Väikeriikidele, nagu president Lennart Meri on öelnud, on nii-öelda tuumarelvaks rahvusvaheline õigus või püsiv õigussüsteem. Kas tuumarelv on meil endiselt sama kõvasti peos?
Mulle see metafoor ei ole kunagi meeldinud. Tuumarelv on ikkagi eeskätt heidutusvahend, mida mitte kunagi ideaalses maailmas ei kasutata. Rahvusvahelist õigust peaksime ikkagi kogu aeg rakendama. Ma arvan, et see metafoor ei ole kõige õnnestunum, aga ma saan aru küll, mida president Meri sellega öelda soovis.
Me kindlasti väikeriigina sõltume väga palju sellest, et rahvusvaheline õigus püsiks tugevana ja et need reeglid, milles on kokku lepitud, saaksid ka kõigi osapoolte poolt täidetud, olgu siis tegu suurte või väikeste, sõjaliselt võimsate või vähem võimsate riikidega.
See, mis toimus Venezuelas Ameerika Ühendriikide võimude poolt ning nende hilisemad väljaütlemised – eelkõige Donald Trumpi enda poolt – on tekitanud palju küsimusi. Kas need õigused on ikka õiglaselt ja õigest rakendatud?
Selge on, et rahvusvahelisel õigusel on teatud mõttes hajusad piirjooned ja rahvusvaheline õigus ka pidevalt areneb, aga kahtlemata need, kes tunnevad muret rahvusvahelise õiguse järgimise pärast, ei tunne kaasa Nicolas Madurole.
Kui siin meie välisminister ja kantsler ütlesid, et Maduro pärast me küll pisaraid ei vala, siis see on sisuliselt absoluutselt õige, aga natuke märgist mööda, sest loomulikult me ei vala pisaraid Maduro pärast. Meie mure on rahvusvahelise õiguse püsimise pärast. See on akadeemiline ja praktiline.
Kui USA rakendab seda uut monroe või nn donroe doktriini ning ütlevad, et see, mis toimub lääne poolkeral, on nende priviligeeritud huvisfääris ja teistel ei ole sinna asja ning USA võib oma suveräänsust kehtestada ka teiste riikide üle selles piirkonnas, siis ei ole vähimatki põhjust arvata, et sama ei püüaks teha teised suured riigid oma lähiümbruses. Paraku oleme meie siin ühe oluliselt kurjema ning meie suhtes vaenulikuma suurjõu lähinaabrid ehk meid teeb see arusaadavalt murelikuks.
Ei läinud väga palju aega mööda pärast Venezuela presidendi arreteerimist, kui juba hakati kiiresti rääkima Gröönimaast ja siis USA administratsioon avaldas ise ka taaskord huvi saare omamise üle. Kuidas seda küsimust lahendama hakatakse?
Kahtlemata ei kuulu Gröönimaa täna Ameerika Ühendriikidele. Kõrgemad võimud ei ole otsesõnu suutnud ka välistada sõjalise jõu kasutamist. Ma olen üsna veendunud, et selleni asi ei lähe. Ma arvan, et Ameerikal on sõjaline kohalolek Gröönimaal täna juba olemas. Ei ole olulisi hoobasid, millega saaks pidurdada seda, kui USA tahaks oma sõjalist kohalolu seal suurendada. Ma arvan, et iseenesest ei ole selle vastu ka Taani, sest nii Taani, USA kui ka Gröönimaa kuuluvad NATO-sse ja selleks, et parandada Gröönimaa julgeolekut ning sealt kaudu kaudselt ka Ameerika Ühendriikide oma, siis selleks ei ole USA-l vaja kindlasti omandada, osta ega vallutada Gröönimaad.
