© European Union, 2026, CC BY 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=155875683

Kaja Kallas

Haridus

Juristikarjäär

Ta oli alates 5. oktoobrist 1999 Eesti Advokatuuri liige ja tegutses alates 2002. aastast vandeadvokaadina[1]. Ta on olnud advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius ja Tark & Co partner ning Estonian Business Schooli koolitaja, Euroopa Kartellivastase Juristide Assotsiatsiooni liige. Advokaadina spetsialiseerus Euroopa ja Eesti konkurentsiõigusele.[2]

Kallas lõpetas töö advokaadina 26. märtsil 2011, kui temast sai pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi XII Riigikogu liige.

Poliitiline karjäär

Karjääri algus, XII Riigikogu liige 2011–2014

 Pikemalt artiklis XII Riigikogu

2010. aastal astus Kaja Kallas Rain Rosimannuse soovitusel Eesti Reformierakonda[3], kogus 2011. aasta Riigikogu valimistel Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas 7157 häält ning pääses isikumandaadiga Riigikokku.[4] Ta oli aastatel 2011–2014 XII Riigikogu liige ja Riigikogu majanduskomisjoni esimees.[viide?]

2013. aastal valiti ta Eesti Reformierakonna aseesimeheks.[viide?]

Saadikuna Euroopa Parlamendis 2014–2018

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kogus Kaja Kallas 21 504 häält, osutus valituks ja asus tööle Euroopa Parlamendi liikmena.[5] Ta oli Euroopa Parlamendi liige kuni 2018. aasta septembrini, kuuludes Euroopa Demokraatide ja Liberaalide (ALDE) fraktsiooni.

Euroopa Parlamendis töötas Kaja Kallas digitaalse ühtse turu strateegiaga, energia- ja tarbijapoliitikaga ning samuti Euroopa Liidu ja Ukraina vaheliste suhetega. Ta seisis väikese ja keskmise suurusega ettevõtete käekäigu eest[viide?] ning toonitas, et blokeeringud ja piirangud digitaalses maailmas ei lase tekkida uutel ja innovaatilistel ettevõtetel.[viide?] Ta oli Euroopa Liidu – Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni (D-UA[6]) aseesimees, kuulus tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni (ITRE[7]) ning Euronesti parlamentaarsesse assambleesse (DEPA[8])[9]. Ta oli asendusliige siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonis (IMCO[10]) ning delegatsioonis Ameerika Ühendriikidega suhtlemisel (D-US[11]). Lisaks oli ta Euroopa Parlamendi digitaalse agenda töörühma liige ja noorte töörühma aseesimees.[12] Kaja Kallas oli kuue europarlamendi dokumendi raportöör: "E-privaatsus: eraelu austamine ja isikuandmete kaitse elektroonilise side puhul",[13] "Tsiviilõiguse reeglid robootikale",[14] "Digitaalse ühisturu strateegia",[15] "Õiguslik raamistik tollialaste rikkumiste ja sanktsioonide suhtes",[16], "Uued võimalused energiatarbijatele",[17] ja "Euroopa Liidu konkurentsipoliitika aastaaruanne".[18]

Kallas valiti ajakirjanike poolt mitmel korral kõige mõjukamate Euroopa Parlamendi liikmete hulka ja näiteks 2017. aastal märkis väljaanne Politico Kallase ära "Brüsseli mõjukaimate naiste" loetelus[19] ja 2016. aastal 40 mõjukaima europarlamendi liikme hulgas.[20] 2016. aastal paigutas ka vabaühendus VoteWatch Kallase 70 mõjukaima parlamendiliikme hulka.[21] 2017. aasta märtsis hindas VoteWatch, et Kallas oli digi- ja telekommunikatsioonipoliitikate valdkonnas mõjukuselt kuues europarlamendi liige.[22]

Novembris 2018 ilmus Kaja Kallasel raamat "MEP. 4 aastat Euroopa Parlamendis", kus ta kirjeldab oma elu ja tööd nelja Brüsselis veedetud aasta jooksul.[viide?]

