Pikki aastaid saime sinust rääkida põhiliselt kui näitlejast, vahepeal olid aktiivne luuletaja, pärast mida ilmus su bändil Apparatus & Apparata debüütalbum. Mis tiitliga me sind alanud aasta algul kutsuda võiksime?
Esimese ehk näitleja jätame nüüd juba välja, teised võivad jääda, aga lisame sinna juurde kassimeister (naerdes).
Kahtlemata võib kõige laiemas mõttes sinust rääkida kui loojast. Mida see looja positsioon sinu jaoks praegusel hetkel tähendab?
Minu jaoks tähendab looja positsioon arhetüüpset vajadust midagi valmis nokitseda. Just nii, nagu tehti väga-väga ammu ja mis algab sõnadega “in principio”. Ma tahan ka midagi valmis nokitseda.
Sa oled ikka nokitseja?
Jah, see on kõige toredam. Pole vist inimest, kes ei tahaks midagi valmis nokitseda.
Möödunud nädalavahetusel olid sa otsapidi Eesti Laulu laval koos värskete võitjatega. Sa tead ilmselt, millest ma räägin. Kuidas see juhtus?
See juhtus täiesti ootamatult. Jah, ma olin laval, sest nendes Lihtsates Kipskassides on osa minu vaimust, sest olen veendunud kogu maailma rohkem või vähem hingestatuses. Seega võib öelda, et ma olin Eesti Laulu laval, kuid ma ei olnud sellega arvestanud. Lenna tellis kassi, aga ta tellis selle endale oma koju ja ma ei osanud ette aimata, et jõuan ka lavale.
Omalt poolt kasutan võimalust Vanilla Ninjat tänada selle erakordse tähelepanu eest kassile.
Sotsiaalmeedias näen neid Lihtsaid Kipskasse väga tihti. Kas selle turundamisega tegeled ise pidevalt või on sul keegi, kes aitab seda tööd teha? On sul nende kasside müümiseks omaette turundusplaan?
Ma teen seda ise. Mu vend Sander-Ott Eelmaa aitab mind koos AI-ga kodulehe tehnilistes lahendustes. Mõlemad teeme seda esmakordselt ega ole profid. Sander-Ott Eelmaa töötab Fotomuuseumis arhiveerijana/restaureerijana ja talle meeldib see tegevus.
Meie kolmas kaaslane on tehisintellekt, kes aitab koodi kirjutada. Kasse pildistavad ja filmivad Liisi Eelmaa ja Marianne Kõrver. Mul on hea meel, et neile see meeldib.
Sul on siis head suhted tehisintellektiga?
Ma ei suhtu temasse kuidagi, või õigemini, suhtun temasse kui tööriista ja väga sõbralikku tööriista, kes teeb täpselt seda, mida sa ütled.
Kuigi ma lugesin ka keerulisematest olukordadest, hea sõber Emer Värk, et tema AI agent hakkas tegema rahalisi tehinguid ilma temaga konsulteerimata. Aga meil ei ole vaja nii kaugele minna, meie kassid on lihtsad ja koduleht ning tehnilised lahendused on eelkõige eesmärgile lukustatud.
Ehk siis sina oma kasutuses selle tööriistaga suheldes veel apokalüptilisi stsenaariumeid ette ei kujuta?
Loomulikult ma kujutan neid ette ja need on olemas, aga täpselt samamoodi on olemas kõik mitte-apokalüptilised võimalused.
Tulles tagasi kasside juurde, jõuame kvantfüüsika ja Erwin Schrödingeri juurde, kes pani kassi karpi. Õigemini ei pannud ta mingit kassi karpi, see on allegooria ja mõttemäng.
Ehk siis kvantfüüsika järgi tekib reaalsus sel hetkel, kui me kassi karbis vaatame. Kiikame sisse. Vaatluse hetkel selle süsteemi lainefunktsioon kollapseerub ehk segatud tõenäosuslikust olekust saab üks kindel olek. Seda nimetatakse mõõtmisprobleemiks.
Kui sa küsid AI-düstoopiate kohta, siis loomulikult ma kujutan neid võimalusi ette ja need on ka olemas, aga on olemas ka kõik teised võimalused.
Sa ütlesid, et kipskassid on lihtsad. Kas nad võivad ühel hetkel ka keeruliseks muutuda?
Nad ei saa muutuda keeruliseks, sest nad on oma olemuselt lihtsad, sest koosnevad ainult neljast elemendist: soojusest, kipsist ehk siis mineraalist, veest ning eetrist ehk õhust. Maast, veest, tulest ja õhust. Nad ei saa kunagi muutuda keerulisemaks.
