Omamärgitoode (inglise keeles private label) on ühe kaubandusketi eritellimusel valmistatud toode. See on toode, mis kannab ühe kindla poeketi kaubamärki ja mida müüakse selle märgiga ainult selles poeketis.^[1]

Üks võimalus kauba sortimendi kujundamisel on kaupluse omatoodete kasutamine. Sellised tooted kannavad tootja nime asemel kaupluse (kaubandusketi) nime ning märget "valmistatud (kaupluse nimi) tellimusel". Igal omamärgitootel on ka kindel koondnimetus, mille alla on paigutatud erinevaid tooteid. Näiteks märkidega "Selver" ja "Säästu" (Coop) müüakse nii toidu- kui ka tööstuskaupu, Rimil on aga palju erinevaid omamärgitooteid ja need on kehtestatud enamasti kaubagruppide kaupa, näiteks "Alpenrose" piimatoodetele jpt. Sellised tooted on tavaliselt madalama hinnaga, kuid mitte madalama kvaliteediga. Madalam hind saavutatakse väiksema juurdehindluse abil, see aga on omakorda võimalik väiksemate turunduskulude ning suurte ostu- ja tellimusmahtude tõttu (mastaabiefekt). Omamärgitooted on kasulikud ka tootjatele, kuna garanteerivad neile suurte mahtude tõttu pikaajalise tellimuse ning tootja on kogu tellimusperioodi jooksul vaba tootearenduskuludest, mis omakorda võimaldab toodet odavamalt ettevõttest välja müüa. Omamärgitoodete lepingute sõlmimisel lepitakse kokku kaupluse sisseostuhind ja see peab koos kaupluse juurdehindlusega andma teistest alternatiivsetest toodetest soodsama väljamüügihinna.^[2]

Eestis hakati omamärgitooteid müüma umbes aastal 2010 ja algul moodustas see äri vaid mõne protsendi ketipoodide käibest. Aga üsna kiiresti jõuti järele teistele riikidele. Mõnes poeketis moodustavad omamärgitooted lausa 20% ostukorvist.

2014. aastal Põllumajandusministeeriumi tellitud tarbijate ostukäitumise uuringust selgus, et inimesed iseloomustavad omamärgitooteid eeskätt odavana, vajalikuna ja valikuvõimalust suurendavana.

Omamärgitooted on muutunud aasta-aastalt järjest populaarsemaks.^[3] Omamärgitoodete osakaal ostukorvides suureneb keskmiselt üks protsent aastas.

Kõigis Eesti jaekettides kokku moodustavad omamärgitooted keskmiselt kümnendiku kogumüügist.

Kui algul olid omamärgitoodete seas peamiselt laiatarbekaubad ja põhitoiduained, siis hiljem lisandusid ka nišitooted.

Omamärgitoodete osakaal on kasvamas kogu Euroopas. Suurbritannias moodustasid Nielseni 2011. aasta uuringu tulemuste põhjal omamärgitooted 43 ja Saksamaal 32 protsenti ostukorvist. Soomes on see osakaal 19 protsenti. Kogu Euroopas on kasvav trend omamärgitoodete kasutuselevõtt sellistes kategooriates nagu tervise- ja ilutooted või alkohol.

Omamärgitoodete levik, mis tarbijale pakub soodsa hinnaga tooteid, on esmapilgul hea kõigile osapooltele: tootjad toodavad, jaekett müüb ja tarbijad saavad soodsa hinnaga tooteid. Samas on see tegevus ohtlik, sest sellisel võimalikult väikse kuluga teostatud tootmisel puudub eesmärk areneda. Tootjad leiavad, et omamärgitoodete levikuga saab kaupade valik löögi, sest omamärk pärsib tootearendust, mis on tootjatele kallis tegevus.^[4] Tootearendus jääb soiku ja lõppkokkuvõttes võib senise kirju valiku asemel olla müügil kahte sorti jogurtit: roosat ja kollast.^[5]