Tõus Eesti Reformierakonna juhiks

13. aprillil 2018 valiti ta Reformierakonna üldkogul 1067 toetushäälega 1199-st Hanno Pevkuri asemel uueks erakonna esimeheks.[23]

XIV Riigikogu liige 2019–2021

 Pikemalt artiklis 2019. aasta Riigikogu valimised

2019. aasta Riigikogu valimistel kogus Kaja Kallas 20 072 häält. Ka valimiste üldvõitjaks osutus tema juhitud Reformierakond, mis sai kokku 162 332 häält ja vastavalt 34 kohta Riigikogus.[24] President Kersti Kaljulaid nimetas Kallase peaministrikandidaadiks, kuid 15. aprillil 2019 Riigikogus toimunud hääletusel toetasid Kallasele valitsuse moodustamise volituste andmist vaid 45 Riigikogu liiget. Saalis viibinud Keskerakonda, EKRE-sse ja Isamaasse kuuluvast 55 liikmest oli selle vastu 53. Valitsuskoalitsiooni moodustasid lõpuks hoopis Eesti Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa Erakond.[viide?]

Valitsuse loomise ebaõnnestumise järel jätkas Kallas tööd Riigikogu liikmena 2021. aastani, olles ühtlasi Riigikogus oma erakonna fraktsiooni esimees.[viide?]

Esimene valitsus

 Pikemalt artiklis Kaja Kallase esimene valitsus

Pärast Jüri Ratase valitsuse tagasiastumist 2021. aasta alguses tegi president Kersti Kaljulaid 14. jaanuaril 2021 Kaja Kallasele ettepaneku moodustada järgmine Eesti valitsus.[25] Kaja Kallase juhitud valitsus, millesse kuulus Reformierakonna partnerina Keskerakond, astus ametisse 26. jaanuaril 2021.[26]

2021. aasta juunis oli Kallas Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu Angela Merkeli plaanile kutsuda Euroopa juhtide koosolekule Venemaa presidet Vladimir Putin. See vastuseis üllatas teisi kogenud juhte, kuid aitas kaasa, et Putin jäigi kutsumata. Ka teatas Kallas, et Venemaa sõjaline surve ei tohiks mõjutada otsust, millised riigid saavad liituda Euroopa Liidu või NATO-ga.[27][28]

Kaja Kallase esimesele valitsusele sai osaks 24. veebruaril 2022 alanud Venemaa agressiooniga Ukrainas kaasnenud energiahindade tõus ja majanduslangus kogu Euroopas. Juba Venemaa Ukrainasse sissetungi eelõhtul ütles Kaja Kallas intervjuus Guardianile, et Nord Stream 2 maagaasi trass on geopoliitiline ja mitte majanduslik projekt, ning nõudis torujuhtme ehituse lõpetamist. Ta märkis ka, et Euroopa sõltuvus vene maagaasist on oluline julgeolekuprobleem.[29]

2022. aasta juuni algul tegi ta president Alar Karisele ettepaneku ametist vabastada koalitsioonisiseste vastuolude tõttu kõik seitse Eesti Keskerakonna ministrit.[30] Kallas lubas uue koalitsiooni moodustamiseks kõnelusi Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Pärast koalitsioonikõneluste lõppu astus Kallase juhitud valitsus juulis kollektiivselt tagasi ja Karis tegi Kallasele ettepaneku moodustada uus valitsus.[viide?]

Teine valitsus

 Pikemalt artiklis Kaja Kallase teine valitsus

Kaja Kallase teine valitsus astus ametisse 18. juulil 2022. Sellesse kuulusid lisaks Eesti Reformierakonnale Isamaa Erakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Peaministrina äratas Kallas rahvusvahelist tähelepanu oma juhtiva rolliga Ukraina toetamisel Venemaa sissetungi ajal. Eesti tarnis Ukrainale SKP kohta rohkem sõjavarustust kui ükski teine riik maailmas.[31] Eesti piiras koos teiste Balti riikidega turistide saabumist Venemaalt. "Reismine Euroopasse on privileeg, mitte inimõigus", ütles Kallas.[32] Eesti käivitas koos teiste liitlastega NATO 4. artikli põhised konsultatsioonid.[33]

2023. aasta veebruaris mainiti Kallast võimaliku kandidaadina NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi asendajaks pärast tema eeldatavat pensionile jäämist. Kallasest siiski ametlikku NATO peasekretäri kandidaati ei saanud. Ta toetas Hollandi peaministrit Mark Rutte kandideerimist.[34]

Kaja Kallase teine valitsus oli ametis, kuni pärast Riigikogu valimisi 5. märtsil 2023 moodustatud uus valitsus – Kaja Kallse kolmas valitsus astus 17. aprillil 2023 ametisse.

