Miks vahel tundub, et esmalt peab saabuma rahvusvaheline tähelepanu, selleks et me ka ise oskaks hinnata inimest ja tema loomingut.

Anu Põder on üks neist, kes teeb praegu, postuumselt, väga suurt rahvusvahelist tähelendu. Võibolla oleks aeg•
•
More tema nimi rasvaste trükitähtedega nüüd ka Eesti kunstiajalukku kirjutada.

Anu Põdra tööd on suve keskpaigani vaatamiseks Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis näitusel. Enne seda oli tal isikunäitus Šveitsis, mille kureeris üks kunstimaailma tippkuraatoreid, kes Anu Põdra tööd ka Veneetsia biennaali peanäitusele viis. Pariisi järgselt on juba mitme aasta jagu tulevasi näitusi kavas. Anu Põdra kolme tütre jaoks on viimased aastad olnud täis üllatusi.

“Kui Anu ära suri, siis me omavahel tegime sellise kokkuleppe, et me lähme iga näituse avamisele, kus on Anu töö ja see on olnud ikkagi väga suur väljakutse. Tegelikult on see nüüd juba võimatu ja see on nii uskumatu, mis meie ema ümber toimub. See on uskumatult äge,” meenutasid Anu Põdra tütred Maarja, Saskia ja Alice Kask.

Anu Põdra skulptuuride materjalikasutus oli üllatav nii tollases kui ka tänapäevases kontekstis.

“Kui tol ajal oli nii, et skulptorid ju peamiselt valasid kõik pronksi, siis Anul olid hoopis teistsugused materjalid. Üks põhiline ja võib-olla kõige huvitavam materjal, millest ta oma skulptuure tegi, oli plastik,” ütles tütar prokurör Saskia Kask.

“Meie onu Kalle Põder, Eesti tuntud radioloog, töötas Põhja regionaalhaiglas ja tema tõi plastiku ülejääke,” lisas arhitekt Maarja Kask.

“Need olid mõeldud meditsiinis kasutamiseks, et ortoose teha, et suuri kehavigastusi parandada,” sõnas Saskia Kask.

“Anu kasutaski neid oma töös. Kõik ta materjalid olid tegelikult suhteliselt sellised leitud või taaskasutatud ja võib-olla ka see, et kui sa oledki üksikema kolme lapsega kodus, siis kasutadki neid asju, mida sa saad,” ütles tütar Maarja Kask.

Kuigi Anu Põder töötas igapäevaselt kunstikooli õpetajana, mäletavad tütred ennekõike ikka pidevat loomingulist tegevust omaenda skulptuuride kallal

“Ilma kunsti tegemata Anu ei osanudki olla, see oli nagu õhk tema jaoks,” sõnas Saskia Kask.

“Tihti teostas ta oma töid niimoodi, et vaatas sporti, tal oli õudne spordifänn. Kui olid maailmameistrivõistlused või olümpia, siis ta alati tegi oma tööd teleka ees,” meenutas maalikunstnikuna tegutsev tütar Alice Kask.

Paljud Anu töödest valmisid tema lapsepõlvekodus Kanepi vallas, Jõksi külas.

“Põhiliselt aitas tal skulptuure vormistada meie vanaema Linda, kes on selline maasool, põline talupidaja, loomi kasvatanud terve elu. Tema ei saanud absoluutselt aru, mis töö see on, mida Anu teeb ja mis need skulptuurid on, mida see kõik tähendab, sellest ta ei saanud absoluutselt mitte midagi aru. Aga ta sai aru sellest, et see on üks raske töö, ja ta austas seda. Mul on nii silme ees need pildid, kuidas vanaema tuleb laudast lehma lüpsmast, paneb mannergu maha ja siis aitab Anul plastikut vormi peale suruda või siis keedab seda seepi, nii et higi tilgub, hommikust õhtuni ja aitab siis nende saabaste sisse valada ja nendesse keeltesse, mida Anu tegi,” meenutas Saskia Kask.

Need samad seebist “Keeled” ostis 2021. aastal Londonis asuv Tate Moderni kaasaegse kunsti galerii oma püsikollektsiooni.

“Ma mäletan ükskord, kui ta tegi oma “Limpsijaid”, mis on nüüd metallist võredega, fooliumist ja proosade keeltega teosed, siis me oma õega samamoodi mätsisime seda fooliumit sinna traatide vahele ja pusisime seda kinni. Ta kunagi ei kartnud ka, et me teeme midagi valesti ja pigem oli just, et vaadake ise, kasutage kõike seda ruumi ja neid vahendeid,” meenutas Anu Põdra lapselaps Kaspar.

See lastelastega koos valminud töö tervitab nüüd Pariisis kõiki näitusesaali astujaid.
2013. aastal haiguse tagajärjel surnud Anu Põdra tähelend algas postuumselt Kumu isikunäitusega.

“Ta isikuna oli lihtsalt väga tagasihoidlik, mis võib-olla takistas tema suurt tähelendu, mida me geeniuskunstnikelt ootame. Aga kindlasti ei ole siin midagi salata, et minu näitus “Haprus on vaprus” Kumu kunstimuuseumis aitas teda avada nii kohalikule kui ka rahvusvahelisele publikule,” ütles kuraator ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam.

Põldsam usub, et Anu Põdra kunst jõuab veel kaugemale ja kõrgemale kui praegu.

“Eesti kunstiajaloolased on tunnistanud, et me mingis mõttes kuni selle näituseni, siis Kumus vedasime Anu Põtra alt, et me ei tohi seda enam teha teiste kunstnikega. Et kui kunstnik on suure sõnumiga, siis seda tuleb levitada,” nentis Põldsam.