Juba pikka aega eksisteerib meil justkui kõrvuti kaks maailma, mida valitsevad ilmselt vastasvaimud. Üks on pärismaailm, loomulik loodus, ühiskond, kus kehtivad ühtsed klassikalised reeglid ja seadused.
Enamiku inimeste jaoks on see kahetuhandeaastane kristlik maailm, ehitatud kristlikule kultuurile ja vaimsusele, mille ideaalideks on tõde ja ilu ja harmoonia. Seal on inimesed mehed ja naised, lapsed on poisid ja tüdrukud.
Selle ühiskonna alusprintsiibiks on vastastikune teenimine. Igaüks teeb seda, mida oskab ja suudab ja tahab teha ning jagab seda teistega, saades teistelt vastu seda, mida ta ise ei oska ega suuda luua või toota.
Teine maailm on ehitatud kellegi soovide järgi väljamõeldud mudelitest, selle reeglid ei lähtu ajaloolisest kultuurist ega ühegi religiooni vaimsusest. See on nagu tagurpidi maailm, kus sõnadele ja mõistetele on antud uued tähendused.
Selle maailma ideoloogid on loonud terve pika rea uustermineid, mis kõlavad tervele mõistusele veidrate värdsõnadena ning mille absurdsus ja valelikkus on kergesti läbinähtavad igaühele, kes oma emakeelt piisavalt valdab.
Selle teise maailma printsiibiks ja inimeste vastastikuste suhete aluseks on põhimõtteliselt vastastikune röövimine, isiklik kasumijaht, ost-müük, üksteise usalduse ärakasutamine oma huvides.
Selles mudelmaailmas on inimesed üksteisest lahutatud, üksteisele vastandatud, igaüks “sallib” ainult omasuguseid, neid, kes elavad samasuguses mudelis nagu tema. Teised on vaenlased, nendega ei ole vaja arvestada, neid ei ole vaja kuulata.
See on kahesuguste kaaludega maailm: osta tahetakse alati ju odavamalt ja müüa kallimalt. See on rahamaailm. Tootmise eesmärk ei ole mitte inimeste vajaduste rahuldamine, vaid kasumi teenimine ja suurendamine. Selles maailmas on harmoonia võimatu. Iga inimene on enda eest väljas ega hooli teistest. Kõik looming ja toodang on seal mõeldud vaid müügiks, isikliku kasumi teenimiseks. Ning rahagi peab seal teenima aina uut raha.
Võimule kipub sellises mudelis alati halb (rumal) ja tahab hea (aruka) ära keelata. Laimab, määrib, kiusab, trahvib, mõistab kohut terve mõistuse ja ausa inimese üle.
Arukas, andekas ja vaimsete huvidega inimene, kes elab pärismaailmas, ei ahnitse võimu ega raha. Tema eesmärgid on teised. Talle on antud eeldused ja võimed midagi head maailmas korda saata, ta õpib ja töötab, arendab ennast oma tegevuses ja tunneb rõõmu kordaminekutest. Tulu ja kasum on vaid tema tööga kaasnevad nähtused, mitte omaette eesmärgid.
Need kaks maailma on omavahel ühildamatud, lausa vastandlikud. Uue maailma jüngrid ei mõista enam klassikalisi reegleid ja pärismaailma.
Ühel pool on ühiskasu, vastastikune teenimine, mõistlik ühiskondlik kooseksisteerimise süsteem ja igaühe isiklik vaimne areng – teisel pool on omakasu ja väljaväänatud ühiskondlik süsteem, kus inimeste vahel valitsevad kasu-suhted ja materialistlik-poliitiline hierarhia. Inimeste elu juhib seal valitsev (teatud juhtgrupi) väljamõeldud ideoloogia. See on vägivallariik.
Ei saa neil kahel maailmal olla ühist eesmärki, ei leia nad ühist keelt. Enesekeskne egoist ei mõtle kunagi kellegi teise peale, ei taha kunagi midagi kellegi teise heaks teha, kui ta ise sellest kasu ei saa.
Ja inimesed teevad valiku – nad valivad kas hea või kurja, kas teenimise või röövimise süsteemi.
Valitsus ja ideoloogia (kasvatus) suunab neid, kes ise ei oska ega suuda aru saada, mis toimub, ja paljud usuvadki ideolooge ja manipulaatoreid. Ja teevad edukat “karjääri”, sest nad tahavad olla süsteemile kuulekad.
Paraku enamus inimesi ei oska ennast kõrvalt vaadata ega objektiivselt oma tegevuse mõistlikkust hinnata. Ei osata ka ette näha oma tegevuse tagajärgi, isegi seda ei nähta, kui nende tegevus otseselt meile kõigile juba kahju on toonud.
Nagu näiteks valelik kooseluseaduse läbisurumine riigikogus lõhestas meie rahva kaheks ja see lõhestamine progresseerub juba mitmes suunas.
Normaalne poliitika saab tulla ainult sellistelt inimestelt, kes elavad päris maailmas ja saavad aru, mis selles maailmas toimub. Kes ei orienteeru elus kasumile, vaid ühiskonna normaalsele kooseksisteerimisele. Päris elule, harmooniale ja ausale koostööle.
Need, kes tegelevad tervele rahvale mingite hullumeelsete uute mudelite pealesurumisega, ei ole iial suutelised riiki üles ehitama, enesekesksed egoistid hävitavad üksteist ära, nende tegevusel ei saa olla õnnelikku lõppu.
Mind hämmastab nende mudelimaailma inimeste enesekindlus, kelle nende erakonnad on seadnud kõrgetele kohtadele. Mitte keegi neist ei kahtle isegi mitte hetkeks selles, et just tema on parim valik selle ametikoha täitmiseks, ja kõik, mida ta teeb ja mis tema töö või otsuste tõttu riigis toimub, on tema meelest parim võimalikust. Mida piiratum inimene, seda enesekindlam.
Ja mitte keegi neist ei ole teinud pingutusi, et oma ameti kõrgusele pürgida, nad on kõik veendunud, et nad sobivad sinna sellistena nagu nad on.
Enesekriitika täielik puudumine on ju rumaluse tunnus? Äärmine enesekesksus näitab äärmist vaimset piiratust.
Pime enesekindlus ei kuulu tarkuse juurde, aga rumalate ja ülbete (sest rumal, kes võimule pürgib, on ju ülbe) inimeste võim ja valitsus viib rahva kuristikku.
Mul on sageli tunne, et Eesti riik ei ole enam tõsiseltvõetav.
Igasugu välised tseremooniad mõjuvad kunstliku farsina, sest neil ei ole sisu. Pidutsev vahukiht imetleb oma naba ja kiidab vastastikku üksteist ning jagab kuulekale keskpärasusele auhindu ja tiitleid.
Mingi kõrgel toolil istuv isik loeb teistele prompterilt ette pika kõne. Tähtsa näoga. Justnagu oleks tal tõesti midagi öelda. Teised justnagu kuulavad ja noogutavad ja plaksutavad. Justnagu saavad aru ja on kuulduga nõus. Mõnikord vaidlevad natuke moepärast vastu ka. Enamasti ebaolulistes asjades.
Rändteatritrupp hoiab publikul määrdunud peeglit näo ees. Veider farss.
Malle Pärn