Veel 15 aastat tagasi oma filmidele rahastaja leidmiseks lääne poole vaadanud Aljona Polunina hilisem filmograafia peegeldab karme dilemmasid, mille ees sõltumatud filmitegijad praegusel Venemaal seisavad.
Kui küsida Eesti filmiinimestelt, kas Aljona Polunina nimi on neile tuttav, siis ähmaselt teda ammustest aegadest mäletatakse. 2009. aastal valmis Eesti ja Soome koostöös dokumentaalfilm „Revolutsioon, mida ei tulnud“, mis rääkis Eduard Limonovi, Mihhail Kasjanovi ja Garri Kasparovi juhitud ühenduse „Teine Venemaa“ püüdlusest oponeerida Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel Dmitri Medvedevi (kellest sai president) ja Vladimir Putini (toona sai temast peaminister, de facto aga jätkas riigijuhina) tandemile. Toona nimetati Poluninat teose põhjal lausa dissidentlikuks filmitegijaks. 15 aastat hiljem „valitakse“ Venemaal taas presidenti (seekord Putinit ka de jure). Tähtsamad opositsioonitegelased on surnud või tapetud (Limonov suri 2020. aastal) ja Venemaa filmitööstus on rakendatud propagandavankri ette. Polunina karjääri trajektoor erineb diametraalselt sellest, mida talle oleks võidud ennustada. 2014. aastast on ta teinud filme ainult Ukrainast – mõistagi mitte sellest, kuidas seal lapsi ja naisi tapetakse, vaid Vene „kangelastest“.
„Aeg-ajalt olen mõelnud, mis Aljonast saanud on, ja põhimõtteliselt olen tuletanud täpselt selle stsenaariumi,“ sõnas Eesti filmitegija Jaak Kilmi, kes Polunina omal ajal linateose „Revolutsioon, mida ei tulnud“ tegemiseks Tallinnasse kutsus. LP-l aitas ta analüüsida Vene filmilavastaja hingeelu.
Jaak Kilmi 2022. aasta kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel. Kilmi tehtud on näiteks filmid „Sigade revolutsioon“ ning „Disko ja tuumasõda“.
FOTO: | DELFI MEEDIA
Leidis Eestist rahastaja
Läheme tagasi 2007. aastasse. Jaak Kilmi ja Aljona Polunina kohtusid toona Venemaal Anapas Kinošoki filmifestivalil. Vene suhtluskeelega festivalile olid kokku kutsutud Venemaa juhitava Sõltumatute Riikide Ühenduse liikmed ja Balti riikide filmiinimesed. „See legendaarne festival oli mõeldud endiste Nõukogude Liidu vabariikide filmitegijatele. 2000-ndate alguses tundus see süütu ja naljakas formaat. Miks siis mitte vaadata, mis toimub endistel Nõukogude maadel… Praegu oleks selline festival muidugi täielik kurioosum, mis ei saaks iialgi toimuda. Aasta hiljem toimus juba Gruusia sõda.“
Polunina loominguga tutvus Kilmi esmalt festivalil näidatud lühifilmi „Naised tipus“ („??????? ??????“) kaudu. „See rääkis Moskva kõrgseltskonna bitch’idest, uusrikastest klubimooridest,“ kirjeldab ta. Kilmile film meeldis ja ta sattus Poluninaga vestlema. „Ta tutvustas mulle ühte projekti, millele oli Venemaal võimatu raha saada. Näitas ka materjali. See oli imekihvt, ilusti filmitud, võimsate tegelastega.“
Kilmi pakkus, et aitab oma kodumaal ja Soomes filmi tootmiseks raha kokku ajada. „See läks nagu lepase reega. Saime raha Eesti Filmi Instituudist, Soomest ja ka Euroopa Liidu MEDIA fondist. Kõik armastasid seda projekti. Venemaalt ei olnud mingit šanssi raha saada, kuna natsionaalbolševikud olid seal keelatud,“ meenutab Kilmi. Eesti poolel oli tootjafirma Kuukulgur Film, Soomest Matila Röhr Productions. Linateos pandi kokku Tallinnas. „Tundus, et Venemaal võidakse korraldada sissetung Aljona korterisse, et kõvakettad ära viia. Kasulikum oli tuua need monteerimiseks Tallinnasse.“
Polunina palus Kilmil produtseerida ka oma järgmise linateose. Film rääkis kahest Peterburi kommunistist, kes läksid Nepali oma aatekaaslastega kohtuma. Selle jaoks aga ei õnnestunud raha saada. „Tõenäoliselt tundus, et taome sama rauda,“ arvab Kilmi. Kommunistide reis Peterburist Nepali jõudis siiski kinolinale. Film „Nepal igavesti“ („????? ??????“) toodeti lõpuks Vene raha eest.
