Uudiseid ja nalja
Mõnda meist kindlasti huvitavad veel filosoofilised probleemid: mis meist saab, kaua see jama kestab ja kas eesti rahval on mingi võimalus? Lehtede lugemisest ei ole suurt abi, üks kurdab rahvusvahelise õiguse pärast, mis ei aidanud meid ei Teheranis, Jaltas ega Siberis. Teised kuulutavad eesootavat kaost. Mõnigi halab veel kliimakatastroofi ja naiste õiguste pärast, aga õnneks […]
The post Sven Sildnik: see pole kaos, vaid viimne kohtupäev appeared first on Uued Uudised.
Käesolevaga annan teada, et Taani riigil on peaminister ja tema nimi on Mette Frederiksen, ameti poolest on ta sotsialist. Tundmatu ajakirjanik küsis peaministrilt, mida Taani teeb, kui ameeriklased röövivad Gröönimaa presidendi ja annavad ta narkokuritegude ja valimiste võltsimise pärast kohtu alla.
„Kui USA valib teise NATO riigi ründamise, lõpeb kõik,“ vastas Frederiksen. Kui kõik on läbi, siis pole ilmselt kuigi oluline, et Gröönimaa ei ole riik ja pole seal ka mingit kommunistist presidenti ja kui ongi sealkandis mõni põlvepikkune kommar, siis on tema hirmuteod marginaalsed.
Tegelikult on Gröönimaa seaduslikuks valitsejaks kuningas Frederik X, kes on teadupärast jumalakartlik, viisakas ja taimetoiduline monarh. Miks peaks keegi tahtma tema peale kopteritega jahti pidada, jääb arusaamatuks. Väljavaated pantvangi eest hiiglaslikku lunaraha saada on napid.
Tõsi, USAle on Gröönimaa viimasel ajal väga armsaks saanud, kiindumus on tuline ning vähemalt eemalt vaadates kahepoolne ja paariheitminegi pole välistatud. Taani territoriaalsele terviklikkusele oleks see muidugi teatavaks tagasilöögiks, aga samas – milles on probleem?
Euroopa riigid on kõikvõimalikke pagulasi punnis täis, mille poolest ameeriklased musulmannidest või afrikaaneritest halvemad on? Immigrant on immigrant ja tal on õigused ja inimväärikus ja temaga tuleb olla hea ja kannatlik, olgugi ta siis ameerika soldat, kaevur või asehaldur.
Väga rassistlik ja ksenofoobne on see peaminister neil seal. Ameerika pagulastele tuleb anda igakülgset abi, neid tuleb kaitsta politsei ja kohtu eest, kui neile tekib vajadus kedagi vägistada või pussitada ja üldse tuleb pagulasi austada ja nende rikastavast kultuurist 24/7/666 rõõmu tunda.
Immigratsioon on alati ja igal pool hea, see on ka rändeleppesse kirja pandud. Kuidas üks tüdrikuohtu peaminister sellest lihtsast leppest nii nurispidiselt aru on saanud, jääb selgusetuks. Ära röövida teist just ei soovita, aga probleem tuleb kiiresti lahendada.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 06.01.2026
Rahvusvahelise suusaliidu (FIS) president Johan Eliasch hoiatas, et taliolümpiamängude programmi ei tohiks rikkuda liigse eksperimenteerimisega ja tuleks jääda oma põhiväärtuste juurde.
Sotsiaalmeediasse on pandud video, kuidas Venezuela uus president Delcy Rodriguez tervitas esimese asjana Hiina, Vene ja Iraani saadikuid.
Selle peale küsitakse, kas võim on riigis tõesti üle läinud.
Siin on video asja kohta:
🔴 The first three people to embrace Venezuela’s Interim President Delcy Rodriguez after her swearing-in were the ambassadors of 🇨🇳 China, 🇷🇺 Russia, and 🇮🇷 Iran. pic.twitter.com/BbUlxlH7CF
— Jacob Baime (@JacobBaime) January 6, 2026
Subscribe to get the latest posts sent to your email.
Rootsi väljaande Svenska Dagbladeti intervjueeritud ekspertide sõnul avaldavad USA operatsioon Venezuelas sel nädalavahetusel ja president Donald Trumpi viimased avaldused tema püüdluste kohta Gröönimaa üle kontrolli võtta Taani valitsusele tugevat survet.
Kui Taani valitsus oli 2025. aastal tugeva surve all, siis nüüd valitseb Kopenhaagenis paanika, ütleb NATO teadur Magnus Christiansson Rootsi riigikaitse kõrgkoolist.
Asjatundjatel on raske näha Trumpi administratsiooni tegevuses Gröönimaa suhtes mingit loogikat, kuna Trump viitab oma kõnedes USA riiklikule julgeolekule.
Rahvusvahelise poliitika dotsendi Ann-Sofie Dahli sõnul on täiesti võimalik lahendada Trumpi tõstatatud julgeolekuprobleemid Ameerika Ühendriikide ja Taani üle 70 aasta kestnud kaitsekoostöö raames.
Just seda on taanlased ikka ja jälle rääkinud. Nad võivad seda koostööd süvendada nii palju kui tahavad ja ameeriklased saavad Gröönimaal praktiliselt kõike, mida nad tahavad. Seega pole Ameerika Ühendriikidel vaja seda territooriumi hõivata, ütles Dahl Rootsi meediale.
Taani on praeguses olukorras mõistetavalt väga pettunud.
Ma kirjeldaksin seda Taani vaatenurgast suure pettumusega, sest Taani on olnud Ameerika Ühendriikide väga-väga lähedane liitlane. Oleme olnud äärmiselt lähedased iga eelmise USA administratsiooniga, ütles Taani poliitikaekspert Niels Th. Dahl augustis Iltalehtile.
Rootsi väljaanne küsis asjatundjatelt, kas nad usuvad, et Gröönimaa saab mõne aasta jooksul Ameerika omaks?
Ma ei hakka spekuleerima, aga olukord on tõsine ja ma ei arva, et midagi saab välistada, ütles Magnus Christiansson.
Ann-Sofie Dahl omalt poolt ütles, et akadeemikute ja kaitseanalüütikute seas, kellega ta on rääkinud, käib nüüd tõsine arutelu varuplaani vajaduse üle.
Olen sellest kuulnud nii eile kui ka täna: Taani võib vajada plaani B koostamist juhuks, kui ameeriklased saadavad Gröönimaale ühel päeval rohkem sõdureid kui praegu, ütles ta esmaspäeval avaldatud artiklis.
Dahli sõnul tähendaks selline operatsioon Ameerika Ühendriikide poolt NATO lõppu.
Liitlane, kes ründab teist liitlast, kuidas NATO sellega toime tuleks? Mul on seda raske näha, märkis ta.
Subscribe to get the latest posts sent to your email.
Aastavahetus toob alati kaasa mõttelise uue, puhta lehe. Vanasse aastasse jäävad vana aasta asjad, edasi vaatame optimismi, põnevuse ja teotahtega tuleviku poole. Alanud aasta toob nii maailmas kui Eestis kaasa palju muutusi Osad neist on kindlasti positiivsed ja kasulikud, osad aga kannavad endas riske või tagasilööke. Sellises muutuste keerises on poliitikas vaja korraga olla põhimõttekindel […]
The post Martin Helme erakonnakaaslastele ja toetajatele: EKRE-t on vaja Eestile rohkem kui kunagi varem appeared first on Uued Uudised.
