Neljapäev, jaanuar 08, 2026

Rubriik: Eesti Uudised

Eesti Uudised, Kahevõistlus, RSS
Otepää kahevõistluse MK-etapile lisati ka teine eelvõistlus

Otepää kahevõistluse MK-etapi korraldajad lisasid neljapäevasesse võistlusgraafikusse nii meestele kui naistele teise eelvõistluse.

Otepää MK-etapp saab alguse neljapäeval, aga kuna reedeks ennustatakse kõvemat tuult, otsustati esimesel võistluspäeval pidada kokku neli eelvõistlust, et nende tulemusi saaks vajadusel teistel päevadel kasutada.

Neljapäeval tehakse algust juba kell 9 hommikul, kui naised peavad hüppetreeningu. Kell 9.45 saab alguse esimene eelvõistlus, kell 10.30 algab ka teine eelvõistlus. Mehed alustavad treeninghüpetega kell 14.00, esimene eelvõistlus algab kell 15.00 ning teine kell 16.15.

Reedel asuvad naised suusarajale kell 13.45 ning mehed kell 14.30. Hüppevõistlused peetakse pärast seda, aga kui ilm Tehvandil hüppamist ei soosi, võetakse kasutusele ühe eelvõistluse tulemused.

Laupäeval algab võistluspäev kell 10.20 meeste hüppevõistlusega, naised lähevad mäele kell 11.45. Suusarajale lähevad mehed kell 13.40 ning naised 14.30. Pühapäevane graafik ei muutunud, naised lähevad kompaktvõistluse raames hüppemäele kell 12.30 ning mehed 13.20, naised lähevad rajale kell 16.00 ning mehed 16.30.

Täielik ajakava on nähtav võistluse kodulehel.

ERR-i kanalitel saab MK-etapile kaasa elada alates reedest, esimene ülekanne algab kell 13.30.

Loe edasi

Loe edasi

Eesti Uudised, RSS
Pooletoobine režiimikriitika on eriti hale

Röövellikud maksutõusud ei tekita täna paljudes inimestes enam kindlust ega selgust, vaid pigem hädaldamist ja vastandumist. See ei ole üksikute putinistide emotsionaalne hinnang, vaid laiem ühiskondlik viha.

Kriminaalne sõjapropaganda ei tekita täna paljudes inimestes enam kindlust ega selgust, vaid pigem ärevust ja vastandumist. See ei ole üksikute putinistide ja liberaalsele normile allumatute emotsionaalne hinnang, vaid laiem ühiskondlik vaimne ärkamine.

Kaja Kallase nimi ei tekita täna paljudes inimestes enam kindlust ega selgust, vaid pigem pettumust ja vastandumist. See ei ole üksikute poetaguste putinistide emotsionaalne hinnang, vaid laiema ühiskondliku pohmelli algus.

Homoabielu ei tekita täna paljudes inimestes enam kindlust ega selgust, vaid pigem tõmblusi ja vastandumist. See ei ole üksikute ühiskonna lõhestajate emotsionaalne hinnang, vaid laiem ühiskondlik normaliseerumine.

Massiimmigratsioon ei tekita täna paljudes inimestes enam kindlust ega selgust, vaid pigem hirmuvärinaid ja vastandumist. See ei ole üksikute Kremli käsilaste emotsionaalne hinnang, vaid terve talupojamõistuse hääl.

Nurjunud roheelekter ei tekita täna paljudes inimestes enam kindlust ega selgust, vaid pigem vastikust ja vastandumist. See ei ole üksikute vandenõuteoreetikutest lamemaalaste emotsionaalne hinnang, vaid normaalse tavalise eestlase arusaam maailma asjadest.

Jne, jne, mis puutub aga eelmainitud kindlust ja selgust, siis pole neid kunagi olemas olnud, tegemist on kommunistide alatu demagoogiaga. Kordasin seda salakavalat ja väärastunud lauset mitmes variatsioonis, et vale paremini välja tuleks. Laenasin selle värdlause ajakirjandusest.

Mingil hetkel peab ka poolpehme provintsipoliitik tunnistama, et globalistide ja satanistide propaganda on vale ja nende poliitika totaalselt nurjunud ning pooletoobiste prioriteete kajastav Kliimaministeerium on häbiväärne jama.

