Carolina Pihelgase seitsmes luulekogu “Ikka veel” ilmus 2025. aasta suvel ning on kirjutatud sellele eelnenud paari aasta jooksul, mil maailm on muutunud aina vägivaldsemaks ja pöörasemaks. “Maailm on justkui aina enam liimist lahti – kliimakriis, sõda, nartsissistlikud riigijuhid, kes ihalevad võimu ja normaliseerivad vägivalda,” lisas ta.

“Raamatutega on ikka nii, et need võiksid kasvatada empaatiavõimet. Nad annavad teatava pilgu või vaate teiste kogemuste sisse. Kui on endal sarnaseid kogemusi, saad seal ennast ära tunda, aga kui ei ole, siis on kirjandus viis, kuidas teiste maailmadega suhestuda.”

Pihelgas tahab loota, et sõnal on piisav vägi, et ka vägivalla vastu astuda. “Kasvõi selle peale mõeldes, et tihtipeale väga vägivaldsete sündmuste eel on ka hästi vägivaldne kõne. Enne, kui hakatakse inimesi tapma, köetakse üles, dehumaniseeritakse jne. Tihti on see, kuidas me räägime ja milliseid tegusid tehakse, väga tihedas seoses. Nii et sõnal on väga ja kirjanikuna loomulikult ka,” tõdes Pihelgas.

“Minu jaoks isiklikult ka on sõna võim hästi tähtis. Võimalus asju sõnadesse panna. Sest see ei ole ju ka ainult kirja pandud sõna vaid ka kõneldud sõna. See on viis, kuidas enda kogemusi edasi anda ja vahetada. Viis, kuidas me suhtleme. Sõna abil.”

Kirjaniku sõnul on kirjandusel ka tugev utoopiline potentsiaal. “Võimalus sõnastada asju, mis võiksid meie arvates teisiti olla. Luua utoopiaid. Kogus “Ikka veel” on tõesti palju juttu vägivallast. Ühest küljest ühiskondlikust poolest, aga ka isikliku külje pealt. See, et neid asju on võimalik sõnadesse panna, on tähtis,” lisas ta.

Pihelgas tõdes, et “Ikka veel” on tõepoolest väga isiklik ning raamat, mida avaldada oli veidi hirmus. “Nüüd, kus on see juba mõnda aega väljas olnud, muutub asi rahulikumaks. Aga mulle tundub, et väike ärevusemoment kindlasti oli sees. Võib-olla see ei olegi halb. Huvitav, et see võib tekitada ebamugavust. Siin on kindlasti ka temaatikal oma osa. Seksuaalvägivald on miski, mis on endiselt päris suur tabu ja sellest on keeruline kõnelda. Ka arvustajad võivad läheneda ümber ütleval moel, eufemismidega rääkida. Samas on see nii levinud asi, nii tavaline. Tekib küsimus, et miks meil on raske vägivallast rääkida.”