Putin, oligarhid ja habras stabiilsus
Tänapäeva infotulvas ei ole Putini Venemaa küll enam „mõistatus, mis on mähitud saladusse ja peidetud mõistatuse sisse“, nagu Winston Churchill Venemaad kord kirjeldas. Ometi ei ole ka tänapäeva analüütikud ja eksperdid üksmeelel selles, millised jõud Putini režiimi tegelikult kujundavad. Veelgi keerulisem on neil hinnata, kuidas ja millal Putini diktatuur võiks lõppeda.
Putini režiimi on aastaid kirjeldatud kui vertikaalset võimu – süsteemi, kus diktaator kontrollib poliitikat, julgeolekut ja majanduse kõige kasumlikumaid harusid. Selle süsteemi nähtavaim nägu on oligarhid, ülisuurte varadega ärimehed, kelle rikkus sõltub otseselt Putiniga heast läbisaamisest.
USA ajakirjanik ja poliitikakommentaator Rachel Maddow kirjeldab oma hiljutises videos “Putini režiim laguneb — oligarhid põgenevad Venemaalt kaose keskel” kuidas oligarhid on pärast Putini rünnakut Ukrainale sattunud rahvusvaheliste sanktsioonide kõige teravamasse lööki: arestitud on jahte, villasid ja pangakontosid, külmutatud miljardeid eurosid. Esmapilgul võiks arvata, et see kõik murendab Putini režiimi alustalasid – oligarhid põgenevad, vara kaob, režiim kõigub.
Selle aasta novembri The Economist ajakirja erinumbri artiklid jutustavad veidi teistsuguse, kainema loo. Need kirjeldavad, kuidas Euroopa riigid piiravad Vene turistide viisasid ja ligipääsu kuurortidele – „touristas non grata“ pole enam pelgalt sõnamäng, vaid poliitika. Ajakirja Vene uudiste toimetaja Arkady Ostrovsky hoiatab, et kuigi Venemaa on Ukrainas sohu vajunud, laiendab Putin konflikti mujale – küberrünnakute, sabotaaži ja mõjuoperatsioonide kaudu üle Euroopa ja selle naabruse.
Euroopa uudiste toimetaja Chris Lockwood küsib, kas Euroopa suudab korraga kanda relvade, majanduskasvu ja rohepöörde koormat.
The Economisti Kaja Kallase loos joonistub välja kolmene loogika: reeglid tähendavad reeglitel põhineva korra kindlat kaitsmist, alates Ukraina territoriaalsest terviklikkusest kuni agressiooni järjekindla karistamiseni; tööriistad on väga maised – kaitsevõime, sanktsioonid, kaubanduspoliitika, tehnoloogiline ja tööstuslik baas –, mille abil neid reegleid jõustada; väärtused on see, mis eristab Euroopat autoritaarsetest režiimidest ja annab poliitikale moraalse tähenduse. Kallas hoiatab, et ilma reaalselt kasutatavate tööriistadeta muutuvad väärtused loosungiks, ja ilma väärtusteta taandub Euroopa poliitika lihtsalt jõumänguks.
Nendest lugudest kokku joonistub pilt, kus oligarhid, sanktsioonid ja luksusjahtide oksjonid on vaid üks osa palju laiemast küsimusest: kui habras on Putini režiimi stabiilsus – ja kui habras on Euroopa vastus sellele.
Sanktsioonid luksuse vastu: jahid, villad, turistid
Euroopa Liit, USA ja liitlased kehtestasid pärast 2022. aastat Venemaa eliidile enneolematu sanktsioonide paketi. Kümnete oligarhide jahid arestiti Vahemerel, Kariibi merel ja mujal; osa neist on nüüdseks üles ostetud või oksjonile paisatud.
Kõige sümboolsemaks näiteks on superjaht Amadea – ligi 300 miljoni dollari väärtuses ujuv palee, mille USA võimud arestisid 2022. aastal Fidžil, pidades selle tegelikuks omanikuks sanktsioonide all olevat oligarhi Suleiman Kerimovit. Pärast aastaid kestnud kohtuvaidlusi ja hiiglaslikke ülalpidamiskulusid müüdi alus 2025. aasta sügisel USA valitsuse korraldatud oksjonil uuele omanikule.
Sellised lood ei ole lihtsalt seltskonnakroonika. Need on signaalid. Lääne sanktsioonipoliitika ütleb oligarhidele: kui seisad Putini kõrval, siis ei seisa su jaht enam Monacos.
Samal ajal muutub ka Euroopa enda territoorium venelastele kitsamaks. The Economist kirjeldab, kuidas mitmed EL-i riigid piiravad Vene turistide viisasid ja ligipääsu puhkusereisidele – osalt julgeoleku, osalt moraalse valiku tõttu. Euroopa ei soovi olla taustaks „normaalsele“ suhtlemisele ajal, mil Ukraina linnu pommitatakse.
Sellel on mitu tasandit: sümboolne — Euroopa ei taha olla Putini sõja ajal luksuspark, praktiline — vähem sularaha ja äri Vene klientidelt ning poliitiline , mis on signaal venelastele, et sõda mõjutab otseselt ka nende liikumisvabadust. Samas tõstatab see küsimuse kollektiivsest süüst: kas kõik Venemaa kodanikud on „non grata“, või peaks eristama režiimi toetajaid ja vastaseid? Ühtset vastust ei ole, kuid suund – ruumi sulgemine – on selge.
Kas oligarhid põgenevad?
Mitmete sarnaste saadete keskne narratiiv on, et paljud oligarhid ja jõukad venelased on Venemaalt lahkunud, viinud pered Dubaisse, Iisraeli, Türki või mujale ning üritavad end Putinist distantseerida. Tegelikkus on mitmekihilisem.
Tõsi on see, et Venemaalt lahkus märkimisväärne osa haritumast keskklassist ja IT-eliidist. Aastatel 2022–2023 kolis riigist välja sadu tuhandeid kvalifitseeritud spetsialiste – programmeerijaid, insenere, teadlasi –, kes ei soovinud elada mobilisatsiooni, tsensuuri ja majandusliku isolatsiooni tingimustes.
Oligarhide puhul on pilt aga kirjum. Osa püüab varasid ümber tõsta „turvalisematesse“ jurisdiktsioonidesse, eeskätt Emiraatidesse, Türki ja Aasia finantskeskustesse. Teised tõmbavad pea õlgade vahele, ei reisi avalikult ja loodavad, et Kreml neid ei puutu, seni kuni nad demonstratiivselt lojaalsust näitavad. Vaid vähesed on avalikult režiimi kritiseerinud – need on pigem erandid, mitte reegel.
Lisaks ei ole paljudel kuhugi minna. Lääneriigid ei kiirusta Venemaa miljardäre vastu võtma, eriti kui nad on sanktsioonide nimekirjas. Nii on osa oligarhe sisuliselt lõksus: välismaale nad väga ei pääse, Venemaal viibides sõltuvad aga täielikult Putini tujudest ja ta jõustruktuuride armust.
