„Nad nagu kiskjaloomad raevutsevad valulaantes. Ulro ulmades kahetsevad oma inimheadust.“
William Blake
„Minu raamatusse ilmuvad kirjamehed, kes tegid tohutuid jõupingutusi, et murda välja teaduse poolt kammitsetud maailmast. Ja kõik nende katsed on vähem või rohkem ketserlikud,“ kirjutab Nobeli kirjandusauhinna laureaat Czesław Miłosz sissejuhatuses oma viis aastat tagasi Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas ilmunud teosele „Ulro maa“. Selle raamatu kõige sagedamini tsiteeritud autorid on nimeregistri järgi William Blake, Fjodor Dostojevski, Emanuel Swedenborg, Johann Wolfgang von Goethe ning Miłoszi omakandimehed, poola romantikud Adam Mickiewicz, Oskar Miłosz ja Juliusz Słowacki.
Raamatu pealkiri pärineb William Blake’ilt ja tähistab hingeliste kannatuste maad, kus inimene muutub asendatavaks numbriks, „mis veelgi hullem, lakkab iseenda jaoks, omaenda teadvuses, olemast keegi, kes oleks midagi enamat kui asendatav number“. Blake’i sõnul asustasid Ulro maa kõigepealt Newtoni füüsikat pooldanud teadlased, ent 18. ja 19. sajandil kolisid neile järele ka filosoofid, maalikunstnikud ja luuletajad. Blake ja tema relvavennad ründavad Miłoszi sõnul tormiliselt Newtoni kuivi skeeme ja kaitsevad numbriks taandamatut inimest. Blake nägi klassikalise füüsika leiutajas Ulro maa mütoloogilist saadikut, kes kuulus tema jaoks koos Francis Baconi ja John Locke’iga „kurjuse kolmainsusesse“.
„Ma arvan, et ta on nende suhtes sageli ülekohtune,“ vastas mulle briti psühhoterapeut Mark Vernon, kui ma uurisin tema käest, miks Blake kõnealust kolmikut nii kangesti materdas. Kindlasti ei ole Newtonit Vernoni sõnul põhjust süüdistada kujutlusvõime puuduses. Käsitus, et keskaegne elav kosmos kujutab endast „tegelikult“ vaid matemaatikaseadustele alluvat hingetut mateeriat ning kuskil kauges galaktikanurgas toimuvaid sündmusi on võimalik kirjeldada paari lihtsa võrrandiga, oli loova kujutluse tippsaavutus. „Tõsiasi on aga see, et Newtoni peadpööritav kujutlusvõime muutis universumi pikapeale suletud süsteemiks,“ jätkas Vernon. Kui Newtoni kaasaegne John Locke tema maailmataju ka muudesse eluvaldkondadesse eksportima hakkas, mähkis lääs enda aegamööda Ulro ulmadesse ning tiris sinna järgnevate sajandite vältel ka kogu ülejäänud maailma.
See ei ole meie esimene vestlus Mark Vernoniga. 2019. aasta septembris käisime Kaiega Tate Britainis ühel viimase paari aastakümne suurimal Blake’i näitusel. Samal õhtul esitles Mark Vernon oma raamatut „A Secret History of Christianity“. Me intervjueerisime teda Tähenduse teejuhtide 14. numbris („Tegelik tervenemine algab purgatooriumis“, 11.21), kui „Ristiusu salajane ajalugu“ eesti keeles just välja oli tulnud. Sel sügisel esitles Vernon oma uut raamatut „Awake! William Blake and the Power of the Imagination“. Viis aastat tagasi tuli välja „Dante’s Divine Comedy: A Guide for the Spiritual Journey“. Kui kahe viimase raamatu peakangelaste nimed kajastuvad pealkirjades, siis esimese seos inglise kirjaniku ja filosoofi Owen Barfieldiga on pisut peidetum.
