Lahkunud aasta viis endaga kaasa viimase saja aasta ühe kõige ikoonilisema arhitekti – Kanadas poola-vene juudiperekonnas sündinud ja hiljem Ameerikas elanud Frank O. Gehry, sünninimega Ephraim Owen Goldberg.

Ka arhitektuurikaugetel inimestel kangastuvad Gehry nime kuuldes silme ette tantsivate, voolavate või lendavate korrapäratute keerukate vormide ja tööstusdisainile omase materjalikäsitlusega skulpturaalsed hooned: Guggenheimi Muuseum Bilbaos, Walt Disney kontserdimaja Los Angeleses, tantsiv maja Prahas ja paljud teised.

Ajal, mil maailma arhitektuuris valitses tugevalt modernism, saabusid Gehry mängulised ehitised nagu tulnukad kosmosest. Tema töödes on nii spontaanset geeniust kui ka põhjalike tehniliste teadmistega professionaali, kes suudab oma futuristlikud ideed muuta reaalsuseks. Gehryt on imetletud, armastatud, jäljendatud, aga ka tugevalt kritiseeritud. Väheseid jätab tema looming külmaks.

Kõige võimsam pärand, mille Gehry maailmale jättis on aga sõnum arhitektuuri erakordsest jõust, sellest et arhitektuur võib olla võimas emotsionaalne katalüsaator, mis käivitab enda ümber hulga elu muutvaid protsesse, mis määravad linna ja linnarahva saatuse.

1997. aastal valmis Gehry kõige tuntum teos – Guggenheimi Bilbao muuseum – titaansoomustega kaetud segipaisatud hüplevate vormidega ekspressiivne ehitis, millega koos tuli maailma arhitektuuriväljale uus väljend “Bilbao efekt” ehk nähtus, kus üks hoone muudab kogu linna identiteedi.

Bilbao oli 20. sajandil Põhja-Hispaania üks tähtsamaid rasketööstuse keskusi, mis varises aga 1980. aastatel kokku: tehased suleti, kasvas tööpuudus, elanikkond vähenes ja vaesus.

Guggenheimi muuseumi ehitamine Bilbaosse ei olnud juhuslik, vaid osa poliitikute teadlikust strateegiast. Linna ja Baskimaa valitsus otsustasid nimelt senise tööstuslinna kuvandi asendada teenuste, kultuuri ja teadmispõhise majandusega ning muuseumist pidi saama sümbol, mis muudab linna maine ning tõmbab ligi investeeringuid ja turiste. Ja see plaan töötas!

2014. aastaks oli muuseum Baskimaale sisse toonud ligikaudu 4 miljardit eurot ning loonud üle 5000 uue töökoha. Turismist oli saanud linnale oluline majandusharu ja hoone ehituskulu teeniti maksutulu kaudu tagasi lühikese ajaga. Närtsinud tööstuslinn tõusis kui fööniks tuhast, temast sai moodne kultuuri- ja arhitektuurilinn, mida hakati seostama innovatsiooni, julguse ja kvaliteediga.

Bilbao metamorfoos ei saanud alguse arhitekti tahtest – ei, selleks oli vaja tarka tellijat, linnavalitsust, kes teab, et arhitektuur jätab linnale jälje aastakümneteks kui mitte sadadeks, et arhitektuur võib linna väärtust hüppeliselt tõsta, aga ka vastupidi – vähendada, nii nagu on juhtunud paljudes kohtades, kus arhitektuur on sündinud läbi odavhankeprojektide.

Mõtlen praegu paratamatult uutele linnajuhtidele, kes bravuurikalt lubavad tühistada eelmise linnavalitsuse läbiviidud arhitektuurivõistlused, hoida kokku kvaliteetse planeerimise, arhitektuurikonkursside ja projekteerimise pealt.

Väga piinlik kui “Bilbao efektile” tekiks vastandina näiteks “Tallinna defekt.”