Väikeriikidele, nagu president Lennart Meri on öelnud, on nii-öelda tuumarelvaks rahvusvaheline õigus või püsiv õigussüsteem. Kas tuumarelv on meil endiselt sama kõvasti peos?
Mulle see metafoor ei ole kunagi meeldinud. Tuumarelv on ikkagi eeskätt heidutusvahend, mida mitte kunagi ideaalses maailmas ei kasutata. Rahvusvahelist õigust peaksime ikkagi kogu aeg rakendama. Ma arvan, et see metafoor ei ole kõige õnnestunum, aga ma saan aru küll, mida president Meri sellega öelda soovis.
Me kindlasti väikeriigina sõltume väga palju sellest, et rahvusvaheline õigus püsiks tugevana ja et need reeglid, milles on kokku lepitud, saaksid ka kõigi osapoolte poolt täidetud, olgu siis tegu suurte või väikeste, sõjaliselt võimsate või vähem võimsate riikidega.
See, mis toimus Venezuelas Ameerika Ühendriikide võimude poolt ning nende hilisemad väljaütlemised – eelkõige Donald Trumpi enda poolt – on tekitanud palju küsimusi. Kas need õigused on ikka õiglaselt ja õigest rakendatud?
Selge on, et rahvusvahelisel õigusel on teatud mõttes hajusad piirjooned ja rahvusvaheline õigus ka pidevalt areneb, aga kahtlemata need, kes tunnevad muret rahvusvahelise õiguse järgimise pärast, ei tunne kaasa Nicolas Madurole.
Kui siin meie välisminister ja kantsler ütlesid, et Maduro pärast me küll pisaraid ei vala, siis see on sisuliselt absoluutselt õige, aga natuke märgist mööda, sest loomulikult me ei vala pisaraid Maduro pärast. Meie mure on rahvusvahelise õiguse püsimise pärast. See on akadeemiline ja praktiline.
Kui USA rakendab seda uut monroe või nn donroe doktriini ning ütlevad, et see, mis toimub lääne poolkeral, on nende priviligeeritud huvisfääris ja teistel ei ole sinna asja ning USA võib oma suveräänsust kehtestada ka teiste riikide üle selles piirkonnas, siis ei ole vähimatki põhjust arvata, et sama ei püüaks teha teised suured riigid oma lähiümbruses. Paraku oleme meie siin ühe oluliselt kurjema ning meie suhtes vaenulikuma suurjõu lähinaabrid ehk meid teeb see arusaadavalt murelikuks.
Ei läinud väga palju aega mööda pärast Venezuela presidendi arreteerimist, kui juba hakati kiiresti rääkima Gröönimaast ja siis USA administratsioon avaldas ise ka taaskord huvi saare omamise üle. Kuidas seda küsimust lahendama hakatakse?
Kahtlemata ei kuulu Gröönimaa täna Ameerika Ühendriikidele. Kõrgemad võimud ei ole otsesõnu suutnud ka välistada sõjalise jõu kasutamist. Ma olen üsna veendunud, et selleni asi ei lähe. Ma arvan, et Ameerikal on sõjaline kohalolek Gröönimaal täna juba olemas. Ei ole olulisi hoobasid, millega saaks pidurdada seda, kui USA tahaks oma sõjalist kohalolu seal suurendada. Ma arvan, et iseenesest ei ole selle vastu ka Taani, sest nii Taani, USA kui ka Gröönimaa kuuluvad NATO-sse ja selleks, et parandada Gröönimaa julgeolekut ning sealt kaudu kaudselt ka Ameerika Ühendriikide oma, siis selleks ei ole USA-l vaja kindlasti omandada, osta ega vallutada Gröönimaad.
Pigem, kui me vaatame Venezuelat, siis huvitaval kombel on erinevad USA valitsuse liikmed on püüdnud panna sellist õilsamat eesmärki sellele operatsioonile külge – rääkinud Maduro ebalegitiimsusest, mis on ju tõsi, rääkinud narkokaubandusest, mis on ühest küljest tõsi, sest Venezuelast lähtub narkovoog, aga see ei jõua eriti USA-sse, vaid pigem Euroopasse. Ehk see ilmselt Ameerika seisukohast ei ole see kindlasti ajend. Ajendiks on, ükskõik, mida on teised kabineti liikmed öelnud, siis president Trump on praktiliselt järgmise lausega jõudnud tagasi nafta juurde. Ma arvan, et ka Gröönimaa puhul üks suur motivaator on strateegilised toorained, mida Gröönimaalt on ilmselt tulevikus veel suuremal määral võimalik kaevandada koos tehnoloogia arengu ja kliimamuutustega.
Mis see USA strateegia siis on? Jõuga surutakse Taani välja?
Ma ei tea, kas selle taga on strateegia või tegemist on taktikaliste üksikute sammudega, mille taga tegelikult suurt pilti ei ole. Me oleme ka näinud, et see Gröönimaa teema ju Trumpi retoorikas tõuseb ja kaob. Vahepeal tulevad muud asjad peale ja see vajub unustustehõlma ning kõik hingavad kergendatult. Selge on, et kui USA peaks astuma mingeid jõulisi samme selleks, et võtta Gröönimaa oma kontrolli alla, siis kahjustab see olulisel määral juba niigi kahjustada saanud Ameerika Ühendriikide kui liitlase usaldusväärsust teiste liitlaste silmis.
Sel juhul NATO-t sellisena, nagu ta täna on, enam ei oleks.
NATO on ju eeskätt poliitiline organisatsioon, mis toimub konsensuse põhimõttel. NATO saab astuda samme, kui kõik liitlased kokku lepivad. Kui üks liitlane asub jõuga võtma teisele liitlasele kuuluvat territooriumi, siis ilmselgelt selle konsensuse saavutamine ka muudes küsimustes on sellevõrra raskem ja seda olukorda, ma usun, tõttavad testima Hiina Taiwanis ja võimalik, et Venemaa oma lähiümbruses. Kas siis suudab NATO küdeva poti Gröönimaa teemal tõsta kuhugi kõrvale ja tegeleda nende akuutsete julgeoleku muredega? See on pigem see, mis meid ärevaks teeb.
Mida Euroopas räägitakse? Seitsme riigi juhid on teinud Taani toetuseks avalduse ja öelnud, et Gröönimaal on õigus ise otsustada, kuidas nad seal asju ajavad. Gröönimaalt endalt tuleb ka vastuolulisi sõnumeid. Osa sealseid elanikke tegelikult ütlevad, et neid ei kutsuta laua taha ja käib see mäng üle nende pea. Teised ei taha Ameerikast mitte midagi kuulda.
