Värske linateos põhineb Paolo Genovese, Filippo Bologna ja Paolo Costella itaaliakeelsel stsenaariumil “Perfetti sconosciuti”, mille õigusi on müüdud enam kui 30 riiki üle maailma. Film uurib saladuste ja tõe hinda lähedastes suhetes.

Filmi Eesti versiooni režissöör on Arun Tamm, kes tõdes, et kui talle filmi tegemist pakuti, siis esialgu hirmutas teda versioonide paljusus ära. “Seda on ju nii palju tehtud. Tekib küsimus, miks ma üldse peaksin seda tegema. Ma mäletan seda tunnet enda sees, et ma pean ära otsustama ja mille järgi [ma seda teen]. Hakkasin niimoodi pihta, et ma proovisin endale ära sõnastada, mis on selle filmi temaatiline küsimus, mis mind hullult erutaks seda filmi tegema,” rääkis ta.

Lõpuks käivitas teda küsimus sellest, kas kas elada oma elu harmoonias, mis põhineb pettusel, või riskida tõega, mis võib vallandada kaose. “Mõtlesin, et see on päris huvitav asi, kust edasi mõelda.”

Aususe teemat arutasid tegijad ka omakeskis. Näitleja Maiken Pius usub, et kuigi oma partnerite ja sõpradega tuleb täiesti aus olla, tuleb vahel teiste ja enda kaitsmiseks mõned asjad enda teada jätta.

“Ma olen mõelnud, et ei ole kuidagi mõistlik olla üdini aus, sest mis on see ausus, mida see tähendab ja mis on see sinu tõde. Kui ma ütlen, et ma olen üliaus ja siiras sinuga, aga sulle üldse ei sobi su riided, siis see on minu tõde,” avas ta.

Näitleja Henessi Schmidt pooldab vajadusel ka õudse tõe rääkimist. “Ma arvan, et kui kõigest saab rääkida ja kõige suhtes ollakse aus, siis ei ole seal ei ole midagi, millest ei saa omavahel rääkides välja tulla. Aga nii kui mingi väike varjamine hakkab toimuma või väike ilustamine, siis pigem tekivad need probleemid,” leiab ta.

Näitleja Tõnis Niinemetsa jaoks on “Täiuslikud võõrad” esimene suurem filmiroll. “See on paeluv lugu. Sul on seitse peaosatäitjat, kõigil on võrdne võimalus mängida, särada, kogu see grupidünaamika ka puhtalt juba võtete ajal – sa saad teha pikki stseene koos mängides. Sa unustad ära, et siin on kaamera, vaid sa mängid stseeni, mis kestab seitse minutit, ja mängid seda päeva jooksul paarkümmend korda läbi. Ülimõnus.”

Tamm sõnas, et Niinemetsas on võimekus balansseerida draama ja komöödia vahepeal. “Nagu me ka siin filmis hakkame nägema, tegi Tõnis väga hea tööd. Ja ma olen näinud Tõnist ka väga tõsistes lavastustes, kus tal on väga suur võimekus olla väga hingeline ja tõsine,” kiitis ta.

Kuigi filmi keskmes on mobiiltelefonid ja see, millist elu seal elatakse, ei pannud see osatäitjaid nutiseadmeid teisiti vaatama.

“Ma ise väga ei huvitu, mis kellelgi seal sees on, sest reeglina neid vestlusi või suhtlust kolleegidega, sõpradega on niikuinii erinevaid. Ja reaalsus on see, et ükskõik, mis suhtlust sa vaatad, teadmata selle suhtluse alguspunkti kuskilt varasemalt, sa võid seda võtta kontekstist välja ja tõlgendada täpselt nii, nagu sa tahad,” märkis Niinemets.

Filmi võtteperioodile vaatavad tegijad tagasi hea tundega. “Minu jaoks on tööd tehes üks olulisemaid asju, mis inimestega sa seda teed ja kas sul on tore teha, mitte see, mis see tulemus lõpuks on. Meil oli nii äge punt koos ja meil oli päriselt tore. Ja Arun on tõesti väga hea režissöör. Mäletan, et mina andsin Arunile sellise komplimendi või kommentaari, et väga tore on teha koostööd ühe režissööriga, kes päriselt ka oma tööd oskab ehk siis näitlejaid juhendada,” lausus Schmidt.

“Ma tunnen uhkust selle töö ja selle seltskonna üle,” lausus Niinemets. “Mul on ülimalt hea meel, et need inimesed, kes niigi olid mulle nagu sõbrad, aga nendest on saanud veel lähedasemad inimesed, kui nad varem olid. See on see võit, mis ma kaasa võtan.”