Seega on „oligarhide põgenemine“ pigem osaline nähtus ja puudutab rohkem laiemat jõukamat elanikkonda ning tehnilist eliiti kui Putini kõige lähemat tuumikut.
Oligarhid Putini süsteemis: partnerid ja pantvangid
Putini Venemaa poliitilise süsteemi paradoks on see, et oligarhid on korraga nii kasusaajad kui ka pantvangid. 2000.–2010. aastatel teenisid nad üüratuid kasumeid nafta-, gaasi-, metallide ja keemiatööstusest, mis toetus riigiga tihedale koostööle, monopoolsele turupositsioonile ja soodsatele reeglitele. Vastutasuks ootas Putini poliitilist lojaalsust ja valmisolekut rahastada ta olulisi projekte.
Samas oli neile kogu aeg nähtav hoiatusnäide – Mihhail Hodorkovski. Igaüks, kes näitas liiga iseseisvaid poliitilisi ambitsioone, riskis ärijagamise, vangistuse ja varade konfiskeerimisega. „Hodorkovski stsenaarium“ muutis oligarhid sisuliselt pantvangideks: nad võisid olla rikkad, aga kaugeltki mitte vabad.
Sõja, mobilisatsiooni ja sanktsioonide tingimustes on pantvangi-element ainult tugevnenud. Suurärimeeste ja kõrgete ametnike vastu algatatakse üha rohkem kriminaalasju, alates korruptsioonisüüdistustest kuni „riigireetmiseni“. See annab Putinile hoova eliidi ohjes hoidmiseks.
Sellises süsteemis tähendab põgenemine mitte ainult varade, vaid ka isikliku turvalisuse seadmist löögi alla. Nii on arusaadav, miks osa eliidist eelistab riskida sanktsioonide ja luksuskaotustega, kuid jääda formaalselt Putinile truuks.
Kuidas autoritaarsed režiimid päriselt kokku kukuvad?
Politoloogilised uurimistööd näitavad, et enamik diktatuure ei kuku kokku ainult rahva meeleavalduste tõttu. Enamik mitte-konstitutsioonilisi võimuvahetusi algab seestpoolt: kindralid, ministrid ja olulised ärimehed otsustavad, et senine liider ei kaitse enam nende huve ega suuda tagada stabiilsust.
Putini režiimi puhul tuleb küsida: Kas oligarhid ja kõrged ametnikud on valmis avalikult isandale vastu astuma? Seni on avalikud lahkumised olnud pigem sümboolsed: üksikud endised ametnikud või ärimehed annavad kriitilisi intervjuusid, kuid massilist, koordineeritud murret pole olnud. Tuleb ka küsida kas majanduslik löök on piisav, et lojaalsus murda? Paljud oligarhid on rikkad ka pärast sanktsioone. Nende Venemaal asuvad varad – tehased, riigihanked, siseturuärid – jätkavad kasumi tootmist. Putin jagab „ebalojaalsete“ vara ümber lojaalsematele, tugevdades sellega oma kontrolli.
Eelkõige peab küsima kas julgeolekuaparaat on valmis Putinit maha jätma? FSB, armee tipp ja Rosgvardi liikmed, Putini repressiooni valvekoerad, on Putini võimu tuum. Seni pole märgata olnud, et see kiht oleks valmis massiliselt Putinile selja pöörama, isegi kui üksikud kindralid on ametist lahti lastud või kahtlastel asjaoludel hukkunud.
Oligarhide meelepaha ja varade külmutamine on Kremlile ebamugav, kuid üksi ei tähenda see veel režiimi kokkuvarisemist.
Hirmu poliitika: „aknast kukkumised” ja seletamatud surmad
Üks kõhedamaid mustreid Putini sõja-aastatel on olnud oligarhide ja suurärimeeste salapäraste surmade rida. Ajalehed ja uurivad väljaanded on kokku lugenud kümneid kahtlaseid juhtumeid – enesetapuks nimetatud „aknast kukkumisi“, kummalisi „õnnetusi“ ja ootamatuid surmasid, sageli koos pereliikmetega.
Analüütikute hinnangul on sel mitu eesmärki. Esiteks tekitada ülejäänud eliidis hirmu ja ettenägematuse tunnet: keegi ei tea, kas tema järgmine foto ajalehes on ribboniga portree. Teiseks saata sõnum, et riigist lahkumine või varade varjamine ei kaitse – karistus võib tabada ka välismaal. Kolmandaks kinnistada arusaama, et suured varandused on tegelikult „laenatud riigilt“ ja võetakse tagasi, kui lojaalsus kahtluse alla satub.
Mõned analüütikud kasutavad neid lugusid dramaatilise materjalina. Kuid need ei ole vaid teletriki osa, vaid kirjeldavad üsna täpselt seda hirmu atmosfääri, millele tänane Putin oma süsteemi üles ehitab.
Sanktsioonid ja majandus: nõrgestamine, mitte hävitamine
Narratiiv Venemaa kokkukukkumisest toetub suuresti pildile sanktsioonide purustavast jõust. Ent paljud analüüsid kirjeldavad pigem keerukat vahepealset seisundit – majandus on nõrgestatud, kuid kohanenud.
Riik on kehtestanud kapitalikontrollid, võtnud vastu seadusi „ebasõbralike riikide“ firmade vara ülevõtmiseks ja suunanud energiavood Aasia turgudele. Ettevõtted kasutavad kolmandaid riike ja varifirmasid, et sanktsioonidest mööda hiilida.
Sellegi poolest on Venemaa majandus pikemas plaanis haavatav. Tehnoloogiline mahajäämus süveneb, välisinvesteeringuid on vähe ja kvalifitseeritud tööjõudu lahkub. Majandus muutub üha sõja- ja julgeolekukesksemaks: rohkem kulutusi armeele ja jõustruktuuridele, vähem investeeringuid haridusse, tervishoidu ja innovatsiooni.
Eliidi seisukohalt ei ole küsimus enam ainult luksuses, vaid ajahorisondis. Kui kaua tasub sellises süsteemis elada? Kui suur on tõenäosus, et varad konfiskeeritakse või sõjamajandus ühel hetkel kokku jookseb?
Euroopa survekolmnurk: Relvad, majanduskasv ja rohelus.
Euroopa vaatenurgast lisab ajakirja The Economist 2025. aasta eriväljaanne pildile veel ühe olulise mõõtme. Euroopa rubriigi toimetaja Chris Lockwood kirjeldab Euroopa olukorda kolme võtmesõnaga: relvad, majanduskasv ja rohelisus. Euroopa peab samaaegselt suurendama kaitsekulusid ja laskemoona tootmist, et toetada Ukrainat ja tugevdada NATO idatiiba, peab samuti hoidma majanduse kasvus, konkureerides USA ja Hiinaga ning viima ellu rohepööret, vähendades sõltuvust fossiilkütustest, sealhulgas Vene naftast ja gaasist.
Oligarhide ja sanktsioonide lugu seostub sellega otseselt. Mida vähem ostab Euroopa Vene energiat, seda vähem on Putinil ressursse nii sõja kui ka eliidi ülevalpidamiseks. Samas, mida nõrgem on Euroopa majanduskasv, seda raskem on poliitiliselt põhjendada pikaajalisi kulutusi Ukrainale ja sanktsioonide säilitamist.
