Näitus „Hetk“ on nüüd linnaruumist maas, võime kergendatult hingata. Neli pilti rusudes elumajadest Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel olid üleval ainult kaks nädalat, kuid said rohkem avalikku tähelepanu kui mis tahes kunstinäitus seni. Noori kunstnikke kiideti teadlikkuse tõstmise eest, kuid leidus ka arvajaid, kes ütlesid, et sellise projekti taga on psühhopaadid.

„Mul kunstnikuna on oluline jälgida, kui palju erinevaid diskussioone võib ühest näitusest käivituda, kui palju erinevaid reaktsioone võib olla – alates neist, kus räägitakse kunstist, kuni selleni, kus räägitakse julgeolekust ja poliitikast,“ sõnab Estookin.

 

Mul on kindel veendumus, et see näitus oli vajalik. Olin valmis, et võib tulla mitmekülgseid reaktsioone. Selles osas mul pole kahetsust tekkinud. Pigem käis meil Rebecaga (Rebeca Parbus on näituse kaasautor – toim) peast läbi mõte, et mis saab siis, kui keegi ei reageeri. Ja mida see sel juhul tähendaks?

Meil on pigem ikkagi hea meel, et need diskussioonid tekkisid. Kunst avab teemasid, millest ehk ei julgeta rääkida ja muudab maailma loodetavasti avatumaks ja empaatilisemaks. Ma arvan, et Rebeca mõtleb selles osas minuga sarnaselt.

Tagasisidet on olnud erinevat ja teoste mõju on olnud individuaalne. Küsimus, mille meie esitasime, oli: mille eest olla tänulik? See pole suunatud konkreetsele sihtrühmale. See puudutab kõiki Eesti elanikke.

Oleme mõlemad Rebecaga neis rajoonides ka elanud. Ja lõpuks otsustas asukoha see, millised reklaamtahvlid olid teoste ülespanekuks saadaval.

Eeltöö nende teoste loomiseks oli üsna pikk. Valikus olid ka mingid teised rajoonid ning kohti oli esialgu rohkem. Ka vaateid on tegelikult rohkem kui neli ja need on veebilehel üleval. Mina isiklikult kujutasin ka enda praegust kodurajooni hävitatud linnaruumina ja mõtestasin, mida see näitus mu enda jaoks tähendab.

Mul tekkis mingisugune… Kurbus oli vist esimene reaktsioon. Seejärel kaastunne. Aga hiljem kunstnikuna pidin ennast sellest emotsionaalsest taustast välja lülitama. Hoidsin fookust, kuidas visuaal tehniliselt ära teostada ning mitte mõtlema sellest kui endale lähedasest asjast.

Aga jah – nende teoste tegemine oli minu jaoks rännak läbi isikliku tundemaailma. Ja mida edasi, seda selgemaks muutus, et seda näitust on vaja teha.

Tagasisidet on tulnud väga mitmekülgset ja eks me mõlemad Rebecaga oskasime seda oodata. On inimesi, kes on näinud tänulikkust läbi selle kontrasti – me saame olla tänulikud, et me sellist hävingut oma linnapildis ei näe. Aga oli ka reaktsioone, et näitus ei tekita tänutunnet. Ja mõlemad reaktsioonid on minu arvates loomulikud.

See on üks põhjus, miks see näitus inimest puudutas. Üks asi on rääkida linnaruumi pildist, teine asi on rääkida kodust.

Jaa. Oleme saanud mõlemat moodi tagasisidet. Igaks juhuks kordan – see on väga loomulik ja me arvasimegi, et nii võib juhtuda.

Negatiivse tooniga sõnumites on minu jaoks laias laastus kaks mõttekäiku: üks näitab, kui murelikud me tegelikult oleme. On öeldud, et see on nii õudne, nii hirmus. Need pildid ongi hirmsad. Aga hirm ja õudus on maailmas olemas ka ilma selle näituseta. Ja kui maailmas on hirmu, siis ei tähenda see, et sellest ei peaks rääkima.

Teine osa isiklikest kommentaaridest on need, kus elatakse ennast välja. Kunst annab selleks platvormi. Kommentaarid, mis on minule isiklikult suunatud, tekitavad minus pigem küsimusi ja kutsuvad mind veel rohkem reflekteerima meie maailma üle. Kui haprad me oleme? Mida me kardame? Mida hoiame?

Ma leian, et mingil määral on hea, et diskussiooni on nii palju tekkinud. See näitab, et inimestele läheb korda. Ja ühtlasi peegeldavad need reaktsioonid seda, mis meie ühiskonnas toimub.

Jaa. Oli üks, kus mulle helistati Ukrainast, keegi, kes seal koha peal võitleb. Ta rääkis eesti keeles ja tänas. Tänas teadlikkuse tõstmise eest. Ja see tõesti puudutas mind. Tänasin teda vastu.