Nende Lihtsate Kipskasside järgi sind viimastel aastatel enim tuntakse. Kuidas, miks ja millal esimene kass sündis?
Esimene kass sündis paar aastat tagasi seetõttu, et ma tahtsin endale käelist tegevust või nokitsemist, kui ei taha enam arvuti taga olla. Kuna mulle meeldivad kassid, siis ma tegin ühe kassi kuju, uurisin järgi, kuidas saada silikooni, valasin silikoonist vormi, valasin sinna kipsi, tegin kipsist kassi, lihvisin ta ära, värvisin üle ja panin verandale. Järgmine päev tegin juba järgmise, siis järgmise ning ühel hetkel hakkas neid kasse üle jääma. Ma hakkasin neid jagama, mille peale head nõuandjad ütlesid, et mis sa nüüd siis niisama jagad. Kassid kujunesid.
Kas see esimene prototüüp-kass on vormiliselt põhimõtteliselt sama, mida me praegu näeme?
See, mida praegu näeme, on juba ilusam. Algkass oli üks katkine kass, mida ma parandasin ja natukene ilustasin. Tagasi vaadates need esimesed kassid ongi just täpselt sellised, nagu sa ette võid kujutada (naerdes).
Aga need esimesed kassid on sul alles ikka endal? Või kinkisid need ka ära?
Ega mul endal polegi neid kasse väga alles, mõned on, aga need on sellised, millel on mõni defekt. Kui kipsist kass pole mõranenud, siis ta ei saa ju armsaks.
Kas nende kasside populaarsus kuidagi painab ka sind? Tahaksid alternatiivi tagasi tõmmata ja muuta kassid osaks avangardist? Või hoopis vastupidi tootmisvõimekust suurendada?
Ei, ma ei taha tootmisvõimekust suurendada. Nende kasside olulisus on selles, et nad on valminud ükshaaval ja neid on puutunud ainult minu käed. Ma ei saa kõiki saladusi rääkida, aga ma tõesti hingestan neid kasse. Väestan neid nii popmuusika kui hea sõnaga, ükshaaval.
Ma ei tõmba väga suurt lõhet kõrge ja madala kunsti vahele ning ma ei paiguta kasse eriliselt ka kunstiväljale. Lihtne Kipskass seisab kõrval nii avangardist kui arjergardist.
Kuhu sa nad paigutad?
Nad on eelkõige toredad kassid. Kindlasti tekib neile mingi tähendus, aga minu jaoks on nad diskursuse- ja ideloogiavabad. Nad on nipsasjakesed, armsad kassid, naljakad kassid, ei midagi enamat. Ma hoian seda nii kaua, kui vähegi saan.
Loomulikult, kass liigub vahel kunstiväljalgi. Teen koostööd kunstnikega, neil nii-öelda collab-kassidel on kunstivälja tonaalsus, aga minu enda tehtud kassid on lihtsalt rõõmsad kassid.
Kui aktiivne tegevus sinu jaoks nende kasside loomine on? Kas sinu jaoks mulle selle intervjuu andmine tähendab, et tänane kass jääb nüüd tegemata?
Ei, ma olen ikkagi oma päeva planeerinud. Kuigi tõesti ma tegelen nende Lihtsate Kipskassidega igapäevaselt, ma valmistan neid erinevates tööetappides, tegelen kasside Instagrami-kontoga või täidan tellimusi.
Ühest hetkest on minust saanud täiskohaga kassimees, mis on ääretult naljakas, sest selle peale ei saa tulla, sellist ärimudelit ei saa välja mõelda. Ma arvan, et kui ma panka läheksin ja selle mõttega ärilaenu küsiksin, siis ma ei usu, et ma kipskasside jõulisele ja progresseeruvale müügile saaksin oma argumendid rajada (naerdes).
Mul on sellest kõigest ainult suur rõõm, ma tõesti naeran igat kassi nähes, sest nad on naljakad. Muidugi, mul on ka juba monomaania ja fiksatsioon tekkinud, kuid ükski muu asi ei jää nende kõrvalt tegemata, kuna nende kasside kõrvalt saan oma aega ise planeerida.
Aga kas sul on siis endiselt neid kasse endiselt huvitav teha? Ära ei ole veel tüütanud? Või siis tellimusi on lihtsalt nii palju, et ei saa enam ära lõpetada?
