Iga laps on tähtis ja näen, et kultuurikomisjon ja vald tõesti praegu pingutavad, et huvihariduse ja huvitegevuse kaardistamine saaks toimuma senisest põhjalikumalt ja laiapindsemalt kogu Märjamaa vallas.
Samas, on kuulda olnud kogenud tegijatelt nurinat, et lapsevanemad ei vasta piisavalt aktiivselt, küsi kuidas tahad… küsi korduvalt, palu – no ei vasta… lootusetu. Kas ehk võiks kommunikeerida mõjuvamalt, kaasavamalt, uuringu olulisust rõhutavamalt?
Sisuliselt aga küsimustik hakkab vaikselt looma, veel mõned ettepanekud muudatusteks, vajalik on kindlasti lisaks ka koostöö hariduskomisjoniga, et hoolikalt läbi mõelda, kuidas saada rohkem vastuseid kui 30-40, mis on olnud senine tulemus – selgelt liiga väike kaasatus, et saaks teha ülevallalisi järeldusi. Mõttes on läheneda läbi koolidirektorite, klassijuhatajate otse lastele ning eraldi ka vanematele ja viia peredesse ka sõnum, et mida rohkem on vastuseid, seda laiapindsem ja kaalukam saab olema ka lõpptulem – ehk siis lõppkokkuvõttes joonistuvad välja põhilised valutipud piirkondade ja teemade kaupa, mis on oluline sisend tulevasteks muudatusteks. Ja ikka selleks, et muuta paremaks nende laste lapsepõlve, kes väga sooviksid peale kooli millegi huvitavaga tegeleda, mis lööks silmad särama, arendaks loovust, vaimu ja keha – aga erinevatel põhjustel.. ei ole see võimalik olnud.
Mu süda tahab lihtsalt lõhkeda, kui üks lugupeetud kultuurikomisjoni liige kirjeldas, kuidas ta käekõrval viis lapse, kellel on kodune toetus nõrk, tutvuma kohaliku trenniga ja laps vastas, et ta tahaks osaleda küll, aga tema trenniriided on liiga mustad. Siinkohal on just kogukonna hoolivad inimesed need, kes saavad märgata lapsi, kelle soove ei märka kodu. Laps ei ole milleski süüdi – mõtiskleme ka korraks sellel teemal igaüks, kuidas hoida IGA LAST meie vallas, kes oma väikeses südames igatseb oma huvide ja annete avastamist, arendamist ja midagi rikastavalt toredat argipäevadesse.
Toon veel välja 2024. a küsimustiku korduvad probleemid, kus vanemate poolt kirjeldatakse mh transpordi muresid (vanemad peavad käima tööl ega saa lapsi vedada, samas bussiajad tihti ei klapi kaugemates piirkondades; info on puudulik, mis ringid ja tegevused üldse vallas on valikus ja kus leiaks selle kohta koondinfot; kuutasud ei tõuseks rohkem jm).
Vigala näitel jääb lastel peale kooli bussiaegade vahele vaid ca 1,5 tunnine ajavahemik, et alevis kuskil huvitegevuses osaleda, huviharidust omandada, see olukord ei ole normaalne ja vajab lahendust.
Selle nimi on ääremaastumine, aga see ei pea olema paratamatus. Meis Mariga on siiski säilinud lootus, et midagi peab saama teha, et pindalalt suures vallas, kus on hajaasustus ja äärealad, säiliks alevieluga sidusus, võrdsed võimalused kõigile Märjamaa valla lastele. Ka riigi tasandil on see tõstatunud aktuaalseks teemaks, nii, et igati asjakohane on teadvustada eesti laste huvihariduse kättesaadavusega seonduvat.
Meie asi on üheskoos leida lahendused, heita kõrvale maailmavaatelised erimeelsused, hoolida veel rohkem ka neist lastest, kellel ei ole autotranspordi võimalust, minna kasvõi kivist läbi ja MITTE VÄSIDA!
Iga laps on pärl!
Küsimustiku kaudu, juhul kui piisav hulk peresid sellele oma vastused annab, saame ülevaate suurimatest valupunktidest piirkondade kaupa ja seejärel hakata edasi liikuma lahenduste poole.
Nii, et, kui see küsimustik ühel hetkel saab valmis koolidesse saatmiseks, oleme väga-väga tänulikud iga vastaja eest, sest see loob aluse, millelt üldse edasi minna.
Sandra Nurmsalu, Märjamaa vallavolikogu liige (EKRE)