Nordica loodi 2015. aasta sügisel Eestist otseühenduste pakkumiseks, sest meie rahvuslik uhkus Estonian Air lõpetas oma tegevuse pankrotiga. Tallinnast tuli kiirelt tagada oluliste sihtkohtadega regulaarsed lennuühendused ning selleks asutati uus riiklik lennuettevõte Nordica, mis ka täidetud eesmärki täitis ja lennud toimusid.
2019. aastal lõid Tallinna lennujaama reisijate arvud rekordeid, konkurents oli ülimalt tihe ning Nordica selles vastu pidada ei suutnud. Riikliku lennufirma viimane lend Nice’ist Tallinna toimus 2019. aasta novembris. Nordica toonane juht Erki Urva tunnistas, et eranditult kõik Tallinna liinid toodavad kahjumit.
Pärast seda ei ole Nordica Tallinnast otseühendusi pakkunud ning keskendus allhanketeenusele, suurim ja peamine klient SAS.
Paratamatult tekib küsimus, kas ehk oleks pidanud 2019. aasta sügisel valitsus ettevõtte omanikuna küsima, kas Eesti riik peab selleks rahvuslikku lennuettevõtet pidama, et mõne teise riigi taevas allhanketeenust pakkuda. Sel toimunud nädalal riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil kuulsime, et 2019. aastal arutati ka ettevõtte erastamise võimalusi, kuid otsused jäeti kahjuks tegemata.
Otseühendusi mitte pakkuvasse riigilennufirmasse otsustas Jüri Ratase juhitud valitsus koos EKRE juhi ja rahandusministri Martin Helme ning Isamaa valitsusdelegatsiooni juhi välisminister Urmas Reinsaluga panna 2020. aasta oktoobris 30 miljonit eurot ehk 22 miljonit toetusena ja kaheksa miljonit eurot laenuna, mis maksti kasutamiseks välja 2020. aasta lisaeelarvega.
Ratase valitsuse rahaeralduse tegemiseks rahahädas Nordicale tuli taotleda riigiabi luba Euroopa Komisjonilt. See luba saadi. Riigieelarve kontrolli erikomisjonis selgus seni ehk avalikkusel vähem teada tõsiasi, et riigiabi loa tingimustes oli väga selgelt kirjas, et riigi antud toetust ja laenu saab kasutada ainult kasumlikeks tegevusteks.
Meenutame, et 2019. aastal lõpetas ettevõte Eestist lennud, sest kõik liinid olid kahjumlikud. Seega andsid Ratas, Helme ja Reinsalu 2020. aastal täiesti teadlikult 30 miljonit eurot Eesti riigi maksumaksja raha Nordicale mõne teise riigi taevas ereda leegiga põletamiseks.
Lootust, et ettevõte hakkab kunagi taas Eestist lende tegema, oli faktiliselt kustunud juba aasta varem. Raha tegelikult tagasi saada ei loodetudki, sest valitsus otsustas, et laenu võib anda tagatiseta. Kredex hiljem siiski Nordicaga laenulepingu sõlmimisel tagatist nõudis ja seetõttu on osa Nordica laenust lisaks graafikujärgsele 500 000 euro tagasimaksele pankrotimenetluses võimalik tagasi saada.
Kas selline raha jagamine oli mõistlik, miks anti 30 miljonit eurot maksumaksja raha lennuettevõttele, mis Eestist enam ei lennanud ega plaaninud lennata ning miks ei otsustatud siis Nordica erastamist? Küsisin Urmas Reinsalult riigieelarve kontrolli erikomisjoni mõlemal Nordica teemalisel istungil selgitusi. Tõtt-öelda ega ma endiselt välisministrilt sisulist vastust ei saanudki.
Lootuses siiski selgust saada olin palunud komisjoni osalema ka tolleaegse peaministri Jüri Ratase, kuid tema kahjuks komisjoni koosolekul ei osalenud. Seega jääb meil õhku küsimus, miks Jüri Ratase juhitud valitsus eraldas 2020. aastal Eestist mitte lende korraldavale ja nüüdseks pankrotistunud ettevõttele 30 miljonit eurot maksumaksja raha.
Nagu nüüd pankrotihaldurite kokkuvõtetest näeme, tõid just allhanked ja liialt suurelt võetud riskid kaasa lõpuks ettevõtte pankroti:
“Nordica maksejõuetus ja keeruline olukord on haldurite hinnangul peamiselt tingitud lepingutest, mis sõlmiti kahjulikel tingimustel, piirates ettevõtte paindlikkust ja suurendades riske. SAS-iga sõlmitud leping osutus eriti problemaatiliseks – kokkulepitud hind ei katnud tegelikke kulusid ega vastanud turutingimustele. 2023. aasta osutus ettevõtte jaoks raskeks ja kahjulikuks. Riskide hajutamiseks alustati uute ärisuundadega, kuid need osutusid üle jõu käivateks. Näiteks ei suudetud täita Marabu teenuslepingut ning samal ajal muutus aina keerulisemaks ka SAS-i lepingute täitmine. Tühistatud lendude tõttu jäi Nordical saamata tulu, samas tuli maksta leppetrahve.”
Endise rahandusministrina on eriti kurb tõdeda, et just 2020. aastal jagas Ratase valitsus koroonakriisi varjus valimatult toetusi ja laenuraha Nordicale, aga ka teistele ettevõtetele, kus maksumaksja raha kasutuse vajadus oli küsitav. Näiteks Porto Franco kinnisvaraarendus, mis muuhulgas lõppes ka poliitiliste skandaalide ja kriminaalkaristustega.
Just see oli aeg, kui hoomamatu kiirusega kasvavate kulude tulemusel kasvas riigi laenukoormus ühe aastaga üle kahe korra ehk 8,5 protsendilt (2019) 18,6 protsendile (2020) SKP-st. Sellega rajati tee pikaaegsele eelarvedefitsiidile ning kasvavatele intressikuludele.
Kaja Kallase valitsuse ajal käivitas tollane kliimaminister ka erikontrolli, mille alusel algatas prokuratuur kriminaalmenetluse. Usun, et pankroti- ja veel enam kriminaalmenetluses saame vastused, kas ettevõtet juhiti piisava hoolega, oli see ebaõnn või halb juhtimine, mis tõi tagajärjed.
Erikontroll toob välja, et kõik Nordica endiselt juhilt Jan Olof Palméri sõlmitud lepingud olid ettevõttele kahjumlikud. Uurisin ka komisjoni istungil osalenud Palmérilt, kas see on tõsi. Kuidas saab ettevõtet nii juhtida, et kõik lepingud on kahjulikud? Vastuseks sain, et tulemus oli tõepoolest kahjumlik, kuid leping ise oli hea ning arvutused näitasid kasumlikkust.
Õnneks jätkus Nordica asutamise aegsel Eesti valitsusel tarkust asutada opereerimiseks ja varade haldamiseks kaks eraldi ettevõtet. Nordica ning Transpordi Varahaldus. Selle viimase varad ehk lennukid saame erastada ja loodetavasti mitukümmend miljonit eurot eelarvesse lisaraha.
Lugu on õpetlik mitmes mõõtmes, eriti selles, kuidas õigel ajal otsuseid mitte tehes oleme sama probleemiga silmitsi hiljem. Ja samuti põhimõttes, millest tuleks vaba ja liberaalse riigi juhtimisel lähtuda: riik ei peaks sekkuma ettevõtlusesse seal, kus see pole hädavajalik. Ainus pluss on, et ettevõte on vahepealsetel aastatel maksnud riigile kokku makse hinnangulisel 70 miljonit eurot. Seda on pea sama palju, kui Nordicale oleme raha eraldanud.
