Inimene vajab elus püsimiseks vett ja leiba, kuid mitte ainult. Ka vaim tahab toitu. Draamateatri tippnäitleja Guido Kangur teab seda suurepäraselt ja on otsustanud oma elu väga huvitavaks teha. Mees räägib tulpidega ja on neist kahasse Jaanus Orgulasega ka raamatu kokku pannud. Ka kalapüük, fotograafia, matkamine ja suviste Tuletorni kontsertide korraldamine on asjad, mis lihtsalt peavad tema ellu kuuluma.

Mängid praegu Draamateatris viies tükis. Ingmar Bergmani «Erakõnelused», Klaus Manni «Mefisto», Stefano Massini «Lehman Brothers» jt on etendused, mida minnakse vaatama paljuski sinu pärast. Kas selline hõivatus on just paras, arvestades, kui lai on su huvidering?

Jah,võib-olla neid on natuke liiga palju, aga ütleme nii, et ma saan hakkama, mul on rõõm kõiki neis osi mängida. Ja ma ikka ütlen endale alati, et ega nii ei ole ju kogu aeg. Näitleja elu on suuresti õnneasi, sõltub sellest, kuidas sind märgatakse, kes sind märkab jne. On perioode, kui on palju tööd, siis jälle selliseid, kus ma ei ole nii aktiivselt teatri repertuaaris, aga siis on mul jälle võimalus tegeleda oma armastatud huvialadega, sest aega on rohkem. Nii et üldiselt ma olen rõõmsameelne.

Minu meelest sobid sa suurepäraselt Tšehhovi kangelasi mängima. See atmosfäär ja hingus, mis neid sinu rolle ümbritseb, viib tõepoolest 19. sajandi vene maamõisa ja inimtüüpide olustikku. Kahjuks jäi neid vist väheks, meenuvad vaid Astrov «Onu Vanjas» ja Lebedev «Ivanovis». Näitleja ju üldiselt igatseb muu hulgas ka Tšehhovit ja Shakespeare’i mängida?

Jah, päris kindlasti mulle Tšehhov meeldib, ja neid rolle ei ole tõesti palju olnud, aga samas, tööpuuduse üle pole sugugi kurta saanud. Aga Tšehhovi unistavad, romantilised ja filosofeerivad kangelased on minu jaoks loomulikult olnud väga olulised. Mäletan, kuidas mulle omal ajal hullult meeldis Tšehhovi lugude ainetel tehtud film «Lõpetamata pala pianoolale», kus tähtis oli loomulikult vaimsus, mitte olme. Jalutuskäigud unarusse jäetud aias kinnikasvanud tiikide keskel tõid vaatajani haritud ülikute põnevaid mõttekäike, suurest lugemusest sündinud filosoofilisi eluvaateid.

Kuuldavasti oled oma koduteatriga praegu väga rahul. Rahul on loomulikult ka vaataja, kel kuidagimoodi on õnnestunud pilet saada. Mis teeb Draamateatri nii ahvatlevaks?

No eks näitlejal on tore, kui on huvitavat tööd. Ja Draamateatris on tõesti praegu ilus ja hea aeg. Mul on suur rõõm teatri üle, ja suurimaid rõõme on veel see, kui lähed vaatama neid tükke, kus sa ise ei osale. Näed, kuidas su armsad kolleegid säravad ja teevad ilusaid rolle, näed, kuidas trupp hingab ühes rütmis, ja seda on Draamateatris praegu tõesti palju.

Ilmselgelt on meie lavastaja Hendrik Toompere jun õigeid valikuid teinud ja sobivaid inimesi tükkidesse kutsunud. Teater kõlab parajalt ajaga kokku. Kuigi see ei peagi alati kõige olulisem olema, aga ilus aeg on igatahes. Praegu olen hõivatud rohkem, aga eks on olnud ka teistsuguseid aegu. Mäletan näiteks seda, kui Mati Unt läks ära ja Mikiver läks ära ning siis mul tekkis küll mingi tühik – need olid ju inimesed, kellega koos ma tegin ilusat ja huvitavat tööd. Nii et tekkis küll selline tühjusetunne, aga siis täitsid selle koha kõik minu hobid ja harrastused ning ka teatrist ei olnud vaja ära minna. Nüüd on siis jälle tagasi see aeg, mil on põhjust tõeliselt rõõmu tunda. Tükid pole üldse lihtsad, aga nad on ägedad ja neid tegelasi on huvitav mängida.