Kolmas valitsus

 Pikemalt artiklis Kaja Kallase kolmas valitsus

2023. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Kallas valimisringkonnas nr 4 (Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa), kogus rekordilised 31 816 häält ja osutus valituks.

Eesti Reformierakond võitis Kaja Kallase juhtimisel valimised 190 632 häälega, mis moodustas kõikidest häältest 31,2%. Sellega sai Eesti Reformierakond Riigikogus 37 mandaati. Valimiste järel tegi valimised võitnud Eesti Reformierakond ettepaneku moodustada koalitsioon Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja Eesti 200-le. Koalitsioonikõnelused kestsid 11. aprillini 2023, kui allkirjastati koalitsioonileping. Samal päeval astus Kaja Kallase teine valitsus vastavalt seadusele tagasi ja president Alar Karis andis Kallasele ülesande moodustada uus valitsus. Uus, Kaja Kallase kolmas valitsus andis Riigikogu ees ametivande 17. aprillil 2023. Koalitsioonierakondadel on Riigikogus kokku 60 kohta.

Idavedude skandaal

 Pikemalt artiklis Idavedude skandaal

2023. aasta augustis selgus, et Kaja Kallase abikaasa Arvo Hallikule kuulub 24,5% osalus transpordiettevõttes Stark Logistics, mis vahendab transporditeenust oma kliendile AS Metaprint marsruudil Eesti-Venemaa.[35][36][37] Ühele Eesti ettevõttele kuuluva Venemaal tegutseva tehase varustamisest saadav hinnanguline tulu oli umbes 1,5 miljonit eurot alates Venemaa täieliku sissetungi algusest Ukrainasse.[38] Peaminister eitas huvide konflikti.[39] Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Tanel Kiik märkis, et skandaal on Eesti mainet tõsiselt kahjustanud.[40] Kaks Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstati ning Turu-uuringute ASi arvamusküsitlust näitasid, et vastavalt 57% ja 69% vastanutest arvas, et Kaja Kallas peaks tagasi astuma.[38]

25. augustil 2023 teatas Arvo Hallik, et ta loobub oma osalusest ettevõttes Stark Logistics ja et ta vabandab tekkinud olukorra ja oma abikaasale tekitatud kahju pärast.[41] Kaitsepolitseiamet teatas, et neile teadaolevalt pole Kaja Kallase abikaasaga seotud ettevõtted Venemaale seatud sanktsioone rikkunud.[42]

4. septembril 2023 ütles president Alar Karis, et oleks eelistanud peaministri tagasiastumist kohe skandaali puhkedes.[43]

Venemaal tagaotsitav

Oktoobris 2023 lisas Venemaa Kaja Kallase Venemaal tagsiotsitavate nimekirja seoses tema pingutustega eemaldada nõukogudeaegsed Teise maailmasõja monumendid. See oli esimene kord, kui Venemaa siseministeerium on välisriigi juhi tagaotsitavate nimekirja pannud.[44]

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kohale kandideerimisele keskenduda soovimise tõttu astus Kaja Kallas 23. juulil 2024 peaministri kohalt tagasi.


Peaministrivisiidid

 Pikemalt artiklis Kaja Kallase peaministrivisiidid

Peaminister Kaja Kallase esimene välisvisiit oli Soome. 19. veebruaril 2021 kohtus ta Helsingis Soome presidendi Sauli Niinistö ja Soome peaministri Sanna Mariniga.[viide?]

Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident

Kallas kohtus 2025. aastal Manilas Filipiinide presidendi Bongbong Marcosega.

