Koguja raamat on üks Vana Testamendi tarkuseraamatutest. Selle autoriks peetakse kuningas Saalomoni, kes valitses Iisraeli umbes aastatel 970–928 eKr. Kogujat tutvustatakse raamatu alguses Taaveti poja ja Jeruusalemma kuningana, ilmselt vihjates Saalomonile. Tegelikult pärineb tekst arvatavasti alles 3. sajandist eKr.

Koguja raamat on autobiograafiline mõtisklus elu mõtte, surma, Jumala ja saatuse üle. Autor leiab, et inimese tegevused on olemuslikult tühised, mõttetud, ajalikud ja kaduvad (heebrea k hebel). Inimene ei mõista seda, mis maailmas sünnib, ega näe, mis saatusel talle varuks on, ja nii on ühtviisi tühised nii suurte varanduste kokku ajamine kui palehigis töötamine: "Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki." (Kg 9:11). Ning teisal: "Sest tema annab inimesele, kes temale meeldib, tarkust ja tunnetust ning rõõmu; aga patusele ta annab ülesandeks korjata ja koguda, et seda siis anda sellele, kes Jumalale meeldib. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine." (Kg 2:26).

Koguja raamatul on olnud sügav mõju kogu Lääne kultuurile.

1. peatükk. Elu tühisus ja tarkuse piirid. Koguja tutvustab end ning kirjeldab, kuidas kõik, mis päikese all toimub, on „tühisuste tühisus“.

2. peatükk. Naudingud, töö ja rikkus kui tühisus. Autor uurib naudinguid, rikkust ja saavutusi, kuid leiab, et ka need ei anna püsivat rahuldust.

3. peatükk. Kõigel on oma aeg ja arutlus jumaliku korra üle.

4. peatükk. Ülekohus, üksildus ja töö mõttetus. Koguja käsitleb rõhumist, kadedust ja töö rutiini.

5. peatükk. Tõotus Jumalale ja rikkuse petlikkus. Hoiatused rutakate tõotuste eest ning mõtisklus rikkuse ebakindluse üle.

6. peatükk. Inimese rahulolematus. Arutlus selle üle, kuidas isegi rikkus ja pikk iga ei too õnne, kui inimene pole rahul.

7. peatükk. Tarkuse väärtus ja elu paradoksid. Võrdlused, õpetussõnad ja tähelepanekud inimloomuse kohta.

8. peatükk. Võim, õiglus ja jumalik saladus. Koguja arutleb kuninga võimu, ülekohtu ja Jumala teede mõistmatuse üle.

9. peatükk. Surma paratamatus ja elu võimalused. Kõik surevad, kuid elav inimene saab veel tegutseda; rõhutatakse hetke väärtust.

10. peatükk. Rumaluse ja tarkuse vastandus. Praktilised tähelepanekud rumaluse tagajärgedest ühiskonnas ja poliitikas.

11. peatükk. Julgus tegutseda ja nooruse väärtus. Kutsutakse üles tegutsema, sest tulevik on teadmata ja noorust tuleb hinnata.

12. peatükk. Vananemine ja lõppsõna. Luuleline kirjeldus vananemisest ning kokkuvõte: „Karda Jumalat ja pea Tema käske.“