Ma ei saa sinu pika rollide nimistu puhul mööda minna Stalinist, peategelasest 2013. a Draamateatris lavale jõudnud John Hodge`i näidendis «Kollaborandid». Kuna seda peategelast peetakse 20. sajandi üheks mõjukamaks inimeseks, siis on muidugi huvitav teada, kuidas sündis niisugune depoodi ja hirmuvalitseja roll,

Kõigepealt ütlen, et ega teatritöö juures pole huvitav mitte kilomeetrite viisi teksti päheõppimine, vaid see, et sul on kogu aeg midagi lugeda, on omandamiseks mingit materjali. Stalini puhul sai ka lõpmata palju igasuguseid asju loetud, et sellele tegelasele vähegi konks taha saada

Mulle üldiselt meeldib öelda, et tahan ikka targemaks saada, vanusele vaatamata. Ja teatritöö juurde kuulub see, et sul on alati kirjutuslaua nurgal palju raamatuid. Eriti hariv oli koostöö Mati Undiga, sest tema tõi kogu aeg raamatuid, mis olid just antud materjaliga seotud.

Gunnar Aarma, kes oli ääretult sümpaatne inimene, ütles kord, kui mul oli tervisega probleeme, et näitlejatöö muudab väga raskeks negatiivse energia endast läbi laskmine. Nii see oli ju ka Stalini rolli puhul. Ja see võib panna ka tervisele paugu. Ma sain tänu Gunnar Aarma abile jälle tervise paika, aga see lause on mulle eluks ajaks meelde jäänud. Nii et teatris tuleb väga-väga erinevaid asju mängida, ehkki samas, kui see ikka täiesti sinu usutunnistusega vastuollu läheb, siis muidugi ei pea.

Stalini rolliks valmistumise kohta küsin veel, et kas õnnestus ka mingeid arhiivikaadreid näha.

Jah, me vaatasime arhiivikaadreid. Mäletan ka seda, et antikvariaadis panin ennast mitme raamatu järjekorda.

Kui näitleja on mänginud tohutul hulgal rolle, siis üks variant on vist see, et meelde jäävad tipplavastused, teine variant on aga, et pea kõik talletub siiski mällu?

No kindlasti ei ole kõik meeles, ja üldse on see mälu üks kummaline asi. Mul on kogemusi neist kordadest, kui me oleme mingit lavastust taastanud. Näiteks Mati Undi mälestuseks tema viimast lavastust «Surm ja tütarlaps». Tartus oli aastaid tagasi Mati Undi festival ja lisaks nimetatule taastasime ka Undi lavastuse «Helene, Marion ja Felix». Nii et ühe festivali jaoks äratasime ellu kaks tükki. Ja tegelikult on see kummaline, et need olulised etendused on sul kusagil seal ajufailides olemas, seega nad taastuvad ka üsna kiiresti. Misanstseenidega koos liigud ja juba oledki asjas sees. Samas on kindlasti tükke, mida isegi ei mäleta, aga olulised tulevad meelde.

Kas näitleja peab olema tingimata ka suurepäraste omadustega inimene, äkki piisab vaid sellest, et ta on hea näitleja?