Ei, tõepoolest pole väsinud. See on midagi sellist, mis on minu meelelaadiga nii sünkroonis, et ta on sattunud täpselt õigesse kohta, nagu Tetrise-kuubik oleks langenud oma kohale. Ma olen väga rahul oma praeguseks välja kujunenud elulaadiga.
Kui majanduslikust seisukohast vaadata, siis kas praegu võime öelda, et Lihtsad Kipskassid on sinu töö?
Hetkel ei ole see ainus töö, aga põhiline küll, selline töö, millele ma olen pühendunud. Ma ei tea, mida toob tulevik, sest selge on see, et kuskil on piirid, aga need ei ole veel käes.
Populaarsuse puhul on paratamatu ka see, et tuleb kriitilisi hääli ning minagi olen kuulnud juba seda, kus öeldakse, et Lihtsad Kipskassid on mingi kommertslik jama. Kas sa oled ka ise midagi sellist tajunud? Tunned, et mingi osa kunsti- ja kultuurivaldkonnast vaatab su peale viltu?
Otseselt ei ole, aga kuna ma tunnen inimloomust ja mul on üsna hea ülevaade Eesti kultuurivaldkonnast ja sealsetest inimestest, siis ma tean neid jutte, mida seal räägitakse ning ma tean ka, kuidas ning mismoodi üks või teine arvamus kujuneb. See kõik ei üllata mind, kuid see ei riku minu ja ühegi kassi naeratust ega und. Minu kasside eesmärk on olla rõõmsad ja kannatada ära ka elu raskused.
Kuna ma ei astu kunstiväljale, ei võta ma kelleltki midagi ära. Mis puudutab kommertslikkust, siis ma vastaks Andy Warholi sõnadega: kõik, mida müüa ei saa, ei ole kunst. Kui teda selle vastuse eest noomiti, siis ta ütles: selge, siis see, mida ma teen, ei olegi kunst.
Oled sa viimasel ajal kasside hindadesse inflatsiooni ka sisse arvestanud? Oled hinda tõstnud?
Seda mitte, ta on jäänud juba mõneks ajaks samaks. Ma olen enda suhtes aus, sest kipsist kass jääb ikkagi kipsist kassiks, sinna ei saa müstilisi summasid juurde panna, aga ta peaks olema ikkagi väärikas.
Praegu pakub mulle suurt huvi ja rõõmu minu esimene n-ö enampakkumiste nädal, kus läksid müügile viis kunstnikega koostöös valminud collab-kassi. Huvitav pole mitte tingimata see, milliseks kujunevad lõppsummad, vaid rohkem see, kas tehnilised lahendused ei lange kokku ning kas ma saan sellega hakkama.
Aga siis sa ikkagi natukene flirdid selle kunstimaailmaga?
Ma ei tea, kas see on flirt või kiindumus. Me kõik elame kultuuris, ühes ainsas kultuuris, see pole kõrge ega madal kultuur, vaid üks ja kõige õiglasem kultuur ehk popkultuur. See on see, mis meid ümbritseb võrdselt Arvo Pärdi, Lihtsate Kipskasside, Mall Nukke, Kaspar Viilupi, ERR-i uudiste. teatrietenduste, Red Bulli, Bingo Loto, näpuspinnerite, progressive house’i, kohvikuvestluste ja kõige muuga. See nimekiri on lõputu.
Nagu öeldakse: kõige õiglasem ja kaunim muusika on see, mis kõlab raadiost, sest see saadab meid nii sellesse maailma sisenedes, kui ka siit lahkudes.
See on kõige õiglasem muusika, aga kas see sind kõnetab ka?
Jällegi, võrdselt kõnetavad erinevad asjad erinevaid inimesi. Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on erinevaid meeli, mida lahutada. Selge see, et ainult Nick Cave’i kuulates muutub iga elu monotoonseks. Samamoodi muutub elu monotoonseks ka Caatrit kuulates.
Sina kuulad mõlemat?
Mul on valikuvõimalus. Kui toome nüüd näite Herman Hesse “Stepihundist”, kus Mozarti vaim tuli kõnelema Harry Hallerile sellest, mis on maailm, kuidas kultuuris orienteeruda ja kuidas olla kunstnik, siis ta ütles, et maailm on üks raadioplärin, sinu ülesanne on leida sealt toon, mis heliseb.
Ehk siis see, mida nimetatakse populaarselt selleks, kas üks või teine kunst kõnetab, on täiesti individuaalne. Aga ma ei jaga kohe kindlasti kunsti meelelahutuseks ja kõrgkultuuriks.