Lisaks kirjeldab Vene rubriigi toimetaja Ostrovsky, kuidas Venemaa laiendab konflikti mujale: küberrünnakud, sabotaaž energia- ja sideinfrastruktuuri vastu, poliitiline sekkumine Lääne valimistesse, tegevus Lähis-Idas ja Aafrikas. See on osa strateegiast muuta kogu Euroopa julgeolekuruum ebastabiilsemaks, lootes lõhestada liitlaste ühtsust.
Seega ei toimu võitlus üksnes Donbassis või Mustal merel, vaid ka Euroopa energiaturgudel, valimissedelitel ja investeerimisotsustes.
Eliit ilma ankruta: sisemine lagunemine või uus tasakaal?
Carnegie analüütikud on kirjeldanud Putini-aegset eliiti pärast Ukraina sõja algust kui „ankrut kaotanud ja atomiseeritud“ – igaüks võitleb oma ellujäämise eest, riskantsed ristteed Putiniga on ohtlikud ja horisontaalne usaldus on madal.
Autoritaarne režiim ei lagune tavaliselt ühe suure protestilaine tõttu. Otsustav on see, kas eliit suudab kollektiivselt tegutseda. Selleks peab olema vähemalt miinimum usaldust, arusaam ühisest eesmärgist ja ettekujutus, mis tuleb pärast Putinit. Praegu veel seda ei paista.
Ajude ja kapitali väljavool lisab samas teisest suunast survet. Paljud poliitikasoovitused rõhutavad vajadust aidata Venemaalt lahkuda võimalikult paljudel talentidel, ettevõtjatel ja ametnikel, et nõrgestada Kremli võimekust pikas plaanis. Teatud mõttes ongi just see Putini jaoks kõige ohtlikum: mitte kiire eliidipööre, vaid aastate jooksul kuhjuv professionaalse võimekuse kadu.
Režiim pärast Putinit: lagunemine või ümberkujundamine?
Kui hoida mõõdupuu rangelt paigas, siis klassikalist kokkuvarisemist tõenäoliselt veel ei tule Institutsioonid – julgeolek, armee, bürokraatia – toimivad, ehkki pinges. Massilisi eliidipöördeid ega avalikke vastuhakke ei ole, Putini reitingud ametlikes küsitlustes püsivad kõrged.
See ei tähenda, et kõik oleks kindel. Sügavamal tasandil toimub mitmekihilist lagunemist: osa eliidist viib varad välja, varade külmutamine ja sanktsioonid lõikavad läbi varasema globaalse eluviisi, hirmu atmosfäär sööb usalduse režiimi sees ning majanduslik mudel muutub üha sõjakesksemaks.
Täna on täpsem öelda, et režiim on jõudnud uude faasi. Stabiilsust hoiab koos hirm, repressioon ja kinnikiilunud valikuruum. Eliit otsib väljapääsu, varad hajuvad, riik muutub aina enam sõjamasinaks, mitte arenevaks ühiskonnaks. Putini režiim maksab Ukraina õõnestamise eest omaenda sisemise lagunemise hinnaga.
Kas see lõpeb järsu poliitilise murrangu, aeglase lagunemise või evolutsioonilise „järglusena“, kus putinism elab edasi mõne teise nime all – seda on raske ennustada.
Eestlastele on kõige olulisem järeldus siiski üsna selge. Loota võib, et režiim nõrgeneb ja muutub, kuid Eesti julgeoleku-, kaitse- ja välispoliitikat ei saa rajada mõttele „varsti kukub“. Eestlased peavad eeldama, et Putini Venemaa võib olla vaenulik ja autoritaarne pikemat aega ning ehitama oma võimekuse selle järgi.
Just seetõttu tasub pealkirjade „režiim laguneb“ kõrval lugeda ka pikemaid analüüse – mõista, kuidas Putini võim tegelikult toimib, kohaneb ja laiendab konflikti kaugemale Ukrainast. Ainult nii saab lootusest strateegia.
https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fjuri.toomepuu%2Fposts%2Fpfbid026q8HTxqDXtZ3gj9BKBbdtVpNiUCuqNWKeLLXsJZGbuwD8kCMWWEu9CxVAD4BnFsvl&show_text=true&width=500
Tornide väljakult (Stalingradi väljak) Põhja puiestee ja Kesk-Kalamaja tänava suunas.
Kuni 1953 asus seal ka Kopli trammiliini lõpp-peatus.
Piltide värvid on juhuslikud, kasutatud ka AI abi.
Detailide uurimiseks on lisatud algne koopia.
Album TOOMPEA BALTI JAAM
https://www.facebook.com/media/set/..
Balti jaama endine elektrirongide väljumiskoht.
https://www.facebook.com/photo/?fbid=6935426449898416&set=a.5401590829948660
Balti jaama elektrirongide lõpp-peatus.
Paremal piletikassad.
Kui Kesk-Florida elanik kuuleb sõna “külmalaine,” siis haarab ta korraga nii kampsuni, päikesekreemi kui ka telefoni, et saata oma sugulastele Minnesotas murelik sõnum: “Kas teil on kõik korras? Siin on ainult 14 kraadi sooja!” Minnesotalane vastab tavaliselt vaikusega, sest naeratamine võib külmaga lõhkuda näolihased. Ometi on Kesk-Florida “külmalaine” täiesti tõsine nähtus — ilm, mis paneb alligaatorid loiuks, palmisepad mõttesse ja kodanikud uskuma, et kliimamuutus on jõudnud nende juurde isiklikult ja solvavalt.
Miks Temple Terrace’is järsku külm on?
Temple Terrace’i külmalaine ei ole märk sellest, et Florida oleks otsustanud kolida põhjamaaks või liituda juhuslikult Kanadaga. Põhjus on lihtsam: arktiline õhumass nihkub aeg-ajalt USA keskosast alla ja jõuab ka siia, kus teda oodatakse sama vähe kui külalist, kes tuleb sünnipäeval kell kuus enne teisi ja ütleb, et tal on magustoit kaasas.
Talvised külmalaineid tekitab tavaliselt polaarpöörise nõrgenemine. Kui see kõrgel atmosfääris keerlev õhuringlus lõtvub, pääsevad külmemad õhumassid Lõuna-Kanadast ja Suure järvistu piirkonnast lõunasse, loogeldes nagu külmetav tigu mööda USA kaart alla. Floridasse jõudes on õhumass muidugi tunduvalt soojem kui Minnesotas, kuid piisavalt jahe, et kohalikud hakkaksid rääkima “talvest.”
Temple Terrace’is võib sellise laine ajal hommikusi temperatuure näha 10–15 °C kandis. See on täiesti talutav ilm — välja arvatud siis, kui inimene on viimased 10 kuud elanud 32-kraadises leemes ja õhuniiskuses, mis paneb isegi sisalikud higistama.
Külmalainel on aga ka kauneid külgi. Üks neist on Hillsborough jõe kohal hõljuv hommikune udu, mis näeb välja nagu oleks Valge Daam otsustanud võtta varahommikuse jooga-seansi või nagu oleks jõeäärne park sisenenud salaja Hiina teemaparki.