Hea näitleja peab ikka olema. Muidu ei jõuagi üle rambi, sa pead ikka kuidagi ennast kehtestama laval. Aga ma arvan ikkagi, et eelkõige tuleb olla hea inimene. Mõnus inimene, kellega on tore suhelda. Ainult hea näitleja – seda on ilmselgelt vähe. Ka inimesena ei tohiks olla eemaletõukav. Mulle meeldib sümpaatsete inimestega suhelda ja nendega laval kokku saada. Inimestega, kes on tundlikud, heasoovlikud, viisakad, meeldivad. Ehk teisisõnu – mulle meeldib inimestega hästi läbi saada. Aga muidugi on inimesi, kes ei sobi sinu veregrupiga, ja nendega ma ei suhtle, milleks end vaevata.

Nagu Eesti ajakirjanduse isa Juhan Peegel on öelnud, et ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead sa olema. Sul on omadus näha kaaskodanikes pigem head, selle taga on ilmselt su elufilosoofia?

Nojah, eks selle, kes ma olen ja milline ma olen, ütled sina ja ütlevad teised. Ise ei oska ma selle kohta rohkem midagi öelda, lihtsalt meeldib inimestega hästi läbi saada, ja seda pole sugugi vähe. Ehkki jah – tegelikult on see selline enesekaitse ka. Näiteks kui sa suhtled inimestega, kes torkavad või suudavad sind endast välja viia ja sa ise muutud endale ebameeldivaks … ühesõnaga, ma püüan neid asju vältida, siis on lihtsalt lihtsam elada, eks ole.

Enesekaitse on ka see, et kui ma ruumis olles tajun, et need ei ole need inimesed, kellega mul mõte klapib, siis ma lähen sellest ruumist ära. Mitte demonstratiivselt, lähen lihtsalt vaikselt minema ja ei võta sellest dialoogist või arutlusest osa. Ja ka see on oluline, et minu meelest sünnivad parimad lavastused sõbralikus koostöös. Üksteisele halvasti ütlemine või solvamine või konflikti norimine, et siis äkki juhtub midagi tõelist, mulle ei sobi. Aga ma arvan, et kõik hakkab ikkagi pihta kodust, lapsepõlvest, kodusest kasvatusest. Mind on niimoodi kasvatatud, selliseks ma olen kujunenud ja nii tahaksin ma ka oma lapsi kasvatada. Et nad saaksid maailmaga hästi läbi.

Käisin hiljuti vaatamas väikese saali etendust «Kunst», kus sa väga hästi mängisid samuti head, vaenupooli lepitavat inimest. Vägisi tekib küsimus, et kas mängisid iseennast.

Ma ei tea … ei oska öelda. Jah, oli küll selline lepitav kuju seal vahel, no võib-olla ta oli kohati minuga sarnane, aga mul ei olnud mingit teadlikku lähenemist või äratundmist, et tema seal nende teiste hulgas olen justkui mina.

See roll oli minu meelest sulle lihtsalt nii südamepõhjani omane. Ütlesid äsja, et kõik hakkab lapsepõlvest, kodusest kasvatusest. Milliseid põhitõdesid said kaasa lapsepõlvekodust?

No kui ma mõtlen nende asjade peale, millega tegelen, siis olen selle kõik kodust kaasa saanud. Näiteks aias nokitsemise, lillepeenarde sättimise jne. Ma ei ole oma kodust mingit botaanikaaeda püüdnud teha. Samas mu vanematekodu Peipsi ääres, mis meil tänaseni on, see on küll kohati botaanikaaia moodi ja sinna on mu isa ja ema oma elu pannudki. Et ju ma selle olen kaasa saanud. Aga ma olen väiksena suveti palju ka vanaema ja vanaisa juures olnud. Ja mul ei ole üksinda igav. Mulle isegi meeldib täiesti üksinda oma mõtetes olla ja seegi on pärit lapsepõlveaegsest karjas käimisest. Loomulikult on ka armastus loomade, looduse ja lindude vastu märkamatult ikka lapsepõlvest kaasa tulnud, ning seda ma tahaks, samuti märkamatult, oma lastelegi kaasa panna.

