1944. aasta september: Saksa armee on taandumas, Nõukogude Liit kutsumatult sisse trügimas, Eestimaa rahvas paanikas ning põgenemine üle Läänemere muutumas eluohtlikuks, kuid õnnestumise korral elupäästvaks. Linnad purunemas, ühe pere pojad kummalgi pool rinnet – täielik kaos ja traagika. Ainus võimalus ajalugu taas enda kätte võtta on korrata 1918. aasta ninanipsu: kasutada ära võimuvaakum, koostada legitiimne Eesti Vabariigi valitsus ja jätta Nõukogude Liit ilma päästja tiitlist.
Peaminister Otto Tiefi ex nihilo koostatud valitsuse lugu jääb kooli ajalootundides tagaplaanile, sest Eesti Vabariigi suveräänsust see teadagi ei päästnud. Sellele vaatamata ei tohi praeguses poliitiliselt keerukas olukorras nende meeste – Arnold Susi, August Rei, Johannes Klesmenti jt – vaprust ja meeleheidet unustada. Xavier Bouvet pani selle aastatetaguse keerulise loo kirja ajalookrooniku täpsusega, kuid ka isikliku hellusega, lahates halastamatult tundeid ja hirme ning paigutades lugeja vabalt ja turvaliselt maalt vabariigi koletuimasse perioodi.
Raamatu süžeed saab visualiseerida käänuliste teede rägastikuna, mis kohati teineteisega lõikuvad või põimuvad, vahel aga katkevad täielikult. Need teed sümboliseerivad teineteisest pealtnäha kaugeid, kuid näpuga järge ajades nii lähedasi sündmusi ja saatusi. Üks pikem katkematu rada viib 1944. aasta septembrisse: suur põgenemine Puise rannast, rahvahulgad ootamas viimast pääseteed – valget laeva, mis jääb hirmutavalt palju hiljaks. Romaani nimitegelase tee sulandub rahva ühisesse ootusesse ja lootusesse, kuid on lõpuks sunnitud sellest eemalduma: hargnema ühele teisele üksildasele rajale, mille lõpp-punktiks on vangistus ning sunnitöölaager, kust valget laeva enam ei paista. Tiefi loo kõrval kulgevad ka teiste valitsuseliikmete omad, mis aga peagi katkestatakse või peaministri omaga põimitakse. Esineb ka radu, mis talitlevad kui põiked minevikku: vabadussõda, vaikiva ajastu algus, I Nõukogude okupatsioon. Need aitavad mõista 1944. aasta septembri paanikat, tutvustada aastatetagust vabariigi loomist ja avavad Konstantin Pätsi mõttekäike ning Nõukogude võimu jõhkrust. Eraldi trajektoorid on pühendatud ka Marie Underile ja Friedebert Tuglasele ning kirjeldavad dilemmat: kas põgeneda või mitte; kui põgeneda, siis kuhu; kui üle saada, siis kuidas.
Lugejal aga ei lasta kulgeda mööda üht rada, muutes suunda vaid ristmikel. Ta on sunnitud hüppama kaootiliselt ühelt teelt teisele, jättes vahele kuid või lausa aastakümneid, kekslema Eesti linnade ning Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel. Selline kirjutamisvõte hoiab lugejat pidevalt mõttega kaasas. Pidev asukohavahetus nõuab valvsust ja tähelepanu, sest iga raja ääres on veel asjakohaseid tegelasi ja sündmuseid – neid, mis näisid Bouvet’le liiga ebaolulised, et eraldi nende käänuline teekond välja joonistada, kuid on loo tervikule ometi niivõrd tähtsad. Näiteks Johannes Vares Barbaruse reeturlikkuse või Aleksandr Solženitsõni kinnipidamise mainimine rikastab romaani kahtlemata ning tekitab sellega tugevama emotsionaalse seose. Üldse lihtsustavad eelnevad teadmised ajaloost ja geopoliitikast süžee mõistmist ja teede lõikekohtade avastamist.
Prantslasena oli Bouvet’l mingis mõttes õigustus väänata ja käänata Otto Tiefi rada või tugineda kirjutamisel suuresti spekuleerimisele ja improvisatsioonile, sest tal on eeldatavalt vähese taustainfoga võõramaalasena väga raske mõista olukorra nüansse ja tõsidust. Raamatu lõpust leitav muljetavaldavalt pikk kasutatud allikate nimekiri aga annab aimu, et nii lihtsat teed pidi prantslane ei läinud. Bouvet tunnistas, et osa fakte oli küll loo sujuvuse eesmärgil moonutatud ning tegelaskujudele omistatud mõtted ja hoiakud välja mõeldud. Näiteks põgenes Friedebert Tuglas päriselus hoopis Tartust, mitte Tallinnast, nagu raamatus mainiti; ning Otto Tief lahkus Puise rannast palju kiiremini kui Bouvet’ fantaasias. Ka Marie Underi ja Johannes Varese tunded ja mõtted on puhas spekulatsioon. Suures osas tugines ta kirjutamisel siiski arvukatele materjalidele, näiteks uurimistöödele või arhiiviallikatele, aga ka lähedaste mälestustele.
