Kas Reza Pahlavi naasmine Iraani etteotsa oleks mõeldav?

Monarhia taastamine Iraanis on teema, mis on kestnud aastakümneid. Arutelud selle üle, kas ja kuidas see võiks uuesti juhtuda, käivad, kuid täna räägivad selle vastu nii suur pilt kui ka ajaloolised põhjused. Juba 1979. aasta revolutsiooni ajal – mida me täna nimetame islamirevolutsiooniks – tõusid monarhia vastu üles väga erinevad Iraani ühiskonnaosad. Nende seas puudub konsensus, et monarhia peaks taastama. Juba seetõttu on seda raske ette kujutada.

Pahlavi ise on pakkunud, et tema tuleks demokraatiat arendama.

Huvitav on näha, kuidas see sõnum on inimesi kõnetanud. Kui vaatame varasemaid protestilaineid, siis pole monarhia teema kunagi nii tugevalt esile kerkinud, kuid praeguste protestide käigus on see juhtunud. See on iseenesest märkimisväärne.

Kui aga arvestada võimalikke muutusi – sealhulgas tänase režiimi jaoks mustemat stsenaariumi, kus ajatolla roll vaadatakse üle või ta koguni kukutatakse –, jääb alles revolutsiooniline kaardivägi. See on praeguse režiimi sõjaline nurgakivi ning tõenäosus, et nad võimult taanduksid või kaoksid, on väike. Neid ei ole võimalik monarhiaga ühildada.

USA president Donald Trump on lubanud meeleavaldajatele appi minna ja väidetavalt kaalutakse praegu Valges Majas, kuidas seda teha. Meeleavaldusi on olnud varemgi, kuid USA pole Iraani opositsioonile appi tõtanud. Mida Trump Iraanist tahab?

Alustuseks tuleb öelda, et see on olnud iraanlaste sõjaline doktriin juba 20 aastat. Kui USA räägib hübriidsõjast, siis Iraani vaates keskendub see just olukorrale, kus kodus on rahutu aeg ja väline jõud hakkab seda nende vastu ära kasutama. Iraanis on selle üle pikalt teoretiseeritud, seda on kardetud ja selleks on pikalt valmistutud.

Mis Trumpi puudutab, siis tema vahetuid huvisid on raske defineerida. Kuid USA üldine strateegiline huvi – vahet pole, kas riiki juhib Trump või keegi teine – on hoida ära Iraani tuumarelva saamine.

Ühest küljest on Teheran teatanud, et vajadusel astuvad nad USA-ga sõtta. Teisest küljest on öeldud, et diplomaatilised kanalid on lahti. Sellest võiks järeldada, et neil on natuke vesi ahjus.

See retoorika on saatnud Iraani tuumakõnelusi viimased kümme-viisteist aastat, nii et siin pole midagi uut. Valmisolek läbirääkimisi pidada ja aega võita on Iraani jaoks täiesti loomulik käik, eriti arvestades praegust kriitilist siseriiklikku olukorda.

Iseasi on ameeriklased, aga veelgi suurem küsimus on Iisrael. Kui Iisrael näeb, et protestid toovad võimule kellegi uue, teavad nad, et uus võim tõenäoliselt ei ole nende suhtes sõbralikum, kuid riik on võimuvahetuse ajal kindlasti nõrgem – see võib tunduda sobiva hetkena rünnakuks. Teine variant on see, et muutust ei toimu. Küsimus on, kas sel juhul on põhjust anda ennetav löök.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on öelnud neid meeleavaldusi vaadates, et on praegu protestijate poolel.

See ongi retooriline võte, millest Iraani sõjateoreetikud on aastakümneid rääkinud. Oluline on aga see, et Iraan proovib praegu teha kõik rünnaku ärahoidmiseks. Iisraeli vaates on jällegi kõik teed valla. Ka eelmisel aastal peetud lühike sõda ei päädinud rahulepingu või -kõnelustega. Mõlemad pooled andsid vaid mõista, et tegu on pausiga.

Kas on mõeldav ka selline asjade käik, et Iraan demokratiseerub mingil määral ja ehk tunnustab ka Iisraeli riiki?

Iisraeli riigi tunnustamiseni on veel väga pikk maa. Mis aga demokratiseerimist ja tänaseid proteste puudutab, siis on oluline märkida, et Iraani praegune president on reformimeelne. Presidenditool käib Iraanis tavaliselt konservatiivide ja reformimeelsete vahel käest kätte. Praegune president on protestijatega tänaval kohtunud ja andnud mõista, et nende üleskutsed on arusaadavad ning riik peabki neile vastama.

Kas ta on siiras?

Tõenäoliselt on ta siiras.

Minu jaoks on kummaline, et mees, kes räägib sellist juttu, saab seda Iraanis teha, ilma et teda karistataks.

Kuna ta on valitud riigi presidendiks, siis see ongi tema roll. Ta pärineb sellest Iraani poliitilisest tiivast, kus leitaksegi, et rahval peab olema sõnaõigus – see ei ole usklike konservatiivide seisukoht.

Kui sellised jõud tulevad n-ö revolutsiooni käigus võimule ja muudavad Iraani, siis kuidas mõjutab see regiooni laiemalt? Tegemist ei ole ju väikese riigiga.

Lõpptulemust on meil täna veel raske ennustada, aga üks on selge. Selles regioonis – ka teisel pool Pärsia lahte, kui vaatame sealseid araabiakeelseid laheriike Kuveidist ja Katarist Omaanini välja – on punased jooned liiva sisse tõmmatud ja neist üle ei astuta.

Kui Iraanis, kellega naabritel on ajalooliselt olnud tihe suhtlus ja kaubavahetus, neist joontest nüüd üle astutakse, näiteks võimaliku võimuvahetuse näol, siis käib see lainetus üle kogu regiooni. On räägitud ju sellestki, kuidas 2009. aasta Iraani suured meeleavaldused, kus miljonid tulid tänavatele, olid tegelikult eelmänguks Araabia kevadele. Sinna vahele jäi vaevalt kaks aastat.