Vanim dokument Tallinna kaitserajatiste ehitamisest pärineb 1265. aastast, kui Taani kuninga Erik V Klippingi ema ja Eestimaa emand Margrete Sambor andis korralduse linnamüüri ehitamiseks. Puitkaitsekäiguga müür koosnes 60–70-st eri kõrgusega ja ilmselt ka eri meistrite ehitatud müürilõigust, mis olid lihtsad, küllaltki madalad (enamasti alla 5 m) ja mitte eriti paksud (allosas alla 1,5 m, rinnatise kohal alla 1 m). Tallinna linna keskaegsete kaitserajatiste uurija Rein Zobel tunnistab Margareti müüri ja praeguse säilinud linnamüüri kokkulangevust.^[3]

Tallinna all-linna ja Toompead ümbritsevate kindlustuste ehitamist joonele, kus see on linnamüürina tänapäevani säilinud, alustati 1310. aastal, hilisema Taani kuninga asehalduri Tallinnas, Johannes Canne (Jens Kanne) juhtimisel ja Taani kuningas Erik Menvedi korraldusel.

„Arvesse võtnud õige mitmesuguseid hädaohte sellele linnale ja nimelt, et linn on avatud türannide salasepitsustele ja teda häirivad sagedad paganate kallaletungid, otsustasin ma pärast hoolikat kaalumist ... käesolevaga lubada, et selle Tallinna linna pürjermeistrid ja kodanikud võivad viia linna müüri lõuna poole üle linna kraavi või säilitada praegusel kohal, või tuua ta tagasi sissepoole linna ja pikendada seda müüri üle linnuse mäe... Põhja poole suundugu aga müür väljaspool nunnakloostrit ... Nunnad aga peavad omal kulul ehitama linnamüüri, nagu linlased vajalikuks peavad, nii pikalt kui ulatub nende maa-ala. Ka võivad linlased mainitud linna alal, vabalt laieneda mere suunas, millal ja kui palju nad soovivad.“

– D. Bruns ja R. Kangropool. Tallinn sajandeis. Eesti Raamat, 1972, lk 24

Kanne müür asendas varasema Margrete kaitsemüüri põhjas ja loodes kuni Suure Rannaväravani ja sealt mööda tänapäeva Laboratooriumi tänavat ümber Püha Miikaeli nunnakloostri kuni Toompea järsakuni. Müüriga haarati linna piiresse tsistertslaste ordu Püha Miikaeli nunnaklooster. Llinnamüüri laiendamisega, kaasati ja lülitati kloostri kaitsemüür Tallinna linnamüüri osaks. Rajatud linnamüüri osa algas Toompea nõlva alt vana sauna juures, mis asus väljaspool vana linnamüüri ja ühines nunnakloostri endise läänemüüriga, praeguse Saunatorni kohal. Linnamüüriliini ja Toompea linnusesse pääsemiseks ehitati sellesse ka väravaehitis, mida 1355. aastal nimetati torniks sauna juures pika mäe all (ladina k. turris iuxta stupam sub longo monte), 1370. aastatel aga Saunaväravaks ja Nunnaväravaks.^[4] Müüriosa oli 6,2 m kõrge ja 1,3 m paks ja nunnakloostri ja Saunavärava vahelisel müüriosal oli ka sadultorn, mis hilisemate ümberehituste käigus on jäänud Nunnatorni sisse ning millest on nähtav selle läänekilp. Selle läänekilp eraldub müürifrondist ca 40 cm võrra ning seda katab ulgkaar. Torn on kujult piklik ristkülik ja on külgedelt kaitstud rinnatisega ning oli linna poolt avatud. Torni kiviosa kõrgus oli maapinnast 8,4 m. Kloostri lõunapoolne müür lammutati ja viidi müüripiir rohkem lõuna poole, läänepoolne müür aga säilitati, ehitati kõrgemaks ja ühendati linnamüüri uue lõiguga. Hilisema Kuldjala torni kohale ehitati turellilaadne kaitsetorn. 2-korruseline kaitsetorn oli hobuseraua kujuline ning eendus linnamüürist 1,6-1,9 m ja oli kloostri poolt avatud ning avatud linnamüüri kaitsekäigule. Kaitsetorni sisemine kaitsekaar on senini nähtav GAG-i õuest. Torn oli ca 9 m kõrge, alumise osa paksus oli ligi 1,75 m ja rinnatise paksus 1 m ning torni kiviosal oli puidust varikatus.

