Tuleb siis sipelgas hommikul pärast suurt jaanipäevatralli oma urust välja – noku üleni sidemes.
Teised siis uurima, et mis lahti.
Sipelgas hoiab oma pohmellis pead kahe käega kinni ja ohkab:
“Tulin mina eile öösel jaanitulelt, jummala juua täis… Näen, et eemal miskit helendab…. Oh, jaaniuss! Mõtlesin, et läheks müraks temaga natuke… Aga, krt, suitsukoni oli hoopis!!!”