Kaader filmist „Oma vabariik“
FOTO:
Paranoiline ja pretensioonikas
Pärast luhtunud katset uuele filmile läbi Eesti kanalite raha saada Kilmi ja Polunina kontakt kadus. Kilmi rõhutab, et nende suhtlus oli puhtalt loominguline ja finantsiline, erilised hingesugulased nad ei olnud.
Jaak Kilmi võrdleb Poluninat Väikese Myga „Muumitrollidest“. Mõlemad on tema sõnul tigedad üksiklased.
FOTO: KUVATÕMMIS
„Temaga oli väga raske koos töötada. Vene naisrežissööridega ongi vist nii, et nad võitlevad sitkelt oma nägemuse ja õiguste eest. Eks sealses ühiskonnas ole ka selleks põhjust. Kardavad, et produtsent tõmbab neil naha üle kõrvade. Inimlikult ma enam eriti ei jaksanud seda teha ega hoidnud seda suhet ka üleval,“ märgib Kilmi, et Poluninaga töötades tuli pidevalt maandada tema paranoiat.
„Vene naisrežissöörid võitlevad sitkelt oma nägemuse ja õiguste eest. Eks sealses ühiskonnas ole ka selleks põhjust.“
Probleemiks osutus seegi, et Polunina ei suutnud ega tahtnud filmi struktureerida, mida võib täheldada ka tema hilisemas loomingus. „Kuna ta üksi teeb ja ei kuula kedagi, ei tee ta sageli vahet, mis on oluline. Eks filmi autoril kao see distants ära. Armud mingitesse imelikesse asjadesse, mis oled filminud, aga lugu ise jääb vähedramaturgiliseks. Küll ma survestasin teda ja üritasin leebelt suunata, et ta struktuuri selgemaks teeks. Lõpuks see õnnestuski, aga tal on vaja tugevat toimetajat. Aljonaga kunstilistes küsimustes vaidlemine oli ilge peavalu. Selles mõttes on mul hea meel, et Nepali-reisifilm minu poolt tegemata jäi.“
Kilmi usub, et neil põhjustel pole Polunina hilisemat loomingut selline edu saatnud, nagu pälvis „Revolutsioon, mida ei tulnud“. Film võitis arvukalt auhindu Euroopas, Ukrainas ja isegi Venemaal. „Vitali Manski pidas sellest filmist väga lugu ja pidas sel hetkel Aljonat üheks andekamaks Vene filmitegijaks,“ toob Kilmi näiteks Venemaalt nüüdseks lahkunud dokumentalisti. „Hiljem on Manski aga sama asja öelnud, et Aljona filmid on kahjuks sellised, nagu nad on. Ta soovis, et ma Aljonaga sidet hoiaksin ja aitaksin tal asju teha, aga aja jooksul muutus see finantsiliselt keeruliseks.“
„Mind seostatakse sageli minu filmide kangelaste tegemistega. Aga ma pole kunagi olnud aktivist ega revolutsionäär. Olen konservatiivne, üsna nartsissistlik,“ ütleb dokumentalist Aljona Polunina.