Eks Gröönimaal need meeleolud on ikkagi sellised, et Gröönimaa ja selle ressursid kuuluvad Gröönimaa inimestele. Kindlasti on teatud skepsist selle suhtes, kuidas Taani on oma õigust Gröönimaal teostanud aastakümnete või -sadade jooksul. See ei anna aga Ameerikale õigust ühepoolsete sammudega Gröönimaad enda kontrolli alla võtta. Ma arvan, et vastuseis sellele on kindlasti ka Gröönimaal väga suur.
Kas USA mõjutab ka kuidagi, et Euroopa ütleb, et meile ei meeldi Ameerika Ühendriikide ähvardavad väljaütlemised?
Eks see ikka mõnevõrra mõjutab. See on päris märkimisväärne, et Suurbritannia peaminister – riigi, mis on USA oluline partner – oli selle ühisavalduse taga. Samamoodi Itaalia peaminister, kes on olnud oma poliitilistelt vaadetelt võrdlemisi lähedane liitlane Trumpile Euroopas ehk ma usun see, et praktiliselt kõik Euroopa suuremad riigid on sellise avalduse taga ja väljendavad solidaarsust Taaniga, kindlasti ei jää märkamata ega kuulmata. Kas nüüd Trump oma väljaütlemistes kuskil ennast mõjutada laseb? Vaevalt, aga ma usun, et Marco Rubio ja teised mõjukad Trumpi lähikondsed ikkagi näevad seda.
USA president Donald Trump näitas Venezuela diktaatori Nicolás Maduro tabamiseks korraldatud välkoperatsiooniga, et Venemaa president Vladimir Putini poolt välja kuulutatud n-ö multipolaarne maailm, mis pidi ühendama läänevastaseid diktaatoreid Caracasest Teheranini, on sisuliselt hambutu, kirjutab Politico.
Kui Kesk-Florida elanik kuuleb sõna “külmalaine,” siis haarab ta korraga nii kampsuni, päikesekreemi kui ka telefoni, et saata oma sugulastele Minnesotas murelik sõnum: “Kas teil on kõik korras? Siin on ainult 14 kraadi sooja!” Minnesotalane vastab tavaliselt vaikusega, sest naeratamine võib külmaga lõhkuda näolihased. Ometi on Kesk-Florida “külmalaine” täiesti tõsine nähtus — ilm, mis paneb alligaatorid loiuks, palmisepad mõttesse ja kodanikud uskuma, et kliimamuutus on jõudnud nende juurde isiklikult ja solvavalt.
Miks Temple Terrace’is järsku külm on?
Temple Terrace’i külmalaine ei ole märk sellest, et Florida oleks otsustanud kolida põhjamaaks või liituda juhuslikult Kanadaga. Põhjus on lihtsam: arktiline õhumass nihkub aeg-ajalt USA keskosast alla ja jõuab ka siia, kus teda oodatakse sama vähe kui külalist, kes tuleb sünnipäeval kell kuus enne teisi ja ütleb, et tal on magustoit kaasas.
Talvised külmalaineid tekitab tavaliselt polaarpöörise nõrgenemine. Kui see kõrgel atmosfääris keerlev õhuringlus lõtvub, pääsevad külmemad õhumassid Lõuna-Kanadast ja Suure järvistu piirkonnast lõunasse, loogeldes nagu külmetav tigu mööda USA kaart alla. Floridasse jõudes on õhumass muidugi tunduvalt soojem kui Minnesotas, kuid piisavalt jahe, et kohalikud hakkaksid rääkima “talvest.”
Temple Terrace’is võib sellise laine ajal hommikusi temperatuure näha 10–15 °C kandis. See on täiesti talutav ilm — välja arvatud siis, kui inimene on viimased 10 kuud elanud 32-kraadises leemes ja õhuniiskuses, mis paneb isegi sisalikud higistama.
Külmalainel on aga ka kauneid külgi. Üks neist on Hillsborough jõe kohal hõljuv hommikune udu, mis näeb välja nagu oleks Valge Daam otsustanud võtta varahommikuse jooga-seansi või nagu oleks jõeäärne park sisenenud salaja Hiina teemaparki.
Udu põhjus on tegelikult puhas füüsika:
1. Jõgi on soe. Hilissügisel ja talve algul võib Hillsborough jõe vesi püsida 24–26 °C juures, sest veekogud jahtuvad aeglaselt. 2. Õhk on jahe. Kui külmalaine toob äkitselt jaheda õhu (näiteks 14 °C), tekib suur temperatuurivahe. 3. Soe vesi aurab. Vesi eraldab niiskust, mis tõuseb üles. 4. Jahe õhk ei suuda seda niiskust hoida, niiskus kondenseerub ja tekib nähtav “aurujõgi” ehk evaporatsioonikohm.
See on sama nähtus, mida näeme kuumal suvel külma limonaadi klaasi ümber — ainult et palju suurem, looduslikum ja ilma rätikuga kuivatamiseta. Kohalikud harrastusfotograafid kogunevad selle peale varavalgel nagu flamingod sünnitushooaajal, sest udu taustal võib isegi vananev kanuusadam näida nagu Tolkieni “Uduväljade” värske reklaamplakat.
Kesk-Florida fauna ja flora reaktsioonid: komöödia ja draama
Külmalainet seostatakse tavaliselt inimeste külmatundega, kuid Kesk-Florida loomad reageerivad sellele sama värvikalt — mõnikord veelgi dramaatilisemalt.
Igal alligaatoril on oma talvepäev
Hillsborough jõe alligaatorid ei armasta külma. Nad aeglustuvad, jäävad loiuks ja mõnikord lebavad kaldal nagu tugeva pohmelliga kivikujud. Nad ei külmu ära, sest jõe vesi on endiselt soe, aga energiataseme järgi võiks arvata, et nad on lugenud mõnda budistlikku tõetera ja otsustanud minna üle “vähem on rohkem” elustiilile.
Iguaanid — Kesk-Florida kõige koomilisem külmapaanika
Muidugi ei saa külmalaine teemal mainimata jätta Iguana Apocalypse’i, mida Floridas paar korda aastas esineb. Kui temperatuur langeb alla 5–7 °C, lähevad suured rohekad sisalikud katalepsia-sarnasesse seisundisse ja kukuvad puudest alla nagu ülepäevase peoga lõpetanud draakonid. Nad ei ole surnud — lihtsalt šokis. Ja kui ilm uuesti soojeneb, ärkavad nad ellu ja trügivad edasi oma igapäevarutiini nagu mitte midagi poleks juhtunud.