Üldse on meid Ukraina meedias palju kajastatud, kõige suurema kõlapinnaga oli lugu BBC Ukraine’is. Huvitav on jälgida, kes midagi ütleb ja kus ta seda ütleb. Välismaa reaktsioonid on samuti olnud mitmekülgsed. Baltimaade, Poola, Ukraina sotsiaalmeediakanalite all on meid pigem tänatud. On öeldud, et selline näitus on praegusel ajal väga vajalik. Nii et see meie küsimus, mille püstitasime, on jõudnud palju kaugemale kui Lasnamäe, Õismäe või Eesti.

Ei.

Jah. Nüüd olen sellest üsna hästi välja tulnud. Aga see oli pikk teekond. Kooli ajal käisin viis või kuus aastat teraapias. Isiklikult usun sellesse, et hea kognitiivse teraapiaga ning vajadusel ravimitega on võimalik depressiooni ravida või vähemalt elukvaliteeti parandada. Oluline, et nõu annaksid professionaalid.

Tähtis on ka endale teadvustada, millal mured üle pea kasvavad ja millal on tuge vajad. Iseendaga aus olemine ei olegi väga lihtne. Ja siis peab olema abi küsimises väga sihi- ja järjekindel. Terapeudi leidmine on üsna keeruline, alati ei pruugi kõigiga klappida. Aga õige, usaldusväärse inimese leidmine on vaimse tervise teekonnal väga tähtis.

Jah, mul oli koolikiusamist.. Olin üsna kastist väljas nii välimuse kui ka jutu poolest. Soeng oli harjas ning jalas tanksaapad. Samuti uurisin kogu aeg kunstiraamatuid ja mulle meeldis ka õpetajatega rääkida, mistõttu mul oli raske klassikaaslastega kontakti luua. Mind huvitasid nii-öelda täiskasvanute jutud.

Nii Arte gümnaasiumis kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis käisin klassides, kus olid ainult tüdrukud ja intensiivsed omavahelised intriigid. Oma alternatiivse oleku tõttu oli mul raske sobituda. Õnneks on kooliaeg mööduv. Inimesed muutuvad. Praegu saan paljude endiste klassikaaslastega hästi läbi.

Ma vaikisin pikalt. Põhikooli lõpus, gümnaasiumi alguses rääkisin kaks aastat hästi vähe, ainult kui vaja. Tundsin, et olin oma mõtetega üksi ning maailmast eraldatud. Mul ei olnud inimeste vastu usaldust ja ma sulgusin kunsti. Mu ema on öelnud, et ma ei rääkinud isegi temaga (Estookini ema on sotsiaalteadlase ja endise poliitiku Marju Lauristini tütar Katrin Reimann – toim).

Mulle tundus enda maailma loomine palju turvalisem – siis oli kindel, et ma sobitun sinna, et ma ei saa kuskilt vastu päid ja jalgu. Sain seal rahulikult olla. Tekitasin endale turvapaiga kooli ja muu ümbritseva eest. Aga lõpuks oli just üksindus see, mis sundis mind abi otsima. Ma ei saanud enam oma mõtetega hakkama.

Professionaaliga rääkimine oli oluline samm minu elus. Sain abi, kuidas tasakaalustada minu loomingulist maailma, minu mõtteid, poeetilist poolt, humoorikat poolt, kurba poolt. Kuidas leida selline tasakaalukoht, kus üks ei hakka teise üle domineerima. Mul noorena oli see kurbuse pool väga kõrge ja neid kõiki ühele pulgale saada oli väga suur töö.

Ema rääkis mulle, et olin kolmeaastane, kui hakkasin ise lugusid välja mõtlema. Lugusid, mille puhul ema imestas, kuidas nii väike laps selliseid asju teab. Mulle tohutult meeldis fantaseerida ja omi maailmu luua.

Kuueaastaselt hakkasin Microsoft Paintis joonistama. Minu jaoks ei olnud see midagi erilist, hiirega maalimine oli tore, nagu mäng.

Väiksena inspireerisid mind animatsioonid ja koomiksikangelased – Miki-Hiir, Tom ja Jerry. Hiljem, kui olin 15–16, hakkasin neid kangelasi ise looma. Joonistasin neid erinevates olukordades, tegin taustalood ja maailma, milles sündmused toimusid. Minu eesmärk oli kunagi teha videomäng. Ja pärast gümnaasiumi töötasingi lühikest aega videomängutööstuses. Aga enam ma ei tunne seda sidet. Ma liikusin edasi hoopis teise maailma ja nüüd on kaasaegne kunst minu jaoks palju huvitavam.

Mulle meeldis oma joonistusi signeerida. Aga millegipärast ei meeldinud mulle kirjutada oma pärisnime (Milla-Mona – toim). Ma kuidagi tundsin, et vist oleks vaja mingit teist nime. Aga otseselt ma seda ei otsinud.

Viiendas või kuuendas klassis mõtlesin sõnu välja ja kritseldasin kirjanduse tunnis neid vihikusse. Ja siis tuli Estookin. Ma tundsin ära, et see olen mina. Siis natukese aja pärast oli mingi kooliüritus, millele ma läksin selle nimega välja: mina olen Estookin. Ja nii ta jäigi. Osa inimesi, kellega ma koostööd teen, ei teagi mu pärisnime. Ja perekonnas hüütakse mind ka Estookiniks.