28. juunil 2024 nimetati Kaja Kallas Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kandidaadiks.[45] Et keskenduda kandideerimisele, astus ta 14. juulil 2024 Eesti peaministri kohalt tagasi, kuid täitis ametikohuseid edasi kuni Reformierakonda kuuluva Kristen Michali juhitud valitsuse ametisse astumiseni 23. juulil 2024.[46]

Kallase kuulamine Euroopa Parlamendis toimus 12. novembril 2024. Tema ametiaeg Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresidendina algas von der Leyeni teise komisjoni ametisse astumisega 1. detsembril 2024.[47]

1. detsembril 2024, oma esimesel ametipäeval kõrge esindajana, külastas Kallas Ukrainat koos Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ja laienemisvolinik Marta Kosiga. Kallas avaldas Ukraina võidule tugevat toetust, öeldes, et "Euroopa Liit soovib, et Ukraina võidaks selle sõja".[48] Oma esimesel ametipäeval hoiatas Kallas Gruusia valitsust vägivalda kasutamast, kui riigis jätkusid protestid valitseva partei otsuse vastu lükata edasi Euroopa Liiduga liitumise läkbirääkimised.[49]

2024. aasta detsembris tervitas Kallas Assadi režiimi langemist, öeldes, et "Süüria näitab, et Venemaa pole võitmatu. Me ei tohiks alahinnata omaenda jõudu."[50]

11. veebruaril 2025 mõistis Kallas Hiina hukka seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse. Kallas ütles, et ilma Hiina toetuseta ei saaks Venemaa oma sõjalist agressiooni sama jõuga jätkata. Hiina on suurim kahesuguse kasutusega kaupade ja tundlike esemete tarnija, mis toetavad Venemaa sõjatööstusbaasi ja mida leidub Ukraina lahinguväljal.[51]

24. veebruaril 2025 teatas Kallas, et Euroopa Liit tühistas Süüria vastu suunatud sanktsioonid mõnes võtmesektoris, näiteks energeetikas, transpordis ja panganduses.[52]

Kallas on mitmeid kordi kritiseerinud president Donald Trumpi Venemaaga leppimise poliitikat. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide president Donald Trump ja tema asepresident Marco Rubio olid 28. veebruaril 2025 Valge Maja Ovaalkabinetis Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga vastandunud, järeldas Kallas sotsiaalmeedias: „Täna sai selgeks, et vaba maailm vajab uut juhti“.[53]

28. veebruaril 2025 oli plaanitud Kallase kohtumine Ameerika Ühendriikide välisministri Marco Rubioga Washingtonis, et arutada Venemaa-Ukraina sõda. Rubio büroo tühistas kohtumise, kui Kallas oli juba Washingtoni saabunud.[54]

2025. aasta septembris kuulutas Kallas välja uue strateegilise tegevuskava Euroopa Liidu ja India sidemete tugevdamiseks, keskendudes kaubandusele, tehnoloogiale ja kaitsele. Samuti käsitles ta India suhteid Venemaaga, tunnistades erimeelsusi seoses India sidemetega Venemaaga, sealhulgas India osalemist Zapad 2025 sõjaväeõppusel.[55]

Politico koostas 2025. aasta 28 mõjukaima isiku nimekirja, millesse kuuluvad juhid, kes on suutnud väljakutsetega rinda pista või kasutanud tekkinud olukorda oma eesmärkide saavutamiseks. Nende seas on nii Euroopa suurriikide ebapopulaarseid juhte, kes on hüljanud senised dogmad, et tihendada kaitsekoostööd, kui ka mässumeelseid tulijaid, kes ammutavad jõudu üha süvenevast poliitilisest lõhestumisest. Kaja Kallas on selles nimekirjas 16. kohal, kus edestab ka Prantsusmaa presidenti Emmanuel Macroni.[56]


Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallase visiidid

 Pikemalt artiklis Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallase visiidid

Kaja Kallase esimene visiit Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana oli Ukrainasse. Kaja Kallas, Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ja Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Marta Kos kohtusid 1.–2. detsembril 2024 Kiievis Ukraina asevälisministri Jevhen Perebõinise, Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi, Ukraina peaministri Denõss Šmõgali, Ukraina välisministri Andri Sõbiha ja Ukraina Ülemraada esimehe Ruslan Stefantšukiga, et avaldada oma esimesel ametipäeval Ukrainale toetust.

