Princetoni ülikooli emeriitprofessor, füüsik William Happer on üks süsinikuneutraalsuse häälekamaid kriitikuid. Foto: vabadused.ee

• CO2 tase on mõjutatud suuresti temperatuuri kõikumisest, vähem vastupidi.
• Ei ole vähimatki tõendust, et täna on ilmastik ekstreemsem kui 50 aastat tagasi.
• Maailm ei toimi fossiilkütusteta. Oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses.

Princetoni ülikooli emeriitprofessor, füüsik William Happer on üks süsinikuneutraalsuse häälekamaid kriitikuid. Tema hinnangul ei kujuta CO₂ või väiksemate kasvuhoonegaaside kasv atmosfääris endast ohtu – see on hirmujutt, mida tõukavat tagant raha ja võim.

Happeril on suur panus atmosfäärifüüsika, optika jm valdkondade arengus, teda on saavutuste eest tunnustatud paljude mainekate auhindadega ning ta on pikalt olnud USA valitsuste mõjukas teadusnõustaja. Tema jutt on täpne, kuid sugugi mitte kuiv – eluliste näidetega ja vürtsitatud talle omase hea huumoriga.

Milline seis kliimateaduses praegu valitseb?

Kui lähete Princetoni ülikooli kliimaseminarile, näete üldiselt päris head teadust, häirekella ei lööda. Seal suhtlevad professorid ja üliõpilased omavahel. Ma arvan, et paljud vaatlused on kliimateaduses väga head. Näiteks mõõdame satelliitidelt Maa omadusi või uurime kiirgust, pilvkatet, temperatuure. Koht, kus meil on suuri probleeme, on arvutimudelid. Ma ei usu, et enamik arvuti loodud mudeleid üldse midagi tähendab. See on täielik raha raiskamine.

Mida kaugemale tegelikust uurimistööst liigute, seda paanilisemaks asi läheb. Kui loete kliima kohta ajalehtedest või vaatate telekast, siis on see väga kaugel tõest.

Aga see ongi ju see, millel kliimahirm põhineb – mudelid näitavad, et Maa soojeneb nii palju kraade ning muutub elamiskõlbmatuks.

Maa on alati kas soojenenud või jahenenud. See on haruldane aeg, kui temperatuur on olnud stabiilne. Praegu on meil soojenemise faas, kuid enamik sellest on tõenäoliselt loomulik taastumine väikesest jääajast (umbes 14.–19. sajandil – H. S.), kui temperatuur kogu maailmas oli palju külmem. Soojenemine algas 1800. aastate alguses ning on jätkunud. Keegi ei tea, kui kaua see kestab. Kui vaadata viimast 10 000 aastat pärast viimast jääaega, siis on olnud hulk soojenemis- ja jahenemisperioode.

Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Foto: Elmo Riig/Sakala

On selge, et kasvuhoonegaasidel ei ole kuigi palju pistmist Maa soojenemisega. Keegi ei põletanud fossiilseid kütuseid aastal 1200 või 1300, kui vaesed gröönlased külma eest taandusid – Gröönimaa lõunaosas viljeldi päris kena põllumajandust aastal 1000 või 1100, aga ilmastik muutus liiga külmaks, et seda jätkata.

Sama asi juhtus minu esivanemate kodumaal Šotimaal. Kunagi oli võimalik sealset mägismaad harida, aga nüüd on seal liiga külm. Samas, kui toimub soojenemine, siis võib-olla mingil hetkel saab seal jälle maad harida. Ühesõnaga, kliima on kuulus oma ebastabiilsuse poolest.

Üks konkreetne graafik, millest soojenemise puhul alati räägitakse, on professor Michael Manni kuulus hokikepp, mis näitab kliima järsku soojenemist just 20. sajandil.

See graafik on võlts ja seda on paljud tõestanud. See on temperatuuri ja aja suhet mõõtev graafik alates aastast null. See näitab, et temperatuur ei muutu absoluutselt kuni 20. sajandini, mil see tõuseb üles nagu hokikepi laba. Seepärast nimetatakse seda hokikepi kõveraks, kus pikk lame osa hokikepist on muutumatu temperatuur. Kuid seda ei olnud esimeses IPCC (ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel – H. S.) aruandes. Esimene IPCC aruanne näitas, et Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas oli ilmastik aastal 1000 soojem kui praegu. Pärast seda pole nii sooja aega enam kordagi olnud. Hokikepikõver kustutas kunagise soojaperioodi sisuliselt ära.

