Mäletan seda nagu eilset päeva, kui vanaema vestis lugusid imetabastest olevustest seitsme maa ja mere taga. Olgu tegemist salakavala rebase, seitsme kitsetalle või hoopis vapra Punamütsikesega, on jutud neist kangastunud mälusoppidesse ning elavad omasoodu. Seda eelkõige tänu kujutlusvõimele.
Kujutasin lapsepõlves muinasjutte kuulates ette, milliseid konkreetseid käitumisakte kasutas Punamütsike enda vanaema päästmiseks, millisel hääletoonil vanaema rüüd kandev hunt Punamütsikesega kõneleb, milline võiks välja näha seitsme kitsetallekese kodu ja kuidas headus saab võitu kurjast. Kusjuures kujutlusvõime kasutamine ei piirdunud pelgalt muinasjuttudega, nii näiteks püüdsin visualiseerida vanaema juttude pinnalt, kuidas tema ema tegi hapupiimaga pannkooke ja kuidas külalapsed talvel käreda pakasega läbi metsateede kooli sumpasid. Ilmselt pole ma ei esimene ega ka viimane, kel mitmed õnnelikud mälestused on ühel või teisel moel kujutlusvõime pinnases. Ehe näide sellest on Mira Lobe raamat „Vanaema õunapuu otsas“. Tekib küsimus, kas kujutlusvõime on üksnes laste pärusmaa ning kas sel võib – hoolimata selle laias laastus positiivsest tähendusest – olla ka negatiivne alatoon või mõned puudujäägid.