Töökohad

Tunnustus

  • 2021 – Rumeenia Tähe Rahvusliku ordeni suurrist[57]
  • 2022 – 6. juunil 2022 tunnustas mõjukas Briti mõttekoda Policy Exchange peaminister Kaja Kallase rolli rahvusvahelise reeglitepõhise korra kaitsmisel ning Venemaa agressiooni vastu seismisel Hugo Grotiuse auhinnaga. Auhinna andis üle Briti peaminister Boris Johnson.[58]
  • 2022 – Euroopa poliitilise kultuuri auhind (poliitilise julguse eest Venemaa agressioonile vastuseismisel ja mõjuka rolli eest lääneriikide tugeva reaktsiooni tagamisel)[59]
  • 2022 – Friedrich August von Hayeki fondi auhind (demokraatlike väärtuste kaitsmise eest).[60]
  • 2022 – Peaminister Kaja Kallas pälvis Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse (CEPA) Atlandi-ülese Juhtimise Auhinna.[61]
  • 2023 – Rootsi Põhjatähe ordeni komandöri suurrist (teenete eest Eesti ja Rootsi suhete arendamisel).[62]
  • 2023 – aasta eurooplane (euroopalike väärtuste eest seismise ja Eesti inimeste teadlikkuse tõstmise eest Euroopa Liidust ning Eesti Euroopas nähtavamaks tegemise eest)[63]
  • 2023 – Vürst Jaroslav Targa II järgu orden (Eesti ja Ukraina riikidevahelise koostöö ning selle eest, et Eesti toetab Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust)[64]
  • 2023 – Euroopa Liberaalne Foorum valis Eesti peaministri Kaja Kallase aasta liberaaliks. Auhinnaga tunnustatakse inimest, kes on tugevalt seisnud liberaalsete väärtuste eest. Auhinna andis üle Belgia peaminister Alexander De Croo. [65]
  • 2023 – Rahvusvaheline Lord Byroni auhind, millega Kreeka Hellenismi ja Filhellenismi Selts tunnustab Kallase rolli vabaduse ja demokraatlike väärtuste eest seismisel.[66]
  • 2023 – USA Rahvusvahelise Vabariikliku Instituudi Jeane J. Kirkpatricku auhind (avatud valitsemistavade ja demokraatlike väärtuste edendamise ning eestkõneleja rolli võtmise eest geopoliitiliste väljakutsete lahendamisel).[67]
  • 2023 – Saksamaal pälvis Kaja Kallas maineka Marion Dönhoffi auhinna, millega tunnustatakse tema tegevust demokraatlike väärtuste eest seismisel ja Euroopa Liidu ning NATO ühtsuse tagamisel vastusena Venemaa agressioonile Ukraina vastu.[68]
  • 2024 – Ukraina väljaande Focus koostatud Ukraina suurimate sõprade ja toetajate pingereas jõudis Eesti peaminister Kaja Kallas üheksandale positsioonile.[69]
  • 2024 – Eesti peaminister pälvis Saksamaal Walther Rathenau auhinna.[70]
  • 2025 – Riigivapi II klassi teenetemärk
  • 2025 – Politico nimetas Kaja Kallase 2025. aastal Euroopas mõjukuselt 16. inimeseks.[71]

Edetabelid

  • 2023 – esikoht Eesti Päevalehe avaldatud Eesti 2023. aasta kõige mõjukamate inimeste edetabelis.[73]

Isiklikku

Ta on Reformierakonna auesimehe Siim Kallase tütar. Tema vanaisa oli klarnetist ja saksofonist Udo Kallas.[viide?] Tema vanavanaisa Eduard Alver oli Kaitseliidu ülem, kes juhtis 1918–1920. aasta Vabadussõja ajal võitlust Nõukogude Punaarmee vastu.[74] Kallase ema, tollal kuus kuud vana, vanaema ja vanavanaema küüditati 1949. aastal kui rahvavaenlased Siberisse. Ema lubati Siberist tagasi Eestisse 1959. aastal.[75]

