Verdi loomingu üks tippteos “La traviata” käsitleb armastuse, vabaduse ja ühiskondliku hukkamõistu vastuolusid läbi kurva saatusega kõrgklassi kurtisaani Violetta ja noore aadliku Alfredo kirgliku armuloo.

Vanemuises toob loo lavale Tartus juba mitmeid muusikale lavastanud Samuel Harjanne, kelle käsitluses toimub lugu 19. sajandi Pariisi asemel 1920. aastatel, et ülistada toona Lääne-Euroopas levinud luksuslikku ja elegantset art déco kunstistiili.

“See pole päris klassikaline lähenemine ooperile, sest Verdi pole väga kerge. Ta saab olla kerge, samas väga klassikaline. Samuel on lähenenud sellele muusikali vaatenurgast. Ta on kombineerinud kaht stiili, nii et see pole operett ja ooper, vaid pigem muusikal ja ooper. Mulle tundub, et Traviatas sobivad need hästi omavahel,” rääkis ooperisolist Raimonds Bramanis.

“Meie lavastuses me ei lähe parukate teed, vaid meil on selline enne teise maailmasõja eelne atmosfäär 20–30ndad, mis on publikule arusaadavad ja samas seal on kaasaegset värskust, muusikalilikkust, kuna Samuel Harjanne on lavastanud muusikale. Kui ta tuli ooperiga välja, saime aru, et see on just see, mida meil hetkel vaja on, sest me tahame rääkida noorema publikuga,” sõnas Vanemuise muusikajuht ja dirigent Risto Joost.

Joosti sõnul on “La traviata” siiski väga nõudlik, eeldades solistidelt hääle ilu ja meisterlikku valdamist. Ka solistide endi sõnul on “La traviata” nende jaoks üks keerukamaid.

“Violetta roll paneb su tõeliselt nutma, võid tunda ennast tõesti nagu elaksid Violettana,” märkis solist Perrine Madoeuf.

“Ma alustasin karjääri baritonina ja Alfredo on mu esimene tenori roll. Olen teinud palju hooaegu ja rolle, aga see on nüüd mu lemmik,” lisas Raimonds Bramanis.