Udu põhjus on tegelikult puhas füüsika:
1. Jõgi on soe. Hilissügisel ja talve algul võib Hillsborough jõe vesi püsida 24–26 °C juures, sest veekogud jahtuvad aeglaselt.
2. Õhk on jahe. Kui külmalaine toob äkitselt jaheda õhu (näiteks 14 °C), tekib suur temperatuurivahe.
3. Soe vesi aurab. Vesi eraldab niiskust, mis tõuseb üles.
4. Jahe õhk ei suuda seda niiskust hoida, niiskus kondenseerub ja tekib nähtav “aurujõgi” ehk evaporatsioonikohm.
See on sama nähtus, mida näeme kuumal suvel külma limonaadi klaasi ümber — ainult et palju suurem, looduslikum ja ilma rätikuga kuivatamiseta.
Kohalikud harrastusfotograafid kogunevad selle peale varavalgel nagu flamingod sünnitushooaajal, sest udu taustal võib isegi vananev kanuusadam näida nagu Tolkieni “Uduväljade” värske reklaamplakat.
Kesk-Florida fauna ja flora reaktsioonid: komöödia ja draama
Külmalainet seostatakse tavaliselt inimeste külmatundega, kuid Kesk-Florida loomad reageerivad sellele sama värvikalt — mõnikord veelgi dramaatilisemalt.
Igal alligaatoril on oma talvepäev
Hillsborough jõe alligaatorid ei armasta külma. Nad aeglustuvad, jäävad loiuks ja mõnikord lebavad kaldal nagu tugeva pohmelliga kivikujud. Nad ei külmu ära, sest jõe vesi on endiselt soe, aga energiataseme järgi võiks arvata, et nad on lugenud mõnda budistlikku tõetera ja otsustanud minna üle “vähem on rohkem” elustiilile.
Iguaanid — Kesk-Florida kõige koomilisem külmapaanika
Muidugi ei saa külmalaine teemal mainimata jätta Iguana Apocalypse’i, mida Floridas paar korda aastas esineb. Kui temperatuur langeb alla 5–7 °C, lähevad suured rohekad sisalikud katalepsia-sarnasesse seisundisse ja kukuvad puudest alla nagu ülepäevase peoga lõpetanud draakonid. Nad ei ole surnud — lihtsalt šokis. Ja kui ilm uuesti soojeneb, ärkavad nad ellu ja trügivad edasi oma igapäevarutiini nagu mitte midagi poleks juhtunud.
Palmipuud ja külmalaine: tunded on keerulised
Palmid on üldiselt vastupidavad, aga järsud temperatuurimuutused võivad panna neid nägema korraks veidi “väsinud” välja — nagu oleks keegi neile öösel öelnud, et nad on tegelikult rohttaimed, mitte puud, ja identiteedikriis puhkes täiskasvanueas.
Inimeste reaktsioonid — tõeline ilmastikunäitus
Kui loomad reageerivad instinktiga, siis inimesed teevad seda moega.
• Temple Terrace’i elanikud otsivad välja villased kampsunid, mida nad on hoidnud kapis alates eelmise aasta külmalainest ja mis lõhnavad veidi nagu lootus ja naftapõhine kemikaal.
• Kohalikud kohvikud müüvad rekordkoguses kuuma kakaod, kuigi õues on ikka veel umbes samapalju kraade kui suveõhtul Tallinnas.
• Üksikuid kohalikke võib näha kandmas kinnaste ja sandaalide kombinatsiooni — stiil, mida võib liigitada kategooriasse “elu on lühike ja soe enam ei ole.”
Välismaalastele (sh eestlastele), kes külas käivad, näeb see kõik välja nagu lõbus eksperiment: “Kas inimesed päriselt kannavad talvejopesid 15 kraadi juures?” Vastus on: jah, ja uhkusega.
Külmalained ja Florida energiaökosüsteem
Huvitaval kombel on külmalaine ka energeetiline teema. Kui temperatuur langeb, lülitavad inimesed sisse soojapumbad, mis Kesk-Floridas töötavad enamasti õhk-õhk süsteemina. Need on tõhusad, kuid mitte ime tegijad, ning mõnel eriti jahedal hommikul võib soojuspumba väline kondensaator käituda nagu Boeing 737, mis üritab talveunes karu äratada.
Lisaks võib külmalaine esile tuua tsitraadikasvatajate mured, sest tugev ööpakane võib kahjustada vilju. Florida tsitruselised on niigi löödud haiguste ja konkurentsi tõttu, nii et iga külm öö paneb farmerid vaatama termomeetrit tihemini kui väärtpaberikaupleja Dow Jonesi indeksit.
Kahjuks — või õnneks, sõltub kellelt küsida — külmalaineid esineb Kesk-Floridas igal aastal paar korda. Nad pole püsivad, nad pole pikaajalised, ja nad kaovad sama kiiresti kui saabusid. Reeglina kestavad need 1–3 päeva, kuni päike taastab vana hea subtroopilise korra.
Mida toob tulevik?
Kliimamudelite järgi võib olla muutlikkuse kasv, mis tähendab, et äkilised temperatuurikõikumised võivad muutuda sagedasemaks. See ei tähenda, et Florida muutub Arktiliseks, kuid tähendab, et isegi Temple Terrace’is võib mõnikord olla vaja kaks päeva aastas kanda pükse, mis ei ole lühikesed.
Lõppsõna: soe süda külmas kliimas
Külmalaine Kesk-Floridas on nagu lühike paus subtroopilisest ooperist — vahevaatus, mis annab palmidele hingamisruumi, inimestele anekdoote ja Hillsborough jõele müstilise rüü. See tuletab meelde, et loodus on äärmiselt loominguline, isegi seal, kus inimesed on harjunud vaid päikese, vihma ja aeg-ajalt äikesetormidega.
Ja kui järgmine külmalaine tuleb — nagu ta kindlasti tuleb — on Temple Terrace jälle valmis:
kampsunid krae vastu kaela, iguaanid puude küljes rippumas, jõgi auramas ja kõik kohalikud üksmeelselt hüüdmas:
“Brrr! Florida talv on jälle käes!”
Artur Sirk kirjutas oma viimases kirjas abikaasa Hildale: „Kõik on korras, ärge muretsege.“ Mitte väga palju hiljem leiti ta Luksemburgis Echternachi linnakeses Johan Wengleri pansionaadi hoovist teadvusetult vereloigu seest. Paar päeva hiljem ta suri haiglas. Ametlik surmapõhjus: suitsiid. Sirk olevat end tappa tahtnud ja hüppas kolmanda korruse aknast välja. See versioon ei tundunud paljudele Sirku tundnud inimestele usutav ning hakkas levima kuuldus, et skandaalne poliitik olevat mõrvatud. Kuid nüüd – peaaegu 90 aastat hiljem – on laual ka kolmas versioon.
Eesti ajaloos on olnud mitmeid kahtlaste asjaoludega surmasid. Kui nüüdseks on kinnitust leidnud, et Johannes Vares-Barbarus siiski tegi enesetapu ning teda ei tapetud, nagu on laialt spekuleeritud, ning Karl Säre hukkus Saksamaal koonduslaagris ega põgenenud Ladina-Ameerikasse, siis vabadussõjalase ja karismaatilise noore poliitiku Artur Sirgu surma põhjus oli tänini ebaselge.
