Vinni vallavolikogu esimees ja riigikogu liige Evelin Poolamets on Lääne-Virumaal Kulina mõisas elades õppinud krohvima, restaureerima ja elama looduse rütmis, teades suurepäraselt, mida tähendavad külmunud torud või seinte vahelt tuppa imbuv halastamatult jäine tuul. Soojamaareisi asemel unistab ta pigem ehituspoe kinkekaardist ja teab täpselt, mis on see õige kodutunne.

Majaperenaise soe vastuvõtt lõi nii sundimatu õhkkonna, et leppisime kokku teineteise sinatamise ja Evelin rääkis meile südamlikult oma kodu loo. Annangi selle edasi perenaise enda sõnadega.

Öeldakse, et juhuslikke asju ei ole ja kõik on ette määratud, selle kohaga vist nii läkski. Hakkasime laste pärast maja otsima, et kogu aeg ei peaks Tallinna parkides ja mänguväljakutel käima. Vaatasime tükk aega ringi, nägime selle maja müügikuulutust ka, aga ei mõelnud hetkekski, et kaaluks seda. Pakkusime hoopis oma sõpradele, et vaadake, uus katus peal, ostke ära.

Mõnda aega hiljem leidsime endale sobiva maja Tallinna külje alt ja otsustasime, et ongi leitud. Aga see osteti meil nina alt ära. Siis jõudsime ringiga tagasi selle mõisa kuulutuse juurde, hakkas peas kummitama ja tulime vaatama. Ja kohe siia jõudes tundsime abikaasaga, et see on õige koht.

Alguses peeti meid muidugi hulludeks, et Lääne-Virumaale kolime, isegi mu ema ütles, et teised kolivad välismaale, kuhu teie nüüd lähete. Äkki ikka kaalume Londonit. Aga järjest rohkem tundsime, et see siin on nii õige. Üle tee on lasteaed, lähedal on kvaliteetse haridusega gümnaasium ja lapsed saavad õues ringi joosta. Mul on olnud alati unistus oma hobustest ja siin sain selle täide viia.

Meil on selle kohaga omamoodi suhe. Mitte et see on meie kodu, vaid meie oleme selle maja omad. See on ka vana maja eripära – pidev looming, kus kogu aeg saab midagi teha, remontida, muuta, parandada. Mulle nii meeldib!

Kui me Kulinale kolisime, oli majas vaid kaks kordatehtud ruumi. Siin on varem tegutsenud koolimaja ja 1996. aastal laastas mõisa peamaja tulekahju. Maja on suur, taastame tasapisi ühest otsast teise liikudes ja väga palju on tehtud, aga meeletult on tööd veel ees.

Pärast põlengut olid eluruumide seinad kipsiga üle löödud. Vesi tuli kuskilt maja nurgast, tualett oli kuivkäimla ja vaikselt hakkasime toimetama. Esimesel suvel olime küll hästi õnnelikud, saime ju õues ja aias käia, aga kui talv lähenes, hakkas ka külmaks minema. Saime aru, et selles ruumis, kus me elasime, me talve üle ei ela, sest seda ruumi ei saanud soojaks kütta. Kolisime kööginurka. 35 ruutmeetrit, üks diivan, lapsed väikesed ja käisime Tallinnas tööl. Õnneks oli hea talv ja kõik läks hästi.

Järgmisel talvel läks päris krõbedaks, kaks nädalat oli hästi, hästi külm. Kõik ümberringi rääkisid, et vesi on kinni külmunud. Sain ise ka puhur käes veetoru otsas nutta, paludes endamisi, et sula nüüd lahti. Sest mul olid siis juba hobused ka, keda vaja joota. Ja oh, neid rõõmupisaraid, kui vesi jälle voolama hakkas. Siiani lähevad silmad märjaks.

Linnas inimesed ei teagi, et võib minna nii külmaks, et vett ei ole. Selles mõttes oli meil ka hea uljus siia kolida, sest ei teadnud midagi karta. Vahepeal olen mõelnud, et kui oleks võimalus uuesti otsast peale hakata, kas tihkaksin. Väga palju tööd on tehtud. Ma ei kahetse midagi, aga puhkusereisid soojale maale on küll ära jäänud. Meie reisime ehituspoodi. (Naerab.) Ehituspoe kinkekaart oleks meile parim kink!

Ma päris linnatüdruk ei ole, olen Elvas sündinud, aga linnas muutub inimene abituks. Maal elamine teeb inimese aga väga iseseisvaks ja iseendaga saab palju paremini hakkama. Mõisas elamine avardab igas mõttes. Sõna otseses mõttes on palju ruumi ümber ja see tunne, et saan kõikide igapäevaste remonditöödega hakkama, annab väga head enesekindlust.

Isetegemise kunst ja 80 eurot puupulga eest

Alguses ei osanud ma eriti midagi, akutrelliga sain vaid hakkama. Nüüd aga andke ainult tööriist kätte ja ma teen! Keevitanud pole, aga muidu kõik olen töö käigus ära õppinud.