Kui vaatate elu Maal, ei ole CO2 olnud atmosfääris kunagi väga stabiilne. On olnud aegu, mil selle tase on olnud palju kõrgem kui täna. Elu vohas, kui oli viis korda rohkem CO2 kui praegu.

Tänaseid kliimamuutuseid seostatakse laialt CO₂ga. Kes pole teemasse süvenenud, võib arvata, et see gaas on midagi mürgist. Kas me tegelikult mitte hoopis ei vaja seda?

CO₂ on elu aluseks Maal. Me oleme elus, kuna taimed suudavad CO₂ ja vett keemiliselt suhkruks muundada. Selle kõrvalsaaduseks on hapnik, mida me hingame. Peaksime olema väga tänulikud, et meil on atmosfääris CO₂. Selleta sureks elu välja.

Kui vaatate elu Maal, ei ole CO₂ olnud atmosfääris kunagi väga stabiilne. Minevikus on olnud aegu, mil selle tase on olnud palju kõrgem kui täna. Elu vohas, kui oli viis korda rohkem CO₂ kui praegu. On olnud aegu, mil CO₂ tase on olnud palju madalam. Need on olnud üsna ebameeldivad ajad elamiseks.

Näiteks viimaste jääaegade kulminatsioonil (viimane jääaeg lõppes umbes 12 000 aastat tagasi – H. S.) langes CO₂ tase alla 200 osa miljoni kohta, mis on üsna madal võrreldes tänapäevaga. Oleme umbes 400 juures. Kliima ei ole CO₂ suhtes ülearu tundlik. Teatud tundlikkus on olemas – rohkem CO₂ muudab kliima veidi soojemaks.

Kuid CO₂ on tugevalt küllastunud, kui kasutada tehnilist terminit. CO₂ osakaalu kahekordistamine atmosfääris vähendaks kosmosesse suunduvat jahutavat kiirgust ainult ühe protsendi võrra. Seal ei ole kuigi palju millegi üle vaielda, see on füüsika. Seda mõistetakse üsna hästi. Küsimus on, kui palju muudab temperatuuri üheprotsendine muutus soojuse kosmosesse kiirgumist. Vastus on, et muutus on väiksem kui kiirguse enda muutus.

Ma olen üsna kindel, et CO₂ kahekordistumine üksi ei põhjustaks rohkem soojenemist kui üks kraad. Tegelikult ei ole mingit ohtu, kui CO₂ või väiksemate kasvuhoonegaaside hulk kasvab. See kõik on väljamõeldud hirmujutt.

CO₂ taseme tõus atmosfääris ja temperatuuri tõus on omavahel siiski selgelt korrelatsioonis. Aga kas tegelikult ei ole varem CO₂ taseme tõus atmosfääris hoopis järgnenud soojenemisele?

Jah, see on nii. Võite hinnata mineviku CO₂ taset mullide järgi Antarktika või Gröönimaa jäätuumades. Ja võite kalkuleerida varasemaid temperatuure hapniku isotoopide sisalduse järgi jääs ja kaudsete näitajate põhjal.

On tõepoolest seos, et kui temperatuur on kõrge, on CO₂ tase kõrge, ja kui temperatuur on madal, on CO₂ tase madal. Aga kui vaadata ajalist sõltuvust, siis iga kord muutub esmalt temperatuur ja seejärel CO₂ tase. Enamasti on see tingitud CO₂ lahustumisest ookeanis, see sõltub väga palju temperatuurist. Kui maailma ookeanid jahtuvad, imevad nad atmosfäärist rohkem CO₂ endasse, ja kui nad soojenevad, saab rohkem CO₂ atmosfääri naasta.

Siin pole mingit üllatust. Ainus üllatus on see, et keegi ei tea, miks temperatuur muutub. Kindlasti pole selle põhjus CO₂, sest CO₂ ise järgneb sellele muutusele, mitte ei eelne sellele.

