Arhitekti haridusega fotograaf Arne Maasiku töödes on ühevõrra tähtsad nii Ameerika suurlinnad kui ka Eesti võsa. Tema loomingus on keskne äratundmishetk, mil geomeetria hakkab töötama.
Maasiku viimaste aastate töödele on lisandunud linnu meenutavad installatsioonid, mille ta on oma kätega valmis teinud. Oma mängulinnasid nimetab Maasik mängulisel moel geomeetriauuringuks.
“Nende tornide komponeerimine ja nende geomeetriliste seoste otsimine on uus formaat minu jaoks, ma olen seda otsapidi aastaid harrastanud, aga nüüd seoses Disainiöö näituse ja etteastega sai see kuidagi täiesti uuele ja enda jaokski enneolematule tasemele viidud,” lausus ta saates “OP”.
Esimesi puhta geomeetriaga roostevabasid toidunõusid hakkas Maasik korjama umbes kümme aastat tagasi.
“Siis neid hakkas kogunema ja need olid väga head, nendest sündis esimene natüürmort, mis oli Kadrioru lossis natüürmortide näitusel. Ja samal ajal hakkas väga palju korjuma ka neid teisi masinaosasid, mis konkureerisid esimese materjaliga,” meenutas ta.
Esimene masinaosadest sündinud näitus sündis paar aastat tagasi Tallinnas Arsi majas.
“Mulle tehti paar aastat tagasi ettepanek näitus teha. Ma ütlesin jah, teadmata, mida ma sinna panna. Ma olin juba ajahädas, ei teadnud, mida panna, aga siis ma vaatasin seda materjali, et vau, olemas. Nii saigi see uue hoo sisse.”
Kui vaatajad näevad Maasiku installatsioonides linnu, siis Maasiku jaoks on neis rohkem peidus. Tema jaoks on kõige olulisem äratundmise hetk.
“Neid tehes märkasin seda, et taipamise hetk on seotud geomeetriliste protsesside komponeerimisel tekkiva elevushetkega. Kui sa näed, et asjad töötavad, siis see on taipamise hetk,” avas ta.
Lisaks linnadele on Maasiku loomingust teemadena läbi käinud näiteks võsa ja meri.
“Läviv ja tähtsaim osa kõigis neis on ikkagi selline struktuur ja geomeetria, struktuuride kogemisel tekivad uued ideed. Mingid suured teemad, nagu metafüüsiline maal, mille alguseks loetakse 20. sajandi algust. See kõik on puhtalt geomeetriapõhine. Ja siis mind hakkas see juba kooli ajal väga kõnetama,” lausus ta.
Maasiku fotosid on presenteeritud suurlinnades üle maailma. Seda kui palju töötunde ühte fototeosesse läheb, on tema sõnul võimatu öelda, sest kunstniku töökvaliteedi määrab kogemuste hulk.
“See on see aeg, mis sa oled selle peale kulutanud. Räägitakse 10 000 tunnist, millest alates professionaalsus kõrgel tasemel tekib. Ma ei oska öelda, palju see aastates on, aga umbes nii võiks see olla,” arutles ta.