Päris väiksena tahtsin saada bussijuhiks. Vaatasin trolli- ja bussijuhte ja mõtlesin, et küll on tore töö. Hiljem ma enam ei mõelnud, kelleks ma saada tahan, lihtsalt tegutsesin. Ma tundsin, et looming on minu ala. Kuid mul läks kaua aega, enne kui tunnistasin, et soovin olla kunstnik. Ma ei olnud nõus isegi kunstiringi minema. Tahtsin ise õppida. Lõpuks gümnaasiumis läksin kunstiharusse. Pärast gümnaasiumi Pallasesse ja siis EKAsse.

See on filmi- ja lavakunst. Tegin sisseastumiseksamid ajal, kui Ene-Liis Semper läks EKAsse professoriks, me olime tema esimene kursus. Ja see andis mulle tohutult laia kunstipõhja.

Pigem olen tugev ruumi tunnetamises. Kui sul on näiteks proovisaal, siis on väga suur erinevus, kas seal on natuke aega tagasi tehtud proovi või on see mitu nädalat tühi olnud. Kui see saal on tühi olnud, siis ma tunnen, et ta on külm. Aga kui seal on proovi tehtud, siis ta on sisse elatud ja soe. Samamood tunnen ma näituseruumis, kas vahetult enne mind on seal olnud teine kunstnik või on see mõnda aega tühjalt seisnud. Ruum üldse on väga huvitav teema – kuidas panna ruumi elama ja kuidas eksponeerida teost just selles konkreetses ruumis. Või kuidas tekitada ruumi ruumis.

See vist oleneb. Tühi lõuend on alati inspireeriv. Aga samas on hea ka sissetöötatud ruumilt sisendit saada. Sealt võib tulla mingi selline impulss, mida ei oska oodata. See on justkui energiavahetus.

Ma lihtsalt kogu aeg töötan. Mul on hästi vähe sellist aega, kus ma ei tööta.

Ühelt poolt ma kunstnikuna annan energiat, panen oma elu loomingusse. Ja teine aeg on see, kus sa imad enda sisse. Kui see tasakaal on minu jaoks paigast ära, hakkab jõud ära kaduma.

Vaikus on hea. Kuigi mulle endale meeldivad mürarikkad kohad. Mulle meeldivad suurlinnad. Suurlinnamüra on minu jaoks nauditav, sest see on nagu vaikus – see hajub nii ära, et sa ei pane seda tähelegi.

Mul on eriline side New Yorgiga. Katsun ikka igal aastal seal käia. Mul ei ole seal küll ühtegi isiklikku, perekondlikku seost, aga ta on ikkagi väga südamelähedane. Ja mul on seal head tuttavad, kes mind hoiavad. Jah, New York on see koht, kus ma tundsin, et olen kodus. Samamoodi on Tallinn. Ma olen õppinud hindama meie halli värvi ilma ja meie vihma. Ma olen Tallinnas üles kasvanud ja täiesti teadlikult teinud Tallinnast oma kodu. Püüan mitte leida negatiivsust selles pimeduses ja udus, vaid vastupidi, pöörata see enda jaoks ümber.

Mmm… Mul vist ei olegi lemmikkohta. Näiteks kunstialaselt tegelen hruštšovkade maalimisega. Aga muidu meeldib mulle käia neis paikades, kus olen üles kasvanud. Mitte et need mu lemmikkohad on, aga tunnen nendega hingelähedust.
Üldiselt olen mõjutatud hoopis teistest asjadest kui mingi konkreetne koht. Mulle meeldib näiteks trammiga sõita. Ja mulle meeldib, kui linnas on udu. Või sabistab vihma.

Kas su silma riivavad ka mingisugused uued hooned, mingid arendused, mis väga kiiresti kerkivad ja olemasolevat miljööd muudavad?

Ei, üldse mitte. Ma olen iseendas leidnud mingisuguse koha, kus ma olen rahul. Mul ei teki selliseid negatiivseid emotsioone. Kui näen midagi kerkimas, siis ma pigem mõtlen, et see on ju tore, kui linnapilt muutub ja areneb.

Ma vahepeal praktiseerin mõtlemist, et käin oma kodulinnas, nagu oleksin välismaal. Vaatan linna objektiivselt, mitte läbi iseenda prisma. Ka see näitus, „Hetk“, on hästi kokku läinud selle küsimusega: kui kohal saab inimene olla. Kui palju ta saab tänaval kõndides olla momendis, ilma et mõtleks minevikule või tulevikule.

Su vanaema on Marju Lauristin. Kui lähedased te olete?
Oleme üsna lähedased. Ma olen üldse oma perega lähedane. Ja Marjuga on mul ühed meeldejäävamad vestlused. Läheme vahel õhtusöögile ja veedame paar tundi maa ja ilma üle vesteldes.

Meil on vist olnud – isegi kui ma veel päris pisike olin – ainult intellektuaalsed vestlused. Aga see on väga äge, sest selle tõttu ma olen niisugune nagu ma olen.