Palmipuud ja külmalaine: tunded on keerulised
Palmid on üldiselt vastupidavad, aga järsud temperatuurimuutused võivad panna neid nägema korraks veidi “väsinud” välja — nagu oleks keegi neile öösel öelnud, et nad on tegelikult rohttaimed, mitte puud, ja identiteedikriis puhkes täiskasvanueas.
Inimeste reaktsioonid — tõeline ilmastikunäitus
Kui loomad reageerivad instinktiga, siis inimesed teevad seda moega.
• Temple Terrace’i elanikud otsivad välja villased kampsunid, mida nad on hoidnud kapis alates eelmise aasta külmalainest ja mis lõhnavad veidi nagu lootus ja naftapõhine kemikaal. • Kohalikud kohvikud müüvad rekordkoguses kuuma kakaod, kuigi õues on ikka veel umbes samapalju kraade kui suveõhtul Tallinnas. • Üksikuid kohalikke võib näha kandmas kinnaste ja sandaalide kombinatsiooni — stiil, mida võib liigitada kategooriasse “elu on lühike ja soe enam ei ole.”
Välismaalastele (sh eestlastele), kes külas käivad, näeb see kõik välja nagu lõbus eksperiment: “Kas inimesed päriselt kannavad talvejopesid 15 kraadi juures?” Vastus on: jah, ja uhkusega.
Külmalained ja Florida energiaökosüsteem
Huvitaval kombel on külmalaine ka energeetiline teema. Kui temperatuur langeb, lülitavad inimesed sisse soojapumbad, mis Kesk-Floridas töötavad enamasti õhk-õhk süsteemina. Need on tõhusad, kuid mitte ime tegijad, ning mõnel eriti jahedal hommikul võib soojuspumba väline kondensaator käituda nagu Boeing 737, mis üritab talveunes karu äratada.
Lisaks võib külmalaine esile tuua tsitraadikasvatajate mured, sest tugev ööpakane võib kahjustada vilju. Florida tsitruselised on niigi löödud haiguste ja konkurentsi tõttu, nii et iga külm öö paneb farmerid vaatama termomeetrit tihemini kui väärtpaberikaupleja Dow Jonesi indeksit.
Kahjuks — või õnneks, sõltub kellelt küsida — külmalaineid esineb Kesk-Floridas igal aastal paar korda. Nad pole püsivad, nad pole pikaajalised, ja nad kaovad sama kiiresti kui saabusid. Reeglina kestavad need 1–3 päeva, kuni päike taastab vana hea subtroopilise korra.
Mida toob tulevik?
Kliimamudelite järgi võib olla muutlikkuse kasv, mis tähendab, et äkilised temperatuurikõikumised võivad muutuda sagedasemaks. See ei tähenda, et Florida muutub Arktiliseks, kuid tähendab, et isegi Temple Terrace’is võib mõnikord olla vaja kaks päeva aastas kanda pükse, mis ei ole lühikesed.
Lõppsõna: soe süda külmas kliimas
Külmalaine Kesk-Floridas on nagu lühike paus subtroopilisest ooperist — vahevaatus, mis annab palmidele hingamisruumi, inimestele anekdoote ja Hillsborough jõele müstilise rüü. See tuletab meelde, et loodus on äärmiselt loominguline, isegi seal, kus inimesed on harjunud vaid päikese, vihma ja aeg-ajalt äikesetormidega.
Ja kui järgmine külmalaine tuleb — nagu ta kindlasti tuleb — on Temple Terrace jälle valmis:
kampsunid krae vastu kaela, iguaanid puude küljes rippumas, jõgi auramas ja kõik kohalikud üksmeelselt hüüdmas: “Brrr! Florida talv on jälle käes!”
Princetoni ülikooli emeriitprofessor, füüsik William Happer on üks süsinikuneutraalsuse häälekamaid kriitikuid. Foto: vabadused.ee
CO2 tase on mõjutatud suuresti temperatuuri kõikumisest, vähem vastupidi.
Ei ole vähimatki tõendust, et täna on ilmastik ekstreemsem kui 50 aastat tagasi.
Maailm ei toimi fossiilkütusteta. Oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses.
Princetoni ülikooli emeriitprofessor, füüsik William Happer on üks süsinikuneutraalsuse häälekamaid kriitikuid. Tema hinnangul ei kujuta CO2 või väiksemate kasvuhoonegaaside kasv atmosfääris endast ohtu – see on hirmujutt, mida tõukavat tagant raha ja võim.
Happeril on suur panus atmosfäärifüüsika, optika jm valdkondade arengus, teda on saavutuste eest tunnustatud paljude mainekate auhindadega ning ta on pikalt olnud USA valitsuste mõjukas teadusnõustaja. Tema jutt on täpne, kuid sugugi mitte kuiv – eluliste näidetega ja vürtsitatud talle omase hea huumoriga.
Milline seis kliimateaduses praegu valitseb?
Kui lähete Princetoni ülikooli kliimaseminarile, näete üldiselt päris head teadust, häirekella ei lööda. Seal suhtlevad professorid ja üliõpilased omavahel. Ma arvan, et paljud vaatlused on kliimateaduses väga head. Näiteks mõõdame satelliitidelt Maa omadusi või uurime kiirgust, pilvkatet, temperatuure. Koht, kus meil on suuri probleeme, on arvutimudelid. Ma ei usu, et enamik arvuti loodud mudeleid üldse midagi tähendab. See on täielik raha raiskamine.
Mida kaugemale tegelikust uurimistööst liigute, seda paanilisemaks asi läheb. Kui loete kliima kohta ajalehtedest või vaatate telekast, siis on see väga kaugel tõest.
Aga see ongi ju see, millel kliimahirm põhineb – mudelid näitavad, et Maa soojeneb nii palju kraade ning muutub elamiskõlbmatuks.
Maa on alati kas soojenenud või jahenenud. See on haruldane aeg, kui temperatuur on olnud stabiilne. Praegu on meil soojenemise faas, kuid enamik sellest on tõenäoliselt loomulik taastumine väikesest jääajast (umbes 14.–19. sajandil – H. S.), kui temperatuur kogu maailmas oli palju külmem. Soojenemine algas 1800. aastate alguses ning on jätkunud. Keegi ei tea, kui kaua see kestab. Kui vaadata viimast 10 000 aastat pärast viimast jääaega, siis on olnud hulk soojenemis- ja jahenemisperioode.
Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Foto: Elmo Riig/Sakala
On selge, et kasvuhoonegaasidel ei ole kuigi palju pistmist Maa soojenemisega. Keegi ei põletanud fossiilseid kütuseid aastal 1200 või 1300, kui vaesed gröönlased külma eest taandusid – Gröönimaa lõunaosas viljeldi päris kena põllumajandust aastal 1000 või 1100, aga ilmastik muutus liiga külmaks, et seda jätkata.