Pigem, kui me vaatame Venezuelat, siis huvitaval kombel on erinevad USA valitsuse liikmed on püüdnud panna sellist õilsamat eesmärki sellele operatsioonile külge – rääkinud Maduro ebalegitiimsusest, mis on ju tõsi, rääkinud narkokaubandusest, mis on ühest küljest tõsi, sest Venezuelast lähtub narkovoog, aga see ei jõua eriti USA-sse, vaid pigem Euroopasse. Ehk see ilmselt Ameerika seisukohast ei ole see kindlasti ajend. Ajendiks on, ükskõik, mida on teised kabineti liikmed öelnud, siis president Trump on praktiliselt järgmise lausega jõudnud tagasi nafta juurde. Ma arvan, et ka Gröönimaa puhul üks suur motivaator on strateegilised toorained, mida Gröönimaalt on ilmselt tulevikus veel suuremal määral võimalik kaevandada koos tehnoloogia arengu ja kliimamuutustega.
Mis see USA strateegia siis on? Jõuga surutakse Taani välja?
Ma ei tea, kas selle taga on strateegia või tegemist on taktikaliste üksikute sammudega, mille taga tegelikult suurt pilti ei ole. Me oleme ka näinud, et see Gröönimaa teema ju Trumpi retoorikas tõuseb ja kaob. Vahepeal tulevad muud asjad peale ja see vajub unustustehõlma ning kõik hingavad kergendatult. Selge on, et kui USA peaks astuma mingeid jõulisi samme selleks, et võtta Gröönimaa oma kontrolli alla, siis kahjustab see olulisel määral juba niigi kahjustada saanud Ameerika Ühendriikide kui liitlase usaldusväärsust teiste liitlaste silmis.
Sel juhul NATO-t sellisena, nagu ta täna on, enam ei oleks.
NATO on ju eeskätt poliitiline organisatsioon, mis toimub konsensuse põhimõttel. NATO saab astuda samme, kui kõik liitlased kokku lepivad. Kui üks liitlane asub jõuga võtma teisele liitlasele kuuluvat territooriumi, siis ilmselgelt selle konsensuse saavutamine ka muudes küsimustes on sellevõrra raskem ja seda olukorda, ma usun, tõttavad testima Hiina Taiwanis ja võimalik, et Venemaa oma lähiümbruses. Kas siis suudab NATO küdeva poti Gröönimaa teemal tõsta kuhugi kõrvale ja tegeleda nende akuutsete julgeoleku muredega? See on pigem see, mis meid ärevaks teeb.
Mida Euroopas räägitakse? Seitsme riigi juhid on teinud Taani toetuseks avalduse ja öelnud, et Gröönimaal on õigus ise otsustada, kuidas nad seal asju ajavad. Gröönimaalt endalt tuleb ka vastuolulisi sõnumeid. Osa sealseid elanikke tegelikult ütlevad, et neid ei kutsuta laua taha ja käib see mäng üle nende pea. Teised ei taha Ameerikast mitte midagi kuulda.
Eks Gröönimaal need meeleolud on ikkagi sellised, et Gröönimaa ja selle ressursid kuuluvad Gröönimaa inimestele. Kindlasti on teatud skepsist selle suhtes, kuidas Taani on oma õigust Gröönimaal teostanud aastakümnete või -sadade jooksul. See ei anna aga Ameerikale õigust ühepoolsete sammudega Gröönimaad enda kontrolli alla võtta. Ma arvan, et vastuseis sellele on kindlasti ka Gröönimaal väga suur.
Kas USA mõjutab ka kuidagi, et Euroopa ütleb, et meile ei meeldi Ameerika Ühendriikide ähvardavad väljaütlemised?
Eks see ikka mõnevõrra mõjutab. See on päris märkimisväärne, et Suurbritannia peaminister – riigi, mis on USA oluline partner – oli selle ühisavalduse taga. Samamoodi Itaalia peaminister, kes on olnud oma poliitilistelt vaadetelt võrdlemisi lähedane liitlane Trumpile Euroopas ehk ma usun see, et praktiliselt kõik Euroopa suuremad riigid on sellise avalduse taga ja väljendavad solidaarsust Taaniga, kindlasti ei jää märkamata ega kuulmata. Kas nüüd Trump oma väljaütlemistes kuskil ennast mõjutada laseb? Vaevalt, aga ma usun, et Marco Rubio ja teised mõjukad Trumpi lähikondsed ikkagi näevad seda.
Loe edasi
Loe edasi