Tema tegevusest, põgenemisest ja surmast on küll kirjutatud mõningaid ülevaateid, kuid surma põhjuse asjus on seni otsad lahtiseks jäänud. Nüüd aga on kirjanik ja ajaloohuviline Tarmo Pikner leidnud uusi allikaid Soome rahvusarhviist, Toronto Tartu ülikooli arhiivist ning Sirgu soomlasest sõbra Olavi Syväri eraarhiivist, mis tema sõnul kinnitavad: Sirgu surm 1937. aasta suvel ei saanud olla enesetapp.
Eesti jõustruktuurid – poliitiline politsei, luure ja välisministeerium olid Sirgu jälgimist ja jälitamist kogu põgenemisteekonnal kuni tema elu lõpuni hoolsasti dokumenteerinud ning Eesti rahvusarhiivis on kõik need materjalid olemas. „Kus Sirk parasjagu on, mida teeb, milline pass tal on, kuhu reisib ja kus ööbib – see kõik on dokumentides kirjas ja neid materjale on näiteks Kalle Muuli oma raamatus („Artur Sirgu elu ja surm. Eesti vabadussõjalaste juhi lugu“, 2020) ka kasutanud,“ sõnab Pikner. „Aga Soome arhiivist sain ma palju olulist infot juurde. Kõige tähtsam – sain sealt kätte Sirgu viimase passi koopia.“
Võib küsida, kuidas lükkab Sirgu passi koopia ümber tema surma põhjuse ametliku versiooni. Ja kui ta tõesti tapeti, siis mis põhjusel?
Aga alustame otsast peale.
Artur Sirk 1933. aastal kõnepuldis. Ta olevat olnud väga karismaatiline ja sütitav kõneleja. Foto: Jaan Riet / filmiarhiiv
1934. aasta novembris pages Sirk Patarei vanglast, jõudes detsembri alguses Soome. Aastake hiljem läks tal ka seal poliitilise tegevuse tõttu jalgealune tuliseks – Soome oli valmis poliitiku Eestile välja andma ning Sirk põgenes edasi Rootsi. Sealt 1936. aasta alguses Inglismaale, siis Hollandisse, tagasi Inglismaale ning 1937. aasta 22. juunist alates elas Sirk Luksemburis Echternachi linnakeses Johan Wengleri pansionaadis. Oma lõppsihtkohaks oli ta valinud Šveitsi ja nüüd pidas ta plaani, kuidas sinna jõuda. Saksamaa viisat tal ei olnud.
Laupäeva, 1937. aasta 31. juuli õhtul kella üheteist ajal kuulis pansionaadi pererahvas tagaõues tugevat mütsatust ja sellele järgnenud oigamist. Kivisillutisel, kolme meetri kaugusel maja seinast lamas vereloigu sees nende külaline, arvatavasti Eestist pärit (nagu perenaine tunnistas) Artur Sirk. Arst, doktor Speck, kes kümme minutit hiljem kohale jõudis, ütles oma tunnistustes, et Sirk oli üritanud pead tõsta ja rääkis midagi talle tundmatus keeles. Mida – see ongi saladuseks jäänud.
Päev enne saatuslikku õnnetust oli Sirk linna peal eestlasi kohanud – seda oli ta maininud võõrastemaja omanikule. Pärast seda oli Sirk hotelli pererahva sõnul olnud ärevil ja närviline ning käitunud kummaliselt – õnnetuse päeval riietas ta end pühapäevaselt, veetis terve päeva väljas ning naastes olid ta riided märjad ja porised. Hotellis vahetas Sirk riided ja sõi veidi. Hiljem kuuldud teda üleval kõndivat ja võõrastemaja ülemistel korrustel tühjade tubade uksi avavat. Perenaine arvas tagantjärele, et äkki otsis kõrgemat kohta, kust alla hüpata. Kolmas korrus, kus oli Sirgu tuba, oli suitsiidiks liiga madal, sealt hüppab pigem sandiks, aga mitte surnuks.
Teadaolevalt oli Sirk – kuidas iganes see ka juhtus – alla sadanud siiski enda toa aknast.
Kannatanu viidi Echternachi haiglasse, kus ta poolteist päeva hiljem, 2. augusti varahommikul suri.
Sama dr Speck, kes oli õnnetuskohal, ravis Sirki ka tema viimastel elutundidel ning arst väitis, et eestlane oli talle öelnud, et ta olevat elust tüdinud.
Kohalik politsei ei pidanud vajalikuks ühe turisti aknast alla hüppamist pikalt uurida. Nad jõudsid juba järgmisel päeval – enne veel, kui Sirk suri – järeldusele, et tegemist oli enesetapukatsega. Kogu toimik koosneb vaid üheksast leheküljest. „Juurdlusprotokollis on mitmeid vastuolusid, valeväiteid ja mitmed elementaarsed toimingud on üldse tegemata jäetud,“ sõnab Pikner. „Sirk oli ju veel elus ja tema oletatavad ütlused võinuks hiljem olukorda hoopis teisiti kirjeldada.“
Aga Echternachi politsei jaoks näis kõik selge olevat. „Artur Sirk maeti kaks päeva hiljem maha kui suvaline turist, ei teatud isegi, et ta eestlane on, veel vähem, et ta on Eestis tagaotsitav tähtis poliitik.“
Kuhu kadusid pass ja käsikiri?
Sirgu pass oli kadunud! Politseiraportitesse läksid tema andmed hotelli registreerimisraamatusse kirjutatu põhjal: Sirk, Artur Johann, elukoht: Järvamaa.
Pikner on kindel, et keegi oli Sirgu passi kõrvaldanud. „Kui ta Luksemburgi tuli, pidi tal pass olema. Aga kui ta seal teadvusetult kivisillutisel lebas, ei leitud passi ei tema taskust ega hotellitoast. Kuhu pass jäi? Politsei inventeerimisaktis seda kirjas pole ja ei ole ka viidet, et politsei oleks seda otsinud või selle puudumist täheldanud.“
Pikner sai Soome rahvusarhiivist kätte Sirgu toonase passi koopia. „Talle oli juba 1934. aastal Soome saabudes antud välja Nanseni pass. Kui enamiku riikide Nanseni passides puudub viide rahvusele ja kodakondsusele, siis Soome Nanseni passis – seega ka Sirgu passis – olid need olemas ja juurdlusmaterjalides oleks nii rahvus kui kodakondsus olnud tingimata kajastunud,“ arutleb Pikner.
Sirgu passi prantsuskeelsel küljel on kirjas: Sirk Arthur Jean, sünniaeg-koht: 25.9.1900 Järvamaa Lehtse commune, Esthonie; rahvus esthonien; kodakondsus: citizen d’Esthonie. Sama kõik ka soome keeles. Samuti on tema endise elukohana mainitud Tallinna ja Revelit.
Pikner on kindel, et mitte ühelgi ametnikul ei oleks Sirgu riiklik päritolu märkamata jäänud, kui see pass oleks olemas olnud. „Seda passi koopiat analüüsides ma saingi jälile Sirgu surma põhjustes. Või vähemalt kinnitust enda versioonile, mis päriselt toimus,“ sõnab ta.