Aga ka seda ei saa teha inimese moodi, ikka tuleb poole suuga soiguda nn kindlusest ja nn selgusest. No ei ole kliimaministeerium mitte kunagi ega mitte kellestki tekitanud kopika eestki ei kindlust ega selgust, milleks jultunult valetada?

Kas laste kohitsemine tekitas teist ka kunagi kindlust, selgust, vaimustust, õnnejoovastust ja tugevaid isamaalisi tundeid. Vasta, sa armetu!

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 07.01.2026

Loe edasi

Loe edasi

Eesti Uudised, RSS, Välismaa
Mikser: Hiina ja Venemaa võivad proovida sama, mida USA Venezuelas tegi

Väikeriikidele, nagu president Lennart Meri on öelnud, on nii-öelda tuumarelvaks rahvusvaheline õigus või püsiv õigussüsteem. Kas tuumarelv on meil endiselt sama kõvasti peos?

Mulle see metafoor ei ole kunagi meeldinud. Tuumarelv on ikkagi eeskätt heidutusvahend, mida mitte kunagi ideaalses maailmas ei kasutata. Rahvusvahelist õigust peaksime ikkagi kogu aeg rakendama. Ma arvan, et see metafoor ei ole kõige õnnestunum, aga ma saan aru küll, mida president Meri sellega öelda soovis.

Me kindlasti väikeriigina sõltume väga palju sellest, et rahvusvaheline õigus püsiks tugevana ja et need reeglid, milles on kokku lepitud, saaksid ka kõigi osapoolte poolt täidetud, olgu siis tegu suurte või väikeste, sõjaliselt võimsate või vähem võimsate riikidega.

See, mis toimus Venezuelas Ameerika Ühendriikide võimude poolt ning nende hilisemad väljaütlemised – eelkõige Donald Trumpi enda poolt – on tekitanud palju küsimusi. Kas need õigused on ikka õiglaselt ja õigest rakendatud?

Selge on, et rahvusvahelisel õigusel on teatud mõttes hajusad piirjooned ja rahvusvaheline õigus ka pidevalt areneb, aga kahtlemata need, kes tunnevad muret rahvusvahelise õiguse järgimise pärast, ei tunne kaasa Nicolas Madurole.

Kui siin meie välisminister ja kantsler ütlesid, et Maduro pärast me küll pisaraid ei vala, siis see on sisuliselt absoluutselt õige, aga natuke märgist mööda, sest loomulikult me ei vala pisaraid Maduro pärast. Meie mure on rahvusvahelise õiguse püsimise pärast. See on akadeemiline ja praktiline.

Kui USA rakendab seda uut monroe või nn donroe doktriini ning ütlevad, et see, mis toimub lääne poolkeral, on nende priviligeeritud huvisfääris ja teistel ei ole sinna asja ning USA võib oma suveräänsust kehtestada ka teiste riikide üle selles piirkonnas, siis ei ole vähimatki põhjust arvata, et sama ei püüaks teha teised suured riigid oma lähiümbruses. Paraku oleme meie siin ühe oluliselt kurjema ning meie suhtes vaenulikuma suurjõu lähinaabrid ehk meid teeb see arusaadavalt murelikuks.

Ei läinud väga palju aega mööda pärast Venezuela presidendi arreteerimist, kui juba hakati kiiresti rääkima Gröönimaast ja siis USA administratsioon avaldas ise ka taaskord huvi saare omamise üle. Kuidas seda küsimust lahendama hakatakse?

Kahtlemata ei kuulu Gröönimaa täna Ameerika Ühendriikidele. Kõrgemad võimud ei ole otsesõnu suutnud ka välistada sõjalise jõu kasutamist. Ma olen üsna veendunud, et selleni asi ei lähe. Ma arvan, et Ameerikal on sõjaline kohalolek Gröönimaal täna juba olemas. Ei ole olulisi hoobasid, millega saaks pidurdada seda, kui USA tahaks oma sõjalist kohalolu seal suurendada. Ma arvan, et iseenesest ei ole selle vastu ka Taani, sest nii Taani, USA kui ka Gröönimaa kuuluvad NATO-sse ja selleks, et parandada Gröönimaa julgeolekut ning sealt kaudu kaudselt ka Ameerika Ühendriikide oma, siis selleks ei ole USA-l vaja kindlasti omandada, osta ega vallutada Gröönimaad.