Aastatel 2002–2006[viide?] oli ta abielus Roomet Leigeriga.[3]

2011. aastast elas ta koos Taavi Veskimäega, neil sündis 8. novembril 2011 poeg. 20. juunil 2014 teatas paar Twitteri vahendusel lahkuminekust.[76]

Septembris 2018 abiellus Kaja Kallas Arvo Hallikuga.[77]

Ta on tantsinud rahvatantsuansamblis Sõleke.[78]

Viited

  1. ↑ [https://www.advokatuur.ee/et/vajad-advokaati/eesti-advokaadid/kaja-kallas Kaja Kallas. Eesti Advokatuuri veebisait.
  2. ↑ ""Reformierakonnaga liitus konkurentsiõiguse tippasjatundja Kaja Kallas"". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2015. Vaadatud 8. detsembril 2015.
  3. 1 2 3 "Kahe pere lahing Kadrioru pärast". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. september 2016. Vaadatud 23. septembril 2016.
  4. ↑ Ringkondades lihtkvoodi alusel jaotatud isikumandaadid, vvk.ee
  5. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2015. Vaadatud 26. mail 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. ↑ "Euroopa Parlamendi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2014. Vaadatud 29. jaanuaril 2015.
  7. ↑ "Euroopa Parlamendi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2014. Vaadatud 29. jaanuaril 2015.
  8. ↑ "Euroopa Parlamendi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2014. Vaadatud 29. jaanuaril 2015.
  9. ↑ "Euroopa Parlamendi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2015. Vaadatud 29. jaanuaril 2015.
  10. ↑ "Euroopa Parlamendi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 29. jaanuaril 2015.
  11. ↑ "Euroopa Parlamendi koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. detsember 2014. Vaadatud 29. jaanuaril 2015.
  12. ↑ Kaja Kallas. "Kaja Kallase blogi". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. juuni 2017.
  13. ↑ ""E-privaatsus: eraelu austamine ja isikuandmete kaitse elektroonilise side puhul"". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. detsember 2017. Vaadatud 17. novembril 2017.
  14. ↑ ""Tsiviilõiguse reeglid robootikale"". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 6. juulil 2017.
  15. ↑ ""Digitaalse ühisturu strateegia"". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2018. Vaadatud 6. juulil 2017.
  16. ↑ ""Õiguslik raamistik tollialaste rikkumiste ja sanktsioonide suhtes"". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2017. Vaadatud 6. juulil 2017.
  17. ↑ ""Uued võimalused energiatarbijatele"". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2018. Vaadatud 6. juulil 2017.
  18. ↑ ""Euroopa Liidu konkurentsipoliitika aastaaruanne"". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2017. Vaadatud 6. juulil 2017.
  19. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2017. Vaadatud 17. novembril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  20. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. august 2017. Vaadatud 6. juulil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  21. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2017. Vaadatud 6. juulil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  22. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2017. Vaadatud 6. juulil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  23. ↑ Anna Ploompuu & Sander Punamäe (13. aprill 2018). "BLOGI, GALERII JA VIDEOD: Kaja Kallas kinnitati Reformierakonna esimeheks ning valiti uus juhatus". Postimees. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2023. Vaadatud 15. jaanuaril 2022.
  24. ↑ Anna Ploompuu (16. jaanuar 2021). "Kaja Kallase okkaline tee võimule". Postimees. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2023. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  25. ↑ "Kaljulaid nimetas peaministrikandidaadiks Kaja Kallase". ERR Uudised. 14.01.2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.01.2021. Vaadatud 24.01.2021.
