Kõik on klaar. Trajektoor selge. Lennukaar on lõpuni jälgitav. Selgelt joonistub välja kulminatsioon, kuid süsteemsus kaalub selle üles – vähemalt juhul, kui kõne all on tervik. Eesmärk – tõde – on saavutatud. Niivõrd, kuivõrd tõde inimesele kättesaadav on.

Oma abstraktses paatoses sobib eelkirjutatu kirjeldama nii Henn Roode kunsti kui ka tema näitust Tartu kunstimuuseumis, ent mitte viimseni. Esiteks on Roode puhul peenutsevate võõrsõnade ja mõtetega mängimine libe tee (kui just ei tule juttu maalitehnikast); tegu on ikkagi “kerguse ja tõe maalijaga”, nagu teda nimetatakse näituse kataloogis. Teiseks on kuraator Tõnis Tatar ja Henn Roode lähenenud struktuurile kui sellisele kaunis erinevalt: esimene ketrab lõnga, teine koob kampsunit. Kolmandaks pole tõel vormi, tõde ongi vorm.

Ajad, milles elame

“Mina metamorfoosid. Henn Roode autoportreed” on pealkirjana üsnagi sirgjooneline – külastaja saab, mida talle lubatakse. Kuigi näitusepind pole suur, kolm saali Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel, on tervik mahukas. Henn Roode eluajal (1924–1974) tehtud autoportreede koguarv ulatub sadadesse, näitusel on väljas 160 joonistust ning 60 maali. Neist komponeeritud tervik avaneb vaatajale selgelt ja graatsiliselt, säilitades teatava kerguse. Hea saavutus, arvestades nii teoste arvu, materjali psühholoogilist kandvust kui ka ajaloolise kunstiga ühes käivat tarvidust konteksti järele. Rääkimata intensiivsusest, mida joonistused ja maalid endas kohati kannavad.

Kuigi materjal on kadestamisväärselt magus – enamik teoseid pärineb Roode pärijate kogust ning neid pole varem näidatud –, on kuraator edukalt vältinud impulssi panna näitusele saabunud külastaja kohe ahhetama. Selle asemel libistatakse vaataja jalad piltlikult samasse mulda, millest võrsus Roode kunstnikuna – nimelt pallaslikust hinnanguvabast esteetilisest lähenemisest. Lisaks mõnele Roode varasemale maalile ja kümnele Karagandõ vangilaagris teostatud ja althõlma välja smugeldatud joonistusele on vaataja ees esimeses saalis tema põlvkonnakaaslaste ning õpetajate autoportreed ühes konteksti pakkuva tekstiosaga, mille ladus ja puhastatud stiil lausa kutsub lugema.

Võrdlema ahvatlevalt on teineteise kõrvale asetatud Roode ja Soosteri autoportreed õpingute ajast. Oli tore näha, et viimasel ajal mitmele näitusele jõudnud Kaja Kärneri autoportree on jõudnud ka koolivenna omale. Eriliseks kommiks osutus Johannes Võerahansu autoportree. Tema kergelt süüdlaslik ilme on täiuslikus vastavuses rolliga, mis oli tal mängida Roode loos. Võerahansu oli nimelt üks neist, kellest hirmutati välja tunnistusi, mille alusel Roode koos kaasõppuritega (Viires, Sooster, Saarts, Ohakas ning Esther Potisepp, kellest sai hiljem Roode abikaasa) vangilaagrisse saadeti.

Kümme Karagandõ vangilaagrist välja smugeldatud tööd on napid, tõsised ja fookustatud. Kunstniku meeleolu peegeldub ennemini tema joones kui näoilmes, mis püsib kõigil joonistustel ennekõike pingestatu ja kurnatuna. Eriliselt jäi meelde seotud peaga autoportree: (tõenäoliselt tappa saanud) Roode on modelleerinud end paksu, jõulise, kiire, võib-olla raevuka joonega, mille energia on kandunud ka töö tausta moodustavate joonegruppide kakofooniasse. Kokku on moodustunud närviline tervik, mis kannab endas lõhkuva pea tuima valu.

Romantikavaba tähelepanelikkus ja tehniline terviklikkus on läbiv joon juba kunstniku Karagandõ-aegsetes töödes. Näituse kontekstis on oluline väike interjöörivaade, kus Roode näoilmet näeb taskupeeglis. Sedasama tasku­peegli formaati – piisav, et haarata nägu, kael ja õrn õlajoon – võib näha kuuekümnendatel esinemas korduvalt ja korduvalt. Tasub olla tähelepanelik ülesannete osas, mida kunstnik on endale võtnud. Baretiga autoportrees on Roode oma sarnasused üles ehitanud paksu ja peene söejoone omavahelisele dünaamikale. Näo mahud on esmalt vormitud laia ja skulpturaalse joonega, millele on kantud detailid teravate, kiirete ja joone ilule keskendatud kraapsudena. Seesugune kombinatsioon tekitab terava ja erksa valgusefekti, mille on Roode hiljem maalis lahendanud talle iseloomuliku sidrunkollasega. Joonistused on tähenduslikud, kuid kontrastina näiteks Ülo Soosteri vangilaagris tehtud joonistustele ei ole siin näha midagi fantastilist: meie ees on tõsise, intensiivse ja kohati kahtlustava silmavaatega noor mees.