Selleks püüan leida vaba aega, et nendega metsas ringi kõndida ja linnulaulu kuulata. Käin ikka loodust pildistamas ja mul on hea meel, et kuidagi märkamatult on mu poeg selle fotograafiahobi üle võtnud ja lausa õpib seda. Nii et need on need asjad, mida ma olen kodust kaasa saanud, ja kindlasti mitte sunniviisil.

Mõnikord mõtlen, et äkki ma peaks ka olema rohkem selline isa, kes ajab peale, et tee seda ja tee teist, siis kunagi ütled mulle aitäh jne … Aga ma lihtsalt ei ole selline vanem. Kui ma ikka näen, et mingi asi ei sobi, siis ei aja peale. Samas, lugedes suurte heliloojate raamatuid või nende elulugusid, võib tihti märgata seda, et vanemad on sundinud, ja ma usun ka sellesse, aga see on tunnetuse küsimus. Sa pead oma lapsi nii palju tundma, et saada aru, mis mõju neile avaldada ja kuidas seda mõju avaldada, ning arvan, et niimoodi toimisid minu isa-ema ka.

Küllap selleks, et saada heaks või väga heaks pianistiks, peab lihtsalt väga varakult alustama. Kas sinu vanemad rääkisid nö kasvatusteemadel palju või näitasid pigem tegude ja olemisega eeskuju?

Eks kindlasti olemise ja tegudega. Aga ma olen ka selle peale mõelnud, et suutsin Ida-Virumaalt terve nahaga välja tulla, sest sealsetel noortel oli vähem rõõme ja võimalusi kui Tallinna noortel siinse kireva elu keskel. Mul on hea meel, et ma ei ole päris hukka läinud, eks ole. Kui ma lõpuks otsustasin ikkagi Tallinna ära tulla, siis ei olnud mul veel selget plaani. Teadsin, et mingil moel võiksid kaunid kunstid mu teerajaks olla, aga päris täpselt, et mis ja kuidas, see kõik selgus tasapisi ja samm-sammult. Ja vanemad lasid mul päris rahulikult ennast otsida. Seda ma ütlen ka oma lastele, et sellises eas, kus iseennast otsitakse, on see päris vaevarikas ja kellelgi pole olnud lihtne leida oma tee.

Põigates nüüd uuesti aiandusse, siis sinu suurest tulbiarmastusest on tõenäoliselt osa saanud ka suurem hulk inimesi, sest oled 2007. aastal koos Jaanus Orgulasega välja andnud raamatu «Dialoog tulpidega». Üsna harukordne, et kaks näitlejat sellise teose üllitavad – kuidas see juhtus?

Ma armastan tulpe tõepoolest, olen nendega tegelenud ja tegelen ka praegu ning arvan, et see raamat on suhteliselt õnnestunud. Nagu ma ütlesin, et ikkagi sealt lapsepõlvest on kogu see aiandus pihta hakanud. Ja ma olen selline süsteemi looja. Need tulbid on mul ju kaardistatud. See aed on kaardistatud. Mulle meeldib märkida, kust miski tuleb ja neid tulpe oli mõnda üks, mõnda kaks sibulat. Ja tõepoolest – see oli suur rõõm, et vanameister Jaanus Orgulas oli samasuguste hobidega, see ei olnud nii, et ma oleks tema käest selle rõõmu saanud, vaid see on kaasas ikkagi kodust ja lapsepõlvest.