Sama asi juhtus minu esivanemate kodumaal Šotimaal. Kunagi oli võimalik sealset mägismaad harida, aga nüüd on seal liiga külm. Samas, kui toimub soojenemine, siis võib-olla mingil hetkel saab seal jälle maad harida. Ühesõnaga, kliima on kuulus oma ebastabiilsuse poolest.
Üks konkreetne graafik, millest soojenemise puhul alati räägitakse, on professor Michael Manni kuulus hokikepp, mis näitab kliima järsku soojenemist just 20. sajandil.
See graafik on võlts ja seda on paljud tõestanud. See on temperatuuri ja aja suhet mõõtev graafik alates aastast null. See näitab, et temperatuur ei muutu absoluutselt kuni 20. sajandini, mil see tõuseb üles nagu hokikepi laba. Seepärast nimetatakse seda hokikepi kõveraks, kus pikk lame osa hokikepist on muutumatu temperatuur. Kuid seda ei olnud esimeses IPCC (ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel – H. S.) aruandes. Esimene IPCC aruanne näitas, et Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas oli ilmastik aastal 1000 soojem kui praegu. Pärast seda pole nii sooja aega enam kordagi olnud. Hokikepikõver kustutas kunagise soojaperioodi sisuliselt ära.
Kui vaatate elu Maal, ei ole CO2 olnud atmosfääris kunagi väga stabiilne. On olnud aegu, mil selle tase on olnud palju kõrgem kui täna. Elu vohas, kui oli viis korda rohkem CO2 kui praegu.
Tänaseid kliimamuutuseid seostatakse laialt CO2ga. Kes pole teemasse süvenenud, võib arvata, et see gaas on midagi mürgist. Kas me tegelikult mitte hoopis ei vaja seda?
CO2 on elu aluseks Maal. Me oleme elus, kuna taimed suudavad CO2 ja vett keemiliselt suhkruks muundada. Selle kõrvalsaaduseks on hapnik, mida me hingame. Peaksime olema väga tänulikud, et meil on atmosfääris CO2. Selleta sureks elu välja.
Kui vaatate elu Maal, ei ole CO2 olnud atmosfääris kunagi väga stabiilne. Minevikus on olnud aegu, mil selle tase on olnud palju kõrgem kui täna. Elu vohas, kui oli viis korda rohkem CO2 kui praegu. On olnud aegu, mil CO2 tase on olnud palju madalam. Need on olnud üsna ebameeldivad ajad elamiseks.
Näiteks viimaste jääaegade kulminatsioonil (viimane jääaeg lõppes umbes 12 000 aastat tagasi – H. S.) langes CO2 tase alla 200 osa miljoni kohta, mis on üsna madal võrreldes tänapäevaga. Oleme umbes 400 juures. Kliima ei ole CO2 suhtes ülearu tundlik. Teatud tundlikkus on olemas – rohkem CO2 muudab kliima veidi soojemaks.
William Happeri hinnangul ei kujuta CO kasv atmosfääris endas ohtu. Foto: vabadused.ee
Kuid CO2 on tugevalt küllastunud, kui kasutada tehnilist terminit. CO2 osakaalu kahekordistamine atmosfääris vähendaks kosmosesse suunduvat jahutavat kiirgust ainult ühe protsendi võrra. Seal ei ole kuigi palju millegi üle vaielda, see on füüsika. Seda mõistetakse üsna hästi. Küsimus on, kui palju muudab temperatuuri üheprotsendine muutus soojuse kosmosesse kiirgumist. Vastus on, et muutus on väiksem kui kiirguse enda muutus.
Ma olen üsna kindel, et CO2 kahekordistumine üksi ei põhjustaks rohkem soojenemist kui üks kraad. Tegelikult ei ole mingit ohtu, kui CO2 või väiksemate kasvuhoonegaaside hulk kasvab. See kõik on väljamõeldud hirmujutt.
CO2 taseme tõus atmosfääris ja temperatuuri tõus on omavahel siiski selgelt korrelatsioonis. Aga kas tegelikult ei ole varem CO2 taseme tõus atmosfääris hoopis järgnenud soojenemisele?
Jah, see on nii. Võite hinnata mineviku CO2 taset mullide järgi Antarktika või Gröönimaa jäätuumades. Ja võite kalkuleerida varasemaid temperatuure hapniku isotoopide sisalduse järgi jääs ja kaudsete näitajate põhjal.
On tõepoolest seos, et kui temperatuur on kõrge, on CO2 tase kõrge, ja kui temperatuur on madal, on CO2 tase madal. Aga kui vaadata ajalist sõltuvust, siis iga kord muutub esmalt temperatuur ja seejärel CO2 tase. Enamasti on see tingitud CO2 lahustumisest ookeanis, see sõltub väga palju temperatuurist. Kui maailma ookeanid jahtuvad, imevad nad atmosfäärist rohkem CO2 endasse, ja kui nad soojenevad, saab rohkem CO2 atmosfääri naasta.
Siin pole mingit üllatust. Ainus üllatus on see, et keegi ei tea, miks temperatuur muutub. Kindlasti pole selle põhjus CO2, sest CO2 ise järgneb sellele muutusele, mitte ei eelne sellele.
Iga kord muutub esmalt temperatuur ja seejärel CO2 tase. Kui maailma ookeanid jahtuvad, imevad need atmosfäärist rohkem CO2 endasse, ja kui need soojenevad, saab rohkem CO2 atmosfääri naasta.
On see meile üldse halb, kui planeet veidi soojeneb?
Ei, muidugi ei ole see halb. Kui te vaatate soojenemist, siis enamik sellest toimub kõrgetel laiuskraadidel, kus on külm – Eesti, kus teie elate või New Jersey, kus mina elan. Indias, Kongos või Amazonases ei lähe soojemaks. Isegi kliimamudelid ei ennusta seda ja ennustavad soojenemist enamasti kõrgetel laiuskraadidel, pooluste lähedal. Seal oleks väike soojenemine hea, mitte halb.
Minu hinnangul võivad fossiilkütused olla põhjustanud umbes kraadilähedase soojenemise, võib-olla kolmveerand kraadi, kuid seda pole väga palju. Ühte kraadi peaaegu ei tunnegi. Minu konditsioneer ei lülitu ühe kraadi muutuse juures sissegi. Nii et see ei ole ohtlik kasv.
Planeedi päästmine poolteisekraadise soojenemise pärast on lihtsalt hullumeelsus. Keda huvitab poolteist kraadi? Ja nii palju seda isegi pole. Aga kui ka oleks, poleks see nii oluline.