Iga kord muutub esmalt temperatuur ja seejärel CO2 tase. Kui maailma ookeanid jahtuvad, imevad need atmosfäärist rohkem CO2 endasse, ja kui need soojenevad, saab rohkem CO2 atmosfääri naasta.

On see meile üldse halb, kui planeet veidi soojeneb?

Ei, muidugi ei ole see halb. Kui te vaatate soojenemist, siis enamik sellest toimub kõrgetel laiuskraadidel, kus on külm – Eesti, kus teie elate või New Jersey, kus mina elan. Indias, Kongos või Amazonases ei lähe soojemaks. Isegi kliimamudelid ei ennusta seda ja ennustavad soojenemist enamasti kõrgetel laiuskraadidel, pooluste lähedal. Seal oleks väike soojenemine hea, mitte halb.

Minu hinnangul võivad fossiilkütused olla põhjustanud umbes kraadilähedase soojenemise, võib-olla kolmveerand kraadi, kuid seda pole väga palju. Ühte kraadi peaaegu ei tunnegi. Minu konditsioneer ei lülitu ühe kraadi muutuse juures sissegi. Nii et see ei ole ohtlik kasv.

Planeedi päästmine poolteisekraadise soojenemise pärast on lihtsalt hullumeelsus. Keda huvitab poolteist kraadi? Ja nii palju seda isegi pole. Aga kui ka oleks, poleks see nii oluline.

Kliimakriisist rääkides tuuakse esile äärmuslikud ilmastikunähtused. Kas meil esineb neid varasemast rohkem?

Kui vaatate andmeid, ei ole vähimatki tõendust, et täna on ilmastik ekstreemsem kui 50 aastat tagasi. Ka IPCC ei väida, et äärmuslikud ilmastikuolud oleks sagenenud. Tegelikult näitavad tõendid, et ilmastik on üsna sama, nagu see on ikka olnud.

Aga teate, meedias öeldakse, et kui lendab verd, on see esikaane lugu. Nii et kui teil on ajaleht või teleäri, siis peate leidma katastroofe, sest see on see, millele inimesed tähelepanu pööravad. Ja nii on üks osa probleemist olnud massimeedia, mis vajab hädaolukordi, vajab äärmuslikke sündmusi. See, et toimunus ei ole tegelikult midagi ebatavalist, on asjaolu, mida varjatakse.

Näiteks alles eile (jaanuari lõpus – H. S.) sadas Texases Corpus Christi linnas maha 10–12 sentimeetrit lund. Corpus Christi jaoks on see suur hulk lund. Aga kui vaadata ülestähendusi Corpus Christist, pole see ebatavaline. Iga 20–30 aasta tagant on seda ette tulnud. Inimesed, kes on 20 või 30 aastat vanad, ei ole seda näinud. Seega tundub neile, et maailm muutub kiiresti nende silmade all, kuigi tegelikult ei muutu see üldse.

Räägitakse 97 protsendi kliimateadlaste konsensusest, et kliimamuutus on inimtekkeline. Kas teaduses on selline konsensus võimalik?

Michael Crichton kirjutas sellest väga kõnekalt: kui keegi kasutab sõna «konsensus», räägib ta poliitikast, mitte teadusest. Teaduse määrab ära see, kui hästi on teie arusaam kooskõlas teie vaatlustega. Kui teil on teooria ja see on kooskõlas vaatlustega, siis peab teooria ilmselt paika. Aga see peab paika mitte sellepärast, et kõik teie sõbrad on sellega päri, vaid kuna see on kooskõlas vaatlustega või tehtud katsega.

Kui keegi kasutab sõna «konsensus», räägib ta poliitikast, mitte teadusest. Teaduses on tähtis, kui hästi on teie arusaam kooskõlas vaatlustega. Kui teooria on kooskõlas vaatlustega, siis peab teooria ilmselt paika.

Tihti öeldakse teiesuguste teadlaste kohta, kes kliimakriisi jutuga ei nõustu, et kuna te ei ole otseselt kliimateadlane, puudub teil selles vallas asjatundlikkus.

See on lollus. Kliima pole tegelikult muud kui füüsika ja keemia. Enamasti ei ole kliimateadlaste haridus väga hea. Kui ma vaatan Ameerika ülikoole – võib-olla on olukord Eestis parem –, siis haridus seisneb selles, kuidas luua petitsiooni oma kohalikule seadusandjale. Need ongi siis sinu teadmised kliimateadlasena.

