Kui hakata väikelapsele asju nimetama – vaata, see on puu, ei, see pole lehm, see on koer – õpib ta küll maailma sildistama, ent kaotab midagi oma maagilisest ja vahetust tajust.
Kujutlege väikelast valamu ees taburetil käsi pesemas. Ta avab kraani ja on lummatud: kuidas vesi niriseb sõrmede vahelt, voolab vastu peopesa, põrkab survega üles nagu väike purskkaev. Ta ei mõtle vee pindpinevusest ega vesinikusidemetest hapniku ja vesiniku aatomite vahel. Ammugi ei mõtle ta nõudevirnast, mis ootab valamu kõrval pesemist. Tema peopesal toimub maagiline loomine, milles ta on jäägitult kohal.
„Aitab, kuivata käed ära,“ ütleb ema ja hakkab tõredalt nõusid pesema. Laps tunneb end süüdi – justkui oleks tema lummuse hetk teinud ema õnnetuks. Järgmisel korral peseb ta käsi kiirustades. Maag temas sureb. Tema asemele sünnib vastutustundlik väike inimene, kes püüab pälvida kuulekuse ja kiirustamisega ema armastust.