  26. ↑ "Kaja Kallase juhitav valitsus alustab tööd | Eesti Vabariigi Valitsus". www.valitsus.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2023. Vaadatud 14. jaanuaril 2023.
  27. ↑ Stuart Lau and Eva Hartog. Europe’s next top diplomat is ready to be undiplomatic. Politico 9.12.2024.
  28. ↑ Jacopo Barigazzi. Don’t fall into Putin’s trap, Estonian PM warns the West. Politico 15.12.2021.
  29. ↑ Patrick Wintour. ‘Putin only understands strength’: Estonian PM on Ukraine tensions. Interview. The Guardian 28.01.2022.
  30. ↑ "Kallas saatis Keskerakonna valitsusest välja". ERR. 3. juuni 2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2023. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  31. ↑ Crisp, James. Europe's new 'Iron Lady' Kaja Kallas says the West mustn't negotiate with Putin. The Daily Telegraph 8.10.2022.
  32. ↑ Jan M. Olsen. 4 nations bordering Russia to restrict Russian tourists. AP 8.09.2022.
  33. ↑ Estonia, allies to trigger NATO Article 4. ERR News 24.02.2022.
  34. ↑ Rutte’s path to Nato leadership clearer as Estonian PM backs bid. Dutch News 3.04.2024.
  35. ↑ "Financial Times: Estonian PM Kaja Kallas urged to clarify husband's Russian business ties". Financial Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2023. Vaadatud 25. augustil 2023.
  36. ↑ "Turmoil hits Estonian Prime Minister Kallas over husband's Russia ties". Euronews. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2023. Vaadatud 25. augustil 2023.
  37. ↑ "Company part-owned by Estonian PM's husband continues deliveries to Russia". ERR. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2023. Vaadatud 25. augustil 2023.
  38. 1 2 "Estonia PM Kallas under pressure to quit over husband's Russia ties". Reuters. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2023. Vaadatud 25. augustil 2023.
  39. ↑ "Estonia Leader Has 'Nothing to Hide' on Spouse's Russia Activity". Bloomberg. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2023. Vaadatud 25. augustil 2023.
  40. ↑ "Estonia's pro-Ukrainian PM faces pressure to quit over husband's indirect Russian business links". ABC News. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2023. Vaadatud 25. augustil 2023.
  41. ↑ Kusma, Elis (toim). "Arvo Hallik taandub Stark Logisticsist. Hallik: vabandan kahju pärast, mida see on toonud minu abikaasale". www.ohtuleht.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2023. Vaadatud 7. septembril 2023.
  42. ↑ Madsen, Tarvo; Pulk, Meinhard (25. august 2023). "Kapo: kui tegemist on JOKK-skeemiga, pole alust karistusõiguslikuks etteheiteks". Postimees.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2023. Vaadatud 7. septembril 2023.
  43. ↑ "Karis: Kallas oleks pidanud kohe tagasi astuma". Postimees.ee. 4. september 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2023. Vaadatud 13. septembril 2023.
  44. ↑ Russia puts the leader of NATO member Estonia on a wanted list over the removal of Soviet-era monuments. AP 13.02.2024.
  45. ↑ "Kaja Kallasest sai Euroopa Liidu välispoliitika juhi kandidaat". Lõuna-Eesti Postimees. 28. juuni 2024. Vaadatud 6. juulil 2024.
  46. ↑ "GALERII | Kaja Kallase valitsus astus tagasi". Õhtuleht. 15. juuli 2024. Vaadatud 4. detsember 2024.
  47. ↑ Euroopa Komisjon. Kaja Kallas, KÕRGE ESINDAJA / ASEPRESIDENT (2024–2029).
  48. ↑ Jennifer Rankin. The EU wants Ukraine to win this war’: who is its new chief diplomat Kaja Kallas? The Guardian 1.12.2024.
  49. ↑ EU's new foreign policy chief warns Georgia over violence against protesters. Le Monde 1.12.2024.
  50. ↑ Elena Giordano. Russia’s not invincible — just look at Syrian collapse, says EU top diplomat. Politico 19.12.2024.
