Meil on tavaline rütm, mis hooaja lõpus on Naissaarel Nargenfestival, siis hakkavad Arvo Pärdi ja Veljo Tormise pidustused erinevates paikades ja aprillist rändame mööda maailma nii Tallinna Kammerorkestri kui Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Nii et see on niisugune maoaasta.

Aga kui mõelda laiemalt meie muusikakultuurile ja poliitikale, siis mis oleks suured asjad, mis tuleks ära teha?

See ei ole eriti pidupäeva jutt, aga neid asju on palju, mis peab ära tegema. Ma arvan, et esimene asi, mis võiks liikuda, on see, et uute ideede esile toomisel tekiks meeldiv keskustelu. See, et uued ideed ei tekitaks vihalaineid ega vihahooge, vaid igasugune uus idee tekitaks väga huvitava keskustelu, olgu see Pirita kloostri katus või mingi teine uus idee.

Kas räägime ka uuest kontserdimajast, mis Tallinnas endiselt puudu on?

Jah, need soovid käivad ju lainetena, aga ma arvan et need ongi protsessid, mis on aeglased.

Kõige olulisem on see, et protsessid toimuksid nii, et me kuuleme üksteist, arvestaksime üksteisega ega näe uute ideede puhul esimese hetkena kohe vaenlast, vaid et kõik need soovid edaspidiseks ehitaksid meie ühist kultuuriruumi. Ma arvan et ka ideed, mis ei ole head, väärivad arutelu.

Autasu on rahaline, küll pikka aega muutumatult püsinud summa, aga kas see aitab ka midagi teha? Kasvõi Naissaarele uue päikesepaneeli üles panna?

Jah, te viitate õigetele asjadele. Aga ma olen kuulnud, et Eesti vabariigis on igasuguseid toetussummasid, üks toetussumma on see, mida kutsutakse katuserahaks. Ma arvan, et mina teen ka sellest niisuguse katuseraha ja võib-olla Omari küün saab parema katuse.