Aastavahetusel Tallinnas tekkinud veekatkestus tõi esile probleemi, millest valdkonna spetsialistid on aastaid rääkinud: Ülemiste järvest sõltumine teeb pealinna veevarustuse haavatavaks.

Ligi 30 aastat tagasi lendas ühel hommikul pauguga lahti äsja Tallinna veepuhastusjaama juhatajaks saanud Toivo Eensalu kabineti uks. Uksel seisid kriitvalgete nägudega laboritöötajad. Nad teatasid, et Tallinna kraaniveest leiti lastehalvatust tekitav polioviirus.

Pärast pingelist ööpäeva täis telefonikõnesid ja proovivõtte selgus, et tegu oli inaktiveeritud poliomüeliidivaktsiiniga, mis pärines Kose-Ravila tuberkuloosisanatooriumist. Vaktsiin liikus mõne päevaga läbi Pirita jõe, Ülemiste kanali, veepuhastusjaama ja torustiku ning jõudis Tallinna elanike kraanidesse, kust võetud veeproovi bakterioloogiline analüüs pani häirekellad helisema.

Kuigi toona jäi ülelinnaline tervisekatastroof ära, hoiatab Eensalu, et millegi sarnase juhtumine on ka tänapäeval vägagi võimalik. Polioviirusejuhtum oli tema sõnul suhteliselt süütu näide Tallinna veesüsteemi haavatavusest ja olukorra kriitilisusest.

Pole sugugi välistatud, et mõni ohtlik aine jõuab joogivette enne, kui labor suudab sellele reageerida. „Kui veepuhastusjaamas tekib kahtlus mõne tundmatu aine suhtes, võtab selle analüüsimine 24–48 tundi, mõnikord isegi kuni nädala. Selleks ajaks on see vesi juba ära joodud – siis on hilja,“ ütles Eensalu.

Vett jagub, aga selle kvaliteet on ohus

Lõviosa ehk pea 90% tarbijaid Tallinnas (Kesklinna, Lasnamäe, Mustamäe, Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti linnaosas), Maardu linnas, Muugal ja Pirita asumis saab oma joogivee pinnaveest ehk Ülemiste järvest ja sinna voolavatest jõgedest. Ülemiste veepuhastusjaam toodab keskmiselt 70 000 m³ joogivett ööpäevas. Üksnes Nõmme, Merivälja, Tiskre ja osaliselt Pirita on puurkaevude veevarustusel.

„Järvevesi kui pinnavesi on kiiremini taastuv loodusressurss ning annab kindluse, et linlased on joogiveega piisavalt varustatud. Põhjavee osas on kergemini tekkiv veenappus ning sellist kindlust ei oleks,“ selgitas Tallinna Vee kommunikatsioonijuht Kristiina Tamberg.

Nii Toivo Eensalu kui ka Tallinna ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa tõdevad, et pinnavett tallinlastele jagub ning veepuuduse pärast ei peaks muretsema ka siis, kui linn kasvaks mitu korda suuremaks. Küll aga tekitab muret vee kvaliteet. Joogivee puhastamine muutub keerulisemaks ja kallimaks, sest toorvesi sisaldab üha rohkem aineid, mida süsteem ei ole algupäraselt loodud eemaldama.

Pirita ja Jägala jõgikonda jõuab üha rohkem ravimi-, kosmeetika- ja muid keemilisi jääke, mikroplasti ning põllumajandusest pärit aineid. Ravimijäägid on praeguseks levinud enamikus jõgedes ja järvedes, mõjutades seejuures ka vee-elustikku. Suurem osa neist ainetest satub veekeskkonda tavalise olme- ja haiglareovee kaudu ning tavapärased reoveepuhastid ei suuda neid täielikult eemaldada. Hinnanguliselt jõuab Läänemerre ligikaudu 2200 tonni ravimijääke, mis on umbes 30% müüdud ravimitest.

Mööda jõge kraani

Eensalu sõnul on Ülemiste järve jõudev toorvesi muutunud märksa saastunumaks. Kui Tallinna lähiasulate – näiteks Kose, kus omavalitsus on lubanud seadusele vastu astudes elanikel septikuid paigaldada – reovett ei puhastata korralikult, jõuab sealt saaste lõpuks Pirita jõkke ja edasi Tallinna joogivette. See ei ole etteheide vee-ettevõtte hooletuse kohta, vaid lihtsalt tõsiasi, et praegu ei olegi tehnikat, mis suudaks eelmainitud mürke veest tõhusalt eemaldada.

„Praegune joogivesi pärineb Pirita ja Jägala jõest ning nende vesikondadest, see vesi juhitakse Ülemiste kanalisse. Kogu sinna sattuv reostus jõuab lõpuks Tallinna elanike joogivette. Kuigi veepuhastusjaamad töötavad usinalt ja professionaalselt, on puhastusel siiski piirid,“ nentis Eensalu, et näiteks ravimijääkide eemaldamine on küll tehniliselt võimalik, kuid küllaltki kallis.

Seepärast on Eensalu sõnul äärmiselt oluline, et vaadataks kogu veesüsteemi, mitte ainult veepuhastusjaama piire. Tema hinnangul on üks suurimaid riske just see, et reageeritakse alles siis, kui vesi on juba Ülemiste järves või puhastusjaamas.

„Põhimõtteliselt on võimalik toast väljumata kuskil Kosel või Jüris pool miljonit inimest mürgitada. Piisab, kui lasta midagi kanalisatsiooni, ja see ongi linnarahva kraanis. Seda ei ole võimalik piisavalt kiiresti analüüsida ning veepuhastussüsteemid ei ole selliste olukordade jaoks mõeldud, seda enam, et praegu on probleeme ka osoneerimisega,“ spekuleeris Eensalu. Osoneerimine on kallis ja Tallinna Vee 1990ndatel valminud veepuhastusjaama osoneerimisseadmed on energiakulukamad kui tänapäevased seadmed.