Ma istutan ka praegu, nüüd natuke rohkem kui varem. Olen ka maale, Peipsi äärde, tulbisibulaid viinud, sest kui me laste ja terve pere rõõmuks koera võtsime, siis tulpide kollektsioneerimine mõnevõrra taandus. Põhjuseks oli koera marsruut otse läbi tulbipeenra ja kui tema ikka nõnda otsustas, siis nii see ka jäi. Tulbid pole loomulikult aiast kuhugi kadunud, aga nad ei ole võib-olla enam sellises fookuses. Kui meie 14-aastaseks elanud Ruuduke lahkus, me uut koera ei võtnud, ja nüüd ma siis saan aiale võib-olla rohkem tähelepanu pöörata. Selline süsteemi loomine on natuke võib-olla naljakas, aga see on minu elu.
No ma ei loe juhuslikke raamatuid, ma ei kuula juhuslikku muusikat, kõik peab olema minu jaoks süsteemis. Pean teadma, kuhu ma panen ühe või teise tulbi ja kuhu paistab hommikupäike või millise lille panen hoopis varju, et jaanipäeval oleks ka veel mõni tulp. Ja niisugust süsteemi olen ma loonud kogu aeg. Loen palju raamatuid töö pärast, teen märkmeid. Kui raamat on selline, kus sul ei ole põhjust pliiatsit kätte võtta, siis võib selle raamatu vabalt pooleli jätta. Mulle meeldib kogu aeg mingeid mõtteid kirja panna, näed, mul on praegu ka siin laual märkmik, kuhu olen nii mõndagi kirja pannud. Nagu öeldud: selline mu elu on. Mäletan, et Panso ütles ka, et kogu elu võib olla süsteemi loomine, aga elu lõpus saad aru, et mingit süsteemi pole olemas. Noh, ma praegu veel siiski loon seda.

Kui nüüd mõelda sellele, mis sa praegu rääkisid, siis tõepoolest – milleks lugeda juhuslikke raamatuid, kui ka häid ja vajalikke ei jõua kunagi kõiki läbi lugeda…

Jah. Käisime just Jaapanis, hullult põnev reis, ja mulle meeldib ikka maailmas jõudumööda ringi kolada, eriti veel lastega koos. Aga Jaapani kultuuri vastu on mul eriliselt suur aukartus. Kui me tavaliselt reisile minnes loeme perega kõik koos raamatuid, valmistume ja teeme nalja, et kuule, nüüd võib ka sinna mitte minna, sest see maa on meil tegelikult juba selge, siis Jaapani osas ma mõistsin, et sinna me nii ei lähe. Ma lihtsalt ei näri seda läbi. Ja siis ma muretsesin võimalikult palju kirjandust selle kohta, budistlikku kirjandust lugesin väga põhjalikult, Uku Masingu budismi ajalugu jne, jne. Mis oli jällegi selline lugemine süsteemis, eks ole. Aga noh, küllap mul on elus juhuslikke raamatuid ka ette sattunud, virn laua nurgas just selline, et seal on kogu aeg nagu midagi ootel.

Jätkates raamatute ja reisimise teemal, siis «Dialoog tulpidega» pole jäänud sinu ainsaks teoseks, on ka 2005. aastal Hispaanias filmitud telesaate põhjal sündinud «Elu on seiklus». Olid algusest peale kindel, et lisaks saatele tuleb ka raamat?

Siis sündis nagu reisi käigus, sest mul on enamasti reisidel ikka fotoaparaat kaasas. Isegi talvel mägedes, kus me ikka püüame perega koos suusatamas käia. Nii et sedasi on mul see fotovarustus olnud tõesti rännakutel kaasas ja siis sünnivad pildid, siis sünnivad fotonäitused, mida on ju ka päris mitmeid olnud. Muidugi – alailma on keegi õhutanud ka, et kuule, sul on need ja need pildid, tee mingi näitus. Või on mingi asutus helistanud, et kuule, kas sa ei teeks meile mingit ruumikujundustööd loodusfotodest, siis ma olen seda rõõmuga ka teinud, aga selleks peab olema aega. Praegu ma näiteks ei jõuaks teha, vaat nii on nende hobidega. Sõna hobi mulle tegelikult ei meeldi, ma pigem ütlen armastus, armastus mingisuguste asjade vastu. Aga teater on praegu väga aktiivses perioodis, pealegi tegeleme suviste kontsertide korraldamisega, seega on fotograafia ja tulbid natuke taandunud, aga nad ei ole kuhugi kadunud.

Kas oled muuhulgas ka selline fotograaf, kes pildistab kõike, mis talle nö hetkel huvitav tundub, või on ikka loodus su lemmikobjekt?