Pigem, kui me vaatame Venezuelat, siis huvitaval kombel on erinevad USA valitsuse liikmed on püüdnud panna sellist õilsamat eesmärki sellele operatsioonile külge – rääkinud Maduro ebalegitiimsusest, mis on ju tõsi, rääkinud narkokaubandusest, mis on ühest küljest tõsi, sest Venezuelast lähtub narkovoog, aga see ei jõua eriti USA-sse, vaid pigem Euroopasse. Ehk see ilmselt Ameerika seisukohast ei ole see kindlasti ajend. Ajendiks on, ükskõik, mida on teised kabineti liikmed öelnud, siis president Trump on praktiliselt järgmise lausega jõudnud tagasi nafta juurde. Ma arvan, et ka Gröönimaa puhul üks suur motivaator on strateegilised toorained, mida Gröönimaalt on ilmselt tulevikus veel suuremal määral võimalik kaevandada koos tehnoloogia arengu ja kliimamuutustega.

Mis see USA strateegia siis on? Jõuga surutakse Taani välja?

Ma ei tea, kas selle taga on strateegia või tegemist on taktikaliste üksikute sammudega, mille taga tegelikult suurt pilti ei ole. Me oleme ka näinud, et see Gröönimaa teema ju Trumpi retoorikas tõuseb ja kaob. Vahepeal tulevad muud asjad peale ja see vajub unustustehõlma ning kõik hingavad kergendatult. Selge on, et kui USA peaks astuma mingeid jõulisi samme selleks, et võtta Gröönimaa oma kontrolli alla, siis kahjustab see olulisel määral juba niigi kahjustada saanud Ameerika Ühendriikide kui liitlase usaldusväärsust teiste liitlaste silmis.

Sel juhul NATO-t sellisena, nagu ta täna on, enam ei oleks.

NATO on ju eeskätt poliitiline organisatsioon, mis toimub konsensuse põhimõttel. NATO saab astuda samme, kui kõik liitlased kokku lepivad. Kui üks liitlane asub jõuga võtma teisele liitlasele kuuluvat territooriumi, siis ilmselgelt selle konsensuse saavutamine ka muudes küsimustes on sellevõrra raskem ja seda olukorda, ma usun, tõttavad testima Hiina Taiwanis ja võimalik, et Venemaa oma lähiümbruses. Kas siis suudab NATO küdeva poti Gröönimaa teemal tõsta kuhugi kõrvale ja tegeleda nende akuutsete julgeoleku muredega? See on pigem see, mis meid ärevaks teeb.

Mida Euroopas räägitakse? Seitsme riigi juhid on teinud Taani toetuseks avalduse ja öelnud, et Gröönimaal on õigus ise otsustada, kuidas nad seal asju ajavad. Gröönimaalt endalt tuleb ka vastuolulisi sõnumeid. Osa sealseid elanikke tegelikult ütlevad, et neid ei kutsuta laua taha ja käib see mäng üle nende pea. Teised ei taha Ameerikast mitte midagi kuulda.

Eks Gröönimaal need meeleolud on ikkagi sellised, et Gröönimaa ja selle ressursid kuuluvad Gröönimaa inimestele. Kindlasti on teatud skepsist selle suhtes, kuidas Taani on oma õigust Gröönimaal teostanud aastakümnete või -sadade jooksul. See ei anna aga Ameerikale õigust ühepoolsete sammudega Gröönimaad enda kontrolli alla võtta. Ma arvan, et vastuseis sellele on kindlasti ka Gröönimaal väga suur.

Kas USA mõjutab ka kuidagi, et Euroopa ütleb, et meile ei meeldi Ameerika Ühendriikide ähvardavad väljaütlemised?

Eks see ikka mõnevõrra mõjutab. See on päris märkimisväärne, et Suurbritannia peaminister – riigi, mis on USA oluline partner – oli selle ühisavalduse taga. Samamoodi Itaalia peaminister, kes on olnud oma poliitilistelt vaadetelt võrdlemisi lähedane liitlane Trumpile Euroopas ehk ma usun see, et praktiliselt kõik Euroopa suuremad riigid on sellise avalduse taga ja väljendavad solidaarsust Taaniga, kindlasti ei jää märkamata ega kuulmata. Kas nüüd Trump oma väljaütlemistes kuskil ennast mõjutada laseb? Vaevalt, aga ma usun, et Marco Rubio ja teised mõjukad Trumpi lähikondsed ikkagi näevad seda.