FOTO: ERAKOGU
Režissöör Aljona Poluninale on omane hoida asjaosalistega distantsi nii filmi tegemise ajal kui ka hiljemgi. Kilmi sõnul on ta „külma hingega“. „Mina dokumentalistina olen ilmselt empaatilisem kui Aljona, hoian oma tegelastega hiljemgi häid suhteid.“
Polunina on seda teemat ka ise puudutanud. 2015. aastal paremäärmuslikule Vene väljaandele Zavtra antud intervjuus lausus ta: „Olen vist veider dokumentalist. Mõtlen endale tegelasi välja, näen neid filmitava loo ruumis, ja kuigi see võib kuidagi ebainimlikult kõlada, ei taha ma tegelikult teada, mis nendest hiljem saab. Selles on ka omamoodi eetika. Sellest tuleneb ka see, et ma ei võta ette lugusid õnnetutest vanainimestest ja haigetest lastest, sest tean, et mul ei jätku hinge ja südant, et neid riste kanda.“
Veel on ta Vene meedias end iseloomustanud järgmiselt: „Mind seostatakse sageli minu filmide kangelaste tegemistega. Aga ma pole kunagi olnud aktivist ega revolutsionäär. Olen konservatiivne, üsna nartsissistlik. Tavainimesena mind poliitika ei huvita. Huvitavad ainult dramaturgiline väli ja karakterid.“
Gruusia sõjas pooldas Venemaad
Milline oli toona Polunina ideoloogiline meelestatus? Kilmi sõnul Venemaal toimunud protsessid häirisid teda. „Milline loominguline isik ikka tsensuuri armastab? Putinistlikul Venemaal keerati rahakraane juba 2007. aastal koomale. Teatud väljendusvabadus sel ajal veel säilis, lihtsalt ei saanud rahastada neid filme, mida Aljona teha tahtis. Ometi näidati „Revolutsiooni, mida ei olnud“ hiljem isegi Kinošoki festivalil.“
Kaader filmist „Oma vabariik“
FOTO:
„Vene impeeriumi ihalus lõi temas välja. Polunina süüdistas sõjas grusiine ja pidas sissetungi õiglaseks.“
Polunina režiimivastasus piirduski peamiselt sõltumatu filmitegija olmelise murega sellest, kuidas tsensuur ahistab tema loomingut. „Ega Aljona hirmus suur demokraat olnud. Ta oli väike sitke naine, kes natukene meenutas mulle „Muumitrollide“ Väikest Myd, kes oli samuti tige üksiklane.“
2008. aasta suvel, kui filmitegijad veel teineteisega suhtlesid, algas Gruusia sõda. Polunina olevat jälginud nii Vene kui ka lääne meediat, kuid kiitnud Kremli tegevuse heaks. „Pole midagi teha, Vene impeeriumi ihalus ja suurvenelikkus lõid temas välja. Tema süüdistas sõjas grusiine ja pidas sissetungi õiglaseks. Rääkis, kuidas „meie rahuvalvajad“ sattusid „hullu Saakašvili“ (Mihhail Saakašvili – Gruusia president aastatel 2004–2007 ja 2008–2013, praegu istub kodumaal vanglas) suurtükitule ohvriks. Mul ei ole tema vaadete osas mingeid illusioone olnud.“
Läks sõjafilmide tegemisele üle
Pärast filmi „Nepal igavesti“ on Polunina teinud Ukraina sõjast kõnelevaid filme. Sõja alguses, 2014. aastal tegi ta Ukrainas filmi „Varja“. 2018. aastal tuli välja „Oma vabariik“ . Linateose ametliku kirjelduse kohaselt räägib see elust venemeelses Vostoki pataljonis Donetski rindel. Peab nentima, et nn vabariiklastele, „rohelistele mehikestele“ või otse öelduna Vene okupantidele see film küll au ei tee. Vormid on neil korrastamata, distsipliin puudulik, pidevalt jageletakse mõttetutel teemadel ja muidugi ka maksmata palkade pärast, probleeme lahendatakse kilplaslikult. Kaadrid on kohati laotud nõnda, et sealt pääseb läbi ka filmitegija enda hinnang olukorra jaburuse kohta. Filmi produtseeris kuulus Gorki filmistuudio, mida praegu Vene valitsuse 1,1 miljardi rubla suuruse rahasüsti toel renoveeritakse.
Nagu ta Gruusia sõja ajal suurt emamaad toetas, ei ole Polunina mingi ukrainofiil. „Oma vabariik“ esilinastus rahvusvahelisel DocLisboa filmifestivalil Lissabonis, Portugali ukraina kogukond protesteeris selle vastu. Polunina vastas ukrainlaste vastuseisule ühismeedias süüdistusega, et nood „paluvad jultunult maha suruda vabadust“, vahendab LB. Vastuseis olevat olnud nii suur, et Poluninat saatnud festivalil politseieskort, on kirjeldanud venelaste Seance.
