võiks olla Eesti film 2030. aastal, seega esitan siia lõppu kaks küsimust, mis nõuavad tulevikku vaatamist ja millele sa ilmselt vastata ei oska. Millal jõuab Eesti film Cannes’i põhivõistlusprogrammi?
Me väga lootsime, et see juhtub juba sel aastal, aga tundub, et selleks läheb veel veidi aega. Samas on meil olemas mitu väga tugevat filmitegijat, kelle puhul on tunne, et see on täiesti tehtav. Ma siiralt loodan, et see murdepunkt jõuab kätte enne 2028. aastat.
Aga millal siis ikkagi Oscar ära tuleb? Sel aastal “Pikad paberid” ei jõudnud võõrkeelse filmi lühinimekirja, aga lätlastel on kuldmehike juba olemas, me ei saa ju neist kehvemad olla.
Me ei sea endale selliseid kriteeriume (naerdes).
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.