Näiteks olen kõik mõisa aknad ise restaureerinud, hakkasin otsast pihta. Alguses proovisin tööd ja materjali tellida, aga kui väikese puupulga eest küsiti 80 eurot, siis mõtlesin, et nalja teete või! Ostsin sae ja vaikselt vaatasin, kuidas see tükk varem tehtud on. Mina naudin kõike seda isetegemist väga, seega olen järjest kõik uksed ja aknad ise korda teinud. Alguses ei osanud nii hästi, aga eks kogemus ja osavus tulevadki töö käigus. Sõrmed enam katki ei ole.

Kõik need värvid ja õigete toonide segamised on väga põnevad, täielik looming. Ja renoveerimist vajavas majas on tööjärg kogu aeg ees ka. Muidugi tuleb valikuid teha, et kas teen endale või majale. Et kas parandan mõnd akent või otsustan, kas tualettruumid on piisavalt mugavad ja soojad. Kogu aeg on küsimusi, mis on kõige pakilisem töö, ja vahel võib ennast tagaplaanile jätta.

Olen aknaraame puhastades sealt meistri nime leidnud. Keegi enne mind ei ole seda raami puiduni puhtaks teinud. Olen siis mõelnud, et kas peaks enda nime nüüd ka sinna panema, et 100 aasta pärast saaks järgmine nimi tekkida. Järjepidevus ajas on põnev.

Suve lõpus olen nagu jõusaalis käinud, muskel ja toonus on üleval. See on nagu sport! Ratsutamine, töö värskes õhus, kõik need lillepeenrad ja muu hoiab väga heas vormis. Aju ka puhkab.

Põhituum, miks siin oleme, on ikkagi lapsed. Neil on siin töökasvatust päris palju, lehtede riisumisest maja värvimiseni, tegelevad ka hobustega. Näevad, kuidas hobusele heina ja sööta varutakse, loom ei ole miski, mis võetakse siis aiast välja, kui vaja, ta vajab palju hoolt. Nad teavad, et raha ei tule seina seest, vaid selle jaoks peab tööd tegema. Kui meil on kohvikute päevad, siis suurem tütar alati küpsetab sinna, ei saa enne tükk aega köögist välja.

Kui me siia tulime, astus naabrinaine meie juurde ja küsis, kas kohvi saaks pakkuda. Ütlesin, et me äsja kolisime ja ma veel ei tea, kus mu kohvikann on. Aga tuli välja, et see kena proua oli meile aeda laua katnud ja pakkus meile ise kohvi. Linnas elades oled anonüümne, maal on see hoopis teistmoodi, sotsiaalne kontroll on tugev. Teatakse kõike, eelnevasse põlve ka.

Me oleme abikaasa Antiga ilmselt Eesti ainsad poliitikud, kes kord aastas, avatud talude päeval, kogu Eesti rahva külla kutsuvad. Ootamegi päriselt, et tulge vaadake, kuidas me siin maal elame. Nagu ma alguses juba ütlesin, et maja pole meie, vaid meie oleme maja omad. See, kui saab uksed lahti teha ja külalisi vastu võtta, on lahe! Mõisa interjööriga oleme ise ära harjunud ja ei näe üldse nii huvitavalt kui need, kes siin varem käinud pole.

Ma ei tea, kas mõisapidaja on õige sõna, ikkagi hoopis remontimine ja säilitamine. Omaette töö on juba selle hoidmine. Maja arhitektuuri on nii palju energiat sisse pandud, meie missioon on seda alles hoida ja see pole enam pooltki nii raske. See annab energiat tagasi ka, kui üks nurk jälle ilusaks saab ja hing on rahul, teades, et kestab jälle 100 aastat.

Vanad aarded ja uued unistused

Mõisas on ka museaali väärtusega asju. Klaver ei ole pärit Kulina mõisast, aga selle ostis minu vanavanaonu Otepäält Tamme mõisast ja see oli mu lapsepõlves vanaema toas. Valge lina oli alati peal. Mööblit, mis mõisasse kõige paremini sobiksid ja meeldiksid, viimasel ajal enam ei liigu. Kollektsionäärid on need mõisakapid endale varunud. Me vaatame ajastust 1880.

Linnakära me eriti ei igatse ja lapsed ei taha juba hobuste pärast kuskil käia. Nädalavahetustel oleme kodus, ratsutame ja käime maastikul sõitmas. Kõige ilusam aeg on muidugi suveaeg ja kui riigikogu töö taas pihta hakkab, on hinges kerge kurbus, ei taha siit ära minna. Meil on riigikogus teine mõisaomanik ka, Mart Helme, ja tema ka küsib: «Evelin, on ju mõisast raske ära tulla?». On, tõesti on!

See tunne, kui siit ära peab minema, on kurbus ja tulles rõõm. Kodutunne ongi armastus. See on mingi armastus, mida iga rakuga tunnen. Igal pool on mu enda kätetöö, olen iga sentimeetrit ise puudutanud. Ükskõik, kuhu mujale ma lähen, seda tunnet ei ole. Kõige ilusam ja parem tunne.

Vahel kujutan ette, kuidas siin 80-aastaselt olen. Kogu maja ma nähtavasti soojaks kütta ei jõua, aga isegi kui kuskilt katus läbi laseb, on maja nii suur, et mõne sobiva toa leian. Ja keldrisse saaks rajada veinikeldri. Siis ei pea enam kuskile sõitma ega kiirustama.