“Glassi muusikas on minu jaoks midagi väga puudutavat. Kuigi ta on väga kordav ja võib mõjuda masinlikult, siis minu jaoks on selles midagi väga ilusat,” lisas laulja.
Listral on Glassiga olnud eelnevalt kaks enda jaoks märgilist kokkupuudet. Kooli ajal 15-aastaselt käis ta Linnahallis vaatamas Godfrey Reggio dokumentaalfilmi “Koyaanisqatsi”, milles kõlab just Glassi loodud heliriba. “See on haruldane ja minu jaoks hästi puudutav vaade maailmale, kus me elame. Ma tundsin, et see on täpselt minu iseloomule kirjutatud, ma tudisesin sealt välja. Linnahalli suurus mängis veel enam sellele kaasa.”
Ka teine kokkupuude pärineb kooliajast. “Me tegelesime minimalistidega ja siis meie muusikaõpetaja Inglise kolledžis lasi meile Philip Glassi teost “Einstein On the Beach”, mis on siiamaani minu jaoks lemmik-lemmik teoseid. Ma saan aru, et on väga palju inimesi, kelle jaoks ongi – ei saa öelda, et banaalne – aga lihtsalt see, et korrutad numbreid ja siis nad laulavad neid numbreid. Ühesõnaga, minge Youtube’i, vaadake, see on väga hea,” kinnitas Listra.
Noblessneris etenduv “Hydrogen Jukebox” on Listra sõnul natuke teravam Glassi teos, mis sündis usutavasti juhukohtumisest tema ja luuletaja Allen Ginsbergi vahel. “Nende spontaansest kohtumisest saigi keskne osa ja selle ümber nad ehitasid teose, mis samamoodi vaatleb inimesi mingil määral tehislikus maailmas.”
Tõnu Kaljuste pakkumisele Glassi ooperis kaasa teha, vastas Listra kohe jaatavalt. “Ma teadsin, millesse ma end segasin, kuna ma olin Philip Glassi loominguga tuttav, aga ma ei arvestanud sellega, kui palju on seal seda jooksvat luuleteksti. See jooksev poeesia, luulerida ei lõppe ega lõppe, teksti on hästi palju ja see on ülihea tekst. Ma teadsin, et Allen Ginsberg eksisteerib luuletajana, aga ma ei olnud tema luulega tuttav.”
“Kui ma noodi läbi vaatasin, siis ma mõistsin, et siin on vaja tööd teha. Ma õpin seda nii, et noodid ja muusika ma koristan alguses ära ja siis rütmiliselt, nagu lasteaias õpitakse luuletusi, omastan seda teksti, et see jääks võimalikult külge ja siis lisan sinna muusika,” kirjeldas Listra enda õppeprotsessi.
Listra jaoks peitub Glassi poeetilise teose konks selles peituvate metafooride lahti mõtestamises. “Siin teoses saavad kokku väga rahulik, väga tüüne, väga ilus ja samal ajal see vastandub sellise väga tungleva ja teravaga. See on väga huvitav väljakutse.”
“Hydrogen Jukeboxis” teevad lauljatena lisaks Listrale kaasa Iiris Oja, Karis Trass, Heldur Harry Põlda, Raiko Raalik ja Tamar Nugis, lisaks veel Ivo Uukkivi. “Ma arvan meie kõigi jaoks ongi osa tööst teha vokaaltehnilist mugandumist selle materjaliga, kuna ta on väga tekstipõhine. Kui barokkaaria mõte on see, et mul on kaks lauset teksti ja viis minutit muusikat, siis minu ülesanne on seda tekstiseisundit edasi anda, mitte seda teksti. Nüüdismuusikas see tekst jookseb-jookseb, on tihti väga rütmiline, siis kuidas seda laulda, et inimhääl selle vastu võtaks? Meid ootab ees kolm väga intensiivset nädalat,” rääkis Listra.
Listra nendib, et Glassi muusika ei pruugi olla kõigi jaoks. “Inimeste maitsed on väga erinevad, aga mulle isiklikult seepärast meeldivad ka väga progeroki bändid, sest progeroki vaade on hästi sarnane nüüdisklassikalise muusikaga – teha midagi huvitavamat, otsida uut nurka. Mulle meeldib Philip Glassi puhul, et ta oma loomingus otsib neid nurki, rutiini ja samas vaheldust selle sees. Minu jaoks on see väga inimlik muusika,” sõnas Listra.
