Ilona Laaman

Ilona-Anna Laaman (10. veebruar 1934 Tallinn26. juuni 2017 Uppsala) oli eesti luuletaja.

Ta põgenes 1944. aastal koos ema, õigusteadlase Tatjana Laamani ja õe Silviaga Rootsi. Pärast abituuriumi lõpetamist 1953. aastal õppis ta 1954/1955. aastal Uppsala Ülikoolis. Seitsme aasta jooksul töötas ta meditsiiniõena vaimse puudega inimeste hooldekodus. 1983. aastal tegi ta lõpueksamid prantsuse, vene ja eesti filoloogia erialal.

Looming

Laaman kuulub nende väliseestlaste põlvkonda, kes on oma koolihariduse omandanud valdavalt väljaspool Eestit. Tema teosed on ilmunud väliseesti kirjastustes Kanadas (Toronto), Ameerika Ühendriikides ja Rootsis.

Ilona Laaman on tuntuks saanud eelkõige luuletajana. Tema tihti irooniliste luuletuste teemadeks on muuhulgas protest kehtivate normide vastu. Tihti on tajutav ka tema skeptilisus religiooni suhtes.[1]

Lisaks luuletustele kirjutas Laaman ka lühiproosat ning tõlkis eesti keelest rootsi keelde ilukirjandust, sealhulgas Valev Uibopuu loomingut.

1997. aastal avaldas ta kergelt võõrandatud, ilukirjanduslikus vormis oma autobiograafia "Vesi ahjus".[2]

Luulekogud

  • 1970 "Mis need sipelgad ka ära ei ole"
  • 1974 "Süda vaatab kiikriga"
  • 1980 "Üks üsna kerge haigus"
  • 1984 "Nii on see inimeseks olemine"
  • 1994 "Mõttekriips"
  • 1999 "Mulle ei meeldinud su nimi"
  • 2003 "Maakulgur on maandunud"

Liikmesus

Tunnustus

Isiklikku

Tema isa oli eesti ajakirjanik ja poliitik Eduard Laaman.[4] Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liitu poolt arreteeriti ta isa 1941. aasta veebruaris okupatsioonivõimude poolt ning hukati mõni kuu hiljem Kirovi vanglas. Isa saatusest teavitati perekonda alles destaliniseerimise käigus.

Tema ema oli õigusteadlane Tatjana Laaman.

Viited

  1. Süda vaatab kiikriga
  2. "Spanner in the Works (Vesi ahjus)". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2012. Vaadatud 14. juulil 2012.
  3. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  4. "LAAMAN, ILONA ANNA (ISIK)". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. märts 2016. Vaadatud 24. aprillil 2015.

Personalia

Välislingid