Kilmi usub, et Polunina tegi „Oma vabariigi“ pigem rahalistel kaalutlustel, tegelastele ülemäära kaasa tundmata. „Sõltumatutel filmitegijatel on praktiliselt võimatu Venemaal ära elada.“ Naisena vihkavat ta eriti ka säärast matslust, nagu filmis kohtab. „Tallinnas elas ta Pelguranna kandis. Stroomi rannas käies oli ta täiesti šokeeritud sellest, millised vene platnoid seal ringi liiguvad ja millises keeles nad räägivad. Talle tundus ehmatav see, et siin elab selline vene kontingent, kes põhimõtteliselt räägib ainult ebakultuurset keelt. Peenendunud Moskva taju jaoks on igasugune ropp sõna hinge riivav. Ma ei kahtlegi selles, kui palju Aljona neid [Donetski sõdureid] põlgas.“ Hingelt on ta Kilmi arvates valgekaartlane. „Kujutage ette Vene valgekaartlast, kellel on impeeriumiihalus, aga kes põlgab matslust ja platnoikultuuri, mille Putin on normatiiviks sättinud.“
Kiusab kõiki
Kas selle pärast ei ole ta ka Venemaalt lahkunud? „Muidugi mitte, ta ei saakski kuskil mujal elada. Ta ei oska keeligi. Samas on ta piisavalt sõltumatu – nagu Väike My –, et ta väänab ka riikliku tellimuse kunstiliseks väljenduseks.“
Peagi ilmuv linateos räägib vabatahtlikest, kes rindelt Vene nn kangelaste laipu ära toovad.
Tundub, et samamoodi on läinud ka varsti Vene kinolevisse jõudva filmiga „Surnute seas, elavate seas“. Delfi on kirjeldanud, et plaani järgi pidi Polunina uus film uurima Aasovi võitlejate kuritegusid ja rääkima Ukraina „denatsifitseerimisest“. Valmimise käigus on selle sisu mõnevõrra pehmenenud – peagi ilmuv linateos räägib vabatahtlikest, kes rindelt Vene nn kangelaste laipu ära toovad.
See kõlab Kilmile ebasiira poolfiktiivse kangelasloona. „Mis üksus Venemaal ikka langenutest hoolib? Need jäetakse kõik külmalt lahinguväljale mädanema. Ma arvan, et sellest filmist ei tule ka mingisugune propaganda. Pigem vaatleb Aljona neid vaheda iroonilise pilguga.“ Vene väljaandele Moviestart on Polunina andnud sarkastiliselt kõlava põhjenduse, miks filmi tegevus plaanitust erineb. „Aasta jooksul, kui projekti arutati ja ette valmistati, asjaolud muutusid. [—] Poliitilised prognoosid ei lähe alati täide isegi futuroloogidel, rääkimata meist, lihtsurelikest.“
Kaader filmist „Oma vabariik“
FOTO:
„Kindlasti ei ole Aljona Putini õukonnas, pigem kiusab kõiki. Ta on vaba hing, keda praegune süsteem peab toitma.“
Tulihingeliseks propagandistiks Kilmi Poluninat ei pea. „Kindlasti ei ole ta Putini õukonnas, vaid Väikesele Myle omaselt kiusab kõiki. Ta on vaba hing, keda praegune süsteem peab toitma… Ega tema elu Venemaal ei kadesta küll. Kujutan, et teda kui kunstnikku see muserdab. Kahju. Venemaal on tegelikult ju tuhandeid selliseid filmitegijaid.“
See, et Polunina on nüüd hakanud tegema propagandistliku maiguga filme, ei üllata Kilmit sugugi. Samuti peab ta arusaadavaks seda, et Polunina laveerib Kremli heakskiidu ja enda loomingulise vabaduse vahel. „See on tüüpiline Aljonalik käik. Ta otsib lugusid, mis oleksid elust suuremad. Ma üldse ei imesta, et ta nüüd midagi sellist teeb – kuidas ta muidu raha teeniks. Ta ei ole aktiivne demokraat, pigem on ta lugude jutustaja.“
Vaata Delfi TV videolugu Kremli propagandafilmide kavast, kuhu kuulub ka Aljona Polunina tänavu kevadel esilinastuv film „Surnute seas, elavate seas“.