Kahjuks kinnitab seda sama järeldust ka praegune Vene nn intelligentsi põlvkond. Valdav enamus neist kas avalikult või kergelt varjatult, toetavad agressiivseid Venemaa sõdu naaberriikide vastu. Muidugi on olemas intellektuaale, kes mõistavad ühemõtteliselt hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Kuid neid pole palju. Enamus eelistab Kremli võimudega vastuolla mitte minna. Paljud läksid avalikult totalitaarse diktatuuri teenistusse. Mõned üritavad lolli mängida, teeseldes, et nad pole ei seda ega teist, et nad pole kumbki. Näitena võib tuua varem Eestiga seotud Mihhail Velleri.

Veller saabus Eestisse 1979. aastal Leningradist. Juudi perekonnanimega inimesel oli tollal Venemaal väga raske esikraamatut avaldada. Muidugi oli võimalus avaldada raamat Vene pseudonüümi all, kuid kirjanik tahtis esineda oma nime all. Seda õnnestus tal teha Eestis, kus ta avaldas oma esimese raamatu.

1995. aasta juunis avaldas nädalaleht Eesti Ekspress minu artikli pealkirjaga „Kuulus vene kirjanik hädas Eesti kodakondsusega“. Ma tutvustasin Vellerit, kui Eesti patriooti, kellel aga kuidagi ei õnnestu Eesti kodakondsust saada. Veel 1992. aasta suvel pakkus Eesti Kirjanike Liit talle võimalust taotleda Eesti kodakondsust eriliste teenete eest – täpsemalt eestimeelsete artiklite avaldamise eest Venemaa ajakirjanduses. Sellest võimalusest ta algselt loobus, sest Eestit populariseerides oli ta enda sõnul tegutsenud puhtast südamest ja ilma tagamõtteta. Aga kolm aastat hiljem mõtles Veller ümber ja võttis EKL’i pakkumise tänuga vastu. Eesti Kirjanike Liit valmistas ette vastavad dokumendid. Kuid Velleri kodakondsust taotlevad dokumendid olid kuhugi jäljetult kaduma läinud.

Siis otsustas ta Eesti kodakondsust taotleda Eesti Komitee kaardi alusel. Veller töötas ajakirja Vikerkaar venekeelse versiooni toimetuses. Tolle toimetuse töötajad olid kõik eestimeelsed. Nad toetasid Rahvarinnet. Ja ka kõik koos kirjutasid end Eesti Komiteesse. Ja Veller koos nendega. Kõik said Eesti Komitee kaardid, mille alusel juba iseseisvas Eestis tekkis võimalust saada Eesti kodakondsuse. Aga Veller kas viskas oma kaardi ära või kaotas selle. Sellepärast Eesti Komitee kaartide alusel kodakondsuse saamine takerdus.

1995. aastal oli kogu Eesti Komitee dokumentatsioon juba Eesti riigiarhiivis. Seal töötas mu lähedane tuttav. Ma palusin tal leida kinnitust, et kirjanik on kirjutanud end sisse Eesti Komiteesse. Veller sai riigiarhiivist vajaliku tõendi, mille alusel ta lõpuks sai Eesti kodakondsuse.

Varsti pärast seda kolis mees koos Eesti passiga Moskvasse alaliselt elama. Seal sai temast Venemaa telekanalite erinevate vestlussaadete püsik. Mõnes poliitilises jutusaates kaitses ta Eestit. 2008. aastal sai ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Kirjanik pälvis ordeni Eesti presidendi käest ilmselt sellepärast, et nagu vahendas ERR, siis ta „on tuntud oma vabadust austavate teoste poolest, mis kritiseerivad iroonilises võtmes Venemaa praegusi võime“.

Kui totalitaarsel Venemaal ironiseerida muutus ausalt öeldes raskeks olin kindel, et Veller naaseb Eestisse. Pealegi tal on Eesti pass, kui ta pole seda praeguseks ära visanud või ära kaotanud. Kuid Veller on end filosoofiks kuulutanud ja valinud teise tee.

Ta asus aktiivselt ja tigedalt paljastama lagunevat Läänt. Ükskõik, mida Vellerilt ka ei küsita, pöörab ta jutu kohe sellele teemale. Kui tal palutakse hinnata presidendi pseudovalimisi Venemaal, hakkab ta pikalt ja tüütult rääkima demokraatia puudumisest lääneriikides. Kui keegi püüab teada saada tema suhtumisest Venemaa agressiooni Ukraina vastu, hakkab kirjanik pikalt möllama selle üle, et Läänel on plaan nii Ukraina kui ka Venemaa lõputult pikas sõjas kurnata. Eriti vihkab Veller salapärast ja kellelegi nähtamatut (muidugi peale Velleri enda) „maailmavalitsust“, kes salaja kuskil Davosis kohtub.

Alguses mõtlesin, et Veller lihtsalt lollitab. Et nii üritab ta Kremli propaganda teese esitada täieliku absurdina. Aga ma arvasin temast liiga hästi.

Ühes hiljutises intervjuus küsis ajakirjanik Vellerilt tema suhtumise kohta Putinisse. Veller vastas, et Vene diktaator pole üldse kaabakas, vaid normaalne mees, kes mäletab head. Oma sõnade kinnituseks rääkis mees, kuidas vendade Rotenbergide ema söötis kunagi Putinit supiga. Vennad Rotenbergid on Putini lapsepõlvesõbrad, kellele ta on praegu Venemaa röövimiseks ja rüüstamiseks loovutanud. Nagu Veller on veendunud, kausitäie supi eest.

See oli intervjuu YouTube’is. Vaatasin Vellerit ega uskunud oma silmi. Nägin vana meest, kes oli mures ja paaniliselt kartis, et ta võib midagi ebavajalikku välja paisata. Nägin peaaegu surnuks ehmunud kirjanikku, kes oli valmis võimude ees vingerdama. Mõttes oli mul Vellerist väga kahju. Aga hinge kogunes põlgus tema vastu. Kui sa kardad rääkida, siis ole vähemalt vait. Ja ära imetle teenivalt ja orjalikult võimulolijaid. Kuid suurem osa Vene intelligentsist pole isegi selleks võimelised.