Kui ma Tallinnast välja maa poole sõidan, on mul fotoaparaat alati kõrvalistme peal. Meeldib vaikelusid pildistada, valitud hetki loodusest. Aga on olnud perioode, kus mulle on meeldinud aknaid pildistada – aken on väga põnev asi, kui näiteks maailma eri kultuurides ringi sõidad. Ja nendest on ka mingi väike näitus kunagi olnud. Nii et mul on tõesti selline uudishimu – pildistada aknakardinaid ja seda, mis on aknalaua peal. Ka laternaid on meeldinud pildistada, väga põnevad on eri maade ja kultuuride laternad. Pildistada võib kuni kanalisatsioonikaevu metall-luukideni välja. Ühe näituse nimi oli «Tuult otsides», siis ma tõesti otsisingi tuult. Ega seda ei olegi väga lihtne fotole saada, aga põnev on otsida. Kui puud on lookas ja vesi möllab, siis see ongi osa sellest tuulest. Tormine meri ja inimesed kuskil mere ääres ettepoole küürus nagu Bergmanni filmitegelased tuule käes. Selliseid hetki tuleb otsida ja tabada ning tihti teed ju lõpmatult palju pilte, aga leiad sealt ühe või kaks, mida alles jätta.

On sul Eestimaal ka lemmikpaigad, kuhu sa ikka ja jälle lähed? Ehk teisisõnu – võid käia igal pool mujal ka, aga sinna sa pead minema.

Jah, ma kiidan ikkagi RMK-d kõrtsis ja kirikus, sest need RMK matkarajad on minu jaoks väga põnevad ning mul on hea meel, et Eesti loodusfotograafid on mind oma seltsi võtnud. Meil on igal aastal mai lõpus nö vereta jaht, kus fotograafid saavad kokku, ja seekord on mul võimalus kõigil päevadel sellest ka osa võtta. Need on väga vahvad kandid Eestimaal ja iga kord, kui ma tagasi tulen, siis ma mõtlen, et sinna tahan oma pere ka matkama viia. Koroona ajal viisingi, siis kõik elu seisis, aga matkama võis ikka minna ja viisin neid päris mitmesse kohta. Aga nüüd on mul hea meel, et poeg käib minuga koos vereta jahil. Selliseid matkaradu on Eestimaal palju ja meil on hullult ilusaid kante. Lääne-Eestis Matsalu, minu kodukant Ida-Virumaa, Alutaguse metsad, rabad. Kurvaks teeb võib-olla see, et minu kodumets on maha võetud, aga selle kodumetsa taga on jälle uus mets. Ma olen palju ilusaid paiku avastanud ja mitte ainult metsarajal, vaid ka mööda jõge liikudes, paadiga sõites.

Kuna meie jutt on siin aeg-ajalt üsna hingeliseks läinud siis kuidas on sinu elus lood naljaga? Hoolitsed ikka, et seda oleks?

Ütleme nii, et täna olen ma siin ainult sellepärast, et mul on sinuga ilusaid mälestusi Lasteraadio aegadest. Lugesime koos Andrus Vaarikuga sinu saatesse katkendeid Toivo Tootseni «Jõhvi Joosepi juturaamatust» ja nalja sai palju. Üldiselt läks nii, et kui ma Noorsooteatrisse tööle läksin, polnud mul õrna aimugi, et minust mingi naljamees võiks saada. Maestro Baskin oli lõpetanud Meelejahutaja tegemise ja siis anti see teatepulk kuidagi Noorsooteatri näitlejate kätte. Eero Spriit, Kaarel Kilvet ja kes kõik seda juhtisid. Arusaadavatel põhjustel sattusin mina ka sinna truppi ja mulle meeldis. Võib-olla tänasel päeval on natuke piinlik seda vaadata – kuskil on pisut üle mängitud ja üldse hirmus paksudes värvides tehtud. Aga kuidagi see aeg oli järelikult niisugune, et see sobis ja meid kutsuti hullult palju esinema.