Loe edasi

Loe edasi

Eesti Uudised, RSS, Tennis
United Cupil selgusid esimesed poolfinalistid, Poola sai kaheksa hulka

Tennise United Cupil selgusid kolmapäeval esimesed kaks poolfinalisti, kui USA alistas Kreeka ning Šveits Argentina. Ühtlasi selgus ka viimane veerandfinalist, kui Poola alistas kindlalt Hollandi.

USA ja Kreeka vaheline kohtumine algas naiste üksikmänguga ning maailma neljas reket Coco Gauff asus Maria Sakkari (WTA 51.) vastu avasetis juhtima 5:0, vormistades seejärel 6:3 võidu. Teises setis oli ameeriklanna taas kindlam ning viis oma koondise 6:2 setivõiduga juhtima.

Kreekal oli meeste üksikmängus hädasti võitu vaja ning Stefanos Tsitsipas (ATP 34.) hoidis koondise lootused elus, kui ta alistas Taylor Fritzi (ATP 9.) 6:4, 7:5. Edasipääseja selgus seega segapaarismänguga, kus Sakkari ja Tsitsipas võitsid avaseti 6:4, kuid Gauff ja Christian Harrison leidsid vastuse ja võitsid teise seti 6:4 ning seejärel kiire lõppmängu 10:8.

USA kohtub poolfinaalis võitjaga Poola ja Austraalia vastasseisust. Poola teeniski edasipääsu kaheksa hulka alles kolmapäeval, kui Hubert Hurkacz (ATP 83.) ja Iga Swiatek (WTA 2.) võitsid hollandlaste vastu üksikmängu. Katarzyna Kawa ja Jan Zielinski vormistasid seejärel segapaarismänguga kolm-null võidu.

Poolfinaalikoha pälvis veel Šveitsi esindus, kui Belinda Bencic (WTA 11.) alustas 6:2, 6:2 võiduga argentiinlanna Solana Sierra (WTA 66.) üle, aga Sebastian Baez (ATP 43.) alistas vanameister Stan Wawrinka (ATP 156.) 7:5, 6:4. Otsustavas paarismängus said Bencic ja Jakub Paul jagu Maria Lourdes Carlest ja Guido Andreozzist ning viisid Šveitsi 6:3, 6:3 võiduga nelja parema sekka.

Šveitsi vastane selgub neljapäeval, kui omavahel kohtuvad Tšehhi ja Belgia.

Eesti Uudised, RSS, Tallinn
Tallinn logiseb: pealinna tabas probleemide ahel, mille eest keegi ei vastuta
 

Tallinna elanikud on viimastel nädalatel saanud valusa õppetunni, mida tähendab „hästi juhitud linn“ ainult paberil. Reaalsuses on pealinnas aset leidnud järjestikused ja tõsised tõrked elutähtsates teenustes – esmalt ulatuslik veekatkestus, seejärel elektrikatkestused, prügiveo häired ning lõpuks lumeuputus, millega linn ilmselgelt toime ei tulnud.

Kõik need probleemid on linnavõimu poolt esitatud kui „eraldiseisvad juhtumid“. Tegelikult joonistub välja hoopis murettekitav muster: Tallinna juhtimine ei ole valmis kriisideks ega suuda tagada linlastele elementaarset kindlustunnet.

Vesi kadus – vastutus haihtus

Uusaastaööl jäid sajad tuhanded tallinlased tundideks ilma veeta. Põhjuseks nimetati tehnilist riket Ülemiste veepuhastusjaamas. Linn ja Tallinna Vesi rahustasid avalikkust, et „olukord on kontrolli all“. Küsimus on aga lihtne: kuidas saab ühe rikke tõttu jääda pealinn pikaks ajaks praktiliselt veeta?

Kas varusüsteeme ei ole? Kas riskistsenaariume ei harjutata? Või loodetaksegi, et midagi ei juhtu – kuni juhtub?

Elektrikatkestused kui uus normaalsus

Peagi järgnesid elektrikatkestused mitmes linnaosas. Elekter kaob ootamatult, side katkeb, tööd ja tegemised on häiritud. Taaskord öeldakse: „ilmastik“, „torm“, „paratamatus“.

