„Kui taju uksed puhastataks, paistaks meile kõik sellisena, nagu see on – lõpmatuna.”
William Blake
2019. aastal oli mul võimalus reisil Londonisse külastada Tate Britainis toimunud suurt William Blake’i tööde näitust. See näitus oli paljude jaoks üks olulisemaid pöördepunkte selle 18. sajandi kunstniku loomingu mõistmisel. Väljapanek näitas Blake’i vaataja jaoks tervikuna ning võttis temalt veidra müstiku sildi. Ka minu jaoks tõi see seni justkui kardinate varjus peitunud kunstniku oma teostega lavale, rambivalgusesse. Blake’i ei esitletud näitusel üksnes kunstnikuna, vaid ka luuletajana, sest kui tema luule ja kunstiteosed teineteisest lahutada, laguneb looming koost.
Kõigist näitusel olnud töödest mõjus mulle enim mõõtmetelt väike, kuid sisult avar, 1795. aastal valminud värvitrükitehnikas töö „Newton“. Blake kujutab sellel maalil teadlast Isaac Newtonit alasti, istumas merepõhjas korallkivisel taustal. Teadlane kummardub ettepoole ja joonistab keskendunult sirkliga geomeetrilisi kujundeid. Ta on sellesse niivõrd süvenenud, et ei märka ümbritsevat maailma. Kunstikriitikud tõlgendavad Blake’i kujutatud teadlast otsese viitena matemaatikale, loodusseadustele ja ratsionaalsele teadusele. Taustavärvide ja kivise kaljurünkaga väljendab kunstnik looduse mõistmist külma ja inertse massina, mitte elava ja vaimse maailmana. Ta kujutab maailma, millel puudub poeetiline mõõde.