Sa ei pea õppima füüsikat, ei pea õppima keemiat. Ei pea õppima elektromagnetismi ja kiirguslikke soojusülekandeprotsesse. Pead õppima, kuidas mõjutada poliitilist protsessi. Seda tõesti enamik füüsikuid väga hästi ei oska. Nad tunnevad füüsikat päris hästi, kuid ei oska väga kõneleda Kongressi või presidendiga.

Nii et põhimõtteliselt on kliimateadusest saanud midagi, mis on rohkem nagu sotsiaalteadus.

Nii ongi. See on väga tugevalt politiseerunud. Midagi väga sarnast toimus Nõukogude Liidus bioloogia valdkonnas.

Oli üks ukraina agronoom Trofim Lõssenko oma arutute teooriatega bioloogiast, keda kommunistlik partei kuulda võttis. Näiteks et põhjapolaarjoonel võib kasvatada virsikuid, kui tema õpetust järgida. Ja muid jaburdusi. Või et geene pole olemas. Aga tal oli suur poliitiline toetus. Ja nii ta sisuliselt hävitas bioloogia Nõukogude Liidus terveks põlvkonnaks.

Kui õpetasite oma klassile geene või rääkisite Mendeli kortsulistest hernestest ja siledatest hernestest, siis teil vedas, kui teid vaid vallandati, sest võidi saata ka koonduslaagrisse. Oli mitmeid, kes mõisteti surma. Nii et ma arvan, et kliimateadus on paljuski rohkem lõssenkism kui harilik teadus.

Kui kaua on selline olukord kestnud?

Kliimahirm sai hoo sisse 1990. aastate alguses. Töötasin sel ajal Washingtonis valitsuse bürokraadina (1991–1993 energeetikaministeeriumi teadusjuht – H. S.). Hirmu õhutasid senaator Al Gore ja tema liitlased. Sel ajal oli küll veel palju ausaid teadlasi, kes ei läinud sellega kaasa. Nad on järk-järgult pensionile läinud ja asendunud noorematega, kes ei ole kunagi teadnudki muud võimalust kui teha poliitiliselt sobivate uurimistulemustega oma sponsoritele valitsusest heameelt.

On palju korruptsiooni, sest saadaval on palju raha. On tohutud fondid, mis toetavad uuringuid kliimaalasest hädaolukorrast, mis nõuab valitsuse sekkumist. Kui te teadlasena arvate muud, on vähem tõenäoline, et teid rahastatakse. Te ei saa maksta oma kraadiõppuritele.

Teadlased püüavad olla ausad, aga see on väga raske, sest peate hoolt kandma oma laste hariduse eest, peret ülal pidama. Ainus viis raha saada on nõustuda hädakisa meemiga, mis on kliimateadlaste üle domineerinud nüüd juba mitu aastakümmet. Nii et olukord on halb.

On tohutud fondid, mis toetavad uuringuid kliimaalasest hädaolukorrast, mis nõuab valitsuse sekkumist. Kui te teadlasena arvate muud, on vähem tõenäoline, et teid rahastatakse.

Kas raha juhib siis seda valdkonda?

Ma arvan, et on tõesti tõsi, et rahaarmastus on olnud kurja juur sama kaua, kui inimkond on eksisteerinud. Me räägime triljonitest dollaritest. Kui saavutaksime tõesti süsinikuneutraalsuse, oleks majanduslik mõju tohutu – inimesed peaksid langetama oma elatustaset oluliselt. Keskkonnakahju oleks tohutu, kui katta maailm tuulikute ja päikesepaneelidega. Seda juhib raha – hulk inimesi teenib sellega palju. Seda juhib ka võim. Ja siis juhivad seda ka need vaesed inimesed, kes veendunult usuvad, et meil on hädaolukord, sest neid on eksitatud seda uskuma. Neile tuleb kaasa tunda.

Kes ei tahaks päästa maailma, kui maailm oleks ohus? Tegelikult ei ole, aga paljud on veendunud, et on. On juba ammu teada, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, ja süsinikuneutraalsusega oleme teel põrgusse.

