Ulmefilmi nimikangelane on seatud raske ülesande ette: tal tuleb sooritada kosmoselend meeskonnaga, kelle hulgas on roboteid. Katselend peab tõestama, kas robotid, kes ei allu inimlikele nõrkustele, on võimelised asendama inimest. Navigaatori hinnang meeskonnaliikmetele peab olema aluseks otsusele, kas inimrobotite tootmine ja kasutamine võiks saada massiliseks.

Pirxile tundub ülesanne ebameeldiv, kuid et keegi iga hinna eest püüab teda selle täitmiselt kõrvaldada, võtab ta väljakutse vastu. Meeskonnaliikmed, kes ei reeda end alguses millegagi, annavad talle pidevalt vihjeid, kes kaaslastest võiks olla robot. Viimane, anonüümne sõnum tuleb robotilt, kes kavatseb võimu kosmoselaevas ja seejärel kogu maailmas enda kätte võtta. Ta on kindel oma edus, sest peab ennast inimesest igas suhtes tugevamaks. Kuid Pirx usub, et roboti täiuslikkusele saab vastu panna just nimelt inimliku nõrkuse.

Film jõuab tõdemuseni, et teaduslik-tehniline revolutsioon ei ole võimeline välja vahetama inimese hingelisi väärtusi ning tema südametunnistust asendama.

Poola jaoks oli "Navigaator Pirx" esimene ulmefilm, millest sai ühtlasi oluline ekspordiartikkel. Ulmeseiklust müüdi rohkem kui 20 riigi kinolevisse ja sellest kirjutas kiitvalt filmiajakiri Variety.

Poola stuudiotel puudus kombineeritud võtete ehk trikkvõtete kogemus, otsiti koostööpartnerit Saksa DV-st, Tšehhoslovakkiast ja Nõukogude Liidust ning jõuti Tallinnfilmini, kes võttis koostööpakkumise vastu. Filmi võtete tegemiseks rentis Tallinnfilm Kiievis Dovženko-nimelises filmistuudios hiigelsuure angaari. Sinna ehitati kohaliku lennukitehase abiga kolmekorruselise maja kõrgune kosmoselaeva makett ja disainiti interjöörid, kuigi defitsiitsete materjalide hankimine oli raske. Kombineeritud võtted olid toonaste tingimuste kohta eeskujulikult teostatud, arvuti kasutamist filmi loomisel tol ajal ei tuntud.^[1]

Lisaks Poola Wrocławi stuudiole ja Kiievi Dovženko stuudiole tehti osa võtteid Pariisis (tegevus toimub kapitalistlikus läänes), aga ka Krimmi mägiteedel, Elbrusel, Moskvas. Tallinnas on tehtud ainult üks sisevõte – Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kontoris.

Film esilinastus 26. mail 1979 Varssavis ja 21. juuli 1980 Tallinnas. Esimesel linastusaastal oli NSV Liidus 15,78 miljonit vaatajat, 10 välisriigis 2,0 miljonit, Eestis 154 000 vaatajat.^[2]

• Sergei Desnitski – Pirx
• Bolesław Abart – Jan Otis
• Vladimir Ivašov – Harry Brown
• Aleksandr Kaidanovski – Tom Nowak
• Zbigniew Lesień – John Calder
• Tõnu Saar – Kurt Weber
• Ferdynand Matysik – UNESCO direktor
• Igor Przegrodzki – McGuirr
• Faime Jürno – kõrvalosa

Dublaažis osalesid teiste seas Aarne Üksküla (Pirx), Lembit Ulfsak (Mitchell) ja Tõnu Mikiver (Brown).^[3]

• 1979 – Trieste Science Fiction (Itaalia), peaauhind Grand Prix "Kuldne Asteroid"
• 2017 – Berlin International Film Festival (Saksamaa), osalemine

• Navigaator Pirx täispikkuses, jupiter.err.ee
• Navigaator Pirx Eesti filmi andmebaasis
• Pilot Pirx's Inquest IMDb andmebaasis
• Eva Näripea: Transnational Spaces of Science Fiction: An Estonian-Polish coproduction The Test of Pilot Pirx (Test pilota Pirxa / Navigaator Pirx, 1978), ajakirjas Kinokultura: New Russian Cinema
• Navigaator Pirx» - 30 aastat hiljem kultuur.postimees.ee, 22. märts 2008
• "Navigaator Pirx" – olümpiaregati aasta ulmeline elamus Eesti Ekspress, 22. juuli 2020