Kuid vähe sellest – kadunud oli ka poliitiku mälestuste käsikiri, mille ta oli plaaninud Ameerika Ühendriikides välja anda. On üsna kindel, et käsikiri oli Sirgul Echternachis kaasas, sest Soome jäänud abikaasa käes seda ei olnud.
„Oli teada, et need kaks ja pool aastat, mis Sirk välismaal elas, kirjutas ta raamatut,“ räägib Pikner. „See oli mahukas, 400-leheküljeline käsikiri, mis sisaldas ka fotosid ning on olemas dokument selle kohta, kuidas ta tahtis seda ühes Ameerika kirjastuses välja anda, aga tal ei olnud raha. Nende mälestuste ilmumine oleks olnud Pätsi režiimile vägagi ebamugav. Sirk oli seal välja toonud mitmesuguseid kompromiteerivaid fakte ja milliste pättustega Päts ja Laidoner olid hakkama saanud. Vaevalt küll, et Sirk oleks suitsiidi kavatsedes ise selle käsikirja ära hävitanud või kõrvaldanud.“
Just selle käsikirja puudumine Sirgu asjade hulgast andis tuld 1959. aastal pagulaskonnas levima hakanud spekulatsioonidele, et Sirk mõrvati. Ning siis juba käisid kuulujuttudest läbi ka konkreetsed nimed – tegemist olnud kolme eestlasega.
Väike aken hotelli Le Pavillon kolmandal korrusel, kust Tarmo Pikner välja vaatab, ongi sama aken, kust Artur Sirk 1937. aasta 30. juulil välja hüppas või alla tõugati. Foto: Erakogu
Sirk pidi kiiresti põgenema
Sirgu Soomes elav abikaasa Hilda aga oli algusest peale kindel, et mehe surma ametlik versioon ei vasta tõele. Oli ju Sirk oma naisele natuke enne seda saatuslikku päeva kirjutanud, et temaga on kõik hästi ja et ta ootab amnestiat, et võiks jälle Eestisse tagasi pöörduda. Ta oli tuleviku asjus lootusrikas.
Tõsi küll, Sirku vaevasid radikuliit ja varjatud selgroohaigus, kuid kindlasti mitte sellises ulatuses, et tal eluisu kadunud oleks. Hotelli pererahvas teadis rääkida, et Sirk tavatses oma radikuliiti mesilasmürgiga ravida.
Umbes poolteist kuud pärast abikaasa surma saatis Hilda usaldusväärsed mehed – oma venna ja kaks soomlasest sõpra – Echternachi asja uurima. Üks meestest, Olavi Syväri, tegi kohapeal käsikirjalisi märkmeid. Seni polnud keegi neid lugenud, kuid nüüd õnnestus Pikneril nendega tänu Syväri tütrele tutvust teha.
„Sain neist märkmetest paar väga huvitavat fakti,“ sõnab ta. „Nad käisid läbi haigla, kus küsisid surma põhjuste kohta. Arst tunnistas neile üles, et tegelikult ei olnud Sirk enne surma meelemärkusele tulnud ega öelnud, et on elust tüdinud. Sõbrad korraldasid ka Sirgu säilmete üleskaevamise ning lahkamise Soomes. Samuti sain nendest märkmetest teada, et Sirk oli Luksemburgis endale Austria viisa hankinud ning plaanis lähemal ajal Luksemburgist lahkuda. Kui ta päev enne õnnetust linna peal eestlasi kohtas, oli ta kindel, et teda tullakse peagi küüditamise eesmärgil kinni võtma ning ta peab kiiresti Luksemburgist jalga laskma.“
Pikneri hüpotees on selline: tollel õnnetuse päeva hommikul, 31. juulil, läks Sirk võimalikku põgenemisteed otsima. „Sirk teadis, et tal ollakse kannul, ja ta kavatses kiiresti põgeneda. Kõige tõenäolisem, et ta plaanis minna üle Sure jõe Luksemburgi ja Saksamaa piiril, Echternachi linna põhjaosas ning seejärel pääseda Saksamaa ja Austria kaudu Šveitsi. Sure on suhteliselt kitsas ja madal jõgi, kõige kitsamas osas vaid 15 meetrit lai ning suvisel kuival ajal ulatub vesi napilt üle põlve. Tõenäoliselt otsis Sirk sobivat kohta jõe ületamiseks ja sellepärast tal olidki püksid võõrastemajja tagasi jõudes märjad. Tema taskutes olnud rahakott ja märkmik olid ligunemisjälgedega.“
Rahvuslased Olev Kull, Jaak Valge ja Tarmo Pikner – mehed, kes on võtnud oma südameasjaks tuua tõde Artur Sirgu ning vabadussõjalaste poliitilise tegevuse kohta päevavalgele. Foto: Erakogu
Mäng käis kõige kõrgemal tasemel
Pole teada, kas põgenemiskatse tol päeval ebaõnnestus või oligi see Sirgul alles proovipõgenemine, igatahes jäi ta lahkumisega hiljaks. Pikner on kindel, et kolm eestlast tulid sel õhtul hotelli Sirku kinni võtma. Nimesid ta ei nimeta – kuigi arhiiviandmete põhjal võib ühe mehe üsna suure tõenäosusega tolleks päevaks Echternachi paigutada –, samuti ei ütle ta, kelle tellimusel need mehed töötasid. „Ütlen nii palju, et süüdi on tollane Eesti riigivõim,“ sõnab ta. „Ma ei tea, kas Päts sellest teadis, aga Laidoner pidi kindlasti teadma, samuti poliitiline politsei, välisministeerium ja sõjaväeluure.“
Kas Sirku üritati tappa või ainult kinni võtta, ega seal Pikneri sõnul palju vahet olegi. „Mina olen kindel, et suitsiid see igal juhul ei olnud,“ märgib ta. „Võib-olla ei olnud isegi otsest mõrva – aknast alla lükkamist. Ma kaldun arvama, et Sirk üritas põgeneda ja selle käigus saigi surma. Aga see oli sunnitud põgenemine.“ Pikner on kindel, et mehed, kes olid tulnud Sirku kinni võtma, olid kaasa võtnud nii tema mälestuste käsikirja kui ka passi – et politsei ei teaks, kellega täpselt on tegu ning tal poleks isu juhtumit põhjalikumalt uurida.
2023. aastal avaldas Pikner Sirgust raamatu „Põgenemine. Surm Echternachis“, mille esimene osa on ilukirjanduslikus vormis kirja pandud, teises osas aga on avaldatud allikad, millele ta on kirjutades toetunud. Selles raamatus ei julgenud kirjanik vabadussõjalaste juhi surma kohta veel lõplikke järeldusi teha.
Nüüd on Piknerilt ilmunud Sirgu kohta uus raamat „Kes kurat siis tappis Sirgu?“ ning selles ütleb ta otsesõnu: enesetapp see kindlasti ei olnud.
Kirjanik Tarmo Pikneril on õnnestunud Artur Sirgu kohta saada uut materjali, mis ei jäta kahtlust – vabadussõjalaste juhi surma ametlik versioon on vale!
Foto: Robin Roots
Artur Sirguga juhtunut on lihtsam mõista, kui teada pisut ajaloolist tausta.
Artur Johannes Sirk sündis 25. septembril 1900 aastal Järvamaal Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus. Pärast koduümbruse koolide lõpetamist asus ta õppima Tallinna reaalkooli.