Lõuna pool aga juhiti uus, ehitatud linnamüür mööda tänapäeva Müürivahe tänavat üle Harju tänava Toompeani. Enne Toompea kõrgendikku tegi müür pöörangu põhja poole, suundus Lühikesest jalast mööda ning laskus Pika jala kohal ümber Toompea järsu jalami Nunnaväravasse.^[viide?]

Suurte kaarniššidega müür, mida hakati kutsuma Kanne müüriks, oli 6,5 meetrit kõrge ja 2,3 meetrit paks. Seda täiendas müüri siseküljel asuv kaitsekäik, mis toetus võlvitud kaartele. Erinevalt varasemast ehitusstiilist varustati müürid ripptornidega.^[viide?]

Tallinna linnamüürikindlustusi täiendati 14. sajandi keskel, linnamüüri lõuna- ja idamüüri ees asunud vallikraaviga. Loa varustada müürikraavi Ülemiste järve veega, sai linn Taani kuningas Valdemar IV- ndalt 1345. aastal.^[5]

15. sajandi esimesel poolel ehitati linnamüür ulatuslikult ümber, müür tehti paksemaks ja siseküljele ehitati tugimüürid. Mahukad tööd linnamüüri põhjaküljel algasid pärast Püha Miikaeli kloostrit piirava müüriäärse maa kloostrilt võõrandamist 1422. aastal. Linnamüür ehitati nüüd 11–16 meetri kõrguseks, kaitsekäik, mis asus kas linnamüüri peal või konsoolidel, oli peaaegu 3 meetrit kõrge.^[viide?]

Linnaväravad ja väravatornid

1414. aastast säilinud nimekirjas oli 27 kaitsetorni. 15. sajandi teisel kolmandikul ehitati ümber ja varustati eesväravatega ka kõik linnamüüris olevate läbipääsuväravate väravatornid. Aastatel 1439–1445 täiendati Nunnavärava eesväravat, 1448–1460 ehitati kahe torniga Suure Rannavärava eesvärav, 1448–1453 ehitati Harju värava eesvärav. Aastatel 1453–1456 täiendati merepoolse Väikese Rannavärava kindlustusi, valmisid ka kahe torniga Viru värava eesvärav ja Karja värava eesvärav.^[viide?]

1456. aastal ehitati Lühikese jala väravatorn ja aastatel 1450–1456 rekonstrueeriti Pika jala väravatorn ning ehitati ka nende väravate vahele, Pika jala tänava äärde ja Pika jala väravast Nunnaväravani linnamüür, müürilõigule ehitati kaks torni: Saunatagune torn ja torn, mida nimetati lihtsalt "uueks torniks"^[6].

Kaitsetornid

15. sajandi jooksul moderniseeriti linnamüüri kaitsetorne ning ehitati mitu sadultorni ümber linnamüürist eenduvateks poolringilise põhiplaaniga tornideks. 1475. aastal ehitati uue torni edasiarendusena^[7] Kiek in de Köki torn. Kaitsetornid olid enamasti kuni 24 meetri kõrged, nelja-viiekorruselised ehitised, mille ülemine korrus oli lahtise platvormiga ning selle all asusid kaitsekorrused, madalamad korrused olid kasutusel ladudena. Kaitsetornidele ehitati varikatused alles 16.–17. sajandil. Kaitsetornidest erineb arhitektuuriliselt Bremeni torn, mille esimest ja teist korrust kasutati vanglana. 15. sajandi viimasel veerandil täiendati vanal vertikaalsel kaitseprintsiibil ehitatud kaitsetorne Toompeast lõuna pool asuva Kiek in de Köki suurtükitorniga.^[viide?]

