Alustada võiks Vikipeediast: „Kujutlusvõime on loominguline oskus, mille käigus kujutletakse pilti millestki, mis pole sellel hetkel meelte abil tajutav.“ Kujutlusvõime on mõtlemise, tunnete, tajumise ja tahte kõrval üks teadvuse funktsioonidest. See on katusmõiste, mille alla liigituvad õige mitmed ja erinevad mentaalsed protsessid.
Meil on võime kujutleda (mentaalselt taasesitada) minevikus aset leidnud sündmusi, Endel Tulving on selle võime nimetanud episoodiliseks mäluks. Termin on vist kinnistunud, muidu tahaks seda võimet pigem episoodimäluks nimetada. Märgime ka, et nähtusele nimetuse andmine ei ütle eriti midagi selle seesmiste toimemehhanismide kohta. Valitseva neurofüsioloogilise paradigma kohaselt on teadvus (sh mälu) aju funktsioon. Aga siitki hargneb rida diametraalselt erinevaid kontseptsioone, ajurakkude sünaptiliste seoste tugevuse pikaajalistest muutustest kuni kvantmehhaaniliste protsessideni ajurakkude sisestruktuurides (mikrotuubulites). Rääkimata siis lähenemistest, mis omistavad teadvusele märksa suurema ajuvälise ulatuse.