Kas peaksime loobuma fossiilkütuste põletamisest?

Muidugi ei tohiks me loobuda. Me ei saagi sellest loobuda. See on majanduslik enesetapp. Ja enamgi kui vaid majanduslik, see on päriselt enesetapp. Inimesed sureksid maha. Sri Lankal prooviti midagi sellist 15–20 aastat tagasi, kui äärmuslased võimule tulid ja peatasid keemiliste väetiste kasutuse, sest arvasid selle ebaloomulikuks.

Kõik pidid minema tagasi mahepõllumajandusele. Ja tulemus oli see, et riisisaak ikaldus, teesaak ikaldus. Toidu hind läks üles. Inimesed nälgisid tänavatel. Sama juhtub, kui läheme üle süsinikuneutraalsusele.

Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Kui neid põletada vastutustundlikult, ei tekita need kahju.

On küsimus, kauaks fossiilkütuseid jätkub. Neid on piiratud hulk ja inimesed on aastaid arutlenud, millal need otsa saavad ja mida me siis peale hakkame. See ei ole pakiline probleem, kuid varem või hiljem see tekib.

Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Me oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Kui neid põletada vastutustundlikult, ei tekita nad kahju.

Ma pakun, et inimesed võtavad kasutusele sünteetilised süsivesinikkütused. Oletan, et 200 aasta pärast energeetikale nii lähenetaksegi. Toodame seda anorgaanilisest süsinikust, ilmselt lubjakivist, ja põletame seda samamoodi, nagu me seda täna teeme. Toodame sünteetilist diislikütust, toodame sünteetilist bensiini ja jätkame sisepõlemismootorite kasutamist. Keegi pole leiutanud paremat mootorit, kui on sisepõlemismootor.

Aga kuidas on lood tuumaenergiaga?

Tuumaenergia ilmselgelt toimib. See toodab elektrit. Aga te ei saa oma autot kasutada tuumaenergia baasil, kui te ei ole just nii rumal, et ostate elektriauto.

Tuumaenergial on osati samad probleemid kui fossiilkütustel. Leidub neid, kes on ideoloogiliselt tuumaenergia vastu, ja neil on kaks peamist argumenti. Esimene argument, mis ka mind muretsema paneb, on see, et ei ole väga raske muuta kommertsiaalne tuumaenergia tootmine hoopis relvaks. Tuumarelvad on tõesti väga ohtlikud. Nii et see on üks vastuseis.

Aga teine on täiesti jabur, ja see on see, et me ei saa jäätmetega hakkama. See ei ole keeruline probleem. Jäätmete käitlemine on tehniliselt tegelikult üsna lihtne. Näiteks tüüpilises tuumajaamas Ameerika Ühendriikides on kuiv vaadihoidla, mis on väiksem kui parkla, ja sinna mahub sajandi jagu kütust. See on täiesti ohutu. See võib seista seal sajandeid ja sellega ei juhtu midagi. Seega ei ole vaja seda ka töödelda. Võib-olla saja aasta pärast peab keegi kasulikuks seda kaevandada mingite materjalide jaoks. Nii et tuumaenergia on kõlblik ja ma arvan, et see täidab olulist rolli veel kauaks ajaks inimilmas.

Näiteks tüüpilises USA tuumajaamas on kuiv vaadihoidla, mis on väiksem kui parkla, ja sinna mahub sajandi jagu kütust. See on täiesti ohutu. See võib seista seal sajandeid ja midagi ei juhtu.

Suur unistus on ammu olnud tuumasüntees, energia läbi termotuumasünteesi, kus te kombineerite deuteeriumit ja triitiumit, et elektrit toota. See on osutunud palju raskemaks, kui eales arvasime. Aga see on probleem, mis, ma usun, lõpuks lahendatakse. Kellelegi tuleb mõni hea uus idee, kuidas seda teostada.

Kui hoiame targad inimesed selle kallal töös, mõtleb keegi välja, kuidas seda teha. Nii et mina olen energeetika tuleviku suhtes optimistlik. Ma arvan, et inimkonnal läheb hästi, kui nad end just ära ei hävita.

Vaata prof Happeri täispikka intervjuud eestikeelsete subtiitritega.?

Allikas