Aga tookord mul sai sellest tegelikult mõõt täis. Ja võtsin selle otsuse vastu päevapealt. Estraadipaladega mööda Eestimaad sõites ei olnud ühtegi maakultuurimaja, kus me poleks korra käinud, paljudes kohtades ka kaks või kolm korda. Erinevad kavad olid Andrus Vaarikuga, Eero Spriidiga, Tõnu Ojaga, no ühesõnaga, palju sai tehtud. Ja siis ma tundsin, et Eestimaa on väike ja et sulle jääbki selline klouni mentaliteet külge. 1987. aastal hakati Noorsooteatris lavastama «Neljakuningapäeva». Lavastas Rudolf Allabert. Mulle muidugi kuninga rolli keegi ei pakkunud, aga ma ise ütlesin, et tahaks ka kuningas olla.

Ja siis Allabert vastas, et oh, mis kuningas sina nüüd oled, ikka rohkem pulli- ja naljamees. Ja vaata, siis mul lõikaski järsku nagu noaga läbi – ei ole ma mingi ainult pullimees teile! Ma sain dublandina selle rolli, päriselt mulle ei usaldatud.

Ma ei ole üldse nalja põlgaja, pean väga naljameestest lugu ja naudin meie stand-up koomikuid, aga tookord läks seis lihtsalt liiale. Edasi tuli mu ellu Mati Unt, kellega hakkasin koostööd tegema, ja tegin seda sisuliselt Undi viimase päevani. Nii et selliseid valikuid ma vähemalt olen julgenud teha. Kusjuures praegu võiks ma hea meelega midagi naljakat teha, kui keegi mingit head huumorit pakuks. Lihtsalt kõik asjad peavad olema tasakaalus.

Näitleja elu on natuke õnne asi ka – kuidas sa kellelegi silma jääd ja kas see keegi leiab, et just sina võiksid seda või teist osa teha. Aga ma ei ole ka selline mees, kes unistaks kodus mingisugustest rollidest. Tihti küsitakse – sa polegi veel küsinud –, et mis on su unistuste roll, aga minul ei ole sellist asja.

Ikkagi tulen veel kord nalja juurde tagasi, sest meenuvad sinu ja Andrus Vaariku mängitud peretütred Leena ja Miina Eduard Vilde humoreski põhjal tehtud telelavastusest «Vigased pruudid». Kavasse tuli see 1989. aastal. Esimese hooga ei mäletagi, et oleks varem või hiljem midagi nii kohutavalt naljakat näinud. Kas ise suutsite võtetel tõsiseks jääda?

No minu mäletamist mööda ikka suutsime. See oli üldse aeg, kus me teles tegime päris palju neid nö naljale pretendeerivaid telelavastusi. «Vigastes pruutides» oli väga tore seltskond – Heino Mandri, Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla, no kõik sellised suured staarid, kellega oli meil, noorema põlve näitlejatel, ikka väga põnev koos olla. Ja neid lavastusi pole ka üldse piinlik vaadata, see, mis ma enne ütlesin, käis rohkem estraadisketšide kohta. Igatahes sündis «Vigaste pruutide» lavastus väga nobedalt ja valutult.

Suvi pole mägede taga. Korraldad koos abikaasaga juba aastaid Peipsi ääres Rannapungerjal ilusaid Tuletorni kontserte huvitavate muusikutega. Seda võiks nimetada Ida-Virumaa suve sümboliks. Tänavu on juba 15. kord ning üles astuvad Kohtla-Järve gümnaasiumi noorteorkester, MUBA bigbänd, Smilers jt. Kuidas selline mõte üldse omal ajal tekkis ja kui raske oli algus?