Kliimakriisist rääkides tuuakse esile äärmuslikud ilmastikunähtused. Kas meil esineb neid varasemast rohkem?
Kui vaatate andmeid, ei ole vähimatki tõendust, et täna on ilmastik ekstreemsem kui 50 aastat tagasi. Ka IPCC ei väida, et äärmuslikud ilmastikuolud oleks sagenenud. Tegelikult näitavad tõendid, et ilmastik on üsna sama, nagu see on ikka olnud.
Aga teate, meedias öeldakse, et kui lendab verd, on see esikaane lugu. Nii et kui teil on ajaleht või teleäri, siis peate leidma katastroofe, sest see on see, millele inimesed tähelepanu pööravad. Ja nii on üks osa probleemist olnud massimeedia, mis vajab hädaolukordi, vajab äärmuslikke sündmusi. See, et toimunus ei ole tegelikult midagi ebatavalist, on asjaolu, mida varjatakse.
Näiteks alles eile (jaanuari lõpus – H. S.) sadas Texases Corpus Christi linnas maha 10–12 sentimeetrit lund. Corpus Christi jaoks on see suur hulk lund. Aga kui vaadata ülestähendusi Corpus Christist, pole see ebatavaline. Iga 20–30 aasta tagant on seda ette tulnud. Inimesed, kes on 20 või 30 aastat vanad, ei ole seda näinud. Seega tundub neile, et maailm muutub kiiresti nende silmade all, kuigi tegelikult ei muutu see üldse.
Räägitakse 97 protsendi kliimateadlaste konsensusest, et kliimamuutus on inimtekkeline. Kas teaduses on selline konsensus võimalik?
Michael Crichton kirjutas sellest väga kõnekalt: kui keegi kasutab sõna «konsensus», räägib ta poliitikast, mitte teadusest. Teaduse määrab ära see, kui hästi on teie arusaam kooskõlas teie vaatlustega. Kui teil on teooria ja see on kooskõlas vaatlustega, siis peab teooria ilmselt paika. Aga see peab paika mitte sellepärast, et kõik teie sõbrad on sellega päri, vaid kuna see on kooskõlas vaatlustega või tehtud katsega.
Kui keegi kasutab sõna «konsensus», räägib ta poliitikast, mitte teadusest. Teaduses on tähtis, kui hästi on teie arusaam kooskõlas vaatlustega. Kui teooria on kooskõlas vaatlustega, siis peab teooria ilmselt paika.
Tihti öeldakse teiesuguste teadlaste kohta, kes kliimakriisi jutuga ei nõustu, et kuna te ei ole otseselt kliimateadlane, puudub teil selles vallas asjatundlikkus.
See on lollus. Kliima pole tegelikult muud kui füüsika ja keemia. Enamasti ei ole kliimateadlaste haridus väga hea. Kui ma vaatan Ameerika ülikoole – võib-olla on olukord Eestis parem –, siis haridus seisneb selles, kuidas luua petitsiooni oma kohalikule seadusandjale. Need ongi siis sinu teadmised kliimateadlasena.
Sa ei pea õppima füüsikat, ei pea õppima keemiat. Ei pea õppima elektromagnetismi ja kiirguslikke soojusülekandeprotsesse. Pead õppima, kuidas mõjutada poliitilist protsessi. Seda tõesti enamik füüsikuid väga hästi ei oska. Nad tunnevad füüsikat päris hästi, kuid ei oska väga kõneleda Kongressi või presidendiga.
Nii et põhimõtteliselt on kliimateadusest saanud midagi, mis on rohkem nagu sotsiaalteadus.
Nii ongi. See on väga tugevalt politiseerunud. Midagi väga sarnast toimus Nõukogude Liidus bioloogia valdkonnas.
Oli üks ukraina agronoom Trofim Lõssenko oma arutute teooriatega bioloogiast, keda kommunistlik partei kuulda võttis. Näiteks et põhjapolaarjoonel võib kasvatada virsikuid, kui tema õpetust järgida. Ja muid jaburdusi. Või et geene pole olemas. Aga tal oli suur poliitiline toetus. Ja nii ta sisuliselt hävitas bioloogia Nõukogude Liidus terveks põlvkonnaks.
Kui õpetasite oma klassile geene või rääkisite Mendeli kortsulistest hernestest ja siledatest hernestest, siis teil vedas, kui teid vaid vallandati, sest võidi saata ka koonduslaagrisse. Oli mitmeid, kes mõisteti surma. Nii et ma arvan, et kliimateadus on paljuski rohkem lõssenkism kui harilik teadus.
Professor William Happeril on suur panus atmosfäärifüüsika, optika jm valdkondade arengus, teda on saavutuste eest pärjatud paljude mainekate auhindadega. Foto: vabadused.ee
Kui kaua on selline olukord kestnud?
Kliimahirm sai hoo sisse 1990. aastate alguses. Töötasin sel ajal Washingtonis valitsuse bürokraadina (1991–1993 energeetikaministeeriumi teadusjuht – H. S.). Hirmu õhutasid senaator Al Gore ja tema liitlased. Sel ajal oli küll veel palju ausaid teadlasi, kes ei läinud sellega kaasa. Nad on järk-järgult pensionile läinud ja asendunud noorematega, kes ei ole kunagi teadnudki muud võimalust kui teha poliitiliselt sobivate uurimistulemustega oma sponsoritele valitsusest heameelt.
On palju korruptsiooni, sest saadaval on palju raha. On tohutud fondid, mis toetavad uuringuid kliimaalasest hädaolukorrast, mis nõuab valitsuse sekkumist. Kui te teadlasena arvate muud, on vähem tõenäoline, et teid rahastatakse. Te ei saa maksta oma kraadiõppuritele.
Teadlased püüavad olla ausad, aga see on väga raske, sest peate hoolt kandma oma laste hariduse eest, peret ülal pidama. Ainus viis raha saada on nõustuda hädakisa meemiga, mis on kliimateadlaste üle domineerinud nüüd juba mitu aastakümmet. Nii et olukord on halb.
On tohutud fondid, mis toetavad uuringuid kliimaalasest hädaolukorrast, mis nõuab valitsuse sekkumist. Kui te teadlasena arvate muud, on vähem tõenäoline, et teid rahastatakse.
Kas raha juhib siis seda valdkonda?
Ma arvan, et on tõesti tõsi, et rahaarmastus on olnud kurja juur sama kaua, kui inimkond on eksisteerinud. Me räägime triljonitest dollaritest. Kui saavutaksime tõesti süsinikuneutraalsuse, oleks majanduslik mõju tohutu – inimesed peaksid langetama oma elatustaset oluliselt. Keskkonnakahju oleks tohutu, kui katta maailm tuulikute ja päikesepaneelidega. Seda juhib raha – hulk inimesi teenib sellega palju. Seda juhib ka võim. Ja siis juhivad seda ka need vaesed inimesed, kes veendunult usuvad, et meil on hädaolukord, sest neid on eksitatud seda uskuma. Neile tuleb kaasa tunda.
Kes ei tahaks päästa maailma, kui maailm oleks ohus? Tegelikult ei ole, aga paljud on veendunud, et on. On juba ammu teada, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, ja süsinikuneutraalsusega oleme teel põrgusse.
Ei ole vähimatki tõendust, et täna on ilmastik ekstreemsem kui 50 aastat tagasi.? Aga meedia armastab katastroofe, sest see on see, millele inimesed tähelepanu pööravad. Foto: Marko Saarm/Sakala
Kas peaksime loobuma fossiilkütuste põletamisest?
Muidugi ei tohiks me loobuda. Me ei saagi sellest loobuda. See on majanduslik enesetapp. Ja enamgi kui vaid majanduslik, see on päriselt enesetapp. Inimesed sureksid maha. Sri Lankal prooviti midagi sellist 15–20 aastat tagasi, kui äärmuslased võimule tulid ja peatasid keemiliste väetiste kasutuse, sest arvasid selle ebaloomulikuks.
Kõik pidid minema tagasi mahepõllumajandusele. Ja tulemus oli see, et riisisaak ikaldus, teesaak ikaldus. Toidu hind läks üles. Inimesed nälgisid tänavatel. Sama juhtub, kui läheme üle süsinikuneutraalsusele.
Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Kui neid põletada vastutustundlikult, ei tekita need kahju.
On küsimus, kauaks fossiilkütuseid jätkub. Neid on piiratud hulk ja inimesed on aastaid arutlenud, millal need otsa saavad ja mida me siis peale hakkame. See ei ole pakiline probleem, kuid varem või hiljem see tekib.
Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Me oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Kui neid põletada vastutustundlikult, ei tekita nad kahju.
Ma pakun, et inimesed võtavad kasutusele sünteetilised süsivesinikkütused. Oletan, et 200 aasta pärast energeetikale nii lähenetaksegi. Toodame seda anorgaanilisest süsinikust, ilmselt lubjakivist, ja põletame seda samamoodi, nagu me seda täna teeme. Toodame sünteetilist diislikütust, toodame sünteetilist bensiini ja jätkame sisepõlemismootorite kasutamist. Keegi pole leiutanud paremat mootorit, kui on sisepõlemismootor.
Aga kuidas on lood tuumaenergiaga?
Tuumaenergia ilmselgelt toimib. See toodab elektrit. Aga te ei saa oma autot kasutada tuumaenergia baasil, kui te ei ole just nii rumal, et ostate elektriauto.
Tuumaenergial on osati samad probleemid kui fossiilkütustel. Leidub neid, kes on ideoloogiliselt tuumaenergia vastu, ja neil on kaks peamist argumenti. Esimene argument, mis ka mind muretsema paneb, on see, et ei ole väga raske muuta kommertsiaalne tuumaenergia tootmine hoopis relvaks. Tuumarelvad on tõesti väga ohtlikud. Nii et see on üks vastuseis.
85-aastane kliimaskeptik ja USA teaduste akadeemia liige dr Happer sõidab rattaga tööle. Foto: vabadused.ee
Aga teine on täiesti jabur, ja see on see, et me ei saa jäätmetega hakkama. See ei ole keeruline probleem. Jäätmete käitlemine on tehniliselt tegelikult üsna lihtne. Näiteks tüüpilises tuumajaamas Ameerika Ühendriikides on kuiv vaadihoidla, mis on väiksem kui parkla, ja sinna mahub sajandi jagu kütust. See on täiesti ohutu. See võib seista seal sajandeid ja sellega ei juhtu midagi. Seega ei ole vaja seda ka töödelda. Võib-olla saja aasta pärast peab keegi kasulikuks seda kaevandada mingite materjalide jaoks. Nii et tuumaenergia on kõlblik ja ma arvan, et see täidab olulist rolli veel kauaks ajaks inimilmas.
Näiteks tüüpilises USA tuumajaamas on kuiv vaadihoidla, mis on väiksem kui parkla, ja sinna mahub sajandi jagu kütust. See on täiesti ohutu. See võib seista seal sajandeid ja midagi ei juhtu.
Suur unistus on ammu olnud tuumasüntees, energia läbi termotuumasünteesi, kus te kombineerite deuteeriumit ja triitiumit, et elektrit toota. See on osutunud palju raskemaks, kui eales arvasime. Aga see on probleem, mis, ma usun, lõpuks lahendatakse. Kellelegi tuleb mõni hea uus idee, kuidas seda teostada.
Kui hoiame targad inimesed selle kallal töös, mõtleb keegi välja, kuidas seda teha. Nii et mina olen energeetika tuleviku suhtes optimistlik. Ma arvan, et inimkonnal läheb hästi, kui nad end just ära ei hävita.
Tavapärase nitaseeni molekuli kõrvalahelasse on sisse viidud üks fluori aatom.
Soome politsei uurib aastavahetusel paiku alguse saanud narkootikumide üleannustamise juhtumeid, kus ohvreid on tapnud väga vähe tuntud narkootikum.
Aine on nii vähe levinud, et pidime selle nime eestikeelsele kirjapildile kinnitust küsima ravimiametist. Saime teada, et selle eestikeelne nimetus on fluetonitasepüün ehk N-pürrolidinofluetonitaseen. Aine on nii tundmatu, et seda pole ravimiameti esindaja Kristi Sarapi sõnul Eestis seni analüüsida tulnud.
Tagasi põhjanaabrite juurde – Soome politsei teatel on Kymenlaakso ja Häme piirkonnas fluetonitasepüüni kasutamise tagajärjel hukkunud mitu inimest. Surmaga lõppenud üleannustamisi on toimunud 2024. aasta detsembrist kuni 2025. aasta veebruarini.
Paha uudis on see, et politsei kahtlustuse kohaselt müüakse seda Soomes uimastitarbijatele jätkuvalt edasi.
„Politsei jälgib fluetonitasepüün igaseotud olukorrapilti ja võtab koos teiste asutustega kasutusele vajalikud meetmed. Surmajuhtumite vältimiseks hoiatame, et kõik narkootilised ained, sealhulgas see aine, on seotud tohutute terviseriskidega,“ ütles Häme politseijaoskonna peainspektor Jari Kiiskinen.
Uurisime, kas selle ainega seotud juhtumeid on tulnud ette ka Eestis. Saime politseilt eitava vastuse.
„Meile teadaolevalt see aine ei ole Eestis levimas,“ ütles Eesti politsei esindaja Britta Sepp.
Mis aine on fluetonitasepüün? Molekuli on lisatud üks fluori aatom
Kiire pilk veebis ütleb, Google sellist eestikeelset ainet igal juhul ei tunne. Soome politsei andmeil on aga tegemist toimelt heroiini ja fentanüüliga sarnase narkootikumiga. Ent see meememürk on vel mitu korda tugevama toimega kui fentanüünil, mis on niigi otsekohest sõltuvust tekitav ülitugev uimasti.
Tegemist on sünteetiline opioidiga, mis kuulub nn nitaseenide rühma. Eesti Ravimiametit öeldi Fortele, et tegemist on küll nitaseenide hulka kuuluva ainega, kuid vaadates selle keemilisele valemile, võib öelda, et see veidi erineb sellest, mis on Eesti nitaseenide rühma (6. nimekiri, nitaseenide rühm) kirjelduses – molekuli kõrvalahelasse on sisse viidud üks fluori aatom.
Soomes kutsutakse seda ainet ka nimega „tilk“ („tippa“). Selle tarvitamise annused – tõesti tilgad – on nii väikesed, et ühendite kasutamisega kaasneb suur üleannustamise oht.
Tagajärjeks on muu hulgas hingamisteede halvatus, mis võib päris kindlasti lõppeda surmaga.
Soome toll on täheldanud, et uimastitarbimisega seotud riskid riigis suurenevad, sest Soome uimastiturule on jõudnud mitmed erinevad nitaseenide hulka kuuluvad sünteetilised uimastid, mis on ohult võrreldavad fentanüüliga.
Toll tuletab meelde, et pelgalt välimuse järgi ei saa kunagi kindlaks, mida erinevad narkootilised ained sisaldavad, olgu need näiteks vedelikud, pulbrid või tabletid. „Ainult laboratoorsed analüüsid kinnitavad, mida illegaalne toode tegelikult sisaldab,“ ütles vanemtolliametnik Ilmari Szilvay.
Eestis on levinud nitaseenid näiteks protonitaseen, metonitaseen, N,N-dimetüületonitaseen, N-pürrolidinoisotonitaseen (isotonitasepüün) ja N-pürrolidinoprototonitaseen (prototonitasepüün).
Volodõmõr Zelenskõi ja Donald Trump 2024. aasta 27. septembril New Yorgis
Briti ajaleht Daily Telegraph kirjutab, et USA presidendi Donald Trumpi 500 miljardi dollari suuruse „tasu“ nõudmine Ukrainalt läheb palju kaugemale maavaradest. See puudutab kõike alates sadamatest ja infrastruktuurist kuni nafta ja gaasini ning riigi laiema ressursibaasini.
Eelmisel nädalal Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi lauale jõudnud lepingu tingimused kujutavad Daily Telegraphi teatel endast Ukraina tähtajatut majanduslikku koloniseerimist. See seab reparatsioonide kohustuse, mida ei ole võimalik täita. Dokument on tekitanud Kiievis jahmatuse ja paanika, kirjutab ajaleht.
Daily Telegraph sai oma valdusse lepingu projekti, millel on märge „Privileged & Confidential“ ja mis kannab 2025. aasta 7. veebruari kuupäeva. Selles öeldakse, et USA ja Ukraina peaksid asutama ühise investeerimisfondi, et kindlustada, et „konflikti vaenulikud osapooled ei saaks kasu Ukraina ülesehitamisest“.
Leping hõlmab „majanduslikku väärtust, mis on seotud Ukraina ressurssidega“, sealhulgas „mineraalsete ressursside, nafta- ja gaasiressursside, sadamate ja muu infrastruktuuriga (nagu kokku lepitud)“, jättes ebaselgeks, mida muud see veel puudutada võib. Leping peaks alluma USA New Yorgi osariigi seadustele seaduste konflikti põhimõtteid arvesse võtmata.
Lepingu järgi võtaks USA 50% Ukraina kaevandatavate ressursside tuludest ja 50% kõigi kolmandatele osapooltele väljastatavate uute litsentside finantsväärtusest ressursside tulevase monetiseerimise eest. Sellise tulu kohta on USA-l lisaks pärandiõigus, mis ühe allika sõnul tähendab „maksa kõigepealt meile ja siis toida meie lapsi“.
Washington saaks pea täieliku kontrolli enamiku Ukraina loodusvarade üle. Fondil oleks eksklusiivne õigus otsustada kõigi tulevaste litsentside ja projektide meetod, valikukriteeriumid ja tingimused. Daily Telegraphi teatel näib leping olevat kirjutatud erajuristide, mitte USA välisministeeriumi või kaubandusministeeriumi juristide poolt.
Zelenskõi pakkus idee anda USA-le otsene osalus Ukraina haruldaste muldmetallide ja muude maavarade sektoris välja ise, kui külastas septembris Trump Towerit, lootes sellega kindlustada tulevasi relvasaadetisi, kirjutab ajaleht. Tema kalkulatsioonide kohaselt pidi see tooma Ukrainasse USA ettevõtteid ja tekitama poliitilise takistuse Venemaa presidendi Vladimir Putini uuele kallaletungile.
Zelenskõi on rõhutanud ohte, mida tekitaks titaani, volframi, uraani, grafiidi ja haruldaste muldmetallide sattumine Venemaa kätte.
Zelenskõi ei oodanud ilmselt, et talle esitatakse tingimused, mis tavaliselt esitatakse sõja kaotanud agressorriikidele. Daily Telegraph kirjutab, et need on hullemad kui pärast Teist maailmasõda Saksamaale ja Jaapanile kehtestatud.
Kui see lepinguprojekt heaks kiidetaks, kujutaksid Trumpi nõudmised endast suuremat osa Ukraina SKT-st kui pärast Esimest maailmasõda Versailles’ lepinguga Saksamaale määratud reparatsioonid. Samal ajal näib Trump tahtvat Venemaa täielikult karistuseta jätta.
Trump ütles Fox Newsile, et Ukraina on sisuliselt nõustunud USA-le 500 miljardi dollari maksmisega. „Neil on tohutult väärtuslik maa haruldaste muldmetallide mõttes, nafta ja gaasi mõttes, muude asjade mõttes,“ ütles Trump.
Trump hoiatas, et Ukraina antakse Putinile taldrikul üle, kui ta need tingimused tagasi lükkab. „Nad võivad diili teha. Nad võivad mitte diili teha. Nad võivad olla ühel päeval Venemaa oma või nad võivad ühel päeval mitte Venemaa oma olla. Aga mina tahan seda raha tagasi,“ lausus Trump.