Kui palju sa üldse jälgid seda, mis kunstivallas toimub?`Mis sind seal liigutab, millest puudust tunned? Äkki tahad, et seal võetaks samasugust lähenemist üle, mida sa praegu Lihtsate Kipskassidega teed?
Vastupidi, ma üritan teha ikkagi midagi sellist, mida ainult mina teha saan.
Mina vanemaks ma olen saanud, seda vähem on mind köitnud kunstivaldkonnas skeem, konstrueeritus või mõttearendus, vaid mind huvitab kunstniku sisemine toon, mida ta enam enda juures muuta ei saa. See toon paistab välja igast tööst, kus seda on. Vahel ongi nii, et seda tooni on rohkem kännust tehtud karus kui kunstigaleriis.
Ma ei tõmba suurt vahet Damien Hirsti tööde ja kännust tehtud karu, mille vanaisa sauna kõrvale tegi, vahele, sest mõlemas on hingestatud tonaalsus olemas. Seal on olemas see, mida nimetatakse looja- või jumalanäolisuseks, sest ega see pole välimuses, vaid olemuses.
Aga kui erinevad rollid on sinu jaoks need erinevad ametid – näitlemine, muusika, kirjandus ja kunst – või väljendub see sinu sisemine toon neis kõigis samamoodi?
Need ei ole erinevad, loov alge on minu jaoks kõiges üks, loov libiido on universaalne.
Näitlemisest kui töövormist olen tõesti eemaldunud, sest olen väga palju aastatega muutunud. Mul ei ole selle tegevuse vastu mitte midagi, see on armas tegevus, aga ise ma seda teha ei taha. Ma oskan küll nõu anda ja vaadata ning hinnata, mul on kompetents sellel alal, aga ma seda lihtsalt enam teha ei taha.
Ma ei taha mitte sugugi avaneda inimeste ees sellisel viisil nagu näitleja seda tegema peab, või õigemini – peaks. Ehk siis hindan väga kõrgelt privaatsust, naudin tegevusi üksi või väga väikeses inimeste rühmas.
Kas see tunnetus tekkis sul ajapikku? Kuidas sa jõudis selle arusaamiseni?
Ajapikku ja vaikselt. Inimene muutub ja peabki muutuma elu jooksul. Mul tekkis võimalus oma nõrkused ära kasutada ning suur muutus ette võtta. Sellega kaasnes küllalt palju hirmu, kas ma midagi üldse teha oskan, sest siis ma ei olnud veel kasse teinud (naerdes).
Rööbaste vahetus ei ole sugugi kerge ning ma saan väga hästi aru inimestest, kes küll tahaksid, aga ei saa seda teha.
Kui sa selle otsuse tegid, siis olid kindel, et suudad ja saad seda teha?
Mul oli kindlasti hirme, aga ka suur sisemine vajadus ning ma jälgisin, ilusti öeldes, oma südame häält.
Kas sind üritatakse näitlema tagasi meelitada ka?
Seda on olnud, aga nüüd enam mitte. Ma olen Von Krahli teatriga siiamaani emotsionaalselt seotud, aga see ei ole enam minu võitlus. See annab võimaluse näha kõrvalt ja tunda ära seda, mida omal ajal kogeda ei saanud.
Mida sa oled ära tundnud?
Ei taha öelda, jätan enda teada (naerdes).
Kes või mis suudaks sind näitlema tagasi meelitada? Võin on selleks lihtsalt aega vaja?
Ei…
Aeg ka enam ei päästaks?
Vastupidi, ma ütleksin just, et aeg on mu juba päästnud (naerdes).
Ma olen nii palju muutunud, et enam ei tahaks ega oskakski. Ausalt öeldes on näitlemine mu jaoks palju huvitavamaks muutunud, kui ma enam seda ise tegema ei pea.
Kui sportlastest räägime, siis pärast tegevsportlase karjääri minna treeneritööle. Kas sind see õpetajaroll näitleja positsioonis üldse huvitab?
Ma ei ole nii ekstraverteeruv inimene. Olen liikunud elamise spiraalil nii palju iseenda sisse, et ma küll saan anda hooti nõu, aga pühenduda õppeprotsessile ja selle kõigega uuesti tegelema hakata ma ei soovi.
Ma tunnen enda meelelaadi küllalt hästi, loodan, et olen kaotanud kogu enesepettuse ning tahaksin elada kuidagi nii, et meelelaad ja tegevused oleksid tasakaalus. Loomulikult olen ma valmis sööstudeks ja pingutuseks, aga tahan, et mu päevad oleksid täis eelkõige rõõmu ja rahu.