Aga kas XXI sajandi Euroopa pealinnas peabki see nii iga esimese tugevama tuulega olema? Aastaid on räägitud investeeringutest, digitaliseerimisest ja nutikast linnast – reaalsuses ripub aga Tallinna taristu endiselt juhuse küljes.

Prügi kuhjub, linn laiutab käsi

Aga see pole veel kõik. Edasi olid elanikud sunnitud mitmes linnaosas vaatama otsa üle ajavatele prügikonteineritele. Teenusepakkujad viitavad tööjõupuudusele, sest korraga olevat pühade ajal hulk haigestunuid. Linn lubab „olukorda jälgida“. Kuid prügi ei kao jälgimisega – see vajab äravedu.

Kui linn ei suuda tagada elementaarset teenust, siis mille eest täpselt maksavad tallinlased oma makse ja kõrgeid teenustasusid?

Lumi tuli jälle „ootamatult“

Ja siis see iga-aastane jura lumega – talv tuli taas ootamatult. Lumi mattis kõnniteed, väiksemad tänavad muutusid läbimatuks ning eakad ja lapsevanemad pidid ise hakkama saama. Samal ajal raporteeris linn masinate hulgast ja plaanidest, kui reaalsus tänaval oli sootuks teine.

See on vana muster: paberil on kõik korras, tegelikkuses mitte.

Juhtimiskriis, mitte ilmastik

Kõiki neid juhtumeid ühendab üks joon: vastutuse hajumine. Alati on süüdi ilm, tehnika või „keeruline olukord“. Ühesõnaga – keegi teine. Mitte kunagi juhtimine.

Tallinn vajab ausat arutelu teemadel: kas linna taristu on alarahastatud; kas teenused on liiga killustatud ja kontrollimatud; kas linnavõim tegeleb päris probleemidega või ainult mainekujundusega.

Seni, kuni nendele küsimustele ei vastata, jääb tallinlastele tunne, et nad peavadki hakkama saama ühest kriisist teise.

Kõige ohtlikum ei ole ükski konkreetne katkestus. Kõige ohtlikum on see, et ükski neist ei too kaasa poliitilist ega ametkondlikku vastutust.

Eesti Uudised, RSS
Nvidia juht lubas lahendada isejuhtivate autode vead uue kiibiga

Nvidia juht Jensen Huang kirjutas tarbeelektroonika messil CES peetud ettekandes isejuhtivate autode probleemid puudulikule riistvarale. Liigikaaslasi surnuks sõitvad autojuhid näitavad samas, et omad vead on ka inimlikumal arvutusmasinal, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Aasta esimesel kuul toimub Nevada osariigis Las Vegases maailma mõjukaim ja suurim tarbeelektroonika mess Consumer Electronics Show (CES). Ettevõtted tutvustavad CES-il järgmisele majandustsüklile mõeldes oma uusimaid tooteid ja innovaatilisi tehnoloogiaid. Eesmärk on tõugata lõpptarbijaid äratundmisele, et see, mis neil olemas on, hakkab ajale jalgu jääma ja aeg on planeerida järgmist ostu. Teine suur eesmärk on näidata ettevõtete edukust ja innovaatilisust, kujundada konkurentsipositsiooni ja kergitada firmade börsiväärtust.

Mess alles algas. Võib-olla tuleb veel üllatusi, aga võimalik, et keegi ei suuda ületada Nvidia juhi Jensen Huangi ettekandes tutvustatud uudistoodet Alpamayo. Vähemalt tema enda arvates on tegemist avalikkusele ChatGPT tutvustamisega võrreldava pöördelise hetkega, aga autonoomsete sõidukite vallas. Nelja triljoni dollari suuruse börsiväärtusega ettevõtte juht oli seda fraasi ilmselgelt hoolikalt valinud.

Sõnum ei seisne mitte selles, et autod hakkavad reisijatega vestlema, vaid isejuhtiva sõiduki tehnoloogia siseneb uude arengujärku. Vahest aitab mõtet tabada võrdlus Londoni linnapildis kuulsate mustade taksode juhtidega. Musta takso ehk London cabi juhtimise õiguse saamiseks peavad kandidaadid selgeks õppima umbes 25 000 tänava ja 20 000 tähelepanuväärse maamärgi asukoha. Alles mitmeaastase ja kümnete tuhandete kilomeetrite mahus sõidupraktikat lubatakse nad monumentaalse nimega eksamile “The Knowledge”.