Tallinna joogivee puhastamiseks kasutatakse peamiselt kloorimist, mis tagab vee mikrobioloogilise ohutuse kogu torustikus ning on töökindel ja suhteliselt odav lahendus. Osooneerimine on energiamahukam ja kallim, kuid keerukamate orgaaniliste saasteainete, näiteks ravimijääkide, kosmeetikakomponentide või muude nn mikrosaasteainete eemaldamiseks tõhusam. Osoneerimiseks juhitakse vette osooni, mis lagundab vees olevad orgaanilised saasteained väiksemateks ja kahjutumateks ühenditeks.

Eensalu rõhutab, et Tallinna joogivesi vastab kehtivatele normidele ega ole otseselt ohtlik. „Ajalugu näitab, et suuremad muudatused tehakse alles pärast kriisi,“ lisas ta. „Küsimus on, kas seekord suudame need otsused teha enne, kui juhtub midagi, mis ei ole enam süütu anekdoot nagu poliomüeliidi lugu.“

Ökosüsteem puhastab vett tasuta

Tallinna ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa rõhutas, et tulevikus ei saa keskenduda ainult puhastustehnika täiustamisele. Sama oluline on tema sõnul vähendada reostuskoormust juba enne, kui vesi jõuab jõkke ja sealt edasi Ülemiste järve. Olgugi et järvevesi taastub põhjaveest kiiremini, on selle kvaliteet lihtsamini rikutav. „Kogu veehaare on tihedalt seotud valgaladega, kus inimtegevus ja maakasutus mõjutavad otseselt seda, milline vesi Ülemiste järve jõuab,“

Üheks suurimaks ohuks peab Terasmaa reostuskoormuse kasvu valgaladel. Põllumajanduse intensiivistumine, puhvertsoonide vähenemine kraavide ja veekogude ääres ning asulate heitvee koormus tähendavad, et vette jõuab rohkem toitaineid ja orgaanilist ainet. „Kliimamuutusega kaasnevad valingvihmad suurendavad toitainete ja orgaanilise aine ärakannet valgaladelt veekogudesse. See toob kaasa vee tumenemise, orgaanilise aine hulga kasvu ning ka raskmetallide ja muude ühendite suurema koormuse,“ märkis Terasmaa. „See omakorda tähendab, et veepuhastus muutub keerulisemaks ja kallimaks.“

Tallinna veevarustuse pikaajaline kindlus ei sõltu Terasmaa sõnul ainult veepuhastusjaamade võimest, vaid ökosüsteemide tervisest. „Saame praegu looduselt väga suure puhastusteenuse tasuta,“ ütles Terasmaa. „Kui ökosüsteemide võime väheneb, siis peame selle kõik tehnoloogiaga kinni maksma ja see läheb väga kalliks.“

Tallinna Vesi: joogivesi vastab nõuetele

Tallinna Vesi rõhutab kirjalikus vastuses, et joogivee kvaliteet on väga hea ja pideva järelevalve all. Eelmisel aastal võeti üle 3000 veeproovi ning 99,5% neist vastasid kehtivatele kvaliteedinõuetele.

„Veekvaliteedi seire on riskipõhiselt üles ehitatud ja seirekavad on kooskõlastatud terviseametiga. On indikaatorid, mida jaamast väljuvas vees analüüsitakse igapäevaselt, nt vee hägusus, oksüdeeritavus, pH, võimalikud bakterid jms. Lisaks on teisi näitajaid, (nt pestitsiidid), mida analüüsitakse harvem. Ohukahtluse korral mõistagi võetakse analüüsid koheselt,“ kinnitas vee-ettevõte, jättes täpsustamata, kui kaua ebastandardsed analüüsid aega võtavad.

Veevaru on nii veepuhastusjaamas kui ka veepumplates vähem kui ööpäevaks. Varu suurust mõjutab oluliselt tarbimise aktiivsus ja veesurve, nt tipptunni ajal on tarbimine suurem ja varu väheneb kiiremini. Vesi mahutites ei seisa, see liigub mahutitest linna veevõrku ja veepuhastusjaam omakorda täidab pidevalt mahuteid. Kui Ülemistel mingil põhjusel ei õnnestuks vett toota, siis käivitatakse reservis olevad puurkaevud.

Päästaks ulatuslikum ennetustöö

Eensalu hinnangul tuleks Tallinna pinnaveehaarde süsteemi, sealhulgas Pirita, Jägala ja Soodla vesikonna reoveepuhasteid, suuremaid põllumajandusrajatisi ja haiglaid, käsitleda kriitiliselt tähtsa taristuna ning võtta need pideva erakorralise järelevalve alla.

Miinimumnõuetega piirdumise asemel tuleks Eensalu sõnul kasutada tipptasemel tehnikat ja puhastusmeetodeid, näiteks on katsetes häid tulemusi näidanud uuenduslikud kemikaalid. „Kogu olemasolev teaduspotentsiaal peaks olema suunatud ennetusele, mitte kurbade tagajärgede selgitamisele ja vabandamisele pärast kriisi,“ lisas ta.

Eensalu on välja pakkunud ka alternatiivse lahenduse: koguda Pirita-Ülemiste valgalast kogu reovesi kokku ja suunata see otse Paljassaare reoveepuhastusjaama. Tema tehtud arvutuste järgi oleks selline lahendus kokkuvõttes odavam kui ulatuslike turvameetmete ja väga keeruka puhastustehnika rajamine ning vähendaks oluliselt ka inimliku eksimuse riski.

Allikas