Näitlemise kõrvalt oled sa siiski endiselt teatrivaldkonnaga seotud, töötad aeg-ajalt ka dramaturgina. Kas praegu on Eesti teatris piisavalt midagi sellist, mis sind köidab?
Mind on hakanud sõnateatrist enam köitma muusikateater. Ma kirjutasin Vanemuisele esimese suure libreto “Keerub”, mis peaks tulema 2027. või 2028. aastal Vanemuises välja, Ülo Krigul on helilooja. Mind köidab ka enda bändi Apparatus & Apparata sõna ja muusika segamine, sest see mulle lihtsalt nii hirmsasti meeldib ning mul on selle jaoks loomuomast vaistu. Sõna ja muusika segamine ei ole kerge, aga see on nauditav.
Jõudsid oma bändi Apparatus & Apparata juurde. Tol hetkel, kui teil debüütalbum ilmus, siis tundus see igati loogiline jätk sinu kirjanikuteele, sest see oli otsapidi ka spoken word’i plaat. Kas kõik algas sinu jaoks pihta sõnast või muusikast? Või olid need kohe põimunud?
Jah, just sellest põimumisest. Ma arvan, et see on iidne vaidlus, kas enne olid sõnad või muusika ning ka peale meid vaidlevad heliloojad ning sõnasepad selle üle (naerdes).
Tegelikult on see projekt üsna vana, juba Rataskaevu tänaval Von Krahlis toimusid salongiõhtud, kus me samamoodi kolmekesi esinesime. Mulle väga meeldib kõrtsimeelelahutus või lauljanna kabareeatmosfääris. Täpselt see, mida me alati David Lynchi filmides näeme. See on ka see, mis alati rasketel aegadel alles jääb, kui kõik muu on kinni pandud. Need kohad on ikka alles, kus mängib klaverimängija, antakse haput veini ja lauljanna nutab laval.
Kas näeme sellist asja Eestis piisavalt?
Ingmar Jõela ja Utopia Entertainment teeb väga suurepärast tööd selles vallas. Loomulikult mitte hapu veiniga seoses. Soovitan väga Cabaret Techno’sid vaatama minna Von Krahli kohvikusse, kus ma täpselt sellist, fantaseeritud salongiatmosfääri olen kogenud. Ega midagi sellesarnast lähiregioonidest ei leia küll. Cabaret Techno on asi ise, mitte asja imitatsioon. Mtte etendus lokaalist, vaid see ongi lokaal.
Rääkisime kirjanduse ja muusika kokkupuutest sinu bändis ja ega spoken word’i praegu Eestis liiga palju ei viljeleta ka. Kas sa näed ka seda, et inimesed, kes kontserdile tulevad, peavad seda kohati ka rohkem kirjanduslikuks ürituseks?
Iga kontsert, kus kõlab inimhääl, on alati mõlemat. Ma panen praegu kokku ka uut luuleraamatut, see kõik ei erine minu jaoks kuigi palju. Loomulikult on spetsiifika kirjutatud teksti ja rääkimise või laulmise jaoks mõeldud teksti vahel. Mina ei oska laulda, mina räägin. Laulab Reti Pauklin, muusika autor on Jürgen Reismaa, kontsertitel toetab meid tihtipeale Lauri-Dag Tüür kitarril. See on Apparatus & Apparata.
Oled üritanud laulda ka?
Ma olen proovinud, ma ei oska, ma tunnen end halvasti. See ei tule mul välja (naerdes).
Aga tõesti, ega Eestis spoken word’i väga palju ei ole, mõned näited siiski, näiteks Elina Kuu või ka Eik. Spoken word ei ole küll hip-hop, kuid ma hip-hop’ist hindan väga Beebilõusta maneeri, just seda, kuidas ta sõnu ja lauseid oma kõneaparaadiga rütmistab. See on väga unikaalne.
Millist rolli muusika sinu elus praegusel hetkel mängib? See on oluline ka Lihtsate Kipskasside juures, sest sa annad igale kassile oma loo.
Jah, muusika on midagi väga olulist, ausalt öeldes isegi olulisemat, kui ma oleksin kunagi osanud enda puhul arvata. Olen alati kuulanud muusikat, aga ühel hetkel hakkasin seda erilise intensiivsusega nautima: ma olen võhik, ma kuulan ja kuulen, aga seletada ei oska. Olen nagu kass: kuulen ja saan aru, aga vastata ei oska.