Londonis on ka tavalisemate sõidukitega taksojuhte. Nemadki tunnevad linna, aga mitte sellisel tasemel. Nad kasutavad enamasti GPS-seadmeid. Nvidia näite mõttes võib neid võrrelda isejuhtivate autodega, mille nn tarkus rajaneb tarkvaral, muu hulgas GPS-i kasutamise oskusele.

Mustade taksode juhtide puhul avastasid Londoni ülikooli teadlased, et neil on tänavavõrgustikus orienteerumiseks oluline aju osa teistest kodanikest suurem. Nende taksode juhtimises on lisaks tarkvarale oluline osa ka aju struktuursel kohanemisel.

Nvidia juht Jensen Huang tõmbas uut isejuhtivate autode platvormi tutvustades üllatava paralleeli inimajuga. Ta võrdles spetsiaalselt kohandatud riistvara vajadust fenomeniga, kus Londoni taksojuhtide aju ehitus muutub füüsiliselt, et mahutada linna keerukat kaarti. Sõiduki juhtimisintellekt ei ole pelgalt arvutis jooksev tarkvarakiht. See on riistvaraga sügavalt integreeritud platvorm, mille füüsiline ülesehitus ongi loodud selleks, et reaalajas ümbritsevat tajuda, olukorda analüüsida ja otsuseid langetada.

Nvidia uuendus tähistab varasema strateegia muutumist. Alpamayo platvorm ei ole pelgalt kiirem protsessor. See on katse käsitleda autonoomset juhtimist kui riist- ja tarkvara harmoonilist ökosüsteemi, mis imiteerib aju tööpõhimõtteid. Eesmärk ei ole ju lihtsalt kruvida rooli ja pedaalide vahele mingit lisaseadet või robotit, vaid luua sõiduk, mis ongi olemuselt intelligentne. Idee pole kruvida rooli ja pedaalide vahele lisaseadet või robotit. Alpamayo sarnaneks pigem auto ehitusse põimitud närvisüsteemile.

Seni on isejuhtivate sõidukite ülesande lahendamist käsitletud peamiselt tarkvaraprobleemina, mille lahendamiseks koguti suurel hulgal liiklusmustreid kajastavaid andmeid. Seejärel treeniti närvivõrke ja kasutati tarkvara mudelitena üha võimsamatel, kuid põhimõtteliselt standardsetel arvutusplatvormidel.

Erinevus on oluline, kuna meid ümbritsev reaalsus ei ole andmekogu vaid jooksvalt tärkav, sh üllatustega dünaamiline kooslus. Tarkvaralised lahendused on olnud võrdlemisi edukad, välja arvatud uutes, õppematerjalis mitte esinenud olukordade puhul. Meenutagem mõne aasta tagust traagilist õnnetust, kus isejuhtiv auto surmas jalgratast käekõrval lükanud inimese. Auto tehisintellekt ei suutnud olukorda lahendada, sest tarkvaras puudus stsenaarium juhuks, kui inimene ei sõida rattaga, vaid kõnnib selle kõrval.

Jensen Huang väitis, et Alpamayo rakendab sõiduki juhtimisel jooksvat arutluskäiku, mis erineb masinõppe ajal omandatud liiklusmustrite järgmisele rajanevast metoodikast. Seepeale kõlasid siin-seal kommentaarid, et selline auto võib saavutada teadvuse. Jäägu see uute asjade ümber leviva põnevuse näiteks.

Tõsisemas vaates on tegemist jõulise konkurentsisurvega senistele isejuhtivate sõidukite valmistajatele. NIVIDIA lubas asuda arendama isejuhtivaid sõidukeid ning plaan on luua isegi oma taksofirma.

Elon Musk kommenteeris uut konkurenti tervitades, et isejuhtimine on 99 protsendi ulatuses suhteliselt lihtne. Seejärel muutub aga ülesanne jõhkralt raskeks. Mõttelist protsenti tuntakse pika saba probleemina. See on osa reaalsusest, milles avalduvad ebatavalised ja eluohtlikud harvikjuhtumid.