Trump teatas, et on seni sõjale kulutanud 300 miljardit dollarit, ja lisas, et oleks rumal rohkem kulutada. Tegelikkuses on kongress heaks kiitnud viis abipaketti koguväärtusega 175 miljardit dollarit, millest 70 miljardit dollarit on kulutatud USA-s relvade tootmiseks. Osa on humanitaarabi, aga suurem osa tuleb tagasi maksta.
Jutt Ukraina ressurssidest on muutunud sürreaalseks, märgib Daily Telegraph. Maavarade koguväärtusena on räägitud 26 triljonist dollarist.
Ukrainas on ilmselt suurim liitiumi leiukoht Euroopas. Aga liitiumi hind on pärast mulli purunemist 2022. aastal langenud 88%. Suuri leiukohti avastatakse üle maailma. USA-s endas avastatud liitium muudab Ukraina oma praktiliselt tarbetuks.
Sama kehtib Daily Telegraphi teatel ka haruldaste muldmetallide kohta. Need ei olegi nimelt nii haruldased.
Ukrainas on koobaltit, aga enamikus elektriautode akudes kasutatakse nüüd liitiumraudfosfaati ja koobaltit ei ole enam vaja. Lisaks sellele vähendavad naatriumioon-, ja väävlil põhinevad akud tulevast liitiumi vajadust nagu ka taaskasutus, kirjutab Daily Telegraph.
Ukraina gaasist rääkides on Juzivska leiukoht osaliselt Putini kontrolli all ning Karpaatides on keeruline geoloogia ja suured kaevanduskulud, mistõttu Chevron loobus seal tegutsemast.
Daily Telegraph kirjutab, et Ukraina ei suudaks 500 miljardit dollarit ära maksta mingi mõistliku aja jooksul, rääkimata sellest, kas on austust väärt tegu kohelda ohvrit nii pärast seda, kui ta on hoidnud liberaalsete demokraatiate rindejoont tohutute ohverdustega kolm aastat. „Kes tegelikult kellele võlgu on, võiks küsida,“ märgib Daily Telegraph.
„Minu diilide tegemise stiil on üsna lihtne ja otsekohene,“ ütleb Trump oma raamatus „The Art of the Deal“ („Diilikunst“). „Ma sihin väga kõrgele ja siis ma ainult jätkan surumist ja surumist ja surumist, et saada, mida taga ajan.“
„Tavalises kaubanduses võib teine pool lihtsalt minema kõndida. Trumpi nõudmine on neoimperialistliku suurriigi raudrusikaga väljapressimine nõrgemalt riigilt, kellel on selg vastu seina, ja kõike seda kullaaugu pärast, mis eksisteerib peamiselt Trumpi peas,“ kirjutab Daily Telegraph.
Hea teada: Hispaania rannas ähvardavad turiste karmid trahvid MÄRTS 10 EESTINEN
Turiste hoiatatakse vähetuntud reegli eest, mis võib muuta unelmate Hispaania puhkuse õudusunenäoks.
Hispaania lõunaosas asuv Benidorm on üks turistide lemmik sihtkohti, kuhu koguneb igal aastal miljoneid inimesi päikest nautima, vahendab Daily Mail.
Eelmisel sügisel nimetati see Tripadvisori sügisreiside indeksi järgi brittide populaarseimaks rahvusvaheliseks sihtkohaks. Turistid peavad aga kõvasti kukrut kergendama, kui nad rikuvad olulist reeglite nimekirja.
Karmid reeglid mõjutavad kohta, kus puhkajad välismaal viibides kõige rohkem aega veedavad – randa.
Ajapiirangud tähendavad, et kui jääte vahele kesköö ja kella 7 vahel meres ujumisega, ähvardab teid trahv vahemikus 750–1200 eurot.
Sama reegel kehtib nendel tundidel Benidormsi randades magamise või telkimise kohta.
Ja need pole ainsad reeglid, mida turistid peavad meeles pidama – seal on terve nimekiri, mis võib sundida turistidel raha välja köhima.
Päikesevarjude ja käterätikute maha panemine, et ruumi reserveerida, võib tuua kaasa 150 euro kaotuse, samal ajal kui pallimänge väljaspool selleks ettenähtud alasid mängides ootab rahatrahv 120 eurot.
Riiete seljast võtmine mittenudistide rannas toob kaasa 650-eurose trahvi ja punase lipu lehvimise ajal ujumine maksab 1000 eurot, edastab Birmingham Live.
Meres urineerimine maksab 150 eurot ning seebi ja šampooni kasutamine rannas duši all maksab teile 650 eurot.
Õngeridva või võrguga püüdmine toob kaasa 750-euro suuruse trahvi – harpuuni kasutamisel on see veelgi suurem – 1100 eurot.
Šokeerival kombel on selles nimekirjas ka rannas alkoholi tarbimine ja seal võivad turistid maksta 750 eurot.
Oluline on mitte osta jooke rannamüüjatelt, kuna need on suures osas litsenseerimata.
Rannas suitsetamise keeld on veel üks suur reegel – vahelejäämise korral peate maksma trahvi kuni 2000 eurot.
Kui seksite rannas, saate rahatrahvi 750 eurot ja kui te rannast lahkute end katmata, et linna minna, võib teid nõuda kuni 300 eurot.
Isegi suurte liivaskulptuuride ehitamine on nimekirjas 150-eurose trahviga, kuigi on oluline märkida, et see ei puuduta laste liivalosse, vaid käib piisavalt suurte skulptuuride kohta, mis takistavad randade igaõhtust puhastamist.
Ja see pole veel kõik – grillimine ja lõkke tegemine on keelatud igas Benidormi rannas, nagu ka esimesel kuuel meetril vee lähedal istumine või päevitamine.
Siin on trahvisummade nimekiri:
Suitsetamine rannas – kuni 2000 €
Randa sisenemine kesköö ja 7 vahel, sealhulgas ujumiseks, magamiseks või telkimiseks – 750–1200 eurot
Ujumine punase lipu lehvimise ajal – 1000 €
Seks rannas – 750 €
Alkoholi joomine rannas – 750 €
Õngega kalapüük – 750 €
Harpuuniga kalapüük – 1100 €
Šampooni ja seebi kasutamine rannas duši all – 650 €
:format(webp)/nginx/o/2025/03/06/16700291t1hc687.png?w=1024&resize=1024,1024&ssl=1 "FOOKUS. USA professor: planeedi päästmine soojenemisest on hullumeelsus")
