„Mõte on energia, millele järgnevad alati emotsioonid. Mitte vastupidi,“ selgitab Sauga. Tema sõnul ei ole emotsioon iseseisev reaktsioon, mis tabab inimest tühja koha pealt. „Vahel võib tunduda, et emotsioon tekib enne mõtet, sest me ei saa aru, mis toimub ja miks. Sel juhul on see mõte mitteteadlikul tasandil kusagil sügaval ja soovib nähtavale toomist. Kuid igale kehareaktsioonile eelneb mingi mõte, olgu see teadlik või alateadlik.“ Inimene ei pea kõike kontrollima, aga tal on võimalus märgata, kust miski alguse saab.
Asse jagab lugu, mis kirjeldab meie inimlikke mehhanisme
„Mulle hakkas üks naine meeldima ja ma kutsusin ta välja. Ta keeldus, kuid andis lootust, öeldes, et tulevikus millalgi lähme.“ Selle peale tekkis tema peas kohe tõlgendus, et naine tunneb ka tema vastu huvi. „Selle sama eelduse peale hakkas mu meel koheselt ka uskumust looma. Uskumust, kuidas me veedame koos imelise aja, meeldime teineteisele, abiellume, meil sünnivad lapsed…“
Siis saabus aga reaalsus, mis ei kattunud loodud pildiga. „See on kõigest ühe väikese eelduse peale loodud terve illusoorne uskumuste süsteem. Ja mida suurem see illusioon on, seda valusam on kõrgemalt kukkumine.“ Sauga sõnul loob meel lugusid uskumatult kiiresti, mistõttu on oluline märgata, millal hakkame olukorrale lähenema mitte reaalsest olukorrast, vaid enda peas tekkinud loost lähtudes.
Sama põhimõte kehtib ka korduvate mustrite puhul elus
„Korduvad olukorrad ei tule meid karistama, vaid juhivad tähelepanu millelegi, mida me pole endas veel teadvustanud.“ Kui keerulised suhted korduvad, kui töösuhted lõppevad sarnaste pettumustega või kui inimene taastoodab iseenda piire ületavaid mustreid, ei ole see juhuslik. Need hetked näitavad, mida inimene enda sees veel ei näe. „Me kogeme olukordi läbi oma prillide, ja need prillid on värvitud lapsepõlvekogemuste, uskumuste ja emotsionaalsete seostega,“ kirjeldab ta.
Kuigi raskused ja muutused ei kao elust isegi juhul, kui inimene on saanud teadlikumaks, kirjeldab Sauga neid olukordi kui kohtumisi iseendaga. „Sõdalane teab, mida ta tahab ja miks ta seda tahab. Ta hoiab sihti silme ees ka siis, kui ees terendab mäetipp, enne mida tuleb ületada mitu liustikku ja kiirevooluline mägijõgi.“
Ta räägib sõdalasest kui inimesest, kes ei lase elu lainetel end oma teelt kõrvale juhtida. „Inimesena kasvamine toob kaasa ka valusaid valikuid ning aega, raha, mugavustsooni, vahel ka suhteid, millest tuleb lahti lasta, et järgmine tase saaks tulla. See on ohverdamine selle sõna kõige paremas tähenduses – see on millegi ära andmine, et luua ruumi millegi olulisema jaoks.“