Kui räägime nüüd sinu peagi ilmuvast luulekogust, bänditegevust või miks mitte ka Lihtsatest Kipskassidest, siis kas teatav reaktiivsus on sinu jaoks oluline? Kas sa tunned vajadust praegu ka eestlaste kehva elatustaset või Ukraina sõda oma loomingusse põimida?
Ma küsiksin sult selle peale vastu: mida meie ajakirjanikud halvasti teevad, et ma seda tegema peaksin?
Jah, selles sul on õigus.
Äkki lõpetamegi intervjuu siinkohal ära (naerdes)?
Mul on mõned küsimused veel. Mainisid just seda, et sul on ka uus luulekogu töös. Sinu eelmisest kogust on praeguseks vist juba neli aastat möödas, kas sa kogu vahepealse aja oled nüüd uue materjaliga tegelenud?
Vähem kui neli. Ma ei tööta luuletajana. Mul ei ole kohustust. Ma teen seda siis, kui see mulle meeldib, see oni intiimne asi. Ma teen märkmeid kogu aeg ja ühel hetkel panen need kokku.
Ma ei usu, et luuletaja saab siis luuletajaks, kui ta iga pooleteise aasta tagant avaldab raamatu. Asi on loomulikult pildis olemises, me elame sfääris, kus igaüks teab, mida tähendab, kas sa oled pildis või mitte, selle üle ei ole mõtet vaielda, see ei ole hea ega halb, see lihtsalt on nii. Loomulikult on see ka minu jaoks oluline, aga minu valida on selle pildil figureerimise intensiivsus.
Sa aeg-ajalt ikkagi kirjutad ka kriitika ja tekste ajakirjandusse.
Vahel ikka teen, aga just nimel vahel. Nii kaua, kuni see ei muutu koormaks.
Arvamusliidri positsioon sind ei huvita?
Ma ei pürgi sinna. Mis sellega kaasneks? Miks see mulle hea oleks? (naerdes)
Müüksid rohkem kipskasse?
Ma ei jaksa neid nagunii rohkem teha, kui tööspetsiifika seda lubab.
Ma vist pole kunagi otseselt kellekski saada tahtnud… Võib-olla pole mul piisavalt sotsiaalset ettekujutusvõimet. Aga hetkel võin öelda, et olen saanud selleks, kes ma tahan olla.
Näitlejaks sa siis ei tahtnudki saada?
Ma ei teadnud ilmselt, mis mu tegelik igatsus on, tol hetkel ei osanud ka neid kasse teha. Äkki alles nüüd ma sain aru, mis on mu tegelikud vajadused, soovid ja tahtmised. Need, mis teevad mind kontseptsiooniks nimega Taavi.
Ma räägin liiga palju kassidest, ega ma ei häbene ka. Mu aju on nagunii nendest igapäevaselt okupeeritud.
On mõni päev, kui sa ei mõtle ka kassidest?
Muidugi, tuleb jõuga võtta.
Sa võtad puhkust kassidest?
On hetki, kus on rumal puhkust võtta ning on hetki, kus oleks rumal puhkust mitte võtta. Need tuleb vastavalt kujunenud olukorrale ära tunda.
Mul ei ole kedagi, kes sunnib neid kasse tegema. Ma ise teen neid, ma tahan neid teha.
Sunnib ainult see, et vahepeal peab kontole raha tulema.
Jah, seda küll. Loomulikult ei tule sealt müstilisi summasid, aga saan oma bensiini ostetud… Jõuame kultuuriinimestele kohaselt varem või hiljem raha juurde. Hämmastav tähelepanek: keegi ei räägi rohkem rahast kui inimesed, kes tegelevad kultuuriga.
Ei räägi tõesti. Kas peaksime rääkima kultuurivaldkonnas vähem rahast?
Aga kus veel räägitakse rahast? Mingit eraldi kohta ei ole selle jaoks? Pangas võib-olla. See on muidugi nali (naerdes).
Kas saame sinust rääkida kui vabakutselisest kultuuritegelasest? Sa peaksid ka oma sotsiaalsete garantiide eest võitlema.
Ei, enam ei saa minust rääkida kui vabakutselisest kultuuritegelasest.
Sa oled ettevõtja?
Jah, ma olen kunstnik-käsitööline, mikroettevõtja. Ma olen ettevõtja ja mul on ettevõtja kohustused iseenda ees, muuhulgas endale palka maksta. On vaja kipsi osta, kass tahab süüa, ise tahad ka süüa…
Sul on päris kass ka?
Mul oli üks kass, kellesse olin väga kiindunud. Ta elas väga vanaks ka, 16-aastaseks, aga ei ole tahtnud pärast teda uut kassi võtta. Elus oli hetki, kus ta oli ainus elav hing mu läheduses pikka aega, võib-olla ka ainus, kes mind mõistis.
