Muhus üles kasvanud Eplik meenutab lapsepõlve väga helgete sõnadega. Sealjuures saatis huvi näitlejaameti vastu Eplikut terve elu. “Võib-olla sellepärast, et ma olin üksik laps, olen terve elu harjunud tähelepanuga ja mulle see väga meeldis. Lõin kõikides näiteringides kaasa ja gümnaasiumi ajal Rita Ilvese juhendamisel osalesin juba teatrifestivalidel ja etlemiskonkurssidel. Julgesin loota, et võiks seda ka päriselt proovida,” meenutas ta.

Eplik lõpetas lavakunstikooli 26. lennu Tiit Ojasoo juhendamisel, kus näitleja sõnul oli kõige suuremaks väljakutseks n-ö tubli tüdruku sündroom. “Kui sa oled terve elu harjunud olema tubli, tegema kõike õigesti ja hästi, ilma eksimata, siis lavakunstikoolis see väga palju pärssis mu tegevust. Ma tundsin, et ma ei taha midagi näidata enne, kui see on teatud tasemel. Näitlemise või üldse millegi uue õppimise juures on eksimine hädavajalik,” tõdes ta.

Esimesena suundus Eplik tööle Vanemuise teatrisse, mis oli näitleja sõnul suurepärane koht, kuhu peale lavakooli sattuda. “Neid võimalusi, mis mulle seal avanesid, oli väga palju erinevaid. Olen toonasele draamajuhile, Tiit Palule väga tänulik nende aastate eest. Väga palju sain mängida ja tööd teha,” märkis Eplik, kes pälvis 2018. aastal Vanemuises mängitud rollide eest ka teatriliidu naispeaosatäitja preemia.

2019. aastal liitus Eplik Eesti Draamateatriga. “Ma sisenesin sinna natukene ukse vahelt ja aralt. Küsimus on selles, et ma ise olen aeglane kohaneja, mitte selles, milline on draamateater. Aga praeguseks tunnen ennast seal päris mõnusalt,” tõdes ta.

Jaanuari lõpus jõuab draamateatri lavale Ott Raidmetsa lavastatud “Prima Facie”, kus Eplik astub lavale ainsa osatäitjana. Austraalia näitekirjaniku Suzie Milleri mononäidendis kehastub Eplik kohtuadvokaat Tessaks, kes on töötanud ennast Londonis oma ala tippu ja jagab oma lugu.

“Ta usub ja usaldab väga õigussüsteemi, on kogu oma elu sellele pühendanud, ja siis ühel hetkel peab ta silmitsi seisma ühe juhtumiga, mis lööb selle usu kõikuma,” lisas Eplik, kelle kätte maandus 70-leheküljeline käsikiri. “Eks see jõulupuhkus on selle tähe all möödunud, et seda teksti endale iga päev mõnusamaks ja suupärasemaks teha.”

“Ideaalmaailmas oleks see selline tükk, mis etenduks ja pärast inimesed ütleksid, et ma ei tea, millest seal räägiti, mind see ei kõneta, ma ei näe, et see oleks probleem. See oleks ideaalne, aga nii see kahjuks ei ole,” rääkis Eplik lavastusest, kus ainuosatäitja maailma murendab seksuaalvägivalla ohvriks sattumine.

Kuigi lavapartnerlusele tugineda ei saa, siis monolavastuse protsess Epliku sõnul liiga palju harjumuspärasest ei erine. “Pead omandama teksti, leiutama misanstseenid ja siis laval tegutsema. Lihtsalt üllatavalt kaua võttis aega arusaamine, et ei tulegi kedagi teist lavale. Lugesin pika jupi teksti ette, aga keegi ei vasta mulle. Kui mina palli maha kukutan, siis ta seal maas ongi,” muigas Eplik.