Selline faktitruu lähenemine ajaloolise romaani kirjutamisele tekitas põneva efekti: lugedes kerkis pidevalt esile küsimus, mis on päriselt ajaloos aset leidnud ja mis on autori fantaasia vili. Kõik dialoogid ja olukorrad olid kirja pandud elavalt, loomulikult ning ajastutruult. Lugu oli sedavõrd voolav, et faktid ja väljamõeldis sulandusid ühte. Nende nähtamatu vahejoon oli järjekordne vahend, et lugejat kohal hoida: tihti tekkis tahe mõnd asjaolu üle kontrollida. Selle tulemus tekitas elevust – imestust autori täpsuse või siis niivõrd usutavalt kirja pandud fantaasia üle.
Eestlastest autoritel, ka kõigile tuttaval Tammsaarel, on ajaloolistes romaanides tihti kombeks kallist kodumaad ilustada ja romantiseerida. Kirjeldada pikalt ja laialt, lausa poeetiliselt tuttavaid tänavaid, maju, talusid, metsi, merd, jõgesid, järvi… eks see kipub ka eestlasest lugejaga suurest armastusest juhtuma. Liigne kirjeldamine ei tule aga kasuks siis, kui raamat soovib rõhutada hoopis lugu ennast. Silme ette tekib küll värvikas pilt, mis loob romantilise ja sentimentaalse meeleolu, kuid jutustuse tegevuskäik ja mõte võivad hajuda Eestimaa tänavate, majade, talude, metsade, mere, jõgede, järvede… vahele.
Xavier Bouvet aga sellisesse sentimentaalsusesse ei lasku, sest jutt ei käi ju tema kodumaast. Lugu Eestimaa langemisest on edasi antud neutraalselt, isegi tuhmilt või vaoshoitult. Raamatust ei puudu kirjeldused, sugugi mitte, kuid nad ei ole harjumuspäraselt emotsionaalsed ja lohisevad, vaid lihtsa ja ladusa sõnastusega, mistõttu on kümnendite ja sajandite vahel pendeldavat süžeed mugav jälgida: “Turuhoonet pole enam, selle leegid on haaranud ka kõrval seisva ooperimaja. Tallinna linnamüür, millel troonis kakskümmend kõrget torni, osutus kasutuks: uhked müürid on taevast saabunud sõjaväe ees abitud.” (lk 80)
Just Bouvet’ vääramatult neutraalses stiilis on romaani võlu, sest autori justkui distantsilt kirja pandud kirjeldused tekitavad eestlasest lugejas hoopis teistsuguseid tundeid: kodumaa väärib hingelisi kirjeldusi ja armastust, kodumaa väärib äratundmist! Missugune jultumus on kirjutada nõnda tuimalt! Lugeja loeb seega tuttavatest, palavalt armastatud paikadest, aga mõtleb neile alateadlikult juurde elava ja kireva emotsiooni. Samas jääb alles ka detailselt kirja pandud traagiline tõsieluline lugu. Ideaalne tasakaal, mis muudab Bouvet’ stiili nii mõjuvaks – emotsioonid sünnivad seal, kus neid pealtnäha ei pakuta.
Äratuntavate paikade kõrval on ka romaani sisu tänapäeva eestlastele valusalt tuttav. Teise Nõukogude okupatsiooni algusest on möödas 81 aastat, kuid Eesti on endiselt sama väike, Venemaa sama ahne ning etapp maailma ajas taaskord ärev. Rahva peas keerlevad needsamad küsimused, mis tollal: kas minna? Kui minna, siis kuhu? Lugedes 20. sajandi keskpaiga paanikas eestlaste pääseteid ja lootusi, tundsin tahes-tahtmata ära oma lähedasi, sõpru ja tuttavaid. Kõigil on erinevad arvamused ja kriisiplaanid, kuid nii põrgulikult sarnased nendega, mida vaene eesti rahvas on juba kord olnud sunnitud läbi elama: metsa, puude vahele, iga hinnaga riigist välja, koju – lootuses, et vastane on seekord armuline; rindele, sest muudmoodi ei saa. See paralleel kohutab, sest nagu romaanis, ei garanteeri ka päriselus ükski lahendus ellujäämist. Riskid jälitavad inimesi kui varjud; iga rada võib ootamatult lõppeda.
“Valge laev” on poeetiliselt vaoshoitud, kuid sisemiselt sädemeid pilduv romaan ühest mehest ja tema rahvast, kes otsib meeleheitlikult pääseteed. Hargnevatest ja uuesti põimuvatest teedest ning purunenud lootustest koosnev lugu ei paku valmis tundeid, vaid sunnib lugejat neid ise tekitama ning esile tooma. “Valge laev” ei kutsu ajalugu pelgalt mäletama, vaid ka mõistma selle tähtsust, sest ainult minevikku tundes suudame vältida varasemaid vigu, hoomata oma identiteeti ning rajada helget ja kindlat tulevikku.