Mõne nädala eest 70. sünnipäeva tähistanud Oja suuri juubelipidustusi ei korraldanud. “Pärast 50. sünnipäeva otsustasin ma, et aitab küll. Pärast seda ei ole ma neid nulli ja viiega sünnipäevi väga suurelt pidanud,” tõdes Oja, kes haaras selle aasta sõbrapäeval esietendunud Hamletis taas Poloniuse rolli.

“Jah, see on nii kummaline, et kui ma lavakunstikooli sisse astusin, siis küsiti, mis rolle te tahaksite mängida. Mina ütlesin, et Till Eulenspiegelit ja Poloniust. Esimene ei huvitanud kedagi, aga Polonius oli üllatav, sest kõik olid ju öelnud Hamlet. Ma ilmselt tahtsin rohkem laiata, et ma tean “Hamletist” teisi tegelasi ka ikka. Ja 50 aastat tagasi, 1976. aastal, kolmanda kursuse eksamil õnnestus mul seda mängida. Ja nüüd siis teine kord,” muigas Oja, kes kahtlustab, et see tore kõlakas jõudis ka lavastaja Rainer Sarneti kõrvu.

Teisel korral kehastas Oja enda jaoks ootamatut Poloniust. “Rainer Sarneti nägemus “Hamletist” ei ole ikkagi päris esimene ettekujutus. Rollidega on kummaline see, et enne kui sa lavale lähed, on enne igat etendust sees närv, et ma ei oska vist mitte midagi. Üks kõik kui vana ma olen olnud. Kas 20-aastaselt või 70-aastaselt, see ületus on suhteliselt keeruline. Aga kui seal juba oled, siis on okei,” nentis ta.

“Eks ma pean seda ära kasutama. Lõpuks süütuks või süüdi jääd sa ise,” lisas Oja. Kui tuua “Hamleti” tsitaat “aeg liigestest on lahti” meie ilma ja mõelda Eesti või kogu maailma peale, siis ei saa Oja aru, kuidas inimkond ei õpi sõdade ajaloost.

“Me ikka ja jälle hakkame peale või tungime kellelegi kallale. See on asi, mis mõjutab mind kõige rohkem ja tervet maailma. Me isegi õpime ju ajalugu sõdade ajaloona, sellest revolutsioonist sinnani või sellest sõjast sinnani, “esimese ja teise maailmasõja vahel”. Mitte, et sõda on kahe perioodi vahel, vaid meie oleme kahe sõja vahel kogu aeg. Ma ei saa aru, miks see meie õpetuses sees on. Mitte Shakespeare ei elanud Elizabeth I ajal, vaid Elizabeth I elas Shakespeare’i ajal. See oleks ju palju ilusam.”

Eesti teatri puhul näeb Oja positiivsena seda, et teater nii populaarne on. “Mitte ainult draamateater vaid üldse teater on populaarne. See, et korraldajatest nimistu meil nii pikk on, on ju väga tore. Aga keegi peab tegema valiku, kuidas kedagi toetada või kuidas mitte toetada, ja keda toetada ja keda mitte toetada. See valik kahjuks tuleb teha. Igal nähtusel on võime paisuda väga suureks,” sõnas Oja.

“Iga otsus on kellegi jaoks hea ja kellegi jaoks halb. Tuleb teha lihtsalt otsus. Praegusel hetkel, kus see otsus on mitme vahel, on see kõige keerulisem situatsioon. Otsustamatus on kõige hullem. Ka halb otsus on parem,” toonitas Oja.

Nüüdseks 20 aastat draamateatri eesotsas tegutsenud Oja märkis, et teatritegemise juures oli kõige keerulisem pandeemia-aeg. “Siis, kui me üldse mängida ei saanud. Me ei saanud lihtsalt oma tööd teha.”

Teiste loomingulistele otsustele rohelisi või punaseid tulesid andes, ei saa teatrijuhina lähtuda ainult rahast. “On selge, et Ferrarit me lavale ei too. Mitte ainult sellepärast, et Ferrari ostmiseks raha ei jätku, vaid ka sellepärast, et Ferrari ei mahu meie uksest sisse. Nii et põhjuseid on mitu, mitte ainult rahas.”