Ligemale 99 protsenti tähistab seda osa liiklusest, mis kordub ja on etteaimatav. Ühel hetkel paigutatakse aga tee serva ajutine liiklusmärk, algab torm, sõiduteele veerevad prügikastid ja inimesed liiguvad ettearvamatult. Eksitav on petta end võltsturvatundega, mõeldes, et need juhtumid on haruldased. Paraku on nende valik lõpmatu. Inimesed elavad samuti iga päev. Lõpuks tekib olukord, millega nad ei saa hakkama.

Ent piirdudes liiklusega, pole ka inimesed ise seda pika saba probleemi lahendanud. Nad põhjustavad igal aastal tuhandeid inimohvritega eksimusi. Me aktsepteerime teiste inimeste ebatäiuslikkust. Tulevikus selgub ,millist ebatäiuslikkuse taset nõustume aktsepteerima masinatest juhtide puhul. Nvidia samm tähendab muu hulgas sedagi, et vastutus ei lasu edaspidi tarkvara arendajal, vaid iseseisvalt arutleval autol.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
Eesti Uudised
Austraalia lahtiste auhinnafond kasvas rekordilise summani

Austraalia lahtiste tennisemeistrivõistluste korraldajad teatasid, et turniiri auhinnafond kasvas rekordilise 64,3 miljoni euroni.

Aasta esimese suure slämmi turniiri auhinnafond kasvas võrreldes mullusega 16 protsendi võrra ning on turniiri ajaloo suurim.

Kõigi nelja slämmiturniiri võrdluses jäävad Austraalia lahtised alla üksnes USA lahtistele, kus jagati eelmisel aastal välja ligi 78 miljonit eurot.

Meeste ja naiste üksikmängude võitjad teenivad tänavu ligi 2,5 miljonit eurot ehk umbes pool miljonit rohkem kui eelmisel aastal.

Auhinnafondi kasv puudutab kõiki turniiril osalevaid üksik- ja paarismängijad, näiteks kvalifikatsiooni avaringis kaotanud mängija pistab tasku 16 protsenti rohkem kui mullu. Lisaks hüvitab turniiri korraldaja Tennis Australia varasemast suuremas ulatuses mängijate reisikulusid.

Austraalia lahtiste kvalifikatsiooniturniir algab 12. jaanuaril ning põhiturniiril alustatakse mängudega 18. jaanuaril. Meeste üksikmängus asub tiitlit kaitsma itaallane Jannik Sinner ja naiste üksikmängus ameeriklanna Madison Keys. Eesti tennisistidest on võistlustules Mark Lajal, Daniil Glinka ja Ingrid Neel.

Eesti Uudised
Kert Kingo: kogu “õigusriik” jätab oma tegevusega räpase mulje

EKRE poliitik Kert Kingo, kes on ise süvariigi hammasrataste vahelt läbi käinud, kommenteerib ERR-i artikli põhjal korruptsioonis süüdistatud politseijuhtide õigeksmõistmist.

“Kogu see politseijuhtide kaasusega ühel või teisel moel seotud kamp – politseijuhid, kapo/prokuratuur ja (riigi)kohus – jätavad kõik oma tegevusega “räpase” mulje. Ükskõik millise poole pealt vaadata.

Antud juhul on riigikohus (-kohtunikud) käitunud taas juba väljakujunenud mustrina – kui mingis asjas on antud kindel “suunis”, aga riigikohus on jäänud mingil põhjusel kahvlisse, siis nad lihtsalt selget seisukohta ei kujunda. Laveerivad niipidi ja naapidi. Põhistatud otsust ei maksa enam ammu sellest asutusest oodata.

Artiklis on riigikohtu suunas loobitud kriitikanooli, mis on igati omal kohal. Näiteks:

“Riigikohus jättis otsuses paraku kasutamata veel ühe võimaluse. Nimelt vaikis ta osas, milles oleks võinud midagi öelda prokuratuuri ja kaitsepolitsei tegevuse õiguspärasuse ja põhjendatuse kohta antud asjas, iseäranis, kas need oli vabad õiguslikest küsitavustest, sealhulgas isiklikust soovist millegi eest kätte maksta või muudest asjakohatutest kaalutlustest.”

Järjekordne kinnitus, et meil on poliitiline asutus nimega riigikohus, kus mõistavad “õigust” ideoloogiliselt motiveeritud kohtunikud, mitte sõltumatu õigusemõistja.”

Artikkel loetav ERR portaalis.