  51. ↑ Kallas attacks Beijing: “China a key enabler in Russia’s war against Ukraine”. Euronews 17.02.2025.
  52. ↑ Marco La Rocca. EU suspends sanctions on Syria in key areas: ‘We support the transition’. Euronews 24.02.2025.
  53. ↑ Badshah, Nadeem. 'Free world needs a new leader', says EU foreign chief after Trump Zelenskyy row. The Guardian 1.03.2025.
  54. ↑ Barigazzi, Jacopo; Vinocur, Nicholas; Giordano, Elena. 'Scheduling issues' scupper Rubio-Kallas meeting in Washington. Politico 26.02.2025.
  55. ↑ Jorge Liboreiro. EU vows to forge closer ties with India despite 'problematic' Russia factor. Euronews 17.09.2025.
  56. ↑ Kaja Kallas No. 16 — Estonia.
  57. ↑ "president.ee: Välisriigi antud teenetemärk". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2024. Vaadatud 22. jaanuaril 2024.
  58. ↑ Mõjukas Briti mõttekoda tunnustas peaminister Kallase tegevust rahvusvaheliste reeglite eest seismisel. Vabariigi Valitsus 06.06.2022.
  59. ↑ Kaja Kallas sai Euroopa poliitilise kultuuri auhinna. Postimees, 7. august 2022
  60. ↑ Prime Minister Kallas at the Hayek Prize award ceremony: maybe now is the time to listen to us. Vabariigi valitsus 04.09.2022.
  61. ↑ Prime Minister Kaja Kallas received the Transatlantic Leadership Award from CEPA. Vabariigi Valitsus 27.09.2022.
  62. ↑ Välisriigi antud teenetemärk - Kaja Kallas. Presidendi kantselei 2.05.2023.
  63. ↑ "Aasta eurooplane 2023 on peaminister Kaja Kallas". estonia.representation.ec.europa.eu. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuli 2023. Vaadatud 6. juulil 2023.
  64. ↑ "Fotouudis: Kallas pälvis Ukrainalt ordeni. „Aitäh, Eesti! Koos loome uut Euroopat!"". Eesti Ekspress. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2023. Vaadatud 6. juulil 2023.
  65. ↑ Kaja Kallas valiti Euroopa aasta liberaaliks, Postimees, 28. september 2023
  66. ↑ Awarding of the International Lord Byron Prize 2023 Society for Hellenism and Philhellenism, 09.10.2023.
  67. ↑ Peaminister Kaja Kallast tunnustati Washingtonis Jeane J. Kirkpatricku auhinnaga. Vabariigi Valitsus 14.11.2023.
  68. ↑ Peaminister Kallas pälvis Saksamaal maineka Marion Dönhoffi auhinna. Valitsuse teade 03.12.2023.
  69. ↑ Ukraina väljaanne valis Kallase kümne suurima Ukraina sõbra hulka. ERR 28.02.2024.
  70. ↑ Burak Bir. Estonian premier receives Walther Rathenau Award in Germany. AA Euroopa. 20.03.2024.
  71. ↑ POLITICO 28: Class of 2026 Kaja Kallas No. 16 — Estonia.
  72. ↑ "Eesti mõjukad 2022". 25.11.2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.11.2022. Vaadatud 25.11.2022.
  73. ↑ Eesti mõjukad 2023. Eesti Päevaleht 24.11.2023.
  74. ↑ STUART LAU; EVA HARTOG (9. detsember 2024). "Europe's next top diplomat is ready to be undiplomatic | Will Kaja Kallas be able to make her voice heard?" [„Euroopa järgmine tippdiplomaat on valmis olema ebadiplomaatiline | Kas Kaja Kallas suudab oma hääle kuuldavaks teha?“]. politico.eu (inglise). Politico. Vaadatud 9. detsembril 2024.
  75. ↑ Cliffe, Jeremy. Europe's Iron Lady: Estonian prime minister Kaja Kallas. The New Statesman 28.06.2024.
  76. ↑ Taavi Veskimägi ja Kaja Kallas teatasid Twitteris lahkuminekust. Elu24.ee, 20.juuni 2014.
  77. ↑ "Galerii: Kaja Kallas abiellus". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2018.
  78. ↑ Kaja Kallas (29. detsember 2022). "29.12.2022 18.02". Facebook. Meta. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.12.2022. Vaadatud 29. detsembril 2022. Mäletan, kuidas lapsena tantsisin rahvatantsukollektiivis „Sõleke“, mis oli palutud esinema tema valimiskampaania üritustel.

Välislingid

Eelnev
Jüri Ratas		 Eesti peaminister
26. jaanuar 2021 - 23. juuli 2024		 Järgnev
Kristen Michal
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kaja_Kallas