Tallinna kaitsevööndi kaitsetornid, loetletud päripäeva alates Pika jala väravatornist kuni Lühikese jala väravatornini: Nunnatorn, Saunatorn, Kuldjala torn, Nunnadetagune torn, Loewenschede torn, Lippe torn, Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn, Grusbeke-tagune torn, Renteni torn, Wulfardi-tagune torn, Suur Rannavärav zwingeri ja suurtükitorniga, Stoltingi torn, Hattorpe-tagune torn, torn Vana vene kiriku juures, Bremeni torn, Munkadetagune torn, Hellemani torn, Viru värav Suure zwingeriga, Hinke torn, Kuraditorn, Assauwe torn, Kitsetorn, Kiek in de Kök, Megede torn, Tallitorn, Seegitagune torn, Saunatagune torn, Tallinna ordulinnuse eesvärav Roosikrantsi torniga^[8] – ordulinnus Stür den Kerli, Pika Hermanni, Pilstickeri ja Landskrone torniga, ordulinnuse värava (Kellatorn) ja umbes 13 müüritorni, ning Sadamatorn^[9] Tallinna lahe rannas.

1561. aastal moodustasid kaitserajatised 2,35 km pikkuse ringmüüri, milles oli 27 müüri- ja 8 väravatorni ning kuni 21 eesväravatorni ja muud kivist kaitseehitist. Tallinna linnamüüris oli 16. sajandil 8 väravat, mis omakorda koosnesid tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest. Värava peatornid olid alati neljakandilised, eelväravad varustati sageli ühe või kahe väikese ümartorniga. Tallinna linnamüüri kuulunud Harju värav valmis 1452. aastal, Viru värav ja Väike Rannavärav (1454), Karja värav (1456) ja Nunnavärav (1461). Väravate süsteemi tugevdasid Harju, Karja ja Viru väravates pea- ja eelväravate vahel asunud vesiveskid, mis olid kasutusel 19. sajandini.^[viide?]

Väravatesüsteemist on kuulsamaid Viru tänava alguses säilinud Viru eesvärava tornid, mis on ainsad jäljed kunagisest eesväravast, mis rajati 1447. aastal. Viru eesvärava moodustas pikk müüridega ümbritsetud käik, mille idapoolses välisotsas oli külgtornide ja tõstesildadega väravhoone.^[viide?]

Tallinna linna põhilise kaitseehitise – linnamüüri ehitamine ja täiendamine lõppes Karja värava eesvärava kaitseks Lurenburgi suurtükitorni ja Suure Rannavärava eesvärava kaitseks Uue (suurtüki)torni (Paks Margareeta) (1529) ehitamisega, pärast seda hakati linna kaitsmiseks kasutama uuemaid Tallinna kindluslinna kaitserajatiste süsteeme, mis ei põhinenud ainult vallikraavi, linnamüüri ja kaitsetornide kasutamisel, vaid seda täiendasid eeskaitserajatised – Rootsi kuningriigi sõjajõudude projekteeritud bastionide, reduutide ja raveliinidega kindlustussüssteem, nn kindluslinn Tallinn^[10].

Tallinna linna kaitserajatised pandi proovile 1569. aastal, mil Tallinna lahte saabunud Taani ja Lübecki ühendatud laevastik linna 13 päeva ägedalt pommitas. Aastatel 1570–1571 piirasid Tallinna 7 kuud edutult Moskva ja hertsog Magnuse väed. 1577. aasta alguses piirasid Moskva väed linna kuus nädalat, kuid jälle edutult.^[viide?]

Linnamüüri Suure Rannavärava kompleks koos Paksu Margareetaga ja Laboratooriumi tänava äärne linnamüür koos Köismäe, Plate, Eppingi ja Grusbeke-taguse torniga kuulusid kuni Vene keisririigi lõpuni sõjaväe Inseneride Departemangu valdusse; pärast 1918. aastat võttis objektid oma valdusse Eesti Vabariigi Sõjaministeerium. 1920. aastail oli linnamüür täis ehitatud, enamik torne oli eravalduses, muuhulgas kasutati neid elamutena^[11].

13.–16. sajandil välja kujunenud Tallinna all-linna ümbritsenud keskaegne linnamüür on Põhja-Euroopa üks paremini säilinuid – 2,35 km pikkusest müürist on alles 1,85 km, 46 värava- ja müüritornist on säilinud 28 keskaegset linnamüüritorni ning kolm torni fragmentidena^[12].