Seejuures on tähelepanuväärne, et Soosteri nime teavad isegi need, kes kunstist midagi ei tea, ent Henn Roode kohta küsis üks kunstiga seotud inimene minu käest: “Kas see Tartu näitus on sama, mis 2007. aastal Kumus tehti?” Eelmisel aastal oli mõlemal kunstnikul sajas sünniaastapäev ja Soosterit saatis näituste plejaad, kuid Roodele pühendati vaid üks näitus (mille eest tuleb tänada Hausi galeriid). See paneb natuke kukalt kratsima, sest Sooster ja Roode on vägagi sarnased: Aleksander Vardi nimetas neid oma andekamateks õpilasteks, mõlemad kaotasid viiendiku oma elust vangilaagrile, mõlemad alustasid laagrist naasmise järel modernismi kaanoni süstemaatilist läbitöötamist, mille tulemiks sai ainulaadne kunstikeel. Kui Soosterile tähendas see automatistlikku ja meelast sürrealismi, siis Roode kunsti­keele lõppjaamaks oli peenelt distantseeritud geomeetriline kubism.

Äkki teeb vahe sisse natuur? Soosteris ei suutnud vangilaager seltskonnalõvi tappa, kuid Roode naasis Karagan­dõst teise mehena. Endine Tartu dändi oli muutunud vaikseks ja introvertseks. Kui Soosteril polnud raske oma laagrikogemusest rääkida või külma Kasah­stani oma teostel kujutada, siis Roode ei võtnud seda, mis Karagandõs toimus, kunagi jutuks. Isegi lähedaste seas mitte

Pole valida

Edasi peab liikuma. Vabanenud vangilaagrist 1956. aasta 8. juunil, asub Roode õppima Tallinna. Järgmisel aastal võtab ta naiseks Esther Potisepa, kellega saab kaks tütart. Aastal 1959 lõpetab Roode – viisteist aastat pärast õpingute algust – kunstiülikooli. Aktiivse seltskonnaelu asemel pühendub Roode kunstile ja perekonnale, leides kõigi tundemärkide järgi mõlemast elurõõmu. Kuuekümnendate esimene pool on tal täidetud otsingutega: mitmed selle näituse autoportreed mõjuvad kui süvenemine spetsiifiliste kujutamislaadide loogikasse (võib leida otseseid võtmisi nii Kokoškalt, Matisse’ilt kui ka Cézanne’ilt). Kümnendi möödudes ahendab Roode oma mänguvälja üha kergemaks ja õhulisemaks. Varasem pinnalisus teiseneb killulisuseks. Teema tundub Roodele teisejärguline. Küsimus pole selles, mida kujutada, vaid selles, kuidas kujutada.

Siin on paslik end taas näituse lainele keerata. Teine ja kolmas saal on pühendatud ainult Roodele ja tema autoportreedele. See, mida saab näha, on muljetavaldav. Roode loome ilmub vaataja ette kaleidoskoopilise, mitmenäolise ning üllatavalt eksistentsiaalsena. Probleemistik, millega kunstnik on maadelnud, erineb tööst töösse. Kindlaks on jäänud aga parameetrid, millele kompositsioonid toetuvad: karakteersed prillid, esiletungivad kõrvad, kriipsuna suletud suu ja väljendusrohke silmavaade. Neid elemente on Roode kohelnud kohati mänguliselt ja humoorikalt, kohati jahedalt ja konstrueerivalt, kohati hoogsalt ja deformeerivalt.

Peale stiilide läbimängimise – ning lihtsalt mängimise – on Roode oma maalidel keskendunud valgusele. Kunstnik pole endale hea modell ainult seetõttu, et ta alati kohale ilmub. Lisaks on tegu piisavalt tuttava näoga, et katsetada nüanssidega, mis sõltuvad valgusest: näopoolte erinevus, silmakoobaste varjud, marionettjooned, silma peidunurk ninajuure taga ning loomulikult need esiletükkivad kõrvad, mis püüavad valgust näost nii teise nurga alt. Seejuures saavutab Roode oma valguse-eesmärgid suuresti värviga, millega käib iseeneslikult kaasas kestev tasakaalustamisoperatsioon. Ühel kuuekümnendate keskpunktist pärit maalil täidab peen kinaverijoon mitut ülesannet, tuues välja lõua ülevalgustatuse efekti ning moodustades ühtlasi värvi­harmoonia sinise ja rohelisega, millega on vormistatud riided. Lisaks kannab see ka agressiivse, tähelepanu tõmbava, lahjendamata punase rolli värvi enda afektiivses laetuses.