Minu jaoks on muusika olnud alati väga olulisel kohal, kuigi ise ma ühtegi pilli ei mängi ja suur laulumees ka ei ole. Noh, «Vandersellides» sai lauldud ja mõnes muusikalis olen ka laulnud ja saan hakkama küll, aga ikkagi, põhimõtteliselt muusikainimene ei ole. Samas jälle armastan hullult muusikat. Hakkan sellest pihta, et 17 aastat on meil olnud Tallinnas džässiklubi nimega «Esmaspäeva Jazz». Meie kava saab Facebookis ka jälgida ja praegu oleme otsaga siis Swissoteli 30. korrusel restoranis «Horisont». Oleme seda 17 aastat teinud, lihtsalt omal ajal pakkus elu võimaluse džässiklubi loomiseks. Ja sellest džässiklubist, mis siis tänase päevani elab, on tegelikult sündinud Sõru džässifestival. Mis sel aastal toimub 13.-16. juunini ehk nagu alati – enne jaanipäeva Hiiumaal Sõru sadama paadikuuris. Džäss on saanud meile mõlemale abikaasaga elu armastuseks. Nüüd lõppes just Jazzkaar, minul oli kahjuks küll peaaegu igal õhtul etendus, aga ma ikkagi proovisin käia kasvõi öökontsertidel, vahel õnnestus ka päevastele jõuda. Abikaasa käis vist küll kõikidel kontsertidel.

Tõepoolest, see töö on aastaringne. Me käime ja kuulame kontserte, mõtleme, paneme kirja, kes võiks meie järgmise aasta džässiklubis esineda. Tegelikult on detsembriks juba uus kava valmis. Ja siis ütles kord isa, et kuule, teed seal Hiiumaal džässi, tee siis juba kodukandis ka, kui sa juba tegema oled hakanud! Ja sealt sündiski mõte korraldada siis Peipsi kaldal Rannapungerjal Tuletornikontsert. See on ka lugupidamine ja austusavaldus minu kodukandi vastu, minu lapsepõlvekodu vastu. Ema elab mul ikka seal ja ootab pikisilmi suve. Ja seal on mulle alati väga oluline see, et kohalikud oleksid samuti kaasatud. Palju aastaid on Avinurme puhkpilliorkester rõõmuga meie festivali avanud, seekord avab siis Kohtla-Järve gümnaasium koos MUBA üliõpilastega. Tuleb selline bigbändi kontsert, kuhu on kohalikke noori kaasatud, esineb ka ansambel Puuluup ja siis on seal kindlasti ka sõnaline osa. Kohal on Siim Aimla ja Toomas Vanem, samuti Tanel Padar, Smilers jt.

Sul on kõik väga hästi, asjad sujuvad, inimesed jumaldavad, saatus on sulle pika pai teinud. Millise tunde see tekitab – tänulikkuse, kõikvõimsuse, alandlikkuse?

No kindlasti ei ole see kõikvõimsuse tunne, aga tänutunne mul loomulikult on. Tänutunne publiku vastu, kes teatris käib … küll on hea tunne, kui vahel poes tuleb keegi su juurde ja ütleb aitäh. Või kui keegi saadab sulle sõnumi, et aitäh etenduse eest. Kui muusikafestivalidel inimesed tulevad ja ütlevad, et see, mis te tegite, oli väga tore. Siis saan aru, et liigume ikka õiget teed. Kui su ümber on toetavad ja olulised inimesed, siis ongi kõik hästi.

Draamateatris tööl üle 30 aasta

• Guido Kangur on sündinud 9. juunil 1956 Kohtla-Järvel.
• Ta lõpetas 1980. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IX lennu. 1980.-1992 töötas Noorsooteatris, 1992 asus tööle Eesti Draamateatrisse, kus töötab seniajani.
• Kanguril on lisaks teatrirollidele ka mitmeid filmi- ja seriaalirolle. Näiteks Karakull 2002. aasta filmis «Nimed marmortahvlil», Hirsch 2013. aasta fimis «Elavad pildid», Mart Mesilane seriaalis «Kättemaksukontor» ja Valter aastatel 2017-2018 seriaalis «Pilvede all».
• Tunnustustena on ta pälvinud muuhulgas Ants Lauteri nimelise auhinna, Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia.