Matsin kirjutas värss-“brelokk”-romaani “Baeri laulud” mõttega, et nüüdisluules on maskide mäng vähe esindatud. “Kui mõtleme luuleajaloo peale, siis ei pea kaugele minema, et leida näiteks Priidu Beier, kes võttis erinevaid maske, või siis ka professor Toomas Liiv, kes kirjutas koguni ise oma luulekogule järelsõna. Ja kes sai oma luuletustes kokku Pipi, Hemingway ja Jaan Krossiga,” rääkis Matsin.

“Mulle tundus, et on puudu üks selline lähenemine, kus mängitakse maskidega, mängitakse ajalooliste isikutega, ja kuna ma ise tulen Tartust, mis on professorite linn, siis mind eriti huvitas need 19. sajandi alguse õiged professorid. Sellest Tartu Ülikooli ajast, kui ülikool ei olnud veel kuidagi kinni jooksnud. Kui kõike veel prooviti, kõik oli liikvel,” selgitas luuletaja ning lisas, et esimene professor, kes talle meelde tuli oli von Baer.

“Hakkasin neid mälestusi lugema, kus oli väga värvikaid tegelasi. Ega need professorid ennast väga tagasi ei hoidnud. Kõik oli lahtine, liikuv ja inimesed alles otsisid mingeid vorme. Näiteks kaitsti seal ka doktoritöid kummitustest, sest doktoritööd pidid kontrollima ainult ladina keele oskust. See maailm sai mulle lähedaseks,” tõdes Matsin.

Professorite mälestusi lugedes tabasid Matsinit ka meenutused enda lapsepõlvest. “Neid sai ka sinna raamatusse pandud. See luulekogu on väga ebamoodne. Ta ei tegele ühegi moodsa probleemiga, vaid ta toob meie ette kadunud kangelasi, keda tänapäeval väga ei mäletatagi.”

Matsini teose kaanelt võib leida autorina hoopis professor Paulus Fürchtegott von und zum Blut-Zwiebelfisch genannt Backi. “Ma olen alati kasutanud pseudonüüme. Vist peaaegu iga kord. Tavaliselt ma panen ka selle järgi, kui midagi tõlgitakse, et siis selle autori nimi selle maa lugejaid kuidagi kõnetaks. Näiteks Lätis olin ma Pavs Matsins. Pärast tuli välja, et pavs tähenda ka paabulindu. Aga see nimede mäng, maskide mäng mulle meeldib,” sõnas Matsin.

Inimloomus on kirjaniku sõnul võrdlemisi muutumatu. “Ega see paarsada aastat ei tee suuri muudatusi. Kui ka neid professoreid vaadata, siis nende mured olid ilmselt samad, mis on tänapäeva professoritel Tartus. Kes tripsutab liiga palju, käiakse kõrtsides. Mõned luuletused on kusjuures kõrtsis kirjutatud. Eriti meeldib mulle üks luuletus Arvo Pärdist, mis on kirjutatud Tartu õllerestoranis München. Tegelikult Pärt seal muidugi ei käia, aga ma nägin teda kunagi ühes spaas,” rääkis ta.

“Hommikul käis tohutu möll, inimesed jooksevad ja rabavad hommikusöögi ajal pannkooke ja eiteamida. Üks tagasihoidlik mees seisab, viigipüksid jalas, valge särk seljas, nii kaua, kuni tema juurde tuli üks kelner, kellele ta esitas oma väga tagasihoidliku soovi. Ta ütles, et kas saaks ühe tassi musta teed. Sellest luuletuse tegingi,” muigas Matsin.