Reaalkooli lõpuklassi õpilasena astus Sirk Vabadussõja alguspäevil vabatahtlikuna Tallinna kooliõpilaste roodu ning asus teenistusse soomusrongi nr 2 peale.
Enne veel, kui ta oli kätte saanud reaalkooli lõputunnistuse, astus Sirk sõjakooli, mille lõpetas 1919. aastal lipnikuna.
Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest sai ta III järgu Vabadusristi koos rahalise autasu ja talumaaga.
1926. aastal lõpetas Sirk Tartu ülikooli cum laude ning asus tööle advokaadina. Samal ajal hakkas ta aina enam huvituma poliitikast.
Samal aastal valiti Sirk Tallinna Eesti vabadussõjalaste liidu aseesimeheks, 1931. aastal sai temast selle liidu esimees. Sirk oli rahva hulgas ülipopulaarne tänu oma meisterlikule kõnepidamisoskusele, ta oli lõppematu energiaga ning kujunes erukindral Andres Larka varjus vabadussõjalaste tegelikuks liidriks.
Vabadussõjalaste poliitiline ambitsioon oli muuta põhiseadust ning 1933. aasta oktoobris toimunud rahvahääletusel hääletas rahvas nende põhiseaduse versiooni poolt. Pärast seda „oktoobrivõitu“ otsustasid vabadussõjalased jätkata poliitilise jõuna ning esitada oma kandidaadid 1934. aasta aprillis toimunud riigikogu valimisele. Riigivanemakandidaadiks seati Andres Larka (Sirk ei saanud kandideerida, sest alamvanuseks oli seatud 40 eluaastat).
Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi, kindral Johan Laidoneri majandustegevuse kriitika. Valimistele eelnenud toetusallkirjade kogumise käigus sai Larka 51%, Laidoner 30%, Päts 15% ja Rei 4% allkirjadest.
12. märtsil 1934, vahetult enne valimisi, kehtestasid Päts ja Laidoner Eestis kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste tegevuse ning lasksid arreteerida kõik vabadussõjalaste liidrid, sealhulgas Artur Sirgu. Selle poliitilise käiguga tahtsid nad kindlustada oma võimu ning „hoolitsesid“ selle eest, et 1934. aasta aprillis ei võidaks vabadussõjalased ausalt, demokraatlikult parlamendivalimisi ega pääseks võimule.
Sirk paigutati Patarei vanglasse. Ta arvas, et vangistus on lühiajaline ja ta vabaneb peagi, aga seda ei juhtunud. Ta sai aru, et neis tingimustes ei ole tal ka lootust ausale kohtumõistmisele. Seepärast otsis ta võimalust põgenemiseks.
Sirgu tervis halvenes vanglas märkimisväärselt – on arvatud, et teda mürgitati ja ka seda, et ta simuleeris ja üritas oma tervist halvemana näidata – ning ta viidi üle haiglarežiimiga osakonda. Seal oli kontroll vangide üle nõrgem ja seega lihtsam põgeneda.
1934. aasta 11. novembri pärastlõunal õnnestuski Sirgul põgeneda. Ta varjas end paar päeva Tallinna lähistel, siis õnnestus tal sõita Tallinnast Valka ja sealt edasi Riiga. Kohaliku suurärimehe Nikolai Falki abiga üüriti puksiir, mis viis Sirgu 4. detsembril Soome.
Soome asus ametlikult ka Sirgu abikaasa Hilda koos nende 1928. aastal sündinud tütrega.
Sirk andis end Soome kaitsepolitseis üles ning sai asüüli tingimusel, et ta ei tegele poliitikaga. Sirkude uueks elupaigaks sai Lohja.
1935. aasta juulis toimus Sirgu juures vabadussõjalaste nõupidamine. Leiti, et edasitegutsemiseks on kolm varianti – kokkulepe valitsusega, koostöö opositsiooniga või vägivaldne võimuhaaramine. Kiiresti sai selgeks, et kaks esimest varianti ei vii kusagile.
1935 septembris soovisid vabadussõjalased panna rahvahääletusele Sirgu koostatud Eesti vabariigi põhiseaduse muutmise eelnõu. Muudetud sätetega pidi taastatama enne 12. märtsi 1934 valitsenud poliitiline olukord, kõrvaldatama riigipöörde korraldanud valitsus ning garanteeritama, et sellist võimu usurpeerimist enam tulevikus juhtuda ei saa.
25. septembril andis riigivanem kaitseseisukorra seaduse täiendamise dekreedi, mille kohaselt võis rahvahääletust korraldada üleriigilise kaitseseisukorra tingimustes vaid juhul, kui riigivanem leiab, et selle korraldamine ei ole kahjulik riiklikule korrale või julgeolekule. Riigivanema eitava otsuse korral pidi protsess loetama lõpetatuks. Seega jäi vapside ettepanek nii-öelda joone alla.
15.–17. oktoobril Lohjas toimunud nõupidamisel otsustati, et järelikult tuleb võim vägivaldselt üle võtta. Vabadussõjalaste mässukatse oli määratud 8. detsembriks 1935 ning selle õnnestumisel oleks Sirgust saanud pea-, sise- ja teedeminister. Lõplik otsus aktsiooni üksikasjade kohta pidi vastu võetama 7. detsembri õhtul Tallinnas.
Oodati Sirgu saabumist, kuid mingil põhjusel jäi ta tulemata ning jõuti kokkuleppele mässukatse ära jätta. Politsei aga oli vabadussõjalaste plaanidele jälile saanud ning arreteeris tol õhul 14 inimest.
Pärast mässukatse nurjumist ähvardas Sirku Eestile väljaandmine ja ta põgenes Rootsi, seejärel 1936. aasta algul Inglismaale, edasi Hollandisse, korraks Luksemburgi, siis uuesti Inglismaale tagasi. Ning 22. juunil 1937 jõudis ta taas Luksemburgi, Echternachi linnakesse.
Artur Sirk suri 2. augustil 1937 vaid 36aastasena.
Sel suvel käis väike eestlaste delegatsioon Echternachis, et panna mälestustahvel hotellihoone seinale, kus Artur Sirk oli veetnud oma viimased elupäevad.
Pikka aega arvati, et hoone on sõja ajal pommitamises hävinud, kuid ilmneb, et pihta sai ainult osa võõrastemajast. See hoovipoolne tiib, kus elas Sirk, on aga tänini kenasti püsti, ja mis veel toredam – tegutseb hotellina, nimeks Le Pavillon.
Mõistagi ei olnud hotelli praegune omanik teadlik, missugune erakordne inimene oli nende majas kunagi peatunud ja seal oma elu kaotanud. Küll aga oli ta – pärast mõningaid läbirääkimisi – nõus sellega, et mälestusplaat vastava kirjega nende hotelli seinale üles saab.
Pikner ise ööbis täpselt samas toas kolmandal korrusel, kus oli elanud Sirk. „Ööbisin samas toas, vaatasin aknast välja, võrdlesin olemasolevat vanade piltidega, mille Hilda Sirgu saadetud „delegatsioon“ oli teinud. Ja usun, et sain kinnitust versioonile, et tegemist oli põgenemisega, mis kahjuks lõppes õnnetult.“