Näo valguse- ja varjuküljega tundub Roode olevat mänginud enamikul autoportreedel. Peaaegu alati poolprofiilis kujutatud nägudelt võib seejuures leida küll tasakaalu, kuid mitte tasakaalustatust. Kõrvu pole ainult erinevad valgused, toonid, löögid ja tehnikad, vaid inimlik ja absurdne, tõsine ja lapsik, kaalutletud ja tundeline – seda kõike ühes näolapis. Eriti karakteerne on selline duaalsus silmade puhul. Tihti esineb hetki, kus üks silm vaatab vaatajat (ennast) uuriva pilguga ning teine on värvitilk, mis kukub ära peakoopast. Siin äratab Roode ebatüüpiliselt huvi pimeduse maalijana. Samavõrd kui Roode valgus on kirgastavalt avardav, on tema pimedus endasse mähkivalt sügav.

Pimedus on ka näituseterviku kasuks pööratud: viimases hämardatud saalis on vaatamistempo tõmmatud rohkete vitriinidega aeglaseks ja mõtisklevaks. Mitmetest valgustundlikest töödest tingitud kujunduslik paratamatus on pööratud näitusekogemuse kasuks. Teises saalis nähtud portreemaalid avanevad teisiti, pärast joonistuste vaatamist. Vägagi emotsionaalselt mõjub näituselt lahkudes taaskohtumine Ado Vabbe autoportreega. Olles veetnud aega Roodega, on Vabbe ettevaatlikus distantseerituses äratuntav analoogiline distants, mida Roode on hoidnud enda kujutamisel: piisavalt lähedal, et tunne joonistuks tõeselt välja, kuid samal ajal piisavalt kaugel, et tunne jääks haaratavaks, mitte ei haaraks endasse. Näituse lõnga on sama põnev ajada kui kokku kedrata.

Jääda inimeseks

Oluline on meeles pidada, et see, mida Roode oma kunstis otsis, on tõde, absoluutne tõde. “Tõde on karikatuur. Absoluutse tõe karikatuur” on kirjutanud kunstnik ühele oma joonistustest ääremärkusena. Samavõrd on karikatuurid ka Roode portreed sel näitusel. Kunstnik on endast lõuendile või paberile püüdnud selle, mis hetkel iseloomulik või huvitav. Üksikteos ei anna siin kätte Henn Roode tervikut. Siiski on distants, mida Roode on hoidnud muu ainesega (meri, akt, teine inimene) vähemalt kohati autoportreelise loomingu puhul väiksem. Mitte radikaalselt, kuid siiski piisavalt.

Vormimängu ja värvilahenduse hulga ja eripalgelisusega on Roode küll ületanud mingit sorti subjektiivsuse, kuid oma pilgust ei tundu ta lõpuni olevat mööda pääsenud: seda näeb ta alati paratamatult peeglist – iseend uurimas. Seesuguse uuriva pilgu kaudu oleks vaatajale otsekui tajutavad mingid isiklikud tõed, mida kunstnikul ei õnnestunud päriselt välja puhastada. Roode silmavaade toob mitmel maalil ja joonistusel tagasi millegi isikliku juurde ning paneb paatosenoodiga endalt küsima: “Kui Roode ei rääkinud oma vangilaagri ajast kellegagi, siis kas nendel autoportreedel võib näha mingit vilksatust sellest? Hirmu? Leppimist?”

Ma ei tea vastust. Äkki võib. Kunsti tõde peitub harvemini selles, mida kunstnik sinna pani, ennemini selles, mida vaataja kunstist saab. Henn Roode on suutnud selle vastastikuse suhtluse harukordselt hästi harmoniseerida. Ning seetõttu on “Mina metamorfoosid” sedavõrd meisterlik näitus. Olles vaataja Roode elukäigule häälestanud, paiskab näitus ta minapiltide karusselli, mis polnud mõeldud vaatajale, vaid Roodele endale. Kui jalutada “Mina metamorfooside” vahel, laseb Roode endale lähemale kui üheski teises oma seerias. Siin oleks nähtav otsekui mingi muu tõde, inimlik ja selle poolest püha.

Kõik on klaar. Trajektoor selge. Lennu­kaar on lõpuni jälgitav. Selgelt joonistub välja kulminatsioon, kuid süsteemsus kaalub selle üles – vähemalt juhul, kui kõne all on tervik. Eesmärk – tõde – on saavutatud. Niivõrd, kuivõrd tõde inimesele kättesaadav on.

Loe edasi