Ma olen käitunud kassidega väga lugupidavalt, olen rääkinud nendega normaalse häälega, täpselt sama häälega, millega ma sinuga räägin.
Seda peakski tegema.
Just, seda peaks rohkem tegema. Ma arvan, et kassirõõm on kandunud tänulikkusest üle minu suunas.
Ütlesid, et sa oled mikroettevõtja-käsitööline. Laatadel sa veel ei ole oma kasse müümas käinud?
Otseselt ei ole vaja olnud, aga ma ei häbeneks ka seda, vastupidi, oleks uhke tunne panna kõik kassid laual ritta. See nõuaks samamoodi ettevõtmist, organiseerimist ja tegemist, teiseks nõuaks laadal müümine seda, et kasse oleks korraga valmis suur hulk. Sellise hulga ette valmis tegemine pole lihtne, mul ei ole neid riiulist võtta, ei saa ka Temust tellida (naerdes).
Laadale minemiseks peaksin ette valmistuma pea pool aastat. See on üks põhjus, miks ma ei seisa laadal uhkelt leti taga, kassikõrvad peas ja vurrud ette joonistatud.
Aga kasside tegemine on praegu ikkagi üsna üksildane töö?
Ma eelistangi seda. Ma ei jaksa väga kollektiivselt midagi teha ja see oli ka üks põhjus, miks ma teatrist eemaldusin. Teater on natukene liiga suur organisatsioon minu jaoks, see on meelelaadi küsimus. See pole hea ega halb, vaid nii lihtsalt on.
Sa ei tunne end kuidagi üksikuna?
Ei, ma olen leidnud iseendas sõbra, mis on üsna ootamatu leid. Ütleme, et see on elumuutuse kaasnähe. Kuidas ravimite puhul öeldaksegi? See on hea kõrvaltoime.
Aga kui meenutame ikkagi seda kollektiivsete kunsti aega, siis mis pilguga sa Von Krahli teatri perioodile praegu tagasi vaatad? Kui palju sa mõtled sellele, mida kunagi teinud oled?
Väga ei mõtle. Loomulikult on rõõm, kui sellele mõtlen, aga ma otseselt ei mäletse minevikku, nagu öeldakse. Minu pilt on suunatud ette, ehk isegi mitte sellele, mis on, vaid sellele, mis juhtuma saab. See tekitab põnevust.
Aga kui telekast tuleb “Sügisball”, siis vahetad kanalit või vaatad rõõmuga?
Mul ei ole telekat.
Nojah, siis ei saa seda juhtuda.
Jah, siis ei saa seda juhtuda. Aga eks ma natukene vaataks ja siis keeraks ära. Mitte seepärast, et mulle ei meeldiks, vaid ma olen seda nii mitmeid kordi näinud ja tuleks meelde.
Olen suutnud nendest hõbeniitidest lahti lasta, mis seob mind tehtuga. On suur tarkus, et ära ahnitse oma tegude ning loomingu vilju ise, sest sa ei saa neid nagunii kätte. Need viljad las lähevad mööda, oli tore, et nad olid, aga tore on ka see, kui nad lähevad.
Kui palju sa praegu üldse filmindust jälgid? Hoiad ennast kursis?
Ma vaatan praegu kindlasti palju vähem kui kunagi. Olen natukene kaugenenud ka filmist, üht-teist käin ikkagi vaatamas, aga ma otsin kinost rohkem seda, mis mind vaimustas 14-15-aastasena, kui nägin kinos ägedaid filme nagu “Hõbeunelmaga võidusõitja”, “Diskotantsija” või “Konvoi”. Midagi tõeliselt lahedat.
Leiad ka midagi sellist?
Jah, leian küll. Mulle meeldis väga “Sisu 2”. Mulle hirmsasti meeldis see, sest nii ammu ei ole tehtud enam klassikalist kättemaksufilmi ja see tegi mulle väga suurt rõõmu, see oli äärmiselt vaimukas. Need trikid seal… Tankisalto, see oli super, täiesti uus tase, midagi sellist ei ole isegi “Mad Maxis” tehtud.
Ühelgi kinoloojal, loomeliidul ega kinoarmastajal ei tasu seda ära unustada, et kino on eelkõige tehniline leiutis, millele kunsti ambitsioonid kujunesid alles hiljem. Palju hiljem anti talle kohustus olla arthouse, väga palju hiljem. Ma ei hinda Euroopa arthouse’i eriti, kuigi ma ei taha üldistada, sest seal on siiski erandeid.
Sind huvitab ikkagi kino just tehnilisest vaatepunktist?
See on kino olemus rohkem. Kino olemus on dünaamika: näha midagi sellist, mida muidu pole võimalik näha. See on olulisem kui inimsuhetele keskenduv stsenaristika. See on proosa vs poeesia, võime öelda, et “Sisu 2” on rohkem luule ja mõni teine film on rohkem proosa.
Kuid mind köitis tegelikult väga ka Harmony Korine’i “Aggro Drift”, mis on pooleinisti valminud koos AI-ga.
Ja filmitud soojuskaameraga.
Just, üle aastate istusin täiesti lummatult ekraani ees. Seal sõna, heli ja pilt moodustasid peaaegu sünesteetilise voo. Sain sel hetkel aru, et kino ei ole veel surnud ning ta liigub edasi.
Harmony Korine ei võitle AI vastu ega näe seal mingit ohtu, vaid proovib sellest aru saada ja saabki. Ta mõistab selle väärtusi ning tänu sellele on loonud midagi sellist, mis on täiesti uus tase. Muidugi see on eksperimentaalne, raskesti vaadatav ja väga raskesti vastuvõetav, sest mida seal vaatama peaks, kui inimestel pole isegi näoilmed? Aga mitte hetkekski ei teki arusaamatusi iseloomudes ja karakterites, lihtsalt loojutustuse voog on täiesti teistsugune. Tihti unustatakse seda, et lugu ja loojutustus on kaks eri asja.
Nendele, kes kurvastavad AI pärast kinos, siis neile võib öelda, et kino ei ole enam domineeriv kunstivorm, sest igaüks teeb tänapäeval natukene kino ja see ei ole halb.
Mulle ütles just Mark Soosaar, et vaadake kõik üle enda telefonis olevad videoklipid ja pange nendest filmid kokku.
Täpselt nii. Kui me räägime loomeliitude tasandil, siis muidugi on paljud närvis, sest võetakse leib käest, aga peabki nii olema, tagasi võtmine on mõttetu. Ühtki aega ei saa tagasi sundida, muutumata tagurlaseks ja kaotada kunstnikupositsioon. Pigem tuleb sellest aru saada ja kasutada kui tööriista.
Tõesti, kui sulle öeldakse, et sinu valdkond pole enam domineeriv, sest igaüks teeb natukene filmi, siis ametipõll veidi ju langeb ja on paha tunne, ma saan sellest täiesti aru. Aga millest AI meid vabastab? Keskpärasusest. Õigemini keskpärasuse oma kätega tootmisest, mis samuti on kultuuris igapäevaselt tarvilik. Meie, inimesed, aga saame pühenduda sellele, mis meid loojanäoliseks teeb ehk sisemisele muutmatule toonile. Oh, oleks see vaid nõnda!
Ka minu arvates on Harmony Korine üks olulisemaid näiteid sellest, kuidas ja kuhu suunas võib filmikunst lähiajal liikuda. Aga kui muutuv on teater vormina? Eesti teater on nüüd ilma Taavi Eelmaata, selles faktis oleme kindlaks saanud.
See ei ole suur kaotus (naerdes).
Ma arvan, et teatril on mingit laadi renessanss ees, see on tulemas, ta ei ole veel alanud, aga see ei saa tulemata jääda. Minu jaoks teater on alati konkureerinud rohkem turismi kui kinoga: teatrisse sa pead kohale minema, see on ikkagi pigem turism kui film või televisioon.
Rääkisid teatri renessansist. Sinu pikaaegne koduteater Von Krahl on läbinud teatava renessansi, seal on uus põlvkond peale tulnud.
Ta ei ole läbinud, vastupidi, see uus põlvkond peaks jõudma sellesse renessanssi millalgi. Ma leian, et hetkel on teatrivaldkond veidi segaduses. Kuidas olla, mida teha, kellele anduda ja milleks, kui parafraseerida Elina Kuud. Kunstivaldkonnad on ju pidevas pulseerimises: maailma loomulik rütm on pulsatsioon, sisse- ja väljahingamine. Selleks, et edasi liikuda, hingatakse sisse, midagi taandub, et siis astuda samm edasi. Praegu on sissehingamise aeg ja küll tuleb ka väljahingamise aeg.
Tahaks selle ära näha veel. Ma olen näinud, kuidas rakett lendab Marsile, ma olen näinud robotit, küll ma näen selle teatri renessansi ka ära.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.