Sel nädalal kirjutati meedias palju peaminister Kaja Kallase tegemistest Euroopas, mis on peaministri PR-inimeste suur ehitustöö Potjomkini küla ehitustandril – Eesti ei ole tegelikult nii suur tegija, et siinne valitsusjuht oleks igale poole oodatud. Pigem on tegu viisakusvisiitidega või Prantsusmaa puhul ka isikliku külaskäiguga. Seda enam, et sisepoliitiliselt tulevad uudised “Uuring: valdav enamus pole Kaja Kallase tööga rahul”. (BNS)
Just Prantsusmaa-visiid valguses tuleks küsida: kui Kaja Kallase kohtumine president Macroniga oleks tõesti tõsiseltvõetav, siis mida on Eestil peale sõnade mistahes probleemi lahendamisel rahvusvaheliselt pakkuda? Materiaalselt väga vähe, et Macron peaks seda üldse Kallasega arutama. Initsiatiive saavad “suured” teha ka Eestit kaasa tõmbamata, seda enam, et Kaja Kallase isiklik initsiatiiv “Miljon mürsku Ukrainale” kukkus sisuliselt läbi, Eesti peaminister ainult kuulutas selle välja, aga kas ta kuskil mürske konkreetselt otsimas käis?
Veel enam, Euroopa suurriikidel pole sisuliselt vaja Eestiga mingeid läbirääkimisi pidada, sest nagu aeg on näidanud, liberaalne valitsus kirjutab kinnisilmi alla igale paberile, mida Euroopa Komisjon, Saksamaa või Prantsusmaa talle ette panevad. “Suured” ei pea Eestit pehmeks rääkima, ta on neil nagunii pihus. Kui Kaja Kallas kuskil midagi teebki, siis käib oma heakskiitu vormistamas. Eesti välispoliitika on nii Kaja Kallase kui välisminister Tsahkna käes sisutu, nad on malelaual etturid, nad ei tee Euroopa poliitikat, vaid käivad sellele heakskiitu ja lojaalsusvannet andmas.
Eesti praegused võimupoliitikud tegutsevad mugavustsoonis. Kas Kaja Kallas läheks näiteks Ungari peaministrit Viktor Orbanit veenma, et too EL-i initsiatiive toetaks? Ilmselt ei, sest Orban ei soovi temaga rääkida, Kaja Kallasel pole selleks autoriteeti. Või kas läheks Kaja Kallas rääkima ühe NATO riigi Türgi presidendi Erdoganiga vestlema demokraatia ja sõdade teemal? Jällegi ei, sest tal pole autoriteeti. Kaja Kallast ei võtaks jutule ükski Euroopa konservatiivne liider, näiteks Itaalia või Rootsi peaminister, ta võib käia viisakusvisiitidel, aga Euroopa poliitika kooskõlastamist ei ole mõtet tema õlule panna.
Tõelised Euroopa liidrid käivad lahendamas kontinendi siseprobleeme EL-i raames, aga kas on Kaja Kallas midagi taolist kunagi teinud? Ei, ta sädeleb mugavustsoonis, peab kõnesid üldteemadel ja aplodeeriva publiku juures, kordab üle loosungeid, mis on kõigile pähe kulunud (“Jääme alati Ukraina kõrvale!”) ja teeb visiite nende juurde, kes on temaga ühes paadis, sest see on ohutu. Tahaks väga näha Kaja Kallast väitlemas ÜRO-s näiteks Valgevene diktaatori Lukašenkaga, kuid kahjuks on karta, et ka endine kolhoosiesimees teeb Eesti peaministrile ära, vähemasti ei suudaks too Lukašenka demagoogiale väärikalt ja tabavalt vastata. Kaja Kallas on väikeste eranditega alati esinenud ainult aplodeerivale publikule, vähegi karmimate oponentidega jääb ta alati hätta.
Eesti võimueliit on osanud endale luua rahvusvahelise mugavustsooni, kus nad tegutsevad mugavate teemadega mugavates ja turvalistes piirides, kus nad ei pea võitlema ega oma põhimõtteid kaitsma, kus neid ei ähvarda verbaalne ega füüsiline kallaletung, vaid nad saavad korjata endale plusspunkte ja auhindu, samas kui riigi huvid jäävad alati kaitsmata – see-eest on nad kaugelt ja kõrgelt tulnud initsiatiive (kliimavõitlus, koroonapiirangud, rändlejate vastuvõtt) alati valmis kõhklematult ja vastuvaidlematult täitma.
Eesti on võimupoliitikutele rahulik koht, siis pole nii, nagu hetkel Saksamaal, kus peksa saavad kõik poliitikud, nii sotsiaaldemokraadid, rohelised, kristlikud demokraadid kui AfD liikmed – see poliitiliselt mittekorrektne vastuvõtt, mis tabas Kaja Kallast Võrus, võttis peaministril paraku emotsionaalse põhja alt ja pani ta riigi valitsemisega rahulolematuid kodanikke “kurjadeks” ja “Kremli jutupunktide edastajateks” sõimama. Kuldlusikaga suus sündinu elab tegelikult väga turvalises riigis, enamikus maailma riikides peavad poliitikud märksa raskemaid võitlusi ja olukordi läbi elama. Mitte et turvaline riik oleks midagi valet, vaid siinsetel poliitikutel on elu kerge, ollakse võimu juures, aga vastutama ei pea millegi eest, ei vaktsiinide hapnemise, ebaseadusliku kiirtestihanke, ebaeetilise Vene-äri, rääkimata kümne miljoni dollari kadumise eest.
Võimuleeri elu on nagu lill: Riigikogu juhatus, eriti Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi panevad nagu väikesed Stalinid Riigikogu töö- ja sisekorra eeskirja oma praepanni alla ning Riigikohus laulab halleluujat, võimusaadikud korraldavad endale individuaalseid Ukraina-avaldusi, et “patriootidena” silma paista, marksist-leninlane Eduard Odinets vorbib põhjakorealikke seadusi, tema sallimatus kõige ja kõigi vastu ilmneb nii homo-, vihakõne- kui koputamisseaduses, mida ta raudse rusikaga veab – võimueliit elab nagu oma pärusmõisas.
Ja ega siinsetel ajakirjanikelgi elu raske ole: EKRE-le prügihunnikust “prigožini” leidmine, milleks neile libainfot lausa kõrgtasemel ette sokutatakse, toob kaasa au, kuulsuse ja Bonnieri preemia. Hoidku jumal kedagi VEB Fondi või Skandinaavia pankade rahapesu koos Jürgen Ligi osaga selles uurimast – nii võib isegi trepist alla komistada, nagu juhtus ühe keskerakondliku poliitikuga. EKRE mustamine on alati ohutum kui tõeliste teemadega tegelemine, mille puhul tuleb ajakirjanikul tõesti riskida, et tõde päevavalgele tuua, nagu filmides vahel näha võib. Aga et action`i ikka oleks, lastakse mõnel venekeelsel ja -meelsel toimetajal ja siseministril ka autoaknad sisse peksta, näitamaks, kui “